Internetiga on selline lugu, et igal baidil, mis sinna visatakse on kalduvus paljuneda. Viitamised, kopeerimised, vahesalvestused, puhvrid hoiavad su andmeid isegi siis, kui sa oled enda arust kõik algallikast maha kustutanud. Mõnes mõttes on Interneti kuhjatud teave nagu Flemingi teemantid, igavesed, ainult selle vahega, et nad ei pruugi sugugi olla tüdruku parimad sõbrad. Ega ka poliitiku.
Kui te vaatate Mart Laari blogi, siis leiate sealt kaks konfliktieelset kannet Lõuna-Osseetiast: 6. augusti “Venemaa õhutab pingeid Lõuna-Osseetias” ja 7. augusti “Lõuna-Osseetias võib iga hetk puhkeda suurem sõjaline konflikt”. Ühest küljest võttes võib olla tegemist prohvetlikkusega ning ettenägelikkusega, kuid arvestades sellega, et Condoleezza Rice sõnul oli konflikt ikkagi Gruusia poolt algatatud, siis võib sellest tuletada ainult ühte: Mart Laari teadis oma hea sõbra Saakašvili plaanist Lõuna-Osseetia oma kontrolli alla võtta ning proovis seda oma poliitilise kapitali kogumiseks ära kasutada. Ühest küljest sai ta sellega näidata oma suurepärast analüüsivõimet ja teist küljest hakata ette valmistama pinnast meedia ning poliitikute suhtumiseks sellesse konflikti. Panite tähele: Balti riikide ja Poola suhtumine erines radikaalselt suure osa ülejäänud maailma suhtumisest. Kas Mart tahab, et paari kuu pärast need jutud endiselt tema lehel oleksid? Võimalik, et mitte.
Teine tore tegelane on Marko Mihkelson. Marko analüüsivõime ja suhtumine on võrreldav keskkoolipoisi omaga ja ometigi on tegemist Riigikogu liikmega (selles mõttes on ta täielik vastand Laarile, keda ma rumalaks inimeseks ei pea). Ta korjab netist talle meeldivaid artikleid ja kirjutab nende ümber jutukesi. Sellised lapsikuid, aga emotsionaalseid. Üks jutt oli näiteks “Hirmutavalt siirad lastejoonistused”. Pärast seda, kui selgus, et tegemist on ühelt pilasaidilt pärit libauudisega ta kustutas oma kande. Ometigi on internetis koopiaid tema jutustusest mitmetes kohtades, näiteks siin ja siin. kogu tema sait on täis samalaadset kraami … senikaua kuni Venemaa ajakirjanduses ilmuv jutt ei ole kooskõlas tema seisukohtadega (?) on tegemist lausvalega, millest vene ajakirjandus 100% koonseb. Siis kui järsku ilmub midagi, mis klapib on kohe “Ahaaa, rahvusvahelise surve tõttu tunnistasid ülesse.” Kui selgub, et kusagil mingi kirjaviga parandatakse, siis on tegemist tsensuuriga. Üldiselt tema sõnastus on alati tore olnud ja meenutab natuke seda nalja spordikommentaatorite kohta, kus ebasõbraliku riigi suusahüppaja lendas “lippadi loppadi nagu Võidu väljaku tuvi. Kaugele”.
Muide, mulle eriti meeldis tema kanne Vladimi Kvatškovi kohta, keda ta nimetab “avameelseks”. Tema kande pealkiri on “Hõivata Tbilisi ja tappa Saakašvili”. Kes vähegi on Venemaa asjadega kursis, see teab kui tõsiselt võetav see mees on. Kvatškovi arvates on praegused Vene juhid USA, juutide ning vabamüürlaste mängukannid ja deržaava on hädakohus. Tema kodulehel ringi lapates saab üsna kohe selgeks, et tegemist on (tsiteerides klassikuid) “fucking lunaticuga” ning Žirinovski uusversiooniga. Katse sellise mehe juttu tõsiseltõetavana esitada näitab omakorda kuivõrd tõsiselvõetav on see katsetaja. Mida iganes ka see mees ei ütle, on see suunatud Putini ja Läänemaailma vastu, sest huvitaval kombel peab ta meid ja Putinit sama pulga peal olevateks.
