Täna sai siis kuuskümmend aastat mööda esimesest tuumarünnakust maailmas nagu Priit oma blogis meelde tuletas. Hiroshima lasti üsna väikesteks tükkideks. Ja mille pärast? Sellepärast, et venelastele näidata kui kõvade meestega tegu on. Jaapan oli selleks ajaks juba sisuliselt alistunud ning läbirääkimised täieliku kapitulatsiooni koha pealt olid juba käimas.
Suure osa linnast maatasa teinud pommi nimi oli suhteliselt süütu: “Little Boy” ehk maakeeli “Väikemees”.
Okei, olen nüüd tagasi. Juba eilsest, aga varem polnud mahti kirjutada. Hiiumaal oli tore .. töötasin ennast läbi kahest raamatut ja suurest kogusest koduõllest ning viinast. Nädal läks kui unenägu, mängides ja joostes.
Alumine korter on nüüd minu käes ja juba Junkile välja üüritud. Eile võtsime selle tähtsa päeva puhul sutsukene õlut (ja viina ja konjakit).
Küülakate sünnipäevale ma ei jõudnudki. Mis parata, kui üritus kusagil perifeerias korraldatakse — jala sinna ei lähe ja kui transat pole, siis tuleb alternatiivsete ettevõtmistega oma päev sisustada. Õnneks selles osakonnas mul probleeme hetkel pole.
Eilse päeva lakoonilisim uudis on mulkidelt inglismaalt ja on selline.
Hetkel otsustasin, et aitab jamast ja tõmban mõneks ajaks Hiiumaale ära. Koduõlu ja rahulik õhkkond ei saa ju midagi halba mulle teha. Ma arvan.
Aitäh Laurile Pitchshifteri plaadi eest. Ma olen seda juba jupp aega kaifinud. Selle kande pealkiri on pärit loost nimega “Virus”. Plaadi enda nimi on muide “Infotainment?”
Ma nüüd siin olen istunud ja arutanud ning on päevakorda tekkinud ettepanek hakata välja andma reklaamiauhinda, mille eesmärk on “premeerida” neid tegelasi, kes kõige rohkem reklaamipause risustavad. Eesmärk ei ole kritiseerida mitte reklaamide kunstilist taset või näiteks copywriteri vaimuteravust või mida iganes. Eesmärk on iga kuu tuvastada reklaam, mida nähes sa ei tunne mitte niivõrd häbi ja piinlikust, kuivõrd sa oma sisimas soovid, et kõik, kes selle reklaamiga kaudseltki seotud on sureks võimalikult kohe pikka ja piinarikast surma. Ma isegi kujutan ette hukkamismeetodit — enda tehtud reklaami vaatamise läbi.
Idee iseenesest on selline, et iga kuu pakuvad inimesed välja erinevaid erinevaid reklaame, mis neile eriti vastukarva käivad ja iga kuu 1-7 päeval toimub hääletus. Enim hääli saanud tegelane saab omale selle kuu öök-i (või mis iganes me selle nimeks ka ei pane). Iga aasta lõpus valitakse aasta öök. Öök antakse välja mitte reklaamiagentuuridele, vaid maaletoojale / esindajale / tootjale otse, et anda edasi sõnum mida rahvas nende reklaamist arvab.
Avaldage oma arvamust ja pakkuge veel välja lisaideesi. Nii enam asi edasi minna ei saa.
PS. Hetkel on ka minu vaieldamatu “lemmik” seesama “Okseaktsioon”.
Mul on jõhker kopp ees nendest puhastusvahendite reklaamidest televiisoris!
Kõigepealt siis värskematest uudistest: eile taaskäivitas USA oma kosmoseprogrammi pärast kaheaastast vaheaega, mis oli tingitud kosmosesüstiku Columbia hävinemisest maandumisel 1. veebruaril, 2003. See oli üldse teine õnnetus süstikuprogrammi ajaloos pärast Challengeri lagunemist stardil 28. jaanuaril, 1986. Huvitav oleks teada, kas mõnepävane kuupäevavahe kalendris oli juhuslik kokkusattumus või pole jaanuari lõpp / veebruari algus lihtsalt sobilik banaanikala püügiks? Muide, Columbia oli laevastiku vanim süstik ja Challenger vanuselt teine. Amortisatsioon? Ametlikult on süstikud disainitud 100 lennuks ja kumbki polnud jõudnud isegi pooleni neist.
Igal juhul on hetkel NASA-le alles jäänud veel kolm süstikut: Atlantis, Discovery ja Endeavour. Viimane muide on plaaniväline süstik, kuna see pandi kokku peamiselt Challengerist üle jäänud varuosadest asendamaks Challengeri pärast viimase hukku.
Nädalavahetusel käisin Estcon 2005-l ja nüüd on mingi rõve tõbi kallal. Palaviku 38.2 ning veits köha. Katsun võimalikult kiirelt paraneda, sest hetkel on keskendumisraskused ja see takistab sõna võtmast .. kui tervemaks saan, siis kirjutan nädalavahetusest ja muust.
