pronto.ee

Gruusia lipp

Aasta on pisitasa augustisse veerenud ja varsti saab aasta täis Venemaa ja Gruusia konfliktist. Ajakirjandus ning poliitikud (kes neid suudaks lahuta) võtsid sõna, tegid erinevaid prognoose, mis peaaegu kõik valedeks osutusid. Ma tegin ka eirnevaid prognoose ja erinevalt “gruusia ekspertide” omadest läksid need enam vähema kõik ka täkkesse. Nüüd, kus asjad mägede poegade mänguväljakul jälle huvitavaks hakkavad minema on ilmselt paras aeg taaskord progrnoose teha ja siis vaadata kuivõrd asjad täkkesse lähevad.

Minu esimene prognoos on see, et Venemaa ei soovi Gruusiat vallutada. Eelmine konflikt näitas, et Gruusia ei suuda ka parima tahtmise juures Venemaale midagi vastu panna ning selle koha pealt meenutab kogu algne konflikt esimest Iraagi invasiooni.

Jah, nende kahe konflikti vahel on teatavaid erinevusi eelkõige just selles mõttes, et Kuveit on ikkagi iseseisev riik ning tähis kütusetarnija kogu maailmale, kuid kui meedia reaktsiooni vaadata, siis sellest ei piisanud: Saddam Husseinist mainiti kuvand kui verejanulisest mõrtsukast, kelle meeldevalda ei või ühtegi riiki jätta: tegemist oli ikkagi ju kahe iseseisva riigi vahelise konfliktiga ja USA on palju tõsisematelgi puhkudel silma kinni pigistanud. Gruusia puhul oli Lõuna-Osseetia juriidiliselt küll Gruusia osa, kuid tegelikkuses polnud grusiinidel sinna juba pea kaks aastakümmet asja olnud. Ka Saakašvili suutis jätta endast kuvandi kui ebastabiilsest ja verejanilisest jõhkardist kui ta lasi Gradidega elamurajoone pommitada. Selle koha pealt silma kinni pigistamiseks kulutas ta aga ära kogu lääneriikide goodwill-i, mis talle nüüd on valusalt kätte hakanud maksma.

Laias laastus läksid need kaks sõda ühtemoodi: suurriik näitas, et tal on piisavalt jõudu minimaalsete kaotuste hinnaga pealinna ära võtta, kuid viimasel hetkel jätab selle suuremeelsuse märgina tegemata. Ühendriigid lõid Iraagi kohale lennukeelutsoonid, seadsid päris reeglid relvastusele ja jätsid Iraagi maha praktiliselt nii, et riik oli püksid rebade peal. Venemaa ei pidanud enamusi reegleid vajalikuks, sest tegemist on naaberriigiga ja praktiliselt kogu Gruusi sõjamasin oli hävitatud ning riigil pole enam ei raha ega sõpru kelle käest uusi pauguraudu osta (see goodwill-i küsimus). Siiski vaid sellega Gruusia ei pääsenud ja oma üleoleku näitamiseks tunnustas Venemaa lahku löönud piirkondade iseseisvust, mis sisuliselt võimaldab Duumal sõlmida juriidiliselt korrektseid riikidevahelisi kokkuleppeid.

Venemaa sai eelmisest konfliktist tegelikult kõik, mida ta soovis: esiteks sai ta ringi liigutada muidu kasutult roostetavat sõjatehnikat, teiseks sai ta praktikas katsetada lääneriikide tehnoloogiaid, mida Gruusias kasutati, kolmandaks sai sisepoliitiliselt näidata, et Venemaa on uhke nin suuremeelne riik, kes oma sõpru ei unusta, neljandaks demonstreeris Venemaa, et kui tema arvamust ei arvestata, siis ei arvesta ta ka teiste arvamusega: jutt käib siinkohas Kosovoga, mis oli suure tõenäosusega kogu ürituse jaoks üks kõige olulisemaid kui mitte kõige olulisem tegur ning viiendaks demonstreeris ta et ta ei ole enam Jeltsini järgse ajastu jõuetu ning otsustusvõimetu elevandiga savijalgadel. Teisisõnu polnud Venemaal Gruusia vastu midagi, tegemist oli rohkem asjaolude Venemaa jaoks soodsalt kokku langemisega. Asjale ei mõjunud ilmselt ka soodsalt Gruusia plaan SRÜ-st välja astuda.

Kuid. Oluline on selliste konfliktide puhul arvestada sellega, et sellised konfliktid lihtsalt ei saa läbi. Ei suruta kätt, ei lepita ära. Kuna Gruusi oli rohkem mugavusohver, siis tunneb ta et on ülekohtuselt peksa saanud. Samas tunneb ta ka, et ta ise ei ole päris patust puhas. Teisisõnu on praegult vaja siseriiklikul tasemel Gruusias läbi viia võimuvahetus. Diplomaatia esimene reegel on see, et juhte ei vahetata väevõimuga: sellised katsed vaid võimendavad juhtide positsiooni ja marionetid ei püsi võimult kuigi kaua. Kõikidest riikidest just Venemaal peaks sellega laiaulatuslike kogemusi olema. Kõikidest Venemaa niiditõmbamistest on ainult Kuubas säilinud olukord sellisena nagu see on ja seda sellepärast, et Fidel Castro tuli seal võimule ise, ilma venelaste toeta.

Seega on asi lihtne. Saakašvili tuleb võimult eemaldada ja seda võimalikult kiiresti. Samas peavad seda tegema grusiinid ja omal initsiatiivil. Asja teeb omajagu paradoksaalseks see, et see on nii Gruusia kui Venemaa jaoks parim lahendus.Ausalt öeldes arvan ma, et Venelased prognoosisid kas siis Saakašvili vabathtliku tagasiastumist või pagendamist loetud kuude jooksul, mida aga ei juhtunud kuna mees hoiab kümne küünega võimust kinni. Seega on vaja provokatsioone, et ta midagi rumalat teeks ja annaks rahvale tõsiseltvõetava põhjuse ta võimult eemldamiseks. Sellest ka need manöövrid piiril ja piirijoone tagant keele näitamine. Gruusia on ärevuses, erinevad instantsid teevad erinevaid ja järjest vähem tõsiseltvõetavaid avaldusi, mis ületavaid vaid paari vana sõbra (Eesti nende hulgas) uudisekünnise. Võimalik on ka väiksed hõõrumised piiril, kuid kogu aktsiooni eesmärk ei ole taasalgatada täiemahulist konflikti, vaid suurendada rahva rahulolematust. Muide ka siin on teatav sarnasus Iraagiga: ka USA lootis, et iraaklased ise võimu vahetavad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui USA-k on Iraak, siis Venemaal on Gruusia. Selle koha pealt valitseb kahe suurriigi vahel status quo ning teineteist praktikas ei torgita. Ütlemised, mis tehaks, tehakse sisepoliitilistel eesmärkidel ja mõlemad mõistavad seda suurepäraselt. Teine Osseetia sõda ja riigi okupeerimine võib tõusta päevakorda ainult siis kui mõnid -švilidest Lenini mausoleumi õhku peaks laskma (analoogselt New Yorki kaksiktornidele) kuid on väheusutav, et see just nüüd juhtub.