pronto.ee

Kui ma ei teaks, et ma niikuinii murran seda lubadust, lubaksin endale, et ma enam kunagi ei joo. Aga mulle ei meeldi valetamine. Isegi endale.

Maailmas on olemas igasuguseid naljakaid firmanimesi ja üks naljaka nimega firma asub meie kõrvalkontoris.

Ma kohe tahaks teada, mis nipiga suub selle firma Eesti peadirektor tööle tulles oma otseste alluvate (sekretäri?) käest mitte pärida: “Noh, kuidas QBE kärab?”

Vanasti näidati kõige suurema sõbra saates sellist multifilmi, kus loomad mängisid jalgpalli. Täitsa naljakas oli. Täna sirvisin Delfi pealkirju ja nägin, et kusagil toimuvad ka loomade olümpiamängud (või vähemalt meistrivõistlused):

Kukk lõpetas kümnevõistluse seitsmendana (16)
Hunt võitis MM-tiitli uue maailmarekordiga (104)

lisaks veel üks imelik teade:

Niit jooksis end võimsalt finaali (7)

.. on täna. Seega kohtub kogu progressivne ja ulmehuviline kontingent täna Texases, et teematilisi asju arutada ja õlut juua.

Käisin pühapäeval perekondlikul üritusel, kuhu oli kogunenud terve kamp lähisugulasi. Peaaegu igaühel neist oli mingi jõnglane kaasas, kes siis kohe vaibale ringi saalima lasti. Lõpuks oli põrand tegelasi täis ja uhked lapsevanemad hakkasid oma järelkasvu joonele panema. Taipasin, et kohe hakkavad pihta need piinlikud küsimused, et kus siis Tanel sinu pere on ja igaks juhuks hiilisin minema. Lastevõistluse viimane koht oleks niikuinii jäänud välja andmata vastava töö mittelaekumise tõttu.

Neetud, nagu mul neist kassiahastustest veel vähe oleks. Peaks vist tõesti jälle kellegagi koos elama hakkama. Vähemalt jätaks mu oma suguvõsa mind siis rahule. Ehk veab sügiseni välja, siis peab selle teema tõsisemalt päevakorda võtma.

Okei, esimesel pilgul tundub tõepoolest, et mehed lendavatelt taldrikutelt on otsustanud oma müstilisel mumbo-jumbol allvett minna ja hakanud traditsiooniliste viljasõõride asemel palju mõistlikumaid sümboleid tekitama.

Tegelikult asi siiski päris nii ei ole — lihtsalt käputäis entusiaste otsustasid väikestele rohelistele mehikeste näidata kuidas värk tegelikult käib. Mõned pildid kah.

Wired on avaldanud pika ja põhjaliku artikli Pirate Bay käekäigust. Tutvustatakse tegijaid, räägitakse kuidas asi alguse sai ning muuhulgas demonstreeritakse põgusalt ka kuidas pärastreidine Pirate Bay toimib (selgub, et praegune lahendus on nagu tripood, koosnedes kolmest erinevas riigis asuvast serverikomplektist, mida jooksvalt replitseeritakse. Piisab ühe serveri tagant ära kukkumisest, kui loetud minutite jooksul järgmine tema asemel asub). Muuhulgas räägitakse pisut lähemalt ka mai lõpus toime pandud reidist, mis praeguseks on Rootsis kasvanud poliitiliseks skandaalik. Enamustes demokraatlikes riikides jaguneb võim kolmeks, mis eksisteerivad teineteisest sõltumault: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Igasugune võimudevaheline mõjutamine on Paha Asi. Rootsi on selle koha pealt eriti tundlik, kuna seal võetakse võimude lahususe printsiipi keskmisest tõsisemalt. Nüüd selgub, et kogu selle rünnaku taga on selge poliitiline mõjutamine, mis on mitmel parteil ja suurel osal elektoraadil harja punaseks ajanud.

Üldiselt paistab, et see artikkel on esimene pikemast juttude tsüklist, seega lugege läbi ja pange omale kõrva taha. Kui järgmine osa sellest sarjast ilmub, siis annan teada.

Täna siis võtsid Hizbolla ja Iisrael aja maha ja hakkasid musti kilekotte ja tsinkkirste kodudesse laiali saatma. Kuni vaherahu alguseni kasutasid nad loomulikult veel viimase minutini võimalust, et teineteist sõjatehnikaga loopida, mis pole ka mingi ime, sest praegult pole kindel millal jälle võimalus avaneb. Paistab, et enam-vähem kõik osapooled on oma õppetunni saanud. Iisraeli ajakirjandus isegi ei ürita varjata oma pettumust, tunnistades tagasitõmbumist selgeks lüüasaamiseks. Selle koha pealt ei jää mul muud üle kui nõustuda. Vaatame skoori:

Iraagi sõda on kõikide maade taktikutele teinud ühe asja selgeks — kirvega kurge ei püüa. Sul võib olla ükskõik kui palju tanke, kuid kui sa ikka nendega manööverdama ei pääse pole neist mingit kasu. Hästiliigendatud maastikul on tank lihtsalt suur asi, millest on väga raske mööda lasta. Lähivõitluses ei saa ka õhutoele lootma jääda, sest kuna selgeid positsioone pole, siis on suur tõenäosus pahalaste asemel tabada omasi. Lisaks on Hizbolla demonstreerinud, et tegu pole kive loopivate palestiina poisikestega — linnalahingutes on bodycount olnud enam-vähem 1:1, mis on Iisraelile täiesti vastuvõetamatu suhe. Litani lõunakallast nad ei oleks saanud ka pikalt okupeerida, sest nad oleksid pidanud tegutsema vaenulikul territooriumil ja sisuliselt oleks see lõpuks päädinud Iraagilaadse segadusega. Pealegi kuna rahvusvaheline üldsus on viimase kuu aja jooksul järjest rohkem ja rohkem asunud pigem Iisraeli vastasele positsioonile, oleks see tähendanud pikas perspektiivis mitte ainult sõjalist, vaid ka majandusliku ja poliitilist fiaskot. Kõik see näitas, et Iisraeli maailmavaade on siiski rohkem realistlikum, kui USA-l, kes istub püssirohutünnil ja kisub närviliselt suitsu.

Kui nüüd asja veel teise poole pealt vaadata, muutub Iisraeli hetkeolukord veelgi nigelamaks. Kaugelt hullemaks kui enne sõjategevuse algust — esiteks on läbi aegade praktika näidanud, et iga kord kui keegi midagi pommitab, siis rahvas keda pommitatakse asub pommitajate suhtes selgelt vaenulikule positioonile. Samas käivitub ka minu vaenlase vaenlane on minu sõber, mistõttu on Hizbolla poliitiline kapital kogu konflikti käigus ainult tõusnud. Teiseks on kogu konflik näinud, et uue taktika vastu kõrgtehnoloogilised relvad ei anna selget eelist ja kui nii võtta tapab AK-47 kuul täpselt samamoodi nagu Predatorilt lastud rakett. Ainult hinnavahe on 100000 kordne. Kolmandaks kuna suur osa sõjaväest on selgelt Hizbollameelne, siis ei ole rätipeadel ka väga vaja selle pärast põdeda, et nende relvi hakatakse liigselt kiskuma.

Kogu asjale annab aga koomilise vindi Walkeripoiss, kes Valges Majas peetud pressikal teatas tähtsalt, et tegelikult sai Hizbolla kitli peale ning kõik on tibens-tobens. Huvitav, kas talle kirjutab kõnesi sama mees, kes neid meie presidendile treib? Või on ta lihtsalt nii muhe säga, et teda realism eriti ei heiduta?

Laupäeval telekat vaadates sattusin ma erakordselt blondi naisterahva otsa, keda Seitsmestes uudistes usutleti. Nimelt rääkis ta sellest, kuidas Eestis vahetpidamata lapsevanemaid oma võsukesi piitsutavad, peatudes ainult selleks, et kätt puhata, suitsu teha või kemmergus käia. Tema kaugeleulatuvate järelduste aluseks oli uuring, mille alusel kolmveerand vanematest peavad mõõdukat füüsilist noomitust täiesti aksepteeritavaks distsipleenimisvahendiks. Lõpetuseks tegi ta enda arvates väga tabava võrdluse: “aga kas te täiskasvanut lööksite?”.

