pronto.ee

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja teise mänguga. Esimese mängu ülevaate leiab siit.

“Mis mõttes sa ei saa meid sisse lasta? Mina ja mu abilised, me uurime selles linnas korda saadetud kohutavat roima. Kas sa saad aru, et sa takistad praegult tähtsat juurdlust?”

Forrest oli ennast juba täies mahus käima tõmmanud, kuid koroner ei andnud tolli jagugi järele; see polnud tal esimene kord vahimeestega piike ristata.

“Kord on selline! Ma ei saa siia igasuguseid sisse lasta, tegemist on uurimise seisukohalt tundlike materjalidega ning ma ei saa igaüht siia vaatama ja käperdama lasta,” põrutas ta. “See kõik on määrustikus kirjas! Vaata järele kui ei usu.”

Nüüd meenus see ka Forrestile. “Eeeeee,” proovis ta abitult koroneri ümber veenda, aga viimane oli juba aru saanud, et vastasseis on läbi. Ta lasi vahimehel veel natuke kimbatuses piinelda ja pakkus siis “Sa või muidugi Vanema käest lubatähe küsida. Määrustik ütleb, et lubatähe alusel võin ma külalisi sisse lubada küll.”

Forresteri nägu lõi särama: “Aitüma, mees! Kõik minu järel, lubatähte nõutama!” See viimane oli hõigatud temaga kaasas olnud võlurile ja kahele ebamäärase olemusega tegelasele, kes nõutult ta selja taga ootasid. Vahimeees keeras kanna peal ringi ja kihutas ülesse, vahitorni pealiku kabineti suunas.

Omavahel öeldes  polnud koroneril tegelikult koolnutest sooja ega külma. Talle oleks see, et kadunuke sisse vehitakse isegi rohkem sobinud, aga seal oli ka igasugust muud väärtusliku kraami mille kadumine oleks kõikidele vahitorni liimetele palju meelehärmi valmistanud ja seetõttu ei olnud ta valmis külaliste usaldusväärsusega vaid ühe poolearulise vahitorni liikme kinnitusel riskima. Surnukuur oli maja kõige külmem koht ja seal hoiti seetõttu erinevaid väärtuslike materjali, nagu näiteks veini, juustu ja sinki. Ning kui tõesti muud moodi ei saanud, siis ka surnukehi.

***

Vanema toa uks oli irvakil ning sisse kiigates märkas Forrest, et Vanem räägib ühe uhkeis rõivas ontliku härrasmehega. Märgates ukse vahelt vahimehe nägi viipas Vahitorni pealik: “Ahhaa, seal sa oledki! Me just rääkisime sust.” Ta oli pisut üllatunud kui värskelt detektiivi staatusesse tõstetud mehe sabas veel kolm inimest sisse trügis, kuid ta oli juba elukogenud vahimees ning ta ei teinud sellest suurt numbrit. Esialgu.

“Saage tuttavaks Forrest ja ..”. Ta ütles külalise nime, aga see oli nii võõrapärase kõlaga ja koolitamata keele jaoks nii võõras hääldada, et Forresti jaoks kõlas see nagu Lible. “Ma mõtlesin, et sul võib läheb ilmselt nõnda raske ülesande tarbeks tuge vaja ja sestap ma määrasin Lible sulle appi. Samas paistab, et ka sina pole käed rüpes istunud.” Ta vaatas küsivalt Söögimehe ja Seenemehe poole, kes ennast kiiruga tutvustasid. Võlurmees Manfrediga oli ülemus juba varasemast ajast erinevatel põhjustel, mida me delikaasusest siinkohas ei maini, juba tuttav.

“Surnumees ütles, et määrustik ütleb, et Ülemus peab ütlema kes võivad surnutuppa ühes minuga minna uurima kas surnu ehk midagi ütlemata pole jätnud,” vuristas Forrest. “Lubatähte oleks vaja, noh!”

Ülemus vaatas Manfredi poole, kes kehitas õlgu. “Kui see aitab pahategijat tabada, siis minugi poolest.” Minut hiljem tuiskas vahimees koos lubatähe ning ühe liikme võrra kasvanud saatjaskonnaga tagasi keldrisse.

***

Keldris selgus, et kadunuke oli paljas nagu püksinööp. Manfredile küll meenus, et ta käis paari päeva eest kirjapaberit soetamas, kuid ei tema ega keegi teine polnud teda varem näinud. Seenemees, kelle kohta Forrestile meenus, et tal on selline kentsakas nimi nagu Matt (see mille all on võti?), luges ette pika nimekirja asju mis tema arvates surnukeha juurest puudu oli. Võimalik, et Lible sai aru, et need olis üsna suvaliselt pakutud asjad kuid Forrest oli ta detektiivivõimetest vaimustuses. Ta pani kõik püüdlikult kirja ja kihutas siis selle paberiga koroneri poole. 

