pronto.ee

Täna on siis jälle kuu kolmas reede ja ulmehuviline kontingent koguneb taas Pikal tänaval kohas nimega Texas Honky-Tonk Cantina. Juuakse õlut ja viina ning räägitakse Asjast.

Vaadake nüüd seda pilti. Pildi keskel on rist ja selle ümber on auguga roosade plekkide rõngas, mis keerleb ümber selle risti. Okei .. kui need seda ristikest piisavalt tähelepanelikult jälgida, siis avastad mingil hetkel, et ümber risti on selle augu asemel hoopis roheline plekk keerlema hakanud ja kui seda VEEL veidi jälgida, siis kaovad roosad plekid sootumaks. WTF?

Okei .. oleme siin näinud erinevaid crossover filme: Alien vs Predator, Jason vs Freddy, jne. Hullult on miljoneid magama pandud ja tulemused on pehmelt öeldes kehvapoolsed. Sama hästi oleks võinud ka olemasolevat materjali ära kasutada. Hea näide sellest on see kuidas Neo Robocopile kitli peale annab.

Tänapäeva seksilelud muutuvaid aina veidramaks. Sestap külastage seda lehte ja katsuge välja nuputada millised vidinad on mõeldud selleks, et pisikese Anne kikud kiiremini kasvaksid ja millised tema emme suguelu kirgastamiseks.

Tuleb välja, et minu kaela on firmas jäänud ka süsteemiadministratori kohustused. Reedel anti mulle serveriruumi võtmed, võmm kuklasse ja öeldi — näed poiss, nüüdsest peale on see kõik sinu. Tänane päev mööduski uut kohustust nautides. Punkt kell 17 viskasin kogu kamba kontorist välja ja hakkasin uut Cisco Firewalli installima. Oma üllatuseks avastasin, et tean kogu networkimisest rohkem kui ma ise esimese hooga arvatagi oskasin. Tõsi ma tegelesin küll kogu aeg käsikäes PÄRIS võrguadministraatoriga Rootsist (Hej Stefan!), aga ma ei pidanudki tema jutu peale kordagi möh ütlema, vaid sain enam vähem täielikult aru millest jutt käib. Ja mis kõige olulisem: mina mõtlesin välja lahenduse kõige suuremale probleemile, mille kallal me kaks tundi olime juba vaeva näinud (kuhu kurat paketid kaovad?!). Ma olen hetkel endaga nii sitaks rahul, et te ei kujuta kohe ette — ma olen enda õla juba paiste patsutanud.

Ahjaa, kui kedagi huvitab kuhu nad kadusid: millegipärast ei suutnud kaks karpi omavahel kiirust autosenseda. Mõlemale tuli sama kiirus jõuga peale keerata. Mõlemad karbid (switch ja firewall) olid samas Cisco vidinad. Go figure!

Raisk, masin käntsas. Ja teate miks? Sellepärast, et oli üle pika aja vaja masinat bootida ja selgus, et juba tervel 215 päeva pole failisüsteemi tsekki tehtud. Ja selle asemel, et omeette vaikselt viriseda hakkaski kohe kuraasikalt sellega pihta. Noh ja loomulikult avastas paar närust INodet ja loomulikult ei viitsinud enam bootimisega jätkata. Noh ja loomulikult vajas ta selleks, et Y nuppu vajutada root privileegi. Tramaeivõi. Süsteem on tehtud nii lollikindlaks, et iga loll ligi ei pääsegi. Ja kuna see nii harva käntsab, siis ei käi asi ka piisavalt automaatselt.

BBC uudistes on viimasel ajal päris palju juttu olnud Eurovisioonist. Muuhulgas märgitakse ära, et seekord on üsna palju veidrusi. Esikoha pälvis nende hulgast loomulikult meie põhjanaabrite Lordi, mis on muide sealsed kirikuringkonnad nii tagajalgadele ajanud, et mõned sellid on esitanud koguni petitsiooni, et president sekkuks ja koledatele poistele käe ette paneks. Samas online küsitlus selle uudise küljes näitab, et 80.60% lugejatest hoiab neile pöialt. Kuna Eesti on taaskord esindatud suhteliselt mõttetu tilu-liluga, siis ei jäägi muud üle kui seekord hõimuvelledele pöialt hoida.

