Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kolmanda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.
Aegade hämarusest alates on huntide ja inimeste vahel kehtinud vaikiv kokkulepe, et hallivatimehed valitsevad metsas ja inimesed igal pool mujal. Mõlemad pooled tundsid teineteise vastu piisavalt aukartust, et distantsi hoida ja kui ka juhtus, et mõni metsakutsu oma kasukast ilma jäi ehk mõni marjuline õnneks võeti, oli see pigem erand kui reegel.
Koerad seevastu elasid inimeste kodades, sõid nende laualt pudenenud raasukesi, armastasid ja austasid neid. Sellele vaatamata juhtus ikka, et nad pererahva või mõne eriti auväärse isandaga pahuksisse läksid ja siis kihutati nad soojast kodutarest minema, metsa. Seal leidsid nad tavaliselt oma otsa hundikarja hammaste läbi. Ragusas oli selle kohta isegi ütlus “Kasutuid koeri mahub palju ühte hunti.”
Ometigi ei olnud kõikide penide saatus nõnda trööstitu. Kõige tugevamad, kavalamad, kiiremad ja alatumad nende hulgast pidasid vastu ja muutusid veelgi tugevamateks, kavalamateks, kiiremateks ja alatumateks. Nad ei kartnud inimesi ja nad ei unustanud kunagi neile osaks saanud reetmist. Kui metsikute koerte kari sattus mõne üksiku teelise peale läks viimase käsi pahatihti üsna täbarasti.
***
Mees kes ilmselt oli druiid hakkas väsima. Ta püüdis malakaga ligitikkuvaid neljajalgseid peletada, kuid iga järgnev löök oli eelmisest aeglasem ja iga järgnev rünnak karja poolt jultunum ning juba nii mõnigi hammustus puudutas ihu. Penidel oli vere maitse suus ning nende ohvritel olekski hapralt läinud kui saatus poleks appi toonud ühe linnavahi, kes pikalt mõtlemata appi tõttas.
***
Forresti esimene mõõgahoop haavas esimest koera viimase jaoks täiesti ootamatult ning põhjustas ründajate hulgas palju segadust. Enne kui nad suutsid midagi ette võtta tabasid veel kahte koera lähedalt lastud ammunooled — ühte silma ja teist ribide vahele, nõnda, et mõlemad surnult maha varisesid. Vahimehe teine hoop kustutas juba haavatud vastase niigi vilkuva eluküünla.
Nähes, et veel hetk tagasi kindlana tundunud saak on käppadest sama hästi kui libisenud, otsustasid ülejäänud ründajad minekut teha ja silkasid taamal terendava metsa poole, sõjakalt mõõka viibutav Forrest ummisjalu kannul.
Ometigi ei jõudnud ta väga pikalt pahategijaid jälitada, sest ootamatult ründas teda hiilgaslik alfakoer, kes oli ennast varasemast lahingust säästnud ning toimuvat kõrval jälginud. Ta jooksis Forresti ilma erilise pingutuseta jalust maja ja kui viimasel poleks olnud seljas korralik soomusrüü oleks see lugu tema jaoks selleks korraks lõppenud olnud.
Sellele vaatata lükkas turvis vaid edasi vältimatut, sest peni oli suutnud ta kummuli tõugata ja hambad hakkasid juba tabama kohti mis polnud metalliga kaetud. Äkitselt tabas koera üks ammunool ja kohe selle järel teine. Hiiglaslik elajas vajus Forresti kohal kokku vahimehe enda alla mattes.
Korjuse alt välja rabeledes märkas ta kahte paari saapaid lähenemas. Ühtede saabaste sees oli seenemees Matt ja teised oli Söögimehe jalagade otsas.
“Jõudu, külamees!” hõikas viimane talle rõõmsalt.
“Ma söön oma mütsi ära kui üks neist pole koer,” lisas ta kaaslane abivalmilt. “Ei tea kumb?” irvitas Söögimees ning ulatas vahimehele käe.
***
“Aitüma abi eest,” hingeldas väsinud druiid oma sauale toetudes. “Need tõpraelajad oleksid meile üsna kindlalt otsa peale teinud kui teid poleks olnud. Hei, vahimees!”
See viimane oli mõeldud Forrestile, kes Mattiga koos lähemale liipas. Söögimees oli hakanud alfakoera tükeldama viidates mingitele ebamäärastele kulinaarsetele orgasmidele, millest tema kaaslased kiirelt kuid otsustavalt keeldusid.
