Lõpuks ometi sai ära vaadatud ka Christopher Nolani film nimega “Inception”, mis kannab maakeeli nime “Algus”. Lugu räägib tegelastest, kes mõõduka tasu eest tungivad inimeste alateadvustesse, otsivad sealt informatsiooni ja vajaduse korral ka jätavad seda sinna.
Film kasutab intrigeerivat motiivi, mis on visuaalselt ja vormiliselt väga hästi üles ehitud. Efektid on muljatavaldavad, näitlejtöö on korrektne, kuid paraku on kogu selles teostuses midagi häirivat. Pärast seda kui esimene vaimustus on haihtunud selgub, et filmil pole tegelikult süžeed; lihtsalt tegemist on teineteise otsa lükitud stseenidega, mis on omavahel üsna lõdvalt seotud. