pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Indrek Hargla: “Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”

Nutika ning õiglusjanulise Tallinna apteekri toimetused on jõudnud sarja viienda köiteni. Apteekrihärra on jõudnud elusügisesse ja pärast oma maarahva soost naise surma valdavad teda melanhooliahood; mehe eluisu on raugemas. Ometigi elab tema armastatud linn oma elu ning Tallinn pole veel valmis Melchioril minna laskma.

Uus lugu algab sellega, et dominiiklaste kloostri vastne juht hakkab otsima oma ordu sidemeid Tallinna korraldatava Püha Ihu protsessiooniga ning leiab selle käigus kloostri raamatukogust juba ammu surnud munga poolt paberile pandud Tallinna kroonika. Ürik tundub leidjale huvipakkuv ning ta otsustab selle kirjutamist jätkata, kuid kuna tal endal oma muude asjatoimetuste kõrvalt aega selle kohustuse jaoks pole, määrab ta uueks kroonikuks Melchiori vana sõbra Hinricuse. Hinricus, paraku, leiab selle seest kohutava saladuse, saladuse mille varjamise nimel ei kohkutata tagasi ka tapmisest. Ja nõnda ongi raamatu peategelane taaskord silmitsi linna pahupoolega ning mõistab, et tema aeg pole veel ümber.

Viies raamat on mõnevõrra erinev varasematest mitmel põhjusel. Esiteks on selle kaanekujundus teistsugune, sisaldades hulgaliselt vihjeid aset leidvatele sündmustele ja teiseks esitatakse raamatu süžee läbi kahe tegelase vaatevinkli. Teiseks tegelaseks on apteekriisanda poeg, kelle toimetamistel Lübeckis silma peal hoitakse. Nimelt tundub, et kuigi vana Melchiori päevad siin ilmas on peatselt loetud, ei jää tema koda sugugi hooletusse ja tema peenikese apteekrinapsu karika võtab üle hetkel veel võõrsil kogemusi omandav poeg. Loo käigus selgub siiski, et vana Melchior on veel päris kõbus ning ka juunioril pole koduranda purjetamisega kiiret.

“Tallina kroonika” on olulineveel ühe asja poolest: tegemist ei ole enam Eesti mõistes hea jutuga — “Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” on oma läbimõelduselt, jutuvestmisoskusest ning üldiselt kaasahaaravusest oma klassis juba rahvusvaheliseselt tippudega edukalt rinda pistev teos ning Sherlock, Poirot ja miss Marple peavad maailmakirjanduse väärikate detektiivide lauas ennast koomale tõmbama. Ma usun, et nad ei kurvasta selle üle, eriti kui saabujal on kaasas pudelike magusat apteeginapsu ning korvitäis parimaid safranivahvleid.

Hindeks kindel viis. Raamat on kaugelt parem kui minu eelmine lemmik (“Apteeker Melchior ja Timuka tütar”) ning ainuke asi mis mind selle juures häirib on see, et kuues raamat ei ilmu veel niipea.

Post a comment