Druiid tõttas sõjamehe juurde ning ulatas talle pisikese pudelikese. “Joo see ravijook ära! See on vähim mida ma oma päästjate heaks teha saan.” Forrest, kes oli viimase vastase käest korralikul räsida saanud kummutas pudeli ühe sõõmuga hinge all. See oli maitselt kibe, kuid mõju oli peaaegu silmapikne — pisemad kriimustused hüübisid kohe ning suuremate verejooks lakkas mõne hetkel pärast.
“Farboughi farmi perenaine kurtis, et üks tema hoolealustest, noor tiefling nimega Pynroth, on kaotsi läinud.” märkis Lible tieflingut piideldes. Viimane peitis ennast hirmunult druiidi selja taha. “Äkki temast käibki jutt? Üleüldse, kellega on meil au?”
“Mina ja mu kombed.” laksas too endale otsaette ning kummardas: “Beralt, teie teenistuses. Ma leidsi poisi nendesamade penide küüsist,” ta müksas saapaga ühte korjustest. “Kui te juhtumisi Pynrothit otsite, siis temap see ongi. Kui teil on plaanis ta farmi tagasi eskortida, siis oleks ma ütlemata tänulik; päris mitu peni sai putku ning farmist läbi minek oleks tähendanud minu jaoks parajat ringi.” Druiid kiikas loojuva päikese poole: “seda enam, et hämaraks kisub ja ma ei tahaks pimedas siinkandis liikuda.”
“Sa oled seda poissi varemgi näinud,” märkis Matt mille peale Beralt noogutas: “Mul on päris sageli siiakanti asja. Ta armastab omaette ringi seigelda, lisaks on mul teinekord ka sinna farmi asja olnud.”
Beralt viitas Farboughi farmi poole. “Pisut imelik koht, eriti viimasel ajal. Kas te teate, et perenaisel, kes pisi justkui aher olema sündis hiljuti kuus last? Tavaliselt oleks juba kuus last imeasi, kuid kõigil kuuel on omakord kuus sõrme ja varvast! Vapustav!”
“Kas sa seda tead, et äsja just sünnitas üks kitsedest pool tosinat ebarliku talle, sellist punast, hõõguvate silmade ja kahe peaga,” torkas Manfred selle peale vahele. “Ma veidike uurisin asja ja paistab, seal on midagi maagilist teoksil olnud.”
“Ausalt öeldes ei ole ma põrmugi üllatunud. Ka minu loitsud viitasid, et seal on midagi teoksil. Ma isegi läheks nii kaugele, et kahtlustaks deemoneid. Mis ja millal seal täpselt toimus, seda ma teps mitte ei oska kosta, kuid nii kuuevarbalised lapsed kui põrgulikusigidikest talled on selge märk sellest. Kui ma poleks kindel, et selle põhjustaja on seal juba mõne aja eest lahkunud, siis võtaks ma Pynrothi hoopis endaga kaasa, kuid praegult on tal farmis kindlasti ohutum.”
Druiid tõukas noore tieflingu reisiseltskonna poole. “Kas sa tahad farmi tagasi minna? Need isandad tahavad sind aidata.” Tiefling noogutas arglikult.
***
Pärast seda kui nad olid druiidiga hüvasti jätnud seati sammud tagasi farmi poole. Perenaine on äärmiselt rõõmus Pynrothit näes. Ta pakkus kõigile kanasuppi.
Forrest püüdis küll uurida mida värk nende kuuevarbaliste lastega on ja ehk on majas endiselt veel midagi deemonliku teoksid, kuid Matt sundis ta iga kord vaikima. Farboughi farmi rahvas elas lihtsat elu ja kui siin ka midagi toimus, ei teadnud pererahvast sellest midagi. Milleks neid asjatult hirmutada.
Kui nad vastu ööd lõpuks Ragusasse tagasi jõudsid selgus, et Lible oli kadunud. Keegi polnud märganud millal ta teistest lhku lõi. Seltskond otsis teda küll veidike taga, kuid lõpuks otustati, et ju tal olid mingid oma asjad ajada.
Lepiti kokku, et kõik puhkavad ennast kenasti välja ning hommikul minnakse kaema, mis nende peetidega on.