“Ega sa juhtumisi kedagi ilma lubatäheta sisse pole lubanud, sest tervelt …” ta püüdis nimekirjas olevaid asju kokku lugeda kuid läks sassi: “… palju asju on puudu!” Või sa oled äkki nad kuhugi kõrvale pannud, et neid ära ei varastataks?”

“Ei ole midagi pannud. Ja lasknud” See küsimus oli koroneri jaoks täiest ootamatu. “Mis mõttes kadunud?”

“Tegelikult vahet pole, meil on siis uurimine pooleli. Ma annan selle tähtsa dokumendi Vanemale edasi, sest tegemist on tähtsa asju tõendava paberiga. Kõik minu järel tagasi Vanema juurde!”

***

Vanem lasi silmadel paberi paarist esimesest reast üle libiseda ja noogutas siis “Hea töö, Forrest! Hea töö! Ma panen selle oma tööde nimekirjas esimeseks.” Ta asetas saadud kirja pühaliku näoga laua kõrval olevasse karpi. “Mis järgmine plaan on?”

“Uurida nimekirjas olevaid kohti!” raporteeris vahimees varmalt. “Matt siin teab kus see …” kiire pilk kirjale, “… Farbough farm asub ja ma plaanisin sinna esimesena lipata.”

“Väga hea. Lippa Forrest, lippa. Kogu linna julgeolek lasub su õlgadel.”

“Just nii! Kõik minu järel! Lippame!”

Lible muidugi teadis, et see karp kuhu “tähtis dokument” asetati oli prügikast, aga ta ei öelnud midagi.

***

Selleks hetkeks kui meie kangelased Farbough farmi jõudsid, oli toimekast lõunast saanud kena pärastlõuna ning paaritunnine rännak oli kõikide tuju pügala võrra tõstnud. Forrest, kes teiste arvates küll pisut liiga hoogsa sammuga seltskonna ees marssis ümises lõbusat laulukest sellest kuidas ta mõõk on terav alati ja kuidas ta kurjusest teeb salati. See valmistas kõikidele palju nalja.

Elumaja ees mängivad lapsed ei olnud inimesed: üks tüdrukutest oli vähemalt pooleldi ork ja teine oli päkapikk. Nähes kiirel sammul (enda arvates) sõbralikult naeratavat Forrestit lähenemas lõpetasid nad mängimise ning jäid midagi omavahel arutama. Enne aga kui vahimees jõudis ennast tutvustada hakkas majast kostma elajaliku röökimist. Tundus, justkui tapetaks seal kedagi.

Forrest ei kaotanud hetkekski pead; ta kahmas vöölt mõõga ja tormas ummisjalu maja poole. Tüdrukud, nähes mõõgaga meest nende poole jooksmas kadusid jalamaid maja nurga taha.

“Abi on kohal!” hõikas Forrest jooksu pealt ust õlaga lahti tõugates.

Ja jäi lävele ammulisui seisma.

Toas valitses täielik pandemoonium. Justkui põrgu eestoas sagi seal ringi mitukümmend naist ja erinevast vanusest last ning kõike seda saatis katkematu jutuvada (täiskasvanute poolt) ja meeleheitlik röökimine (lapsed). Kui uks ristseliti lahti lendas vakatasid nad kõik hetkeks kuid nähes, et tegemist on mundris vahimehega, jätkasid  nad endise hooga.

“Härra, kui teil peaks kõht tühi olema, siis võtke omale midagi pajast, üks suu rohkem ega vähem ei muuda mida,” sikutas vahimeest varrukas üks lühemat kasvu naisterahvas. “Aga ma väga paluks enne ühte teenet: Pynroth on kuhugile kadunud ja ma olen tema pärast tõeliselt mures.” Ta mõtles hetke: “Ja kui teil, või mõnel teie kaaslasel” ta kiikas ukseavast välja ülejäänud seltskonna poole “peaks olema kogemusi loomadega tohterdamisega, siis Joveega on midagi väga valesti. Verner, näita neile.” Ta oli ühelt mööda jooksvalt poisinagalt natist kinni haaranud ja tõukas viimase vahimehe poole.

Hetk hiljem oli ta kadunud kogu selle melu keskele.

Forresst libistas mõõga ettevaatlikult tagasi vööle ning ust enda järel ettevaatlikult kinni lükates ühines ülejäänud grupiga, Verner kannul.

