pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Bill Clinton Kim Jong-ilil külas

Bill Clinton

Bill Clinton

Kui mõned välispoliitikahuvilised on Bill Clintoni visiiti Põhja-Koreasse tituleerinud tulemuslikuks diplomaatiaks, on minu arvates tegemist hoopia Aasia riigi tulemusliku (väljapressimis)poliitikaga. Tuumarelva arendamine kuni punktini, kus on tehtud katsetus, mandritevahelise ballistilise raketisüsteemi väljatöötamine ning röögatu sõjaväe püssi all hoidmine on Kim Jong-ilist teinud selle, mida Saddam Hussein ei olnud: reaalselt ohtliku vaenlase, kellega rinni pistmine ei jätaks küll võitjast mingit kahtlust, kuid poleks kaugeltki ohutu.

USA on korduvalt keeldunud kõrgetasemelistest kontaktidest Põhja-Koreaga, viidates selle soovimatusele lahendada tuumaküsimust ja kui Põhja-Korea oli valmis tuumaküsimust lahendama, siis soovimasule lahendada tüliküsimusi Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Viimased kriitilised kommentaarid ning jäik keeldumine läbirääkimistest pärinesid Bill CLintoni küljeluult Hillarylt, mitu korda ja loetud päevade eest. Nüüd järsku sõidab USA-sse mitte lihtsalt suvaline diplomaat, vaid endine president isiklikult, kohtub mitte lihtsalt suvaliste diplomaatidega, vaid Kim Il Jongiga isiklikult. Kusjuures mõlemad mehed söövad koos lõunat, mis on oluline asi: näiteks ei leidnud Obama aega einestada koos Prantsusmaa presidendiga kui ta Pariisis viibis

Millest härrad siis kõnelesid? Ilmselt ei vaja suurt leidlikust asjaolu, et kahe ajakirjaniku pantvangistamine (kuidas muidu seda asja nimetada) ja selle egiidi all läbirääkimiste pidamine oli vaid ettekääne. Läbi aegade on USA keeldunud igasugustest läbirääkimistest taolistel teemadele, toetudes pigem saablitäristamisele ja kolmandate osapoolte abile. Pigem oli tegemist siiski millegi sootuks enamaga ja pantvangide vabastamine andis selleks meeldiva võimaluse pidada läbirääkimise ilma, et kumbki pool peaks tundma kannapöörde pärast piinlikust.

Tõenäoliselt on USA valmis tunnustama Põhja-Koreat tuumariigina: sõjaline sekkumine ei oleks mõeldav ilma korvamatu kahju tekitamiseta naabritele, kelleks antud juhul on Jaapan, Lõuna-Korea, Venemaa ja Hiina, kellest kaks on vähemalt paberil liitlased ja kaks geopoliitika võtmefiguurid. Samuti on oluline välistada Põhja-Korea ja Iraani koostöö — eriti kui lähitulevikus peaks tekkima vajadus Teherani vastu sõjalist jõudu rakendada. Pealegi on praeguses majanduslikus olukorras oma suurte baaside hoidmine Lõuna-Koreas ja Jaapanis kulukas ning suuresti ka tarbetu.

See kõik on oluline nihe USA välispoliitikas: varasemal ajal on iga kord kui kahe Korea suhetes oli näha pingelanguse märke, Washington sõjatrummi taguma hakanud ning põhjapoolset Koreat ähvardama asunud. Selle aastakümne jooksul on seda juhtunud juba kaks korda. Konflikt Koreate vahel on pikalt olnud baaside Aasias paiknemise aluseks ja seetõttu oli tüli õhutamine Ühendriikide välishuvide oluline osa. Kui see huvi nüüd raugenud on, siis kaob selle järele vajadus.

Põhja-Koreal omakorda on isolatsioonist ammu “kopp ees”. Kim Jong-il on selle koha pealt nagu suur poiss, kes tahaks enne surma välismaal käia, kalliste autodega ringi sõita ja Mallorcal puhata. Tuumatehnoloogia arendamine ning nõnda suure sõjaväe pidamine käib sellele riigile tegelikult üle jõu ning esimene paistiski olevat pigem pilet läbirääkimistelaua taha. Võimalik on koguni see, et tuumakatsetus, mis läbi viidi, toimus Hiinalt või Venemaalt “laenatud” põrgumasinaga.

