Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja neljanda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.
Kui keegi ootas, et mahapillatud laternast voolab välja õli mis hõõguvast tahist suure leegiga lõõmama lööb, siis paraku pidi ta selles pettuma. Leek kustus peaaegu otsekohe ning sellest jäänud hõõguv täpp haihtus mõne sekundi pärast — meister kes selle valgusallika oli loonud tundis oma kunsti ja oli teinud korraliku töö. Keegi ei taha ju, et nende eluase põrandale kukkunud lambi tõttu sädemetana taevalaotusesse laiali kaob.
Tuba mattus pimedusse.
Pimedusest kostis mitu valjut mütakat. Tundus, et osa neist tabas kedagi ning osa tabas midagi.
“%&/(&#*@&%#%!?”, kostis pimedusest. Küsija oli Matt. Forrest ei olnud päris kindel, mida enamus kuuldust tähendas, kuid ta oli kindel, et ta ema oleks nende peale häbi pärast maa alla vajaunud. Ja siis veel natuke.
“#¤%&#/#@*#”, arvas Porru ja täpsustas: “@%*&#@¤/#!”
Samal ajal hakkas kostma Manfredi röökimist ning erinevates keeltes vandumist. Enam polnud kahtlust selles, et see kedagi, kes oli pihta saanud oli tema.
Äkitselt täitus tuba ereda valgusega ning võluri sau lõi heledama. Mõni hetk hiljem niitis hästi sihitud nuiahoopa ta jalust maha ja sinnasamasse põrandale ta vedelema jäigi.
Ühes uue valgusallikaga nägi Forrest ka ründajaid. Tegemist oli justkui päkapikkudega, kuid nad olid üle seitsma jala pikkused, kõrgudes peaaegu laeni. Nende nahk oli tumehallikas ja meenutas mõnevõrras maas lebavat drowd. Lähimal neist oli kohev lumivalge habe ning mõlemad olid sähvatusest pimestatud.
Vahimees tõmbas vöölt mõõga ja hetkelist segadust ära kasutades tormas juhmilt silmi pilgutavale habemikule kallale.
Segadus mustade päkapikkude leeris, kes ilmselgelt olid külalisi pidanud kohalikeks talupoegadeks ja seega kergeks saagiks, ei kestnud kaua. Juba olid nad esimesest ehmatusest toibunud ning kuigi habemik oli paar mõõgahoopi pihtagi saanud, olid need tema kogukust arvestades parimal juhul vaid kriimustused. Koheselt liitus temaga ka teine päkapikk ning kahekesi surusid nad Forresti nurka.
Päkapikud olid vilunud võitlejad ning kuigi vahimees suutis esialgu tema pihta suunatud lööke kilbi ja mõõgaga tõrjuda, polnud tema väljavaated sellest kuigi suured. Juba riivas üks kirkahoop tema jalga ja teise päkapiku haamer puutus õlga. Olukord oli täbar.
Ründajad olid paraku olukorda valesti hinnanud ja see saigi neile saatuslikuks. Nähes, et sõjamehe ots on vaid paari hetke kaugusel unustasid nad muud ruumis viibinud sootuks ning seetõttu tuli esimene vibupüssist lastud nool habemiku täiesti ootamatult. Ta varises näoli maha, nooli tabanud teda kuklasse ning täies pikkuses pähe tunginud. Kui ta kaaslane pöördus, et laskjat näha, tungis teine nool tollele silma ning võitlus oligi läbi.
Tervisejook tõi Manfredi pildile tagasi ning niipea kui ta silmad lahti oli teinud jätkas ta erinevates keeltes üürgamist. Mõne hetke pärast jõudis talle kohale, et lahing on läbi ja jäi vait.
“Kust need tõpranahad välja ujusid?” päris ta ennast vaevaliselt istukile ajades, et vältida piinliku vaikushetke.
“Kes seda teab,” vastas Matt ühte korjust jalaga toksates. Pärast seda kui nad olid liigutamise lõpetanud kahanes nende pikkus tagasi tavalise päkapiku omani. “Aga ma söön oma mütsi ära kui need pole duergarid.”
“Mis tuiramid?” päris Forrest lihtsameelselt. Manfred oleks selle küsimuse peale peaaegu naerma pahvatanud, kuid rindkerre saadud hoop ei lubanud. Seetõttu ta lihtsalt oigas natuke.
