Bill Clinton
Kui mõned välispoliitikahuvilised on Bill Clintoni visiiti Põhja-Koreasse tituleerinud tulemuslikuks diplomaatiaks, on minu arvates tegemist hoopia Aasia riigi tulemusliku (väljapressimis)poliitikaga. Tuumarelva arendamine kuni punktini, kus on tehtud katsetus, mandritevahelise ballistilise raketisüsteemi väljatöötamine ning röögatu sõjaväe püssi all hoidmine on Kim Jong-ilist teinud selle, mida Saddam Hussein ei olnud: reaalselt ohtliku vaenlase, kellega rinni pistmine ei jätaks küll võitjast mingit kahtlust, kuid poleks kaugeltki ohutu.
USA on korduvalt keeldunud kõrgetasemelistest kontaktidest Põhja-Koreaga, viidates selle soovimatusele lahendada tuumaküsimust ja kui Põhja-Korea oli valmis tuumaküsimust lahendama, siis soovimasule lahendada tüliküsimusi Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Viimased kriitilised kommentaarid ning jäik keeldumine läbirääkimistest pärinesid Bill CLintoni küljeluult Hillarylt, mitu korda ja loetud päevade eest. Nüüd järsku sõidab USA-sse mitte lihtsalt suvaline diplomaat, vaid endine president isiklikult, kohtub mitte lihtsalt suvaliste diplomaatidega, vaid Kim Il Jongiga isiklikult. Kusjuures mõlemad mehed söövad koos lõunat, mis on oluline asi: näiteks ei leidnud Obama aega einestada koos Prantsusmaa presidendiga kui ta Pariisis viibis
Millest härrad siis kõnelesid? Ilmselt ei vaja suurt leidlikust asjaolu, et kahe ajakirjaniku pantvangistamine (kuidas muidu seda asja nimetada) ja selle egiidi all läbirääkimiste pidamine oli vaid ettekääne. Läbi aegade on USA keeldunud igasugustest läbirääkimistest taolistel teemadele, toetudes pigem saablitäristamisele ja kolmandate osapoolte abile. Pigem oli tegemist siiski millegi sootuks enamaga ja pantvangide vabastamine andis selleks meeldiva võimaluse pidada läbirääkimise ilma, et kumbki pool peaks tundma kannapöörde pärast piinlikust.
Tõenäoliselt on USA valmis tunnustama Põhja-Koreat tuumariigina: sõjaline sekkumine ei oleks mõeldav ilma korvamatu kahju tekitamiseta naabritele, kelleks antud juhul on Jaapan, Lõuna-Korea, Venemaa ja Hiina, kellest kaks on vähemalt paberil liitlased ja kaks geopoliitika võtmefiguurid. Samuti on oluline välistada Põhja-Korea ja Iraani koostöö — eriti kui lähitulevikus peaks tekkima vajadus Teherani vastu sõjalist jõudu rakendada. Pealegi on praeguses majanduslikus olukorras oma suurte baaside hoidmine Lõuna-Koreas ja Jaapanis kulukas ning suuresti ka tarbetu.
See kõik on oluline nihe USA välispoliitikas: varasemal ajal on iga kord kui kahe Korea suhetes oli näha pingelanguse märke, Washington sõjatrummi taguma hakanud ning põhjapoolset Koreat ähvardama asunud. Selle aastakümne jooksul on seda juhtunud juba kaks korda. Konflikt Koreate vahel on pikalt olnud baaside Aasias paiknemise aluseks ja seetõttu oli tüli õhutamine Ühendriikide välishuvide oluline osa. Kui see huvi nüüd raugenud on, siis kaob selle järele vajadus.
Põhja-Koreal omakorda on isolatsioonist ammu “kopp ees”. Kim Jong-il on selle koha pealt nagu suur poiss, kes tahaks enne surma välismaal käia, kalliste autodega ringi sõita ja Mallorcal puhata. Tuumatehnoloogia arendamine ning nõnda suure sõjaväe pidamine käib sellele riigile tegelikult üle jõu ning esimene paistiski olevat pigem pilet läbirääkimistelaua taha. Võimalik on koguni see, et tuumakatsetus, mis läbi viidi, toimus Hiinalt või Venemaalt “laenatud” põrgumasinaga.
Nagu näha on laiemas laastus mõlemal riigil täiesti ühilduvad huvid. Kui ameeriklaste ja korealaste läbirääkimised osutusid edukaks, siis hakatakse ajapikku Põhja-Korea vastaseid sanktsioone vähendama, kuni need paari aasta pärast täielikult kaovad. Kim Jong-il seevastu vähendab sõjaväge ning peatab täielikult tuumauuringud. Pikemas perspektiivis vähendab oma sõjaväge ka Lõuna-Korea ning kui see on valgus, mis tunneli lõpus paistab, siis tuleb kõne alla isegi Koreate ühinemine. Aga seda ainult eeldusel, et läbirääkimised edukad olid. Asjale annab jumet ka see, et taoliste sündmuste käigu korral ei kaota kumbki pool oma nägu.
Post a comment