Huvitav, kui kaua võtab aega enne kui ajakirjandus suurest bushielevusest üle saab ja kogu visiidi tegeliku olemust analüüsima hakkab? Laias laastus oli see visiit Eestile ju pigem solvav ning võrreldav kiitusega, mida peremees jagab käppa andma õppinud koerale.
Esiteks ei nimetatud kusagil seda külaskäiku visiidiks, vaid alati refereeriti kogu üritust kui “kõrvalepõiget” mida GWB tegi NATO Riia tippkohtumisele sõites. Õigupoolest enamus ajakirjandusest ei pidanud selle “visiidi” kajastamist üldse vajalikuks ning räägiti rohkem Riia sündmusest.
Teiseks ainukesele Eesti huvitanud küsimusele öeldi läbi lillede otse välja: “Viisavabadust näete sama palju kui oma kõrvu!”. USA on selgelt jaganud maailma kolmeks — head, pahad ja … inetud (või muud, kui inetu liiga karm tundub). Eesti on ilma igasuguse kahtluseta inetute sektoris (ehk tegelikult Vene mõjusfääris). Põhimõtteliselt toodi vabanduseks välja, et viisavabaduseks on vaja, et tagasilükatavate taotluste protsent läheks allapoole mingit teatavat piiri. Tegelikkuses läheb see allapoole teatavat piiri alles siis kui USA-l on tegelik huvi selle vastu. Kuna me oleme nende silmis aga “intetud” tuleks meil selle künnise saavutamiseks lihtsalt keelata viisa taotlemine USA saatkonnast paariks aastaks. Seega on lõpuks USA poolne seisukoht Eesti küsimuses kõige kõrgemalt tasemelt paika pandud.
Nii et poisid, lõpetaks nüüd seal Iraagis ja Afganistaanis lõpuks pugemise vahelduseks ära? Kui Eestlased pole oodatud USA-sse, siis miks peaks nad olema oodatud nende poolt okupeeritud riikidesse.
See viisavabadus on mingi pseudoprobleem. Keda kotib, kas on viisa või mitte. Kes ikka väga tahab minna, läheb niikuinii, ja kes ei taha siis ka minna kui peale makstaks, ei lähe samuti niikuinii.
Viisavabaduse tõstatamine visiidi ajal oli lollus. Presidendid võiksid ikka olulisemate asjadega tegeleda kui mingite väheoluliste formaalsustega võimelda.
Viisavabadus on privileeg, mitte eestlaste sünnipärane õigus. USA viisavabaduse tingimused on igati loogilised ja arusaadavad, ainukene kräpp on viisast keeldumise põhjuse varjamine, kuid mis me ikka sinna parata saame.
USA-d ei koti viisataotluste tagasilükkamise protsent mitte kõige vähematki. Tegelikult sõltu ka Eestis viisavabadusest eriti midagi peale selle, et ei saa hetketuju ajel USA-sse sõita, vaid tuleb kuu aega varem pabereid ajama hakata.
Muide, USA saatkonna viisajärjekorras leidub inimesi, kes tulid viisale järele samal päeval, mil lennuk läheb – ju siis on viisast keeldumise protsent võrdlemisi madal.
Minul on ükskõik, kas Eesti ja USA suhtlevad viisavabalt või ei. Mind ajab närvi see, et Eesti ei nõua ameeriklastelt viisat, aga USA eestlastelt küll. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, kehtestaksin USA kodanikele viisarežiimi. Ja kaotaksin selle kahepoolselt, mitte ühepoolselt.
Üksjagu üllatav on, see, et inimesed ei saa aru, mida USA viisavabadus endast kujutab. Põhimõtteliselt tähendab viisavabadus seda, et kas riik on OMA või VÕÕRAS (ehk siis kas selle riigi käekäik läheb onu Samile korda või mitte). Laias laastus tähendab see seda, et nüüd meid on juba kolmandat korda kellegi suure poolt jagatud. Esimene kord jagati Moskvas, seejärel Jaltas ja nüüd siis Washingtonis.