Juhtus siis selline asi, et nii kalendri, kui minu jaoks on üks aastake jälle õhtusse veerenud, ilma, et ma siin eriti nokka oleks vaevunud paotama. Palju asju on muutunud, palju on muutumas, kõigest ei jõua ja ei tahagi rääkida.
Viimane avastus oli tore allkirjade kogumine “karistamatuse” vastu. Nii väga kui mulle ka ei meeldi kujunenud olukord, ei suuda ma mõista kus selle üleskutse tegijate ajud olid ja mida nad üldse soovisid saavutada. Kuidas mõista sellist toredat punkti nagu näiteks: “aprillimässu korraldajate üle tuleb kindlasti jätkata kohtu pidamist kuni süüdimõistva otsuse saavutamiseni“? Nimetada sellise üleskutse valguses seda asja kohtumõistmiseks on sama hea kui ilma jutumärkideta kutsuda Stalinit “kõikide rahvaste isaks”. Taolist kohtumõistmist on Eesti pea pool sajandit pidanud taluma ja tundub, et tollased ideed ja meetodid on langenud siinpool Peipsi vägagi viljakasse pinnasesse. Samuti on tore see nn. süüdistuste list: “välisriigi mahitusel toimunud riigipöördekatse, rahvusliku vaenu õhutamine, võimuesindajate seaduslike korralduste eiramine ja massiline varavastane tegevus, samuti kõige selle organiseerimine“. Kohtusüsteem ei baseeru õnneks veel kõhutunnetel ja soovunelmatel. Seda, et esimene punkt leiaks ka kasvõi kõige marginaalsemat tõestust ma eriti ei usu, selliseid asju organiseeritakse nõnda, et sündmust ei oleks võimalik hiljem dokumenteerida ega seega ka kohtus tõendada. Võimuesindajate korralduste eiramine on mõnes mõttes ju seesama lehekülg ise, sest kohus on oma otsuse teinud ja kodanikuallumatuse korras üritatakse ikka oma joru ajada. Linnas need našistid ise midagi ei lõhkunud, seega selles neid samutit süüdistada ei saa ning lõppkokkuvõttes ei saa neid süüdistada ka selle organiseerimises, sest ma ei usu, et neil oli plaan “ajada rahvas kokku ja siis linna peale laamendama minna”. Isegi kui neil see eesmärk oli, ei usu ma taaskord, et seda kuidagi dokumenteerida õnnestuks. Ja rahvusliku vaenu õhutamist nad päris kindlasti ei teinud: pigem oli tegemist ikkagi rahvuste VAHELISE vaenuga. Kui nüüd välja rullida hulk süüdistusi, mida ei ole võimalik kuidagi tõendada ning sealjuures loota, et kuskilt pudeneb süüdimõistev otsus on pehmelt öeldes sinisilme ja oma olemuselt riigi raha ja kohtusüsteemi vahendite kuritarvitamine.
Üldiselt tundub mulle, et ainuke asi, mida see üleskutse saavutab on rahvuslaste diskrediteerimine. Võib-olla see ongi eesmärk, aga võib-olla on tegemist tavalise maatõugu rumalusega.
Post a comment