***
“Kus Lible on?” päris Forrest kui kõigile oli selgeks saanud, et ilmselt teine Vahitorni meest rohkem oodata pole mõtet. Õhtul veel üsna räsitud välja näinud päevakangelane oli justkui nõelasilmast välja tulnud puhtas vahimeeste vormikuues, juuksed kammitud, habe aetud ning lai naeratus näol. Tundus justkui poleks eile midagi juhtunud.
“Ta on ju Vahitorni mees, kus mina peaks teadma?” poetas Matt ettevaatlikult vahele: “Aga ma arvan et kui ta oleks tahtnud meiega kaasa tulla, oleks ta juba siin pidanud olema.”
“Äärmiselt vatutustundetu temast,” mossitas Forrest, kelle arvates selline käitumine heitis varju Vahitorni heale nimele. “Aga üks tilk tõrva ei riku,” ta lasi pilgul kiiresti ringi käia, “kolme tilka mett.”
“Nelja tilka,” parandas Söögimees: “Loe ennast ka.”
Forresti kulm läks kipra ja ta arvutas midagi raevikalt sõrmedel. “Õige! Nelja tilka mett!” kuulutas ta lõpuks ja ajas rinna kummi. “Meil on piisavalt tahet ja isikkooseisu, et käesolev vastutusrikas ülesanne ka ilma temata täita. Kõik minu järel peedifarmi!”
***
Farm, kuhu uurijad oma sammud seadsid asus tükk maa kaugemal kui Farboughi farm kus nad olid eile. Nagu ikka sammus kõige ees rõõmsameele Forrest, seejärel võlur Manfred ja kõige lõpus arutasid omavahel midagi Matt ja Söögimees. Forrest oli vahepeal teada saanud, et Söögimehe päris nimi oli Porru.
Nagu päev varemgi võttis Vahimees üles viisijupi, kuid seekord kõlasid sõnad tema laulul umbes nii: Mõõk mul terav alati, peetidest teen salati.
Tema kannul kõndival võlur oli raskusi väärika gildiliikme maine hoidmisega, sest kui keegi parasjagu tema poole ei vaadanud kippus talle vägisi muie näkku trügima.
***
“No kuhu sa trügid?” sisistas Matt Forresti peale kes tahtis ennast püsti ajada ja farmi eest vaidleva grupi juurde minna.
“Ma mõtlesin, et lähen küsin mis seal teoksil on,” vastas viimane segaduses olles. “Mulle tundub, et seal toimub mingi arusaamatus ja ehk saan ma abiks olla.”
“Vaata, sa pole ilmselt väge tähelepanelik olnud,” seletas seenespetsialist kannatlikult. “Millal sa viimati mõne punasulgedega suhtlesid? Kas sa ikka oled tähele pannud, et teie ja nende vahel pole linnas ainult sellepärast verevalamiseks läinud, et linnnaisad maksavad mõlemale ja vastutasuks ootavad nad, et kord oleks majas. Siin pole aga linn.”
Ta osutas grupi sõjameeste suunas, kes paar farmeriga millestki rääkisid. Kehakeelest oli aru saada, et talumehed on sõjamehi kelle kiivreid ehtisid punased suletutid korralikult pahandanud ning see, mis parasjagu ühele noorele, kuid võrdlemisi vormikale näitsikule ette loeti oli mingit sorti ultimaatum. Viimane noogutas hirmunult, mispeale sõjamehed sealsamas seisnud hobuste sadulatesse ronisid ja minema ratsutasid. Kogu seltskond ajas ennast põõsast, kus nad kogu intsidenti pealt olid vaadanud püsti.
“Saa võid kohati olla ikka täitsa ogar,” põrutas Matt ennast heintest puhtaks rapsides juba kõvema häälega. “Need tõpranahad löövad sind maha. Ja nad löövad maha ka minu, Porru ja võib-olla isegi Manfredi.”
Sõjamees proovis midagi vastu vaielda, aga Matt ei andnud talle sõna. “Jah, ma saan aru, et nad ähvardasid seda,” ta viskas pilgu õuel nõutuna seisva talutüdruku poole, “võrdlemisi siresäärset piigat seal, aga kuidas aitab teda see kui meid kõiki ja kui juba ots lahti on tehtud siis ilmselt ka teda ennast teise ilma saadetakse?”
“Täpselt nii, mitte kuidagi!” jätkas ta põrnitsedes pahaendeliselt vahimeest, kes süüdlaslikult oma saapaninasi silmitses. “Lähme nüüd vaatame mis teha annab.” lisas ta. “Sinu järel, loomulikult.”