Mida ma oskan sellise jama kohta öelda? Ei midagi muud kui seda, et talle oleks endalegi ilmselt paar tohlakat abiks olnud ja mõistus oleks pee asemel peas — lapsi ei nuhelda niisama, ajaviiteks või sellepärast et see meeldib. Ka täiskasvanuid karistatakse ning palju radikaalsemate meetmetega: pistetakse türmi, tehakse trahvi, võetakse litsentse/ juhilubasi ära, lastakse töölt lahti ja mõnes radikaalsemas riigis saadetakse mõningaste asjade puhul suisa parematele jahimaadele. Vaid vähestes kohtades lubatakse inimestel valida “traditsiooniliste karistuste” ja ihunuhtluse vahel: mäletate, mis juhtus kui härra sõjamees otsustas Saudi-Araabias väikesed tropid teha ja natuke ringi tuigerdada? Mees sai lõpuks valida kas istub jupike aega trellide taga või saab kaigast ning ta valis kõhklematult kaika (mida, tõsi küll, tal lõpuks nautida ei õnnestunud, kuid see ei ole praeguse teema jutt enam). Tõenäoliselt eelistaks taolistes olukordades enamus inimesi väikest peksu alternatiivi asemel. Saad korraga oma karistuse kätte ja kui väga hullusti pole saad nädala pärast juba istudagi. Jääb meelde, su elu ei keerata põhjalikult mokka ja ka su lähikondsed ei kannata.

Tulles tagasi eelneva teema juurde võin ma oma kogemustest (mul on viis nooremat õde-venda ja ma mäletan üsna palju ka ise oma lapsepõlvest ja väga paljudel mu tuttavatel on laps või kümme — okei, see oli nüüd liialdus). Ja ma oskan seoseid märgata. Laias laastus on lapsed kuni kusagil 10-12 aastaseks saamiseni nagu loomad: nad elavad tänases päevas ja nende jaoks pole ei eilset, homset ega ülehomset. Alles kusagil selles vanuses saab lapsega hakata Rääkima — ma pean silmas Rääkima suure R-ga, mitte lihtsalt informatsiooni vahetamist — nagu omasugusega. Mõnel tuleb see varem, teisel hiljem, mõnel kiiremini, teisel pikkamööda. Kusagil sel ajal hakkab laps reaalselt aru saama erinevatest abstraktsetest kontseptsioonidest nagu kohusetunne, põhjus-tagajärg paaridest, samuti sellest, et kui (piltlikult öeldes) täna seemnekartul nahka panna, siis järgmine aasta vilja ei saa. Jne. Loomulikult ei toimu see üleöö, vaid esimesed protsessi märgid hakkavad pihta juba kuueaastasena, kuid laias laastus enne seda tegutseb laps siiski printsiibi aluselt, et mis pole keelatud, see on lubatud. Ja kes üldse defineerib, mis on keelatud? Vaid väga vähesed lapsed saavad aru, et need Suured Inimesed ei ole siin ilmas vaid selleks, et nende soove täita ja mingeid mõttetuid reegleid kehtestada (ma ei taha hambaid pesta, ma ei taha õhtul magama minna, tahan küpsist, mitte kartuliputru, jne.), vaid neil on mingi sügav mõte taga ning üleüldse pole ilus kiusata inimesi, kes tegelikult tahavad sulle ju ainult head. Ma toon näite: iga põlvepikku poisikenegi teab, et see on loll jutt, et kommid panevad hambad valutama on bullshit, sest pärast kommi söömist on suus ainult hea maitse ja mitte mingisugust valu. Ja hammaste pesemine ei samuti kuidagi hambavaluga korrelatsioonis (mäletate, lastel ei ole mõista abstraktsemaid põhjus-tagajärg paare, mille seos ei ole otseselt nähtav, samuti puudub neil terviklik kontseptsioon ebamäärase homse jaoks). Ja kuna tegu on lolli jutuga, siis võib seda südamerahuga ignoreerida. Olgu, see suur tola kiunub natuke, aga mida ta ikka teha saab? Kommide nimelt võib selle pisukese kiunumise ära kannatada.

