Rahandusministeerium on välja öelnud, et neile ei meeldi kuidas inimesed oma erasõidukeid ettevõtete kaudu endale soetavad. Loomulikult on see hulgaliselt kirgi üles kütnud ning arvamusavaldused kõiguvad vahemikus pisut napakas ja ajusurnu, sekka ka üks või kaks mõistlikumat artiklit siin või seal. Asja skisofreeniline külg on see, et Jürgen Ligi vastu võitlusesse on tormanud ka need, kes leiavad, et riik peaks kogu oma raha inimestele laiali jagama, kuigi just nemad on asjast kõige suuremad kasusaajad.
Ma siinkohas täpsustaks ära, et olles ise ettevõtja mulle meeldiks endise olukorra säilimine, kuid olleks ka Eesti kodanik leian, et antud hetkel on süsteemi lihtsalt kurjasti ära kasutatud ning sellest kaotame suuremas plaanis me kõik. Et asjast paremat aimu saada võtsin ma kätte ja arvutasin kogu protsess läbi, et näidata mis toimub ja miks toimub.
Võtame näiteks kogu arvutuskäigu aluseks ühe hetke populaatseima auto, Toyota Corolla, mille hind on 15000 €. Lisaks oletame, et selle soetaja sissetulek peaks olema 1000 € (see number on vajalik tulumaksuvaba miinimumi arvutamiseks). Kas te teate kui makse võtab riik sellise auto soetamise eest? Kõigepealt 20% käibemaksu, mis on 3000 €, seejärel 15 kuutasu pealt laekunud maksud, mida on palk.crew.ee andmetel 15 x 713.43 € ehk 10 701,45 €. Kuna hetkel on ettevõttele võimalik osta autosi maksuvabalt, siis seda tihtipeale maksude optimeerimiseks tehakse. Kokku on see summa 13 701, 45 € riigile saamata jäänud raha.
See teine pool kogu sellest maksukomejandist jääb töövõtja jaoks tihtipeale märkamatuks, sest see makstakse suuresti tööandja poolt. Ometigi viib see turu kiiva, sest pannes riigi osa oma tasku viib ebaaus ettvõtja turu kreeni nende jaoks kes üritavalt ausalt makse maksta. Ettevõtja võimalus oma kulud nulli viia võib taanduda kuni selleni, et enamuse oma elamiskuludest kantakse läbi firma. Kusjuures viimasel ajal on levinud ka selline skeem, et tööandjaga lepitakse kokku, et töötajale ei maksta mitte palka, vaid too esitab talle arveid — tööandja jaoks ei ole finantsiliselt palju vahet, töötajat saab päevapealt vallandada ning ka koondamisrahadega ei pea hiljem arvestama. Töövõtja seevastu saab enda käsutusse KOGU raha, ka maksud, ning eelneva skeemi abil võtab ta selle terves mahus välja, ilma riigimakse maksmata.
See on ka põhjus miks praktiliselt olematu palgafondiga firmasi millel on vara hulgas auto on üle 5000-e ning kui me natuke ringi vaatame, siis sama skeemi tunnustega ettevõtteid kes nii ilmselgelt pole spetsialiseerunud rahapesu peale on teis sama palju vähemalt veel. Sellist asja on väga raske nimetada ettevõtluseks, vähemalt selliseks, mis mingit väärtuseid loob.
Ettevõtjana ma siiski leian, et PÄRIS ettevõtjatele võiks mingid pisikesed hüved lubada. Näiteks meie masusüsteem lubab palgafondipõhiseid esinduskulusi. Võib-olla peaks siin midagi taolist rakendama? Näiteks seda, et ettevõte võib soetada aasta jooksul sõiduvahendeid maksumuses, mille kogusumma ei ületa 10% aastasest palgafondist? Sellisel juhul kui inimene lihtsalt asju kuludesse kirjutab ja nõnda makse optimeerib peab ta kogu asja eest ikka täies mahus raha lauale laduma samal ajal kui tõeline tööandja ja väärtuste looja saab oma pingutuse eest premeeritud. Kusagilt peab ju see raha tulema.
PS. Automaksu valus osa on ka see, et auto võimaldab ka edaspidi kulusi firma kaudu kanda — kütus, hooldus, varuosad, jne. Ehk siis tegemist on nii tõhusa rahapumbaga, et ma imestan kuidas selline asi sai varem rahandusministeeriumil kahe silma vahele jääda.
Post a comment