***
Tüdruk ei soovinud esialgu midagi öelda, kuid oli näha kuidas ta aeg-ajalt saatis hirmunud pilke sinna kuhu punasuled kadusid. Pärast pikemat veenmist, hirmutamist ja õhutamist läksin neiu häälepaelad siiski valla.
Selgus, et majapidamise peremees ja perenaine on tüdruku (kelle nimi muide oli Constance) vanemad, kellel oli kokkulepe peetidest valmistatud punase värvi tarnimise asjus. Kõik oli seniajani läinud ladusalt kuniks vanemad olid kuhugile pikemale reisile läinud ja majapidamise tüdruku hooleks jätnud. Kõik oleks läinud ladusalt kui nad oleks taibanud seda kokkulepet varasemalt mainida, kuid nüüd tuli selline nõue nagu välk selgest taevast ja talu ähvardab haamri alla minek.
Ometigi jäi Mattile mulje, et tüdruk ei räägi neile kogu lugu ja pärast mõningast pinnimist murdus Constance ja lubas neile midagi näidata.
***
“Kõik kohe eemale!” käratas laternat hoidev Manfred hirmunult kui Constance oli ühe puukasti kaane eemaldanud. Ta oli juhatanud kogu seltskonna suure talumaja küljes olevasse keldrisse, kus hoiti erinevaid tünne, kaste, kompse ja muid selliseid asju mida farmides ikka keldrisse hoiule viiakse. Ruumi tagumises servas oli seisid eraldi kaks kasti, milledest ühe tüdruk oli lahti teinud.
Kastis lebas naisterahvas, kelle ihu oli kaetud muhkudega, mis kohati olid lõhenenud ja millest immitses lillakat mäda. Naine oli ilma igasuguse kahtluseta surnud.
“Need siin ongi mu vanemad,” selgitas nuuksuv Constance teist kasti avades, kus lebas samasuguses olukorras meesterahvas. “Mõni aeg tagasi sattus meie farmi võõras, kelle ihul olid samasugused jäljed. Me andsime talle süüa ja peavarju kuid kahjuks selgus peatselt, et see tõbi oli nakkav. Isa suri juba järgmise päeval lõunaks, ema paar tundi hiljem. Enne oma surma palus ta vanduda, et ma mitte kellelegi nende saatusest ei räägi, vähemalt mitte enne täisealiseks saamist. Ta ütles: kui kohalikud isandada saavad jälile, et meie farmi omanikud on ilma pärijata hinge heitnud, siis võtavad nad meie talu endale. Ning mina pole veel mitu kuud pärimisealine.”
Tüdruk luristas ninaga ning lisas: “Ma poleks teilegi rääkinud, aga kuna need sõjamehed meid niikuinii siit välja tõstavad, siis pole vaikimisel suurt mõtet.”
Manfred, kes oli samal ajal ettevaatlikult surnukehi silmitsenud, torkas äkitselt vahele: “Vanadage mind vahele segamise pärast, aga ma arvan, et ma tean mis tõbi see on. Tegu on seenhaigusega, mis pärineb Underdarkist ja mis päikesevalguses kaua vastu ei pea. Saad sa mulle öelda, kes täpselt see võõras oli?”
“Ehk vaatate ise, ta on endiselt siinsamas kõrvalruumis,” vastas Constance seinas olevale uksele osutades. Ta on viimased päevad olnud seal ja soninud mingis võõras keeles. Ma olen talle jätnud sinna toitu ja vett, aga ma ei ole julgenud ta lähedale minna.”
Manfred astus sammukes ukse poole: “Preili lahkel loal …”
“Jah muidugi,” noogutas neiu. Ta tundis ilmselgelt kergendust, et ta saab selle mure kellegi teise õlgadele veeretada.
Manfred tõukas ukse lahti ja valgustas kambrit. “Olgu ma neetud,” teatas ta selle peale. “Tulge vaadake.”
Üle Manfredi üla piiludes märkasid nad, et võõras oli süsimusta naha ning lumivalgete juustega. Muus mõttes oli ta aga haldjas, mis haldjas.
“Drow,” võttis Matt lühidalt kokku selle mida nad nägid.
***
Nõnda ukse vahelt kiibitsedes ei märganud keegi, et ruumi oli hiilinud veel kaks varju. Ootamatult tõugati keldri välisuks pauguga kinni ja Manfredilt löödi latern käest.
One Comment