Reedel helistas Merle ja ütles, et tulgu ma kinno, meie ühisel klassivennal Veiko Õunpuul on seal uus film (Veiko roll selle filmi juures oli siis stsenarist ja režissöör) ja Aarne ei viitsi tulla. Täna pärast seda kui kõva pohmakas oli just-just minevikuks saanud käisime ja kaesime siis selle filmi perra. Lühikokkuvõte asjast: mehed on ikka sitaks kõva filmiga maha saanud, tramaeivõi!
Okei, loomulikult on see film kalasi täis, neist ei saa üle ega ümber — ajastuks on valitus selline Moskva olümpiaaegne periood (mile purjeregatt toimus Tallinnas), aga osa asju lähevad karmilt ajastust mööda — tänapäevased viina ja õllepudelid (mis sest, et Saku ja Liviko olid sponsorid, nad on nii vanad firmad küll, oleks võinud ajastukohaseid tooteid kasutada), autod olid ikka üsna suvaliste numbrimärkidega ja erinevatest ajastutest, samuti mis värk selle mobiiliga parkimise kleepsuga on, kas ei saanud maha kiskuda või? Autodele kleebiti tollal neid Automi vesipilte. Lisaks oli seal Eesti filmidele nii kuradi iseloomulik teatriheli, mis ikka täitsa kõvasti kõrva kratsis.
Film ise oli üksjagu akikaurismägilikult episooditi ja hillitsetud emotsioonidega üles ehitatud ja kuigi see esialgu pisut segas, elas sellesse suhteliselt kiiresti sisse ning tagantjärele mõeldes seda teistmoodi polekski pidanud tegema. Emotsioonid peituvad jutustatavas loos endas ja selles, mida ekraanil näha polnud. Antud juhul olid tegelased isegi teisejärgulised.
Mis loomulikult ei tähenda, et näitlejad oleksid viletsad olnud. Näitlejad olid tõesti esmasklassilised ja kui kellelgi on veel kahtlusi Rain Tolki sobivuses Mati rolli, siis unustage oma segavad eelarvamused. Kutile istusid need nõmedad vurrud nagu valatult ja maailmavalus ning identiteedikriisis vaevleva kunstniku roll sobis talle nagu maasikas karuperse.
Filmis on ka üks koht, mis minu arvates on üks parimaid lõike Eesti (ja miks mitte kogu maailma) filmiajaloos üldse. See on see koht, kus meeleheitel Mati metsas norutab ja muusika peale keeratakse. Kuti mõtted, mälestused ja soovid suudetakse selle lõigu jooksul visuaalselt ette manada ning tulemus on muljetavaldav.
Natukse siis loost kah. Mati ja tema naine Helina sõidavad koos viimase armukesega (viiuldaja Eduard) kuhugi saarele, et seal nädalalõpp veeta. Veider suhtekolmnurk hakkab peaaegu kohe nurkadest murenema ja inimeste soovid ja tunded pannakse proovile. Asi on selles, et Mati ja Helina abielu on karile jooksmas ja sisuliselt on kõik juba otsustatud. Mati ise käib kargamas ühe teise tüdrukuga (Marina) ja kõik on ainult vormistamise küsimus. Rannas olles ja tina pannes hakkavad aga vanad haavad avanema ning hing valutama. Riivatakse peaaegu kõikide eneseuhkust ja eestlasliku tuimuse fassaadi all löövad lõõmama tõelised kiretormid, mis kõrvaltvaatajale vaid vaevu märgatavad on.
Filmist tundub, et abielu kui institutsioon muudab inimesi. See võtab armastuse ja kandib selle ümber lepingulisteks kohustusteks, ühiskondlikeks normideks, traditsioonideks ja igaastaseks tagastusteks maksuametilt. See võtab sult vabaduse ja kire ning muudab selle stabiilsuseks, kuid ei muuda sind kuulikindlaks. Kui see asi kokku jookseb siis on häving seda hullem.
Filmis on palju pisikesi detaile, mis on küll üsna kentsakad, kuid samas lisavad värvi ja väärtust filmile. Mehed (peale ühe mingi kohaliku jolleri) on kõik vurrudega ja manitsev naaber on kah klass omaette (Siin ei magata! Siin ei pargita!).
Kokkuvõtteks võib öelda, et tühi rand on koht, kus inimesed peavad tausta puudumisel ruumi iseendaga täitma ja ennast alasti kiskudes hakkab ka maailm teistsugusena tunduma. Lugematu hulk suhteid on alustatud ja lõpetatud kusagil rannas lõkke ääres olles, kuid sellest pole midagi. Millegi lõpp on alati millegi algus ja sedavõrd kuidas haavad paranevad läheb elu edasi.
Asjakohased viited:
Hõbemäe filmiarvustus
Kuukulguri koduleht
Kino Sõpruse tutvustus
Film oli muidugi muljetavaldav.
Mõtlesin sellele abitule iseendaga rähklemisele. Eks selliseid rähklemisi on kõigil ette tulnud ja pole vahet, kas oled abielus või mõnes muus elus. Lahkumised on rasked ja iseendaga hakkamasaamine on selle juures veel kõige hullem.
Täitsa hea, et keegi on selle niiöelda visuaalseks teinud, iseendaga puntras olles ei mõtlegi, kuidas see välja paista võiks.
Seda filmi on abieluinimestel kasulik vaadata, veidi nagu õppefilmina.
Ma pole sinuga nõus selle abieluteemalise lõigu osas. Sa kuulasid mu jutust ainult maksuameti osa vist. Ma muidugi ei eita, stabiilsus muudab inimese mugavaks, aga kahel inimesel on üksteise kõrval ka võimalik areneda, mina ei paneks stabiilsue ja tuimuse vahele võrdusmärki.
Sinu sõnavõtt tundub mulle isegi pisut meeleheitlik.
Ma ei usu hästi, et sina sisimas teatud stabiilsust ei ihka. Pideta olek muutub lõpuks mõttetuks lahmimiseks.
Ei pääse me raskustest nii või naa, igasugune kooselu loob võimalusi petta nii teisi kui ennast, või maksuametit.
Ma ei kuuland sind selle koha pealt üldse, sest ma olen sellest juba ammu siin kirjutanud ja mõelnud. Ma olen viimasel ajal oma tuttavaid lihtsalt vaadanud. Pane tähele — ka minu enda vanemad läksid hiljuti lahku ja selline asi annab üksjagu mõtlemisainet. Täpselt see see ongi, see stabiilsus, mis tundub purunematu ja kui see lõpuks kokku vajub tabab see kõiki osapooli püksid rebade peal, sest pauk tulub tavaliselt sellest sektorist kust keegi seda oodatagi ei osanud.
Ma saan sust aru. Vanemate lahutus ei lähe ühestki lapsest mööda, ükskõik mis vanuses lapsed ka poleks. Aarne arvas ka kunagi, et abielu on mõttetu. ( Tema vanemad ka lahutasid kunagi, kui sa mäletad. )
Mina ei teagi, mis teda ümber mõtlema pani. Ma muidugi tahan loota, et suur armastus minu tagasihoidliku isiku vastu, mitte proosaline maksuameti tagastus, millest me alustasime.
Mina ei tunne oma abielus nii suurt stabiilsust, et peaksin seda purunematuks. Kui suudad asju ette näha ja probleeme varakult lahti rääkida, ei peaks pauk sind tabama, püksid rebadel . Ehk jõuaks püksid enne jalast ära võtta või mis iganes. Siin vist on see vahe, et stabiilsust näevad lapsed ja arvavad, et maailmas pole midagi, mis nende vanemad ära võtaks. Tegelikult pole abielu mingi stabiilsus, see on kahe inimese kooselu. Sellesse kuulub kõik- tülid, pahameel ja petmine selle sees. Pole mõtet karta, et muutud tuimaks ja kiretuks, kui inimene ikka meeldib. Armastuse puudumisel on savi, mida teine teeb, kuid armastades pole vahet, kas oled abielus või ei ole, haiget võid saada ja teisele teha ka ilma abieluta. See on minu kogemus.
Kogemust arvestades võin öelda ka seda, et pigem võiks suuta normaalselt lahku minna, mitte aga elada koos pidevalt tülitsedes, teineteisel kivina kaelas rippudes. Samas pole mulle pähe tulnud jätta midagi tegemata lihtsalt selle pärast, et see võib niikuinii persse minna. See tähendaks, et ma vegeteeriksin kuskil, jalad seinal ja kommenteeriksin mürgiselt teiste luhtaminekuid, ise samas intnsiivselt elamata.
Pronto, sa tood filmi vigadena välja ajastudetailidest mitte kinnipidamist. MUl aga tundus ja olen lugenud ka kusagilt intervjuudest, et meeskond ei tahtnudki teha ajastufilmi ning kinni pidada mingi kindla ajajärgu märkidest. MUlle tundus, et see ajastute miksimine (justnagu 80ndad aga tänapäeva detailidega) andis filmile kõvasti juurde. See oli nagu mingi kummaline ajatsoon – irreaalne. Võimas
ARVUSTUS ARVUSTUSELE
51-st reast koosneb ARVUSTUS. Millest 23 rida (peaaegu 50 protsenti) on filmi ümberjutustus. Kas tegemist on arvustusega, millena tahab ülaltoodud kirjatükk pretendeerida? Minu arvates mitte.
Põhjendan.
Selliseid kirjatükke on eesti ajakirjandusmaastikul küllalt ja küllalt- erinevalt käesolevast kirjatükist pannakse neile nimeks lausa KRIITIKA mitte ARVUSTUS ja sellest on kahju…
kahju on ka sellest, et käesolev kirjatükk on läinud KRIITIKALE omaselt libedale jääle ja esitab järeldusi, mitte põhjendusi, mis käesolevate järeldusteni viisid.
“…mehed on ikka sitaks kõva filmiga maha saanud, tramaeivõi!…”- kui tegijate enda meelest nad ei teinud ajastufilmi vaid psühholoogilist filmi probleemidest, millega puutuvad inimesed kokku, olenemata ajajärgust ja riigikorrast aga ARVUSTUSE autorile jäi vastupidine mulje, siis võib öelda, et autorid said hakkama sita filmiga (mida mina muide ei arva), sest film tehakse eelkõige vaataja jaoks ja kui vaataja saab valesti aru, siis on reziiline möödapanek ikka väga tugev. taaskord põhjendan-
Film audiovisuaalse teosena on eelkõige loo jutustamine visuaalsete vahendite abil. kui me räägime autorikinost, siis AUTORIPOOLSE loo jutustamine. Kui me räägime tootjakesksest loost, siis eelkõige loo jutustamine, mis on tugeva meelelahutusliku kallakuga, mõeldud masside arvelt tootjafirmale raha tagasiteenimiseks jne. Arvestades käesoleva filmi rahastamist- erakapital, kellel loodetavasti pole mingit pettekujutelma, et film võiks tagasi tuua, isegi kui seda tehakse null eelarvega, nagu väidavad mõned allikad, mis iseenesest on imelik sõnavõtt, sest asjaga kokkupuutuvad inimesed saavad aru, et isegi võtteplatsile organiseeritud toit maksab midagi- ja filmi aluseks olnud algset lugu (Undi) oma, siis võib väita, et filmitegijad tegid filmi, mille teema neile korda läks (ja eluajal ka Undile), mõtlemata sellele, kui palju rahvast seda filmi vaatamas käib. mis ei tähenda muidugi seda, et tegijatele ei läheks korda vaataja arvamus! niisiis- kui tegemist on autorifilmiga ja autoripoolset soovi jutustada temale kordaminevat lugu põrkub selle vastu, et vaataja jälgib nüansse, mida ta üldse jälgima ei peaks, siis võib väita, et autor on tähelepanu punktid asetanud valedesse kohtadesse ja loo jutustamine (selle loo, mida AUTOR tahab jutustada) on unarusse jäänud. kui sedapidi, siis ei saa kindlastiäita, et autorid on siga head ja muud.
Või siis on arvustaja valesti hinnanud filmi ja sellele vale nime pannud- ARVUSTUSE asemele oleks tulnud panna nimi “mõte sellest ja sellest filmi või muud”.
Järgnevad vähesed read ei anna kahjuks ka mõõtu välja- näitlejate töö hindamisel lähtutakse sellel, kuidas kellelegi vuntsid sobisid (kui SOBISID siis paluks kiita grimmi9 mitte aga ei analüüsita näitlejameisterlikkust kui näitlejatöö indikaatorit. Omalt poolt- Tolk oli tõesti hea, aga mitte sellepärast, et talle vuntsid sobisid ja et see oli lahe, vaid sellepärast, et
1. Tolk`i juures ei olnud avastatav paljudele eesti näitlejatele omased stampvõtted mingi karakteri mängimisel. Loomulikult pole minus illusiooni, et Tolgil pole endale omaseid stampe, kuid tema õnn on see, et vaataja jaoks on ta näitlejana täiesti uus ja seetõttu huvitav ning tema stambid on hoomamatud.
2. Ei olnud võtete juures seetõttu ei tea, kelle arvele panna karakteri hea lahtimängitus- kas rezii või näitlejate arvele. paljud eesti näitlejakoolitusega inimesed (kahjuks mitte enamus) teevad rolliga ka kodus tööd ja teevad karakterianalüüsi. seda, mis tihti eesti lavastajatel jääb tegematta. Tolk ei ole kutseline näitleja ja kui ta karakteri nüansse sellest hoolimata kodus lahkas, siis seda enam mõts maha tema ees. Aga loodetavasti aitas ka reziipoolne selgitus ja arutelu näitlejaga enne võtteid (Vähemalt loodan, et selline asi oli olemas).
kell nii hiline- jätkan mõni teine kord ARVUSTUSE ja filmi analüüsi, kui kedagi üldse huvitab…