pronto.ee

Hughart is on väitnud, et ta ei pea oma raamatuid fantaasiaraamatuteks, pigem vastupidi, kuid paraku on ta nii lootusetult kirjastajate poolt ära tembeldatud, et ta loobus juba tükk aega tagasi vastu punnimast.

Samuti kui ta käis oma katsetamas oma juttude filmiõiguste müümist, siis sai ta vastuseks üsna ühese lause: “Mis te tahate, et me teeksime filmi KILIDEST? Ja isegi mitte tänapäeva kilidest?!” Ja vend lendas suunava jalahoobi saatel ukse taha. Tõenäoliselt pärast “Lendavate pistode maja”, “Kangelast” ja muid taolisi filme oleks vastuvõtt olnud hoopis teistugune ja loodetavasti mees polegi meelt heitnud ja proovib nüüd uuesti. Eks aeg näitab.

Kuid raamatu juurde tagasi. Lauri on kogu jutu kenasti kokku võtnud ja väga palju mul siin lisada ei olegi. Paljuski tänu Lauri arvustusele (ja tema abile) see raamat minuni jõudiski. Sügav kummardus.

Lisaksin siiski juurde, et raamatu sü?ee, kui maskid eest rebida on pesuehtne kli?ee. Sisuliselt kui tead kriminaalromaanide kaanoneid, siis tead sa ka juba alguses, kes pahategija on. Kuid samas see polegi selle raamatu juures oluline. Tõeline lugeja avastab peatselt, et tähtis pole mitte see, mis on maski all, vaid mask ise (muide huvitaval kombel on see tees ka raamatu läbivaks teemaks. Tõsi küll, jutt ei käi mitte maskist sõna otseses mõttes).

Ma siiski rõhutaks omalt poolt, et unustage igasugune new age mumbo-jumbo mida hipid alati Aasiaga seovad. Raamat on täiesti selgelt kirjutatud valge mehe poolt valgetele meestele ja kuigi härra kasutab ohtralt viiteid kohalikele müütidele ja lauludele on ta lõpuni jäänud hea maitse piiridesse. Valge mehe jaoks muidugi. Mis minu jaoks tähendab seda, et ei mingeid liigseid müstifikatsioone.

Tegelaste seiklused on seekord palju mastaapsemad. Nagu näha oli #10 Härja ja isand Li koostöö sujunud niivõrd hästi, et esimesest on saanud Liu täieõiguslik kambajõmm ja õpipoiss. Ning loomulikult multifunktsionaalne ?veitsi Armee Lihas, kui ennast nii võib väljendada. Seekordsed reisid viivad mehi pea igal poole, kaasa arvatud põrgusse, kus muidugi kähku kasutati ära perversse Kuupoisi eripära ja saadavad ta (paljuski viimase omal initsiatiivil) ründavat deemonit .. uhh .. vaigistama.

Peab märkima, et kui eelmine raamat oli Hugharti esikteos, siis siin on juba märgata progressi. Stoori on otsekohesem, haakuvam ja läbimõeldum. Samuti on kõrvaltegelased palju detailsemad. Võrreldes “Lindudest sillaga” on tegu tükk maad parema jutustusega kuigi see esimesel pilgul tundus võimatu. Tagantjärele vaadatuna oli viimane siiski tunduvalt lihtsakoelisem ning lünklikum kui “Lugu kivist”.

Üks asi veel. Kaks muhedat kohta: kui pakuti Li-le, kes oli juba vana mees potentsirohtu, siis keeldus ta viisakalt, tuues pöjenduseks: “Minu eas on viimane asi, mida ma vajan, veel üks kangestunud liiges.” Ja kui #10 Härg järjekordset naistegelast kargas, siis ohkas isand Li heldinud: “Ahh, noorus. Oleks ma jälle 90 aastane.”