Nagu näha on laiemas laastus mõlemal riigil täiesti ühilduvad huvid. Kui ameeriklaste ja korealaste läbirääkimised osutusid edukaks, siis hakatakse ajapikku Põhja-Korea vastaseid sanktsioone vähendama, kuni need paari aasta pärast täielikult kaovad. Kim Jong-il seevastu vähendab sõjaväge ning peatab täielikult tuumauuringud. Pikemas perspektiivis vähendab oma sõjaväge ka Lõuna-Korea ning kui see on valgus, mis tunneli lõpus paistab, siis tuleb kõne alla isegi Koreate ühinemine. Aga seda ainult eeldusel, et läbirääkimised edukad olid. Asjale annab jumet ka see, et taoliste sündmuste käigu korral ei kaota kumbki pool oma nägu.

Gruusia ja Iraak

Gruusia lipp

Gruusia lipp

Aasta on pisitasa augustisse veerenud ja varsti saab aasta täis Venemaa ja Gruusia konfliktist. Ajakirjandus ning poliitikud (kes neid suudaks lahuta) võtsid sõna, tegid erinevaid prognoose, mis peaaegu kõik valedeks osutusid. Ma tegin ka eirnevaid prognoose ja erinevalt “gruusia ekspertide” omadest läksid need enam vähema kõik ka täkkesse. Nüüd, kus asjad mägede poegade mänguväljakul jälle huvitavaks hakkavad minema on ilmselt paras aeg taaskord progrnoose teha ja siis vaadata kuivõrd asjad täkkesse lähevad.

Minu esimene prognoos on see, et Venemaa ei soovi Gruusiat vallutada. Eelmine konflikt näitas, et Gruusia ei suuda ka parima tahtmise juures Venemaale midagi vastu panna ning selle koha pealt meenutab kogu algne konflikt esimest Iraagi invasiooni.

Jah, nende kahe konflikti vahel on teatavaid erinevusi eelkõige just selles mõttes, et Kuveit on ikkagi iseseisev riik ning tähis kütusetarnija kogu maailmale, kuid kui meedia reaktsiooni vaadata, siis sellest ei piisanud: Saddam Husseinist mainiti kuvand kui verejanulisest mõrtsukast, kelle meeldevalda ei või ühtegi riiki jätta: tegemist oli ikkagi ju kahe iseseisva riigi vahelise konfliktiga ja USA on palju tõsisematelgi puhkudel silma kinni pigistanud. Gruusia puhul oli Lõuna-Osseetia juriidiliselt küll Gruusia osa, kuid tegelikkuses polnud grusiinidel sinna juba pea kaks aastakümmet asja olnud. Ka Saakašvili suutis jätta endast kuvandi kui ebastabiilsest ja verejanilisest jõhkardist kui ta lasi Gradidega elamurajoone pommitada. Selle koha pealt silma kinni pigistamiseks kulutas ta aga ära kogu lääneriikide goodwill-i, mis talle nüüd on valusalt kätte hakanud maksma.

Laias laastus läksid need kaks sõda ühtemoodi: suurriik näitas, et tal on piisavalt jõudu minimaalsete kaotuste hinnaga pealinna ära võtta, kuid viimasel hetkel jätab selle suuremeelsuse märgina tegemata. Ühendriigid lõid Iraagi kohale lennukeelutsoonid, seadsid päris reeglid relvastusele ja jätsid Iraagi maha praktiliselt nii, et riik oli püksid rebade peal. Venemaa ei pidanud enamusi reegleid vajalikuks, sest tegemist on naaberriigiga ja praktiliselt kogu Gruusi sõjamasin oli hävitatud ning riigil pole enam ei raha ega sõpru kelle käest uusi pauguraudu osta (see goodwill-i küsimus). Siiski vaid sellega Gruusia ei pääsenud ja oma üleoleku näitamiseks tunnustas Venemaa lahku löönud piirkondade iseseisvust, mis sisuliselt võimaldab Duumal sõlmida juriidiliselt korrektseid riikidevahelisi kokkuleppeid.

Venemaa sai eelmisest konfliktist tegelikult kõik, mida ta soovis: esiteks sai ta ringi liigutada muidu kasutult roostetavat sõjatehnikat, teiseks sai ta praktikas katsetada lääneriikide tehnoloogiaid, mida Gruusias kasutati, kolmandaks sai sisepoliitiliselt näidata, et Venemaa on uhke nin suuremeelne riik, kes oma sõpru ei unusta, neljandaks demonstreeris Venemaa, et kui tema arvamust ei arvestata, siis ei arvesta ta ka teiste arvamusega: jutt käib siinkohas Kosovoga, mis oli suure tõenäosusega kogu ürituse jaoks üks kõige olulisemaid kui mitte kõige olulisem tegur ning viiendaks demonstreeris ta et ta ei ole enam Jeltsini järgse ajastu jõuetu ning otsustusvõimetu elevandiga savijalgadel. Teisisõnu polnud Venemaal Gruusia vastu midagi, tegemist oli rohkem asjaolude Venemaa jaoks soodsalt kokku langemisega. Asjale ei mõjunud ilmselt ka soodsalt Gruusia plaan SRÜ-st välja astuda.