“Mehed, kas keegi keegi teist pudulojuste tohterdamisega on varem kokku puutunud?”

“Pudulojustest ei tea ma midagi, kuid meditsiin on üks mu erialasi,” venitas Manfred. 

“Palun-palun-palun aita Joveed,” kilkas poiss vahele, võlurmeest varrukast sikutades.

“Olgu, olgu,” vastas Manfred kätt vabaks raputades. Ta ei olnud sellise sagimisega harjunud.

“Aitäh-atäh-aitäh!” rõõmustas Verner, “Lähme, ma näitan!”

Laudas valitsev olukord oli veelgi imelikum majas toimuvast. Laudas oli mitukümmend kitse, kes kõik oli seinte äärde tõmmanud, võimalikult kaugele ühest emasest kitsest, kes haledalt mökitades seises keset ruumi, olles ise viimase vindini tiine.

“See ei ole normaalne,” ühmas võlurmees poisist ja Vernerist mööda trügides. Ka Seenemees Matt oli tulnud kaasa vaatama mis toimub ning seiras toimuvad Forresti kõrvalt.

Verner tormas Jovee kõrvale ja vaatas kitse ümmarguste silmadega. “Mis taga toimub? Ta on kaks korda ümmargusem kui hommikul.”

Kits ei olnud tõepoolest pelgalt tiine, vaid ta oli keskelt mitu korda jämedam ning naha all oli liikumist märgata.

“Poiss, teie kits heidab kohe hinge kui me midagi nüüdsamas ette ei võta.” teadustas Manfred. Sünnitamine oli juba alanud ja kitsetalle sõrad juba paistsid, kuid vaesel elukal polnud enam piisavalt jõudu, et asi lõpuni viia. Nõnda ta seal seisis ja mökitas, ise valust ja hirmust sõge.

“Las ma aitan.” 

Manfred oli oma kuue varrukad üles käärinud ja tõmbas sündivat talle sõrgadest.

Alguses ei pistnud midagi juhtuvad, välja arvatud see, et Jovee kukkus uue hooga mökitama, kuid siis andis midagi järele ning korraga vedeles põrandal midagi enneolematut.

Sündinud kitsetalle kasukas oli tulipunane, tal oli kaks pead ning silmade asemel oli hõõguvad söed. Ta kosus silmaga nähtavalt ja kui ta ennast jalgadele ajas, oli näha, et ta oli peaaegu täiskasvanud kitse suurune. Vastsündinud pilk jäi pidama jahmunud Matti ja Forresti peal.

“Ettevaatust,” hoiatas võlurmees, kuid kits oli juba liikuma hakanud. Ta langetas pea ning tormas üle lauda, üks pea sihtimas Matti ja teine Forrestit. Seenemees ennestus läheneva põrgulise eest ära põigata, kuid vahimees oli aeglasem, sai sarvedega tabamuse ning paiskus pikali.

Enne kui kits jõudis uuesti rünnata tõukas Matt teda jalaga ning käratas Forrestile: “Kähku püsti!”

Forrester, kellel polnu dsee esimene lahing oli oma enesevalitsemise tagasi saanud ja ennast püsti ajades tõmbas mõõga.

Jovee juures kostis jälle mökitamist ning Manfred hõikas “Kohe sünnib teine! Ma püüan neid nii kaua kinni hoida kui saan, aga siin ei ole palju aega — kui nad ei sünni loomulikul teel tulevad nad läbi kitse! Korraga!”

Matti ja Forresteri rünnanud kits oli tasakaalu tagasi saanud ja ründas uuesti, kuid seekord olid mehed valmis ning põrgukits varises mõõgatorgetest.

Samal ajal oli teine punast karva peletis ennast jalule ajanud, kuid ukse vahelt lennanud nool tabas teda otse abaluu alla ja loom kukkus ning mõlemas tema silmapaaris kadus punane kuma.

“Pole tänu väärt!” hõikas ukse vahelt vibupüssi vinnastav Söögimees.

“Minu lugupidamine!” kummardas Matt teatraalselt.

Edasi läks kõik juba ladusalt. Kitsetalled, kokku kuus, sündisid üksteise järel ja iga kord kui järgmine neist jalad alla sai tehti talle ots peale. Peale viimast deemonit vajus Jovee külili. Manfred leidis midagi oma paunast ja pärast seda kui ta oli selle kitsele sisse söötnud teatas ta rahulolevalt: “Üllatav küll kuid paistab, et eluvaim jääb sisse.”