“Duergarid,” seletas Matt drow poole osutades, “on pärit samast kandist kus meie uinuv kaunitar siin. Nad on, tsiteerides ühte vaevu elavat klassikut, ühed parajad tõpranahad.”
Päkapikkudes vöökotte ja taskuid läbi tuhlates lisas ta, “nad elavad pilkases pimeduses ning kui nad maa peale satuvad siis tavaliselt kurjade kavatsustega. Või kauplema, aga sellisel juhul tavaliselt kauplema kellegagi, kes on kurjade kavatsustega. Ahaa, vaat mis meil siin on!”
Ühe duergari vöökotist ilmus rulli keeratud leht, millel ilutses ühe drow pilt ning millest pool oli täidetud erinevate võõrapäraste kriitseldustega. Pildil olev drow oli väga sarnane sellega, kes sealsamas kõrval lebas.
Manfed oli vahepeal ennast piisavalt kogunud, et oma esmaabipaun välja otsida. Ta määris ennast ja vaimeest mingi eriti jäledalt lehkava pruunika salviga kokku määrinud, kuid enne kui ta jõudis oma paki uuesti sulgeda tuli Mattil üks mõte.
“Oota hetk,” pakkus ta. “Äkki prooviks ka selle asjapulga siin elavate hulka tagasi tuua. Ma olen kindel, et tal on oskab nii mõnelegi asjale siin valgust heita.”
Korraga kostis seina ääres olevat tünnide taga krõbinat ning Constance pistis nende tagant oma pea välja.
“Kas need õudsed elukat on läinud?” päris ta.
“Jah,” vastas talle Porru, kes oli Mattile appi tulnud, taskuid sobrama. “Täitsa läinud.”
Constance ronis tünnide tagant välja ja võdistas päkapikke vaadates õlgu. “Enne tundusid nad justkui pisut suuremad.”
“Kas ma saan õigesti aru, et see”, Matt osutas drow poole, “tõbi on praeguseks juba ohutuks muutunud?”
Manfred noogutas, “Tõsi. See taud levib kiiresti ja tapab kiiresti, aga kui see on piisavalt kaua Maa-alusest välja olnud ning vast isegi päikesevalgusega kokku puutunud, siis selle mõju kaob kiiresti. Õigupoolest see ei olegi otseselt haigus vaid, pane tähele, tegemist on hoopis ühe Maa-alustest pärit seene eostega, püüab peremeesloomast omale kasvulava teha.” Kõneledes hõõrus ta hajameelselt rinda, kuigi maagia ja meditsiin olid nii tema kui Forresti kallal pisemat sorti imesi teinud.
“Ah nii?” kikitas Matt kõrvu.
“Paraku on spoordid praeguseks juba elutud ning see mida me näeme on pelgalt toksiinidest tingitud jääknähtudega,” lisas võlur: “Ta on üleüldse elus vaid tänu oma metabolismile, mis drowdel tükk maad võimekam kui inimestel.”
Viimased sõnad ütles ta peaaegu sosinal, et vältida nende küündmist kõrvalkambris surnukehade juures nuuksuva Constance kõrvu.
Forrest ei olnud päris kindel, mis see metsapooleism on, kuid pidas targemaks suud mitte paotada, sest tume haldjas keda Manfred ettevaatlikult tohterdas, hakkas vaikselt elumärke näitama.
“Kuidas palun?” läks Forrest endast lõplikult välja. “Ja me lasemegi tal lihtsalt minna? Kõik ju teavad, et drowd on kurjuse kehastused, äraneetud haldjad kes söövad väikeseid lapsi, kimbutavad teelisi ja teevad kitsedega igasuguseid asju.” Ta vehkis kätega ja oli juba valmis drowle järgi tormama. “Ja kes joovad ära meie õlle ja talluvad ära meie peenramaa,” põrutas ta lõpetuseks.
“Pea nüüd,” rabas Matt talt varrukast. “See kõik on vanade naiste loba. Jah, nad on Maa-alusest pärit ja sealt on pärit ka igasuguse jubedad elukad, aga küsimus pole mitte temad, vaid küsimus on sinus.”
“Mis mõttes?” ei saanud Forrest kohe aru ja püüdis oma kätt vabaks raputada.