Kuid. Oluline on selliste konfliktide puhul arvestada sellega, et sellised konfliktid lihtsalt ei saa läbi. Ei suruta kätt, ei lepita ära. Kuna Gruusi oli rohkem mugavusohver, siis tunneb ta et on ülekohtuselt peksa saanud. Samas tunneb ta ka, et ta ise ei ole päris patust puhas. Teisisõnu on praegult vaja siseriiklikul tasemel Gruusias läbi viia võimuvahetus. Diplomaatia esimene reegel on see, et juhte ei vahetata väevõimuga: sellised katsed vaid võimendavad juhtide positsiooni ja marionetid ei püsi võimult kuigi kaua. Kõikidest riikidest just Venemaal peaks sellega laiaulatuslike kogemusi olema. Kõikidest Venemaa niiditõmbamistest on ainult Kuubas säilinud olukord sellisena nagu see on ja seda sellepärast, et Fidel Castro tuli seal võimule ise, ilma venelaste toeta.

Seega on asi lihtne. Saakašvili tuleb võimult eemaldada ja seda võimalikult kiiresti. Samas peavad seda tegema grusiinid ja omal initsiatiivil. Asja teeb omajagu paradoksaalseks see, et see on nii Gruusia kui Venemaa jaoks parim lahendus.Ausalt öeldes arvan ma, et Venelased prognoosisid kas siis Saakašvili vabathtliku tagasiastumist või pagendamist loetud kuude jooksul, mida aga ei juhtunud kuna mees hoiab kümne küünega võimust kinni. Seega on vaja provokatsioone, et ta midagi rumalat teeks ja annaks rahvale tõsiseltvõetava põhjuse ta võimult eemldamiseks. Sellest ka need manöövrid piiril ja piirijoone tagant keele näitamine. Gruusia on ärevuses, erinevad instantsid teevad erinevaid ja järjest vähem tõsiseltvõetavaid avaldusi, mis ületavaid vaid paari vana sõbra (Eesti nende hulgas) uudisekünnise. Võimalik on ka väiksed hõõrumised piiril, kuid kogu aktsiooni eesmärk ei ole taasalgatada täiemahulist konflikti, vaid suurendada rahva rahulolematust. Muide ka siin on teatav sarnasus Iraagiga: ka USA lootis, et iraaklased ise võimu vahetavad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui USA-k on Iraak, siis Venemaal on Gruusia. Selle koha pealt valitseb kahe suurriigi vahel status quo ning teineteist praktikas ei torgita. Ütlemised, mis tehaks, tehakse sisepoliitilistel eesmärkidel ja mõlemad mõistavad seda suurepäraselt. Teine Osseetia sõda ja riigi okupeerimine võib tõusta päevakorda ainult siis kui mõnid -švilidest Lenini mausoleumi õhku peaks laskma (analoogselt New Yorki kaksiktornidele) kuid on väheusutav, et see just nüüd juhtub.

Komisjonid Tederi vastu

Indrek Teder

Indrek Teder

Töö Riigikogus on lõbus. Inimesed kogunevad, räägivad juttu, avaldavad arvamusi. Aegajalt hääletatakse erinevate asjade poolt. Aga mitte iga päev pole seal pilvitu: aegajalt ujub välja keegi rõõmurikkujast kretiin, kes hakkab ühte või teist asja nina alla hõõruma. Üks selline pahandusetegija on käibemaksu tõusu vastu kisa tõstnud õiguskantsler Indrek Teder, kelle arvates ei ole nõnda tormakas Käibemaksuseaduse muutmine Põhiseadusega kooskõlas.