“Me oleks pidanud ta teise ilma saatma,” poetas Söögimees hinge vaakuvat kitse inspekteerides. “kes teab mis siin oleks võinud juhtuda.”

“Ei!”, kiljatas Verner vahele. Ning Manfredi poole pöördudes: “Aitäh! Suur-suur-suur aitäh!”

Söögimees tõstis käed ja astus eemale. Samal ajal poetas ennast lauda uksest sisse Lible. “Häh! Ma oleks neist üksi ka jagu saanud!” poetas ta üleolevalt.

***

“Kuule, kas sul seda kraami mida sa kitsele jagasid, veel on?” päris Forrest oma külge kombates. Kätt üles tõstes oli sellel paar punast plekki — esimene kitsetall oli osutunud tunduvalt vintskemaks ja saatud haav tunduvalt ohtlikumaks kui esmapilgul tundus.

“Oota, las ma vaatan.” Võlurmees, kes oli just lõpetanud ühe punase kitse korjuse suures manamise (“Selge pilt, siin on mängus deemonite maagia”) õngitsest karbikese uuesti oma kotist välja. “Näpud eemale!” Ta tõstis Forresti särgihõlma ülesse, koukis midagi karbist ja määris seda haavale. “Oota natuke, see mõjub päris kiiresti.”

***

“Ma saan aru, et poisiklutt nimega Pynroth on plehku pannud, “seletas vahimees ülejäänutele. Kui me ta ära toome, siis antakse meile suppi.”

“Mis suppi?” ei saanud Söögimees aru. 

“Kukesuppi,” vastas Forrest: “Vist.”

Söögimees pööritas silmi.

“Milline see poisiklutt välja näeb?” küsis Matt. “Kui vana ta on? Kuhu ta võis minna?”

“Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea.” vastas Forrest punastades.

“Kas ta oli üldse inimene?” jätkas Matt pinnimist.

“Ei tea.”

Matt ohkas: “Lähme küsime.”

***

“Kas te poisi leidsite ülesse? Mis teil nii kaua aega võtab? Ja on juba mitu tundi kadunud olnud ja kes teab mis võib senikaua juhtuda kuniks te siin vahite?”

“Pea nüüd hoogu,” segas Matt vahele. “Räägi meile milline Pynroth välja näeb ja kuhu ta läks?”

Perenaine vaatas mehi nagu poolearulisi. “Tiefling on, tüdrukud teavad kuhu läks. Minge küsige nende käest!”

“Mis tüdrukud?”

“Kas te siis ei näinud neid kui ta siia tulite? Püha müristus, kas nad on ka kaotsi läinud? Mis ma nüüd teen?”

“Ah need tüdrukud …” venitas Matt, “Ma lähen uurin.”

Ta läks uksest välja, kuid Forrestile jäi käed rinnal risti kõhkleval ukseavasse seisma.

“Ehk oskad mulle midagi nendest kitsedest rääkida?”

“Mis kitsedest? Kas Joveega on kõik korras? Aga poegadega?”

“Mis mõttes kõik korras? Kits sünnitas teil kuus põrgudeemonit, kellega me pidime rinda pistma ja kelle me pärast pikka ja vaevarikast heitlust suutsime surmata!”

“Mis mõttes surmata? Kas te lõite kitstalled maha?”

“Oota hetk!” Forrest marssis uksest välja ja naases mõne hetke pärast punase kitse korjusega. Ta viskas selle mürtsuga põrandale.

“Tulgu jumalad appi,” kukkus perenaine kiljuma ja mõne hetke pärast liitusid temaga teised naised ning lapsed.

Forrest põgenes pea õlgade vahel uksest välja.

***

“Hea mees küll,” teatas Matt mürgiselt Lible poole vaadates. “Mina ja Manfred pidime nahast välja pugema enne kui tüdrukud meile ütlesid, et poiss ennast tavaliselt metsas peidab kui ta perenaisega raksu läheb. Ja KUS täpselt. Ja siis oli sellel tolal vaja lollitama hakata.”

Forrest tahtis midagi vahele kosta, aga Matt oli kiirem. “Mitte sina. Mitte seekord.”

Vahimees jäi solvunult vait.

Nad kõndisid tükk aega vaikides kahe heinamaa vahel looklevat rada. Forrest tahtis lõpuks midagi kosta, aga äkitselt hakkas eemalt kostma hõikeid ja koerte klähvimist.

Tõttates lähemale nägid nad meest ja tieflingust poissi keda ründasid hulkuvad penid. Forrest sikutas vöölt mõõga ning tormas neile appi.

“Abi on tulemas!” karjus ta neile. “Pidage vastu!”

Seikluse kolmanda osa leiab siit.