Huvitav on see, et Vene-Saksa gaasitrassist kõneldakse kui millestki, mis on ärimeeste peadesse sugenenud justkui iseenesest, üleöö. Seda on päris raske uskuda, eriti kui heita kiire pilk vaid mõne aasta tagustele sündmustele. Võtmesõnadeks saavad siinkohas olema just sotsiaaldemokraadid ning rohelised.
Tuletame meelde, et just sotsiaaldemokraadid eesotsasas Gerhard Schröderiga juhtisid nn punarohelist valitsust, mis koosnes sotsidest ja rohelistest. Nende üheks saavutuseks võib lugeda seda, et võeti vastu seadus, mida nimetatakse ka “tuumaenergeetikast väljumise seaduseks”. Hiljem, kui kristlikust demokraadist Angela Merkel sotsid puldist minema lõi kuid lõpuks ikkagi oli sunnitud nad “laiapõhjalisse” valitsusse võtma tekitas see terava konflikti kahe suure vahel. CDU (kristlikud demokraadid) olid tuumaenergia poolt ja SDP (sotsid) olid selgelt vastu. Valitsuse lõhkimineku hirmus otsustati ikkagi jätkata algset väljumisstrateegiat.
Kui nüüd vaadata asja veel selle pilguga, et mõned nädalat enne oma ametiaja lõppu kirjutas alla Venemaa ja Saksa vahelise lepingu “Nord Streami” projektis osalemise kohta. Tähelepanuväärne on see, et tegemist ei ole mitte lihtsalt torujuhtmega, vaid eksklusiivse torujuhtmega, mis tähendab seda, et kokkuleppe kohaselt pole ühelgi tee peale jääval riigil sinna oma kruusiga asja. Kõige ilmekam on asja juures aga see, et kõigest mõned päevad pärast ametist lahkumist sai Schröderist torujuhtme konsortsiumi aktsionäride nõukogu juhataja. Kuna Gazpromile kuulub kogu projektis enamus oli tema ametikoht puhtalt venelaste otsustada.
Nagu näha seadis ametikoht talle ka terve hulga kohustusi. Kui Merkel kritiseeris Putinit, astus Schröder kiiresti viimase kaitseks välja nimetades teda “veatuks demokraatiks”. Kui Tallinnas teisaldati okupatsioonisümbol, kritiseeris endine kantsler teravalt Eesti valitsust, esindades sisuliselt Vene seisukohti. Pärast seda tühistas meie valitsus temaga muidugi kõik ametlikud kokkusaamised. Selle järellainetusena võib võtta ka viimase aja otsust keelata Eesti vetes igasugused uuringud seoses “Nord Streami” konsortsiumiga. Esiteks ei ole see Eestile kasulik, kuna kogu projekt on mõeldud Eesti transiiditsüklist välja lülitamiseks majanduslikult ning teiseks on kogu ettevõtmine oma loomult pidevalt olnud eestivaenulik ka poliitilisest vaatevinklist.
Kui tagasi punarohelise valitsuse juurde. Umbes samaaegselt tuumaenergiast loobumise otsusega võttis Saksaam omale ka kohustuse hoida kinni saastekvootidest ning pidada kinni Kyoto protokollist. Lisaks teatas tollane keskkonnaminister Jürgen Trittin deklaratiivselt, et Saksamaa on omale võtnud kohustuse vähendada süsihappegaasi atmosfääri paiskamist annuaalselt aastaks 2020 40% võrra võrreldes 1990 aastaga. Viimane väide vähendaks aga peaaegu olematuks kivisöe kasutamise energiaallikana. Tänu sellele jäi alles kolm suurt võimalust vajaduste rahuldamiseks: osta energia sisse (peamiselt Prantsusmaalt, mis on maailma üks suuremaid tuumaenergia tootjaid), toetada taastuvenergiat (hetkel tervelt 11.9% Saksa energiast tulebki tõepoolest taastuvenergiast, peamiselt tuule- ja päikesegeneraatoritest) ning (üllatus, üllatus) gaasigeneraatoritest, mille tarbeks toormaterjal valdavalt imporditakse. Loomulikult teadagi kust.
Jürgen Trittin oli tollal selle poolest huvitav minister, et ta ei paistnud millegi poolest silma. Või kui paistiski, siis oma ebapädevuse poolest, mis omakorda viitab sellele, et tegemist oli lihtsalt valitsuse tuumiku käpiknukuga. Näiteks kui tema käest kunagi küsiti, et nüüd kus kütusehind on Iraagi sõja tõttu oluliselt tõusnud, siis kuidas peaks Saksamaa oma energiapoliitikat kohendama vastas ta: “Egas midagi, tuleb teinekord lihtsalt bussiga tööle sõita”.
Üldiselt paistab, et kogu see gaasiprojekt on tegelikult susisenud juba tugev 7 aastat vähemalt, tõenäoliselt isegi rohkem. Arvata, et Eesti kuidagi siin võtmerolli mängib on selles mõttes kohatu, kuna rattad said käima pandud ammu enne seda kui keegi siinkandis üldse oli suuteline sündmuste seose torujuhtmega läbi hammustama.