Paari sõnaga asjast. 18. juunil võttis hääletas Riigikogu esmapilgul mittemidagiütleva seaduseelnõu üle, mida kutsuti tagasihoidlikult “Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus”. Selles seaduses oli üks tagasihoidlik kaherealine punkt “§ 7. Käibemaksuseaduse (RT I 2003, 82, 554; 2009, 24, 146) § 15 lõigetes 1 ja 7 asendatakse sõnad ”18 protsenti” sõnadega ”20 protsenti”.” 56 Riigikogu liiget hääletas poolt ja 36 vastu. Seadus jõustus 1. juulist ning vahepeale jäi mõnus puhkus Jaanipäeva näol. Tõsi, jaekaubandusega tegelevad ettevõttes suurt ei puhanud, sest ootamatult tuli suur osa ärist kiirkorras ümber vorpida. Muide, seaduseelnõu avaldas Rahanduskomisjon ja vastutav isik oli selle eest Taavi Rõivas.

Selle peale avaldas Teder arvamust, et tegelikult vaid nelja tööpäeva pikkune periood seeaduse vastuvõtmise ja selle jõustumise vahel ei ole kooskõlas Põhiseadusega, mis lubab selliseid muudatusi ainult sõjaseisukorra või omariiklust ohtu seadva kriisi ajal. Tema arvates ei olnud tegemist kummagi olukorraga.

Pärast seda tormasid ambražuurile  kohe kaks alalist Reformi poolt juhitavat komisjoni ning EPL avaldas kaks vahvat ja huumoriküllast artiklit “Põhiseaduskomisjon jäi käibemaksu osas Tederiga eriarvamusele” ja “Ka rahanduskomisjon jäi käibemaksu osas õiguskantsleriga erimeelt”. Humoorikaks teeb asjaolu see, kuidas pealkirjal ja artikli sisul pole mingit seost. Vaatame mõlemat lähemalt.

Esimene artikkel ütleb meil “Põhiseaduse riive pole nii oluline. Riive on paljuski rohkem tarbijakaitse seisukohalt oluline.”  Tuleb välja, et Põhiseadust Põhiseaduskomisjoni arvates siiski riivati, aga lihtsalt mitte oluliselt. Tuleb välja, et Põhiseadus on selle komisjoni arvates, tsiteerides “Kariibi mere piraate”, “More like guidelines”. Vähemasti mina küll ei loe välja sellest artiklist, et Põhiseaduskomisjon oleks Tederiga eri meelt.

Rahanduskomisjon on aga maha saanud veelgi humoorikama sõnavõtuga, mida EPL taaskord on tituleerinud erimeelele jäämiseks. Kõigepealt Rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas on selle seaduseelnõu vastutav isik ja vähetõenäoline, et ta ennast maha tegema asuks. Teine asi on see, et 11-st Rahanduskomisjoni liikmest 5 hääletasid saalis selle eelnõu vastu ning Kadri Simson koguni kogus hääli antud asjas erakorralise instungi kokku kutsumiseks. Õiguskantsleriga “erimeelsusele jäämine” tähendab artikli autori sõnu Taavi Rõivase järgmist kommentaari: „Arutasime võimalikke stsenaariume ning mulle näib, et komisjoni valdav enamus on seda meelt, et kõige halvem oleks otsuse tagasipööramine“. See on aga täiesti aia-august rääkimine, kuna õiguskantsler pole kordagi rääkinud sellest, et seadus oleks vaja tagasi pöörata. Loomulikult ei ole selles artiklis ka ühtegi sõna selle kohta, et tegemist EI OLEKS Põhiseadusega kooskõlla mitte mineva seadusega (sisuliselt ainuke asi, mida Teder väitis). Seega isegi Rahanduskomisjon, mis oli selle seaduse initsiaator oli tegelikult õiguskantsleriga samal meelel.

Et oleks selge pilt kes ja kuidas neis kahes komisjonis saalis antud teemal hääle andsid, paneme selle siia ülesse:

Rahanduskomisjon.

ErakondHääletas
Taavi RõivasReformPoolt
Tarmo MändRahvaliitVastu
Peep AruReformPoolt
Helle KaldaKeskerakondVastu
Mart LaarIRLPoolt
Inara LuigasKeskerakondVastu
Eiki NestorSDEVastu
Kadri SimsonKeskerakondVastu
Toomas TrapidoRohelisedPoolt
Margus TsahknaIRLPoolt
Harri ÕunapuuReformPoolt

Põhiseaduskomisjon.

ErakondHääletas
Väino LindeReformPoolt
Evelyn SeppKeskerakondVastu
Igor GräzinReformPoolt
Andres HerkelIRLPoolt
Lembit KaljuveeKeskerakondVastu
Ene KaupsReformPoolt
Mart NuttIRLPoolt
Hannes RummSDEVastu
Pages:12