Aastal 2000 ilmus norrakate Funcomi poolt mäng nimega “The Longest Journey”, mis kohalike mängusõprade jaoks suuresti avastamata jäi. Kuigi see mäng oli tehniliselt kompetentne, graafiliselt hunnitu ning helindatud nii hästi kui ühte mängu saab helindada, oli selle põhiliseks trumbiks siiski hoopis narratiiv — jutt, mis mängu jooksul arenes segas mul üsna pikalt õigel ajal magama minemast.

Teema keerleb kahe maailma ümber, milleks on Stark ja Arcadia. Stark on meie maailm, kõrgtehnoloogiline ja loogiline. Arcadia on maailm, kus eksisteerib maagia ja tehnoloogia arengu järele puudub otsene vajadus. The Longest Journey peategelane on noor neiu April Ryan, kes on võimeline ületama kahte paralleelmaailmalahutava Lõhet. Jutt areneb edasi nõnda, et keegi sahmerdab kahe maailma omavahelise Tasakaalu kallal ja olude sunnil jääb Aprili kaela asjad jälle parlanksi ajada. See mäng töötas ka üsna vanadel masinatel, näiteks soovituslik prosessorikiiruseks oli 266Mhz ja seega kõlbab mängimiseks ka iidsetel rauatükkidel. Ma paneks selle mängu kõigile kohustusliku kirjanduse hulka, kui see minu teha oleks.

Nüüd siis ilmus sellele jätk, Dreamfall. Selgub, et üle Lõhe liigub ikka rohkem kraami kui mõned üksikud Shifterid — ka unenäod kanduvad ühest maailmast teise ja sestap on nende vahendusel võimalik maailmade vaheline kommunikeerumine. Eelmise mängu lõpus toimunud sündmused viisid Starkis maailmamajanduse kokkuvajumisele ja Dreamfalli tegevus toimub umbes 10 aastat hiljem, mil “normaalne” elu on just-just taastunud. Seekordseks peategelaseks on Zoë Castillo ja taaskord on kahe maailma Tasakaal ohtu sattunud. Seekord ei kangutata siiski Tasakaalu ennast, vaid hoopis jamatakse unedega. Lisaks peategelasele on võimalik maailma näha ka muud tegelaste, näiteks Brian Westhouse, April Ryani ning Apostel Kiani pilgu läbi.

Seekordses mängus on küljes tugev aurupungi teema, kus maagiamaailmas on igale poole hakkanud tekkima aurumasinad ja muud “kõrgtehnoloogilised” imevigurid. Azadi Impeerium, mis üritab Acadiale käppa peale panna on keelanud igasuguse sanktsioneerimata hookuspookuse. Meie maailmas on kogu maailma hõlmavasse Internetilaadsesse süsteemi hakanud sugenema sellise asi nagu Staatiline Signaal, mille päritolu ei suuda keegi tuvastada. Staatikat sugeneb aga järjest juurde ja karta on, et loetud päevade jooksul laguneb kogu se süsteem üldse koost. Zoë meelehärmiks näeb ta aeg ajalt elektroonilisi tabloosi ja ekraane vaadates ilmselt vaid temale määratud sõnumit: Leia April. Päästa April. Sõnumi esitajaks on õudusfilmide traditsiooni kohasel näo ette kammitud juustega väike tüdruk ning taustal on veider must maja. Ümberringi: lumi. Aga kes on April? Ja päästa mille käest?

Kui ma mõtlesin, et esimese osa jutt on nii hea, et paremaks enam minna ei saa, siis olen hetkel rõõmuga valmis tunnistama eksimust. Dreamfalli jutt on veelgi parem. Ja kes on mängu lõpuni mängivad, need teavad, et asi lõppeb sellise cliffhangeriga, et anna olla. Ilmselt on tulemas kolmas osa veel. Ootan kannatamatult.

