Olgu. Täna MSN-s mulle Piret ja kukkus minu kallal hirmsal kombel klähvima selle kohta, et mina kirjutan tema blogisse taktitundetuid kommentaare. Kuna ma ei saanud kohe aru, millest jutt käib, siis pidin ta tähejada nii kaua kannatama, kuni ta lõpuks midagi ahvidest kommenteeris. Siis mulle plahvatas, et klaviatuuridest rääkides olin ma kasutanud parafraseeringut tsitaadist, mida omistatakse Thomas Henry Huxley-le ja mis vabas vormis tõlgituna kõlab umbes nii: kui anda kambale ahvidele piisavalt aega ja igale ühele neist klaviatuur, siis varem või hiljem kirjutaksid nad valmis Shakespeare kogutud teosed.
Olgem ausad, selle fraasi sõnastus on läbi aegade edasi tsiteerituna pidevalt muutunud, ulatudes kuuest ahvist kuni lõpmatu arvu ahvideni ja ajaliselt tuhandest aastast kuni lõpmatu arvu aastateni, kuid mõte jääb samaks. Originaalis muide ei kasutatud ka sõna klaviatuur, vaid sõna kirjutusmasin (typewriter) ja taaskord jääb mõte samaks. Inimene, kes tahab oma elu klaviatuurile ‘undo’ klahvi, teab sellest mida ta tahab sama palju kui ahvid, kes Shakespeare teoseid trükivad. Juhuslikult muidugi. Selgus, et keegi inimene oli selle ahvinalja peale paanikasse sattunud ja Piretile noodi saatnud ja viimane omakorda tuli ja teatas mulle, et tema publikuks on lihtsad, väheharitud inimesed, kellele klassikuid tsiteerida on taktitundetu. Ma esialgu kehitasin lihtsalt õlgu, aga hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikult võis sellisel juhul see ahvijutt palju rohkem täkkesse minna kui ma tegelikult mõtlesin. Igal juhul otsustasin ma selle vestluse kokkuvõttena inimesi natuke valgustada ja oma mälu turgutada. Sest erinevalt Pireti blogist ma siin kirjaoskamatuid näha ei taha.
Tulgem tagasi siiski Huxley juurde. Thomas Henry Huxley sattus minu vaatevälja üpris juhuslikult ja hoopis teist teed pidi. Nimelt kui ma tuvusin vahepeal agnostikute seisukohtadega, siis selgus, et eelpoolnimetatud härra on selle filosoofilis-teoloogilise koolkonna nime autor. Agnostika, kui nimi, on kokku pandud kahest Kreeka sõnast: a (eitus) ja gnosis (teadmine). Maailmavaatelisest seisukohast lähtuvalt tähendab see seda, et agnostikud peavad Jumalat inimese jaoks käsitletamatuks ja mõistetamatuks. Tähelepanuväärne on ka see, et eksisteerib lisaks veel selline liikumine nagu gnostitsism, kuid agnostikutel pole sellega muud pistmist kui sarnane nimi. Agnostikud otseselt ei eita Jumalat, kuid samas ei ühti nende seisukohad enamuste tänapäeva sektide seisukohaga.
Oma üllatuseks avastasin ma, et Huxley on lisaks agnostikale tuntud kui esimene ja peamine Charles Darwini tööde propageerija. Tollal kui ajastu kuulsaimad mõistused pidasid Darwini seisukohti vaid suvaliseks ja väga ebatõenäoliseks mõtteheietusteks, toetas Huxley Darwinit täiel rinnal ning paljuski tänu temale said “Beagle” reis ja darvinism maailmakuulsaks. Tähelepanuväärne on aga see, et kuigi Huxley toetas Darwinit oma tegemistes, oli neil ka päris suuri maailmavaatelisi erinevusi. Näiteks Darwin eelistas gradualismi, mis sisuliselt väitis, et areng toimub samm-sammult ja täiesti juhuslikult. Tema toetaja aga ei jaganud seisukohta, leides et liiga palju juhuslikust ei ole lihtsalt võimalik, kuna positiivsed mutatsiooni (kuigi seda sõna nad tollal veel ei teadnud) suudavad vaatamata juhuslikkuse kiuste ennast kehtestada ja areng toimub seetõttu hüpete kaupa. See koolkondade lõhe eksisteerib tänase päevani, kuigi ma ise toetaks pigem Huxley seisukohti, kuna viimase aja avastused viitavad sellele, et uued positiivsed mutatsioonid levisid massiliselt ning pea kogu liigi ulatuses, mistõttu vahelülisi erinevate liikide vahel on säilinud suhteliselt vähe.
