Aastast aastasse on erinevate riikide haridusministrit raporteerinud edusammudest ja rääkinud progressist haridussüsteemis. Briti teadlaste uuring keerab aga need väited totaalselt pea peale.
Nimelt tegi Briti Kuningliku Kolledži professor Philip Adey pärast 25000 11-aastase lapse küsitlemist kahel ajaperioodil, üheksakümnendate aastate keskpaik ja seitsmekümnendate keskpaik, järelduse, et laste keskmine intelligentsi tase pole paarikümne aastaga mitte niivõrd langenud, kuivõrd katastroofiliselt kukkunud. Mees esitas mõlemal perioodil lastele hulga loogika ning elementaarse maailmakäsitlusega seotud küsimusi ja arvutas kogutud andmete põhjal välja mõlema perioodi keskmised.
Mõned näited küsimustest, millele tänapäeva lapsed väga tihti valesti vastasid:
a) Kui mul on pronksist kuubiks ja plastiliinist sama suur kuubik, siis kumb neist tõrjub klaasist rohkem vett välja?
b) Meil on kaks klaasist anumat, üks kõrge, kuid peenike ning teine madal, kuid jäme. Me kallame peenikese nõu triiki vett täis ja seejärel valame kogu selle sisu madalamasse ümber. Seejärel kallame pika nõu uuesti vett täis. Kummas nõus on rohkem vett?
Kui seitsmekümnenatel läbi kogu testi edukalt kolmandik poistest ja veerand tüdrukutest, siis üheksakümnendatel oli vastavateks numbriteks 6% ja 5%. Vahe on seega märgatav.
Ta jõudis järeldusele, et haridussüsteem on hetkel suunatud teadmiste edastamisele ning kongnitiivsed baas ning loogiline mõtlemine on jäetud täielikult unarusse. Ning lõpuks esitas ta ka vältimatu küsimuse: Milleks anda inimestele teadmisi, mida nad kasutada ei oska?
Kuidas tundub? Kas noorus on hukas?