.. oli lahe. Üritus töötas nagu ajamasin, mis kella 10 aastat tagasi keris. Täpselt sellised asjad toimusid siis kui ma veel noor ja ilus olin. Pisike lava, hulk karvaseid, fuajees müüdi õltsi. Kokku viis bändi esines: Whispering Forest, Ultramelanhool, Raud-Ants, Dead Next Door ja Sõpruse Puiestee. Jube külm oli, kuid asi oli seda väärt — ma ei saa öelda hinda väärt, sest üritus oli tasuta. Kes ei tulnud süüdistagu iseennast!

Pilt Puiestee esinemisest (tehtud minu telefoniga):

Eile käisin kinos vaatamas sellist filmi nagu “V nagu veritasu” (“V for Vendetta”, IMDb). See film on vändatud Alan Moore samanimelise koomiksi alusel ja ilma igasuguse kahtluseta kõige parem koomiksipõhine žarni film praeguse hetkeni. Seda vaatamata sellele, et Alan Moore ennast projektist distantseeris pidades seda projekti sootuks teiste sõnumite kandjaks kui tema seda algselt plaanis. Moore kommenteeris asja nõnda (esitan mõtte vabas vormis): vennad Wachowskid, kes selle filmi väntasid on kasutanud seda teemat paljuski praeguse Ühendriikide bushistliku režiimi kritiseerimiseks. See jutt räägib kartmatusest hakata vastu süsteemile, mis ei esinda enam oma elanikkonna huve, see räägib vabadusest ja kodanikujulgusest. Kandes oma tegeliku sõnumi üle teise riiki ja esitades seda läbi lillede sülitasid filmi tegijad näkku ideaalidele mida see jutt endas kannab ja see on vastuvõetamatu.

Nii see on — kogu film on täis allegooriaid võimuvõitlusest, mida peetakse terrorismivastase sõja varjus. Omamoodi õõvastav on teada, et Alan Moore kirjutas selle kõik 80-ndate alguses ning see on praegu aktuaalsem kui kunagi varem. Algselt oli selle filmi esilinastus planeeritud 5-le novembrile, Guy Fawkesi 1605 aastal toimunud ebaõnnestunud plaaniga lasta õhku Inglise parlament sellal kui kuningas seal kõnet pidas, kuid see lükati edasi juulis toimunud metroorünnakute tõttu. Ütleme nii, et see on mõistetav, kuna film puudutab teatavaid tundlike teemasi, mida sel hetkel oleks võinud vääriti mõista. Guy Fawkesi nn püssirohuplaan on ka kogu filmi läbivaks teemaks. Nimelt on filmi peategelasel, keda me tunneme ainult nime V all, plaan lasta õhku neofašistlik Inglise valitsus (filmi stsenaarium leiab aset lähitulevikus). V (Hugo Weaving) on anarhist, kelle ainsaks eesmärgiks on kättemaks temaga omal ajal sama valitsuse liikmete poolt autoriseeritud ebainimlike eksperimentide eest, mis hävitasid tema mina ja muutsid ta koletiseks, kes on kogu aeg sunnitud kandma maski. Ning mitte juhuslikult pole ta oma uueks näoks valinud Guy Fawkesi igavesti naeratava näo — ta peab ennast tema idee lõpuleviijaks, tema mantlipärijaks.

Film jutustatakse paljuski läbi teise peategelase, Evey (Natalie Portman) pilgu, kes on võimudega pahuksisse sattunud ning kes on elus vaid tänu V-le, kellega saatus teda järjest tihedamalt seob. See räägib inimeste ahnusest ja võimujanust, kellele V vastu hakkab — mitte sellepärast, et ta tahaks nii väga inimesi aidata. Oh ei. V on kannustatud kättemaksujanust, soovist hävitada kõik mis muutis ta selliseks kes ta on. Vaid päris lõpus avastab ta läbi Evey selle, et on olemas ka homne päev, ning maailm, mis jääb püsima ka pärast seda kui ta kõik oma plaanid ellu on viinud.

Minge vaadake. Film on ülikõva!