Huxley erinevalt Darwinist julges vaadata ka kaugemale Galápagose kilpkonnadest. Huxley oli esimene teadlane, kes tihkas väita, et inimene on arenenud ahvist ja selle tõttu pidi ta pidevalt maha pidama tuliseid vaidlusi, kuna tolle aja religioonitegelaste ning teadlaskonna jaoks oli see liig mis liig. Ühest sellisest vaidlusest tuleb ka fraas, et evolutsioon on paljuski nagu ahvid kirjutusmasina taga. Evolutsioon on oma tulemuse suhtes pime ja vaid tänu õnnelikule juhusele on meil olemas selline suurkuju nagu Shakespear, kelle töid ahvid kogemata trükkida saavad.
Rääkides trükimasinatest teen kohe ka väikese kõrvalepõike: tänapäeva klaviatuuride QWERTY paigutus on pärit aastast 1874, Sholes & Glidden-i kirjutusmasinatest. See paigutes ei ole kaugeltki kõige ökonoomsem, sundides inimesi tihtipeale sõrmede jaoks suhteliselt ebamugavalt järjestatud klahve vajutama ka kõige tavalisemate sõnade puhul. Kurjad keeled teavad rääkida, et see oli isegi täiesti taotluslik, kuna kiirust alla tõmmates välditi vanaaegsete kirjutusmasinate kinni kiilumist, sest haamrid ei jõudnud piisavalt kähku tagasi oma pesadesse. Samas oli loomulikult selle seadmega võimalik ülikiirelt kirjutada teatavaid sõnu ja fraase, milledest tüüpilisim on “typewriter“, kuna seda sõna demonstreeriti varmalt kõikidel masina presentatsioonidel. Seega on meie klaviatuuride paigutus just selline nagu see on tänu poolteisesaja aasta tagusele masinale, mille ehitanud insener katsus inglise keele kasutust enda kasuks pöörates kirjutamiskiirust ja tähekasutust hoida sellisena, et kõrvuti haamrid omavahel sõlme ei läheks.
Tagasi ahvide ja klaviatuuride juurde minnes lisaksin ma omalt poolt veel paar viidet kirjandusele, kus seda motiivi on kasutatud:
“Hitchhiker Guide to the Galaxy”-s marssis Arthur Fordi Prefecti juurde ja teatas: “Ford! Mul on siin ukse taga lõpmatusele lähenev arv pärdikuid, kes kõik soovivad meiega arutada “Hamleti” käsikirja millega nad veidike aega tagasi maha olid saanud!”
või Dilbertist:
Dogbert: “Ma olen kuulnud, et kui anda tuhandele ahvipärdikule kätte kirjutusmasin ja lõputu hulk aega, siis varem või hiljem suudavad nad kirja panna Shakespeare kogutud teosed!”
Dilbert: “Jah, aga me praegu räägime siin minu poeemist …”
Dogbert: “Aaa, sinu poeemist rääkides kulub meil kõigest kolm ahvi ja kümme minutit.”
Või rääkides Internetist võtame ühe kuulsaima kommentaari selle ülemaailmse võrgu kohta: “Rääkides Internetist on meil juba praegu miljonitele ahvidele jagatud miljonid klaviatuurid ja Internet ei näe isegi natuke Shakespeare moodi välja!”
Muide, omavahel öeldes kuna jutt käis elust, siis minu arvamus ‘undo’ klahvi kohta on see, et see on lihtsalt nõme mõte. Tänu liblikaefektile tahad sa lõpuks undod undoda ja siis omakorda kõike seda undoda ja tulemus on ikka sitt, sest iga halva asjaga kaotad sa reeglina ka midagi head.
Liblikefektist võite te aga täpsemalt lugeda Ray Bradbury lühiloost “Kõuekõmin” (“A Sound of Thunder”). Või võite vaadata hiljuti meilgi linastunud filmi “Butterfly Effect”, mis kasutas kaudselt sama teemat. Liblikaefektt kui termini tüüpilisim sõnastus on pärit sellise mehe nagu Edward Lorenz poolt ja see kõlab järgnevalt: “Ka kõige tühisem muutus ilmastikus avaldub lõppkokkuvõttes kaugeleulatuvates tagajärgedes. Kui liblikas Brasiilias tiibu lehvitab, siis ainult tänu sellele võib kuu aja pärast Texast tabada tornaado.”
Post a comment