Kui nüüd loomade juurde tagasi tulla, siis kipuvadki inimesed oma juuri unustama. Karjaloomadel on selliseks olukorraks kaks mudelit välja töötatud: kiskjatel on alfaloomad, kelle kallal laiamine lõpeb tavaliselt suuremat sorti purelemisega. Senikaua kuni su jõud neist selgelt üle ei käi tähendab see seda, et alfaloom pureb ja sind puretakse. Rohusööjatel on aga asi veelgi drastilisem — kui sa viisakalt ei käitu, siis on kaks variant: kas sind lüüakse karjast minema või sa ise kaod kuhugi lolli peaga ära. Mõlemal juhul on tõenäosus sattud kellegi kõhutäieks ülisuur. Inimesi võiks antud olukorras võrrelda siiski pigem kiskjatega — ehk siis kui sa ise ei saa aru, mis värk on, siis tee nii nagu suuremad, targemad ja tugevamad teevad. Sest nii on Õige. Ja kui sa ei tee nii nagu on Õige, siis võivad hambad käiku minna. Kui sa ise ei tea mis sulle hea on, siis suure tõenäosusega nemad teavad. Seniks õpi ja katsu mõista. Easy-peasy.

Sel ajal kui Iisrael süstemaatiliselt Litani jõe põhjakallast praegusest elanikkonnast “vabastab”, on elu Iraagis võtnud võrdlemisi põneva pöörde. Ja põneva alla pean ma silmas seda Hiina needust: “Olgu sul huvitav elu!” Mäletate, kui USA Iraagi oma kontrolli alla sai, siis pidi asi kohe heaks minema. Aga ei läinud. Sestap aeti kõik Saddami kaela, pärast kelle tabamist pidi kõik heaks minema. Aga ei läinud. Seejärel leiti uus kurikael Abu Musab al-Zarqawi näol, pärast kelle tabamist pidi kõik heaks minema. Aga ei läinud. al-Zarqawi on selle koha pealt kõige markantsem näide: mees tapeti 7. juunil, 2006 õhurünnaku käigus ja õigupoolest õnnestus Bushil vaid paar päeva sellega laiata. Pärast seda, kui oli näha, et kurikuulsa terrorimehe surm on rünnakute (ja ohvrite) arvu hoopis mitmekordistanud pole poisist enam kippu ega kõppu ajakirjanduses olnud (peale mõne üksiku mittemidagiütleva märkuse). Juhtide tapmine paistab viimasel ajal kahe riigi standardrelvastusse kuuluvat — Euroopa kogemus on näidanud, et ainuke asi mille juhi tapmine tekitab on võimuvaakum, mis tavaliselt lõppeb anarhia ning soovimatute kõrvalnähtudega (nii nad tapsidki meie Ferdinandi!). Vähemalt Euroopas peetakse juhtide tapmist halvaks tooniks. Diskrediteeri, vangista, aja tülli — palun, aga tapmist peetakse halvaks tooniks.

Kuid see pole see, millest ma tahtsin rääkida. Huvitav on hoopis see, et hetkel püütakse Iraagis meeleheitlikult kodusõda korraldada. Olete tähele pannud, et peaaegu mitte ükski rünnak otseselt tsiviilelanike ja pühakodade vastu pole tehtud enesetapurünnakutena, mis on üllatav, sest kohalike jaoks on see üsna tavaline vahend vaenlase pihta löökide andmiseks? Võib-olla mäletate ka seda, et mõni aeg tagasi tabati kaks Briti sõdurit, kes olid ennast kohalikeks maskeerinud ja igaks juhuks ka ohtra lõhkeainega varustanud. Nende meestega läks asi koguni nii karmiks, et Briti sõjavägi oli sunnitud kiirkorras tankidega vanglasse tungima, et neid vabastada enne kui nende ülekuulamisega alustati. Igal juhul spekuleeritakse hetkel sellega, et nn kodusõda, millest mõned Suurbritannia võjaväe tippninad vihjeid teevad on tegelikult midagi, mida püütakse kunstlikult eile kutsuda, et vältida alternatiivi: riik jaguneb kolmeks, millest lõunaosa liitub Iraaniga, keskosa Süüriaga ja Kurdid moodustavad enda riigi. Mis oleks peaaegu automaatselt sõjas NATO liikme Türgiga. Ükski kolmest variandist pole Valge maja hetkeadministratsiooni jaoks vastuvõetav, sest kaks esimest varianti tähendaks nende riikide mõjuvõimu kasvamist (pluss kontroll nafta üle) ja viimane NATO nõrgenemist.