Üldiselt Marko leht on selliste asjade koha pealt eriti viljakas, aga ma ei viitsi praegult rohkem kirjutada. Võtke vaevaks ta blogi igapäevalt külastada, ta ei vea teid alt. Aga nüüd küsimus. Kas kellelgi on veel midagi huvitavat välja pakkuda blogidest, mida nende blogide omanikud praegult häbenema peaks? Äkki leiate minultki midagi :)?
Terve Max Kauri blogi on niisugune, mille autoriks olemist terve mõistusega inimene häbenema peaks.
Linki ei saa panna, sest siis läheks mu kommentaar spämmi hulka. maxkaur punkt blogspot punkt komm on aadressiks.
Ma ei viitsi seda infot kontrollida, ent _väidetavalt_ on Laari jutul alust selles osas, et L-O poolelt sadas pidevalt erinevat sitta – umbes nagu Palestiinast Iisraeli. Me meedias armastatakse samas ikkagi rohkem kirjutada õhkulennanud kümnest iraaklasest kui snaipriga maha võetud Gruusia politseinikust.
Kui see info on õige, siis ma ei imesta, et invasioon tehti – ükski teoreetiliselt tugevam riik pole selliseid asju välja kannatanud kaua.
Teisest küljest, kui tõele vastab Saksa meedias levinud inf, et operatsiooni nimi oli “Puhas maa”, siis on seda kõike veidi raskem konteksti panna
Laaril on selle koha pealt õigus, sitta lendas seal mõlemas suunas päris korralikult ja nõnda üheksakümnendate algusest saati. Päevast päeva.
Selles mõttes ei olnud hetkeolukord kuidagi teistsugune, ometigi teadis Laar paar päeva varem, et läheb löömaks. Ja kuigi nii Tallinnas kui Tbilisis proovitakse seda maailida kui vasturünnakut venelastele, ei jätnud viimane Condoleezza Rice sõnavõtt mingit kahtlust: grusiinid alustasid rünnakuga ise ning nende vastu midagi erakordset seekord ette ei võetud. Isegi see venleaste kiire regeering ei ole sellest vaatevinklist mingi üllatus: kui planeeritavast rünnakust teadis juba selline mees nagu Mart Laar, teadsid venelased sellest ammugi. Heh, seda oleks võinud piisavalt andmeid omades isegi Mardi blogist välja lugeda.
Nüüd ma mõistan su kahtlustusi paremini. Juba paari nädala eest võinuksid viidata Mart Laari blogile, mida ma kahjuks ei pidanad vajalikuks lugeda. Ma arvan, et Condolezza Rice on Gruusia sündmustega hästi kursis, käis ta Tbilisis ka vahetult enne konflikti 10. juulil.
Minus oli ennegi väike kahtlus, et USA vabariiklaste poolt rahastatud Gruusia demokratiseerimise projektid ja vabariiklaste presidendi kampaania vahel on mingi seos. McCaini madalseis võis anda tõuke veidi susida asju teravamaks ja nädala kahe pärast ka McCaini populaarsus hakkas tõusma…
Kahju muidugi, et Mart Laari blogi kannetel pole publitseerimise kellaaega juures, et järeldada sealt info leket Venemaale samas. Mingi info järgi olid Venemaa sõdurid juba 7. auguistil Tskhinvali lähedal ööbimas…
Gruusia tunnistab valearvestuse tegemist:
http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=30c975b8-c676-4019-bec2-c71b3122ac44&open=sec
Tõsi seal Gruusia kaitseministri asetäitja Batu Kutelia väidab veel tõendite puudumist Vene sõjaväe tulekust Lõuna-Osseetiasse 6. augustil läbi Roki tunneli, kuid mingi Vene sõjaväelaste lehe intervjuus viidati, et oldi juba 7ndal augustil Tshkinvali lähedal
Probleem ongi selles, et nii Gruusia kui Venemaa poolt on hästi palju “mingit infot”, mille tegelikust on kas siis raske või võimatu kontrollida. Meie ajakirjandus ja poliitikud kahmasid kahel käel kinni Gruusiapoolsest propagandast, mis viis selleni, et tegelikult ei tea Eesti keegi (mina kaasaarvatud), mis seal tegelikult toimus (toimub). Ainuke võimalus on kasutada Sherlock Holmesi välistamismeetodit: kui jätta kõrvale kõik võimatu, siis see mis järele jääb — kuitahes ebatõenäoline see ka esmapilgul ei tunduks — ongi tõde.