Täna otsustasin, et enam edasi lükata ei saa, auto nõuab pesemist. Ma juba pea nädal aega olen pesulatest mööda sõites vaadanud, et kuhugi on vaja sisse põigata, kuid igal pool olid vastikud sabad. Täna ma siis leidsin, et las olla vastikud — kui minema peab siis peab.
Nüüd siis muljed autopesulast. Enamustes kohtades oli saba ikka röögatu, enam-vähem lühikese jupiga hiilgas ainult Järve Statoil. Jäin siis sinna sappa. Kõige nõmedam on asja juures aga see, et selles sabajupikeses seisin ma üle kahe tunni, kusjuures enne mind olid kõik autod sellised, mille puhtusastet hindaksin ma ise “enam vähem puhas”. Lõpuks kui ma olin pestud saanud, vaatasin ma igaks juhuks ka enda järel seisvad asjandused üle. Enamik neist läks samasse kategooriasse, välja arvatud kaks tükki, mis olid umbes minuga samas konditsioonis ja üks maastikuauto, mis peamiselt sitast voolitud oligi. Seda autot vaadates tuli mulle meelde ütlus: “Tanke ei pesta — tanke värvitakse!” Mida inimesed oma puhaste autodega pesulas teevad on minu jaoks müstika.
Kokku olen ma üldse neli tundi oma vabast päevast selle ettevõtmisega sirgeks löönud, närvid on läbi ja üleüldse on autopesu üks igavene pornograafia. Järgmine kord nühin auto jalakäijate vastu puhtaks.
Sa oled ikka mingi puhtusefriik: ühe kuu jooksul kaks sissekannet autopesust. Ehkki üritad jätta muljet vastupidisest. Mina näiteks ei ole viimase poole aasta sees sõnu “auto” ja pesemine ühte lausesse kokku pannud — see kord siin välja arvatud. Minu Skooda võidaks sinu autot räpasuses iga kell — ilmselt võidaks ta ka tolle maasturi, mis seal pesulas sabas seisis. Klassivahe.
Mina kardan pesulasse sõita oma autoga. Kui sopp maha pestakse, siis kukuvad küljekarbid hoopis tükkideks.
Seepärast pole võimalik meie autot ühegi teisega segi ajada. Ta on lihtsalt NII must.