Väidetav siseringi info Sakust. Selgub, et Originaali ja Rocki läbimüük on Sakul see suvi niivõrd kõva, et neil ei ole piisavalt tootmisvõimsusi. Seega on neil kaks võimalust: kas säilitada kvaliteet või suurendada kvantiteeti. Saku valis teise variandi kasuks. Oma olemuselt tähendab see seda, et õlu, mida pudelitesse villitakse ei ole veel päris lõpuni käinud. Mis omakorda tähendab seda, et pole mingi ime, kui see kõhus edasi käärib ja lõpuks koguni põhja alt ära lööb.
Informatsioon samast allikast soovitas üldse kasutada märjukest nimega Saku Hele: see on nišikaup ning seda jõutakse toota piisavalt, mis omakorda tähendab, et selle kvaliteet pole kuumade ilmade tõttu kannatada saanud. Pealegi maitseb see minu enda arvates paremini kui ükski muu Saku õlu.
Ei hakka keerutama: emotsionaalsel tasemel paneks asjale hindeks viie, kuid objektiivsetel kaalutlustel tuleb siiski leppida neljaga. Miks? Sellepärast, et liiga palju klisheesi, liiga palju deus ex machinat. Samas on jutt kahtlemata huvitav.
Lisan omalt poolt juurde, et kogu raamat baseerub kahe kultuuri kokkupõrkel. Beetalased on justkui tänapäeva “tolerantsest” kuid dekadentlikust ühiskonnast välja astunud, barrajaraanid on aga pärit sellisest viktoriaanlikust ühiskonnast, kus soorollid, ühiskondlik positsioon, autunnetus ning pikaajalised traditsioonid on määravaks elukorralduse osaks. Ühte juhib president, keda kutsutakse Steady Freddy (kelle nime mainides absoluutselt iga viimane kui beetalane peab vajalikuks lisada, et tema pole Freddy poolt hääletanud), teist ainuvalitsejast monarh. Muide, barrajaraanid on valdavalt Vene päritolu kolonistid, mistõttu neil on tihtipeale sellised nimed nagu Ivan ja Pjotr. Ka paljud detailid viitavad justkui tsaarivenemaa aegsetesse kommetesse. Naljakas on muide see, et aadlikute siniverelisust näitab eesliide Vor, mis muide tähendab idanaabrite keeli varast.
Kogu see kultuuride kokkupõrge toimub omakorda kahel tasemel: tsivilisatsioonide tasemel, mis eskaleerub lõpuks kokkupõrkeks Escobari juures ning isikute tasemel, mis loomulikult toimub Aral Vorkosigani ja Cordelia omavahelistes suhetes.
Aral ja Cordelia kohtuvad mitte just kõige romantilisemate asjaolude tõttu ja sisuliselt on nad eri vaenutseva poole esindajad, kes on sunnitud teineteist aitama, et planeedilt, kuhu nad on sattunud plehkat teha. Ühesõnaga on tegu vana hea klisheeepisoodiga. Ajapikku õpivad nad teineteist paremini tundma ja … noh, üks asi viib teiseni ning lõpuks palub Aral Vorkosigan Cordeliat oma prouaks. Loomulikult mahuv kogu nende stoori sisse ka üks väike lõbus sõda, mis on korraldatud jälgede segamiseks ühele hoopis küünilisemale ettevõtmisele.
Kogu selle asja juures jäi mul mulje, et üks kahest, kas kirjanikuproua tõsiselt üritas beetalasi kujutada ette beetalasi kui silmaklappidega mölakaid või lihtsalt kukkus see tal nii välja, kuid kui võrrelda Barrayari ja Beta kultuure, siis valiks vähemasti mina küll iga kell esimese kasuks. Asi nimelt selles on, et esimestel on karm käitumiskoodeks, kus ühiskonnas on terve pinu erinevaid keelde ja käske. Kuid kõik mis pole keelatud on seal lubatud ning sellelt planeedilt pärit kodanikud suudavad üsna edukalt teisi kultuure mõista ning nendesse sisse elada. Beetalaste ühiskonnas seevastu on ametlikult lubatud terve kuhi erinevaid asju, aga sealses ühiskonnas kipub nii olema, et mis pole lubatud on keelatud. Seetõttu ei suuda nad mõista paljusi asju ning katsuvad kohe kogu maailma oma nägemust mööda ümber majandada. Selles suhtes on see ühiskond väga sarnane tänapäeva USA-ga, kus riik ja ühiskonda on valmas kasvõi relvaähvardusel oma maailmavaadet, väärtushinnangui ja eetika- ning moraalinorme eksportima. Mis nagu ka selles raamatus ei saada tavaliselt edu. Muide, ka beetalaste suhtumine religiooni kipub olema ühendriiklik, kus ametlikult justkui riigireligiooni pole, kuid kus vanajumal topib oma nina iga viimase kui tegelase magamistuppa. Teise poole kodanikud olid seevastu valdavalt ateistid.
Kõike kokku võttes on tegu siiski väga hea algusega. Oli ju tegu siiski Bujoldi ühe esimese üllitisega. Iga ulmiku jaoks peaks see sari olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas.