Viimasel ajal on välja pakutud erinevaid ideid fosiilkütustele alternatiivi leidmiseks ja mitte kaugeltki kõik pole väärt pikemat kaalumist. Paljude jaoks on aga saladuseks see, et selline Lõuna-Ameerika riik nagu Brasiilia on juba aastakümneid selles valdkonnas olnud tegija number 1.
Praegu Brasiilias müüdavatest autodest on 70% nn flekskütuseautod, mis on võimelised sõitma nii bensiini kui piirituse kui suvalise kombinatsiooniga neist kahest. Väga paljud autod sealkandis sõidavad ainult piiritusega ja vaid kaduvväike osa vajab liikumiseks vana head bensiini. Rõhuv enamus sealkandis müüdavast bensiinist muide sisaldab juba niikuinii umbes 25% piiritust.
Meil siin vahepeal tekkis küsimus, et kui ökonoomne see protsess on. Vastus on lihtne: väga. Kuid see “väga” on tingitud peamiselt ühest ja ainsast faktorist — nimelt suhkruroost. Selgub, et suhkruroost on võimalik toota umbes 8.3 korda rohkem energiat kui selle kasvatamiseks ja töötlemiseks kulub. Võrdlusena näiteks saab maisist 1.3 korda rohkem kui tootmiseks kulub ning kartuli kohta mul kahjuks andmed puuduvad. Tänapäeva tehased kasutavad kääritusjääke veel elektrienergia tootmiseks (lisatulu) ning kogu ülejäänurd orgaaniline kraam läheb omakorda põllule väetisena tagasi (kulude kärpimine) — kogu tsükkel on autonoomne.
Päris puhta nahaga siin siiski toime pole tuldud — peamisteks takistusteks on see, et kohalikud peavad usinamalt tööd tegema, et nõudlust katta ja sellest on tõusnud palju torinat ning teinekord tekib mõnel tegelasel kiusatus ka Amazonase vihmametsade asemele suhkruroog kasvama panna. Kohalikud on siiski arvamusel, et roorlikuse tõstmisega on võimalik seda soovi pärssida, näiteks arvavad kohalikud teadlased, et protsessi on võimalik suhteliselt lihtsalt optimeerida energiatootlikusele 1:10 (ehk siis on iga energiaühiku abil võimalik toota 10 ühikut alternatiivenergiat). São Paulo osariidi rahadega on teadlased lahti harutanud ka suhkruroo genoomi, mille modifitseerimine võimaldaks pikas perspektiivis tootlikust veelgi tõsta.
Loomulikult ei ole kõik piirkonnad suhkruroo kasvatamiseks sobilikud, samuti on osa riike (kaasa arvatud USA) enda kütustööstuse kaitseks rakendanud tolle Brasiilia alternatiivile, kuid suured rahvusvahelised põllumajanduskonternid on asja vastu juba huvi hakanud ilmutama. Osade tegelaste puhul tekib ka küsimus kuidas vältida soovi bensiinipaak sootuks alternatiivsemalt ära kasutada, kuid see ei ole enam selle teema lugu. Üldiselt on nad seal otsustanud pikas perspektiivis välismaisest fossiilkütusesõltuvusest üldse vabaneda. Eks näis, kuidas see neil õnnestub. Kaheksakümnendate aastate lõpus toimunud suhkruhinna järsk tõus andis tolle aja alternatiivkütusetööstusele igatahes valusa hoobi, kuna suhkru müümine oli kasumlikum kui kütuse tootmine ning paljus ainult piiritusel liikuvad kärus jäid kütuse puudumise tõttu plaksti seisma. Tänapäeva flekskütusemasinad on selle vastu siiski kaitstud, kuna piirituse puudumisel kõlbab paaki ka tavalist bensiini kallata. Ja me ei hakka siinkohas rääkimagi, et piiritusemootoriga ringi põristada on palju keskkonnasäästlikum ning bensiiniga võrreldes vähemalt kaks korda odavam.
Andmed ise pärinevad sellest New York Timesi artiklist.
vt ka: http://www.greengate.ee/index.php?id1=16387
klap-klap(plaksutab)
kõlab hästi.