“Isegi kui selle Arrizzi hing ei ole ühest või teisest pahateost puhas, ei ole ta sulle midagi teinud. Enamgi veel, ta on pahuksis mingite nende tegelastega on on tõepoolest kurjad. Küsimus on siinkohas see, et kas sa ka oled nõnda paheline, et tõstad käe haige teelise vastu? Oled või?”
“Ei, aga …”
“No näed, mõtle selle peale. Mõtle kohe hoolikalt! Sa ei saa suvalistel tegelastel kõri pihku võtta ainult sellepärast, et sa arvad, et nad on mingi pahateoga hakkama saanud. Ja kui sa seda teed, siis kui palju sa neist erined? Pealegi, me lubasime tal minna kui ta meile kõik ära räägib ja ma kipun ennast pidama sõnapidajaks meheks.”
Forrest tundis, et teda on nurka aetud ja mossitas: “Olgu, olgu, las ta siis läheb.”
“Jah, las ta läheb. Ja kui ta millegagi päriselt hakkama saab, siis olen ma esimene, kes talle noole silmade vahele kihutab.”
“Mis te taga siis kokku leppisite,” viis vahimees jututeema lihtsamale teemale.
“Tuhat vabandust,” laksas Matt omale käega otsaette. “Ma unustasin täiesti, et sa ju ei mõista sõnagi ta keelt. Laias laastus on asi selline, et ta läks oma hõimu ninameestega pahasti pahuksisse ja pidi Maa-alusest mõneks ajaks jalga laskma. Isandatele selline asi ei istunud ja sestap saadeti talle pearahakütid järele.”
Oma sõnade kinnituseks rullis ta uuesti lahti kirjarulli, millel oli drow pilt. Nüüd eraldi vaadates polnud mingit kahtlust, et tegemist oli sama haldjaga. Väidetavalt need kriitseldused seal ümber olid tema pahateod isandate silmis,
“Lisaks saime teada, et Maa-aluses on hakanud levima deemon Graz’zti kultus.” Matt mõtles hetke ja lisas siis: “Ning võib juhtuda, et kui asjad seal kuumaks lähevad, siis võib juhtuda, et me peame nendesamade duergarite ja drowdega seljad kokku panema, sest need kellega nad sõdivad on palju-palju hullemad.”
Ta tahtis midagi lisada, aga vahepeal pistis vahpeal keldrist välja värsket õhku hingama läinud Manfred pea ukse vahelt sisse ja hõikas: “Uhh, lõpetage juba see loba. Paistab, et külalised on meile siia väikese üllatuse jätnud.”
“Oled sa kindel, et see on ohutu?” päris Porru võlurilt ettevaatlikult. Keldi välisukse kõrval vedeles erinevat pudi-padi mida seal enne ei olnud; paar mantlit, mõned rihmad, pikem kõndimiseks mõeldud toigas. Ja päris suur kott.
“Ei ole kindel. Ma ei imestaks põrmugi kui seal oleks mingi kaitsev loits peal, kõik ju teavad, et duergarid kaitsevad oma asju kiivalt ja erinevalt tavalistest päkapikkudest on nad maagiaga sina peal. Ma ei imestaks põrmugi kui …”
Samal ajal ronist keldrist välja Forrest, kes oli sinna Constancet lohutama jäänud. Kotti märgates teatas ta rõõmsalt, “Oi! Kott!” ja enne kui keegi teda takistada jõudis sikutas selle lahti.
Vältimaks halvimat sukeldusi kõik ülejäänud kuhu said.
“Hei! Mis teiega juhtus?” päris vahimees. Ta oli koti lahti rebinud, kuid midagi eriskummalist ei juhtunud.
“Uhh, mul kukkus üks münt siia tünni taha,” teatas Porru kohmetunult.
“Mul ka,” toetas teda Matt. “Aga teise tünni taha.”
Samal ajal pistis tagasi keldrisse põgenenud Manfred sealt oma nina ettevaatlikult välja. Nähes, et midagi polnud juhtud lõi ta oma varrukalt lendu kujutletava tolmukübeme ja poetas: “Mulle tundus, et ma unustasin midagi tohutult olulist keldrisse.”
“Kuuuuuuulge …”, segas Forrest neile äkki vahele. Ta oli vahepeal oma laterna süüdanud ning kotisuust sisse kiiganud. Paistis, et kotis on midagi tõeliselt tähelepanuväärset.
Kotis oli tõepoolest midagi tähelepanuväärset. Sinna oli hoolikalt sisse pakitud oimetu, kuid täiest elus gnoom, ilmselt naisterahvas (vaid peanupu järgi on neil raske vahet teha). Porru vilistas üllatunult.
“On aga duergaritel imelik pagas,” märkis ta hindavalt. Nad tõstsid meelemärkuseta gnoomi keset muru ja Manfred leidis pärast mõningast kompanist ühest oma salataskust topi nuusksoolaga, mille ta gnoomile nina alla lükkas.
Gnoomi silmad hüppasid lahti ja ta teatas: “Tagasi! Kõik tagasi! Või ma, võima vma …” ja ta minestas uuesti.
Selgus, et gnoomi nimi oli Joyella ning ta oli Zhentarim. Seda viimast ta ei tahtnud kohe muidugi tunnistada (suuresti Forresti üllatuseks, kes ei saanud aru mis selles Seenteriigis nii erilist on). Selgus, et ta koos oma meeskonnaga oli püüdnud hõivata ühte drowde karavani, kuid paraku oli kogu ettevõtmine juba alguses karile jooksnud. Tal õnnestus küll pääseda, kuid drowd said teada kes ta oli ja tema pea eest arvestatava summa välja pannud. Druegarid olid ta kätte saanud, oimetuks löönud ja kotti pakkinud.
Ühesõnaga, tavaline värk.
Vahepeal sekkus vestlusesse ka Constance, kes kurtis, et kui ta homseks vajalike värve punasulgedele ei leia, siis tõstavad nad ta majast välja. Nutt ja hala. Mõni hetk proovisid kõik üheaegselt rääkida kuni Matt arvas, et aitab ja viis tütarlapse kõrvale, et temaga pikemalt rääkida. Teiste juurde naastes andis ta teada, et talle läheb perenaise mure väga hinge ning ta hea meelega aitaks.
Ühe variandina pakkus ta välja, et aitaks värvi pressimisega ise, aga Porru oli sellele otsustavalt vastu. Esiteks oli ta täiesti endast väljas, et väärtusliku söögikraami kasutatakse ebasihipäraselt ja teiseks leidis ta, et peetide pressimine ei ole teps mitte ontlikule härrasmehele kohane.
Joyella proovis vaidluse ajal minema hiilida, kuid Forrest krabas tal natist kinni, sest Matt oli talle vihjanud, et need Seenteriigi tegelased on sellised kahtlased.
Koos sellga tuli Mattil üks mõte. Nõningane vaidlus gnoomiga, kus ühelt poolt Forrest kurjaga ja teiselt pool Matt heaga kandis lõpuks vilja ja too tunnistas, et Seenteriigis on tegelikult vajaliku värvi küll ja nad on kindlasti valmis loobuma sellest tema vabaduse nimel. Pärast seda kui nad olid Mattiga mingis tundmatus keeles omavahel veidike lobisenud kinnitas viimane, et Joyella vabaks laskmine on nüüd ok ning kinnitas Forrestile, et gnoom on oma tegude kõlvatusest aru saanud ja valmis neid lunastama tuues plikale puuduvad tünni värvi.
Forrest lasi gnoomil minna, viimane tänas viisakalt ja kadus öhhe.
Kuna see farm ei olnud Ragusast väga kaugel siis marssis meeskond ööseks tagasi linna, et hommikul varavalges naasta.
Kõikide suureks üllatuseks oli Joyella oma sõna pidanud ning õues seisis vanker millest laaditi parasjagu tünne maha.
Mõne tunni pärast külastas peedifarmi ka punasulgede grupp, kes olid üksjagu ebameeldivalt üllatunud leides kokkulepitud hulga aame neid ees ootamas. Ometigi ei hakanud nad täiendavat tüli kiskuma, vaid võtsid selle mis lepingu järgi nende oma ja tegid minekut.
Matt, Forrest, Porru ja Manfred, kes punasulgede külaskäigu ajal oli ennast koos duergarite surnukehadega keldris varjanud jätsid farmirahvaga hüvasti ning pisarateni liigutatud Constance lubas, et kui neil peaks ÜKSKÕIK MIDA vaja olema ja see peaks kuidagi tema võimuses olema, siis ainult küsitagu.
Matt lubas selle meelde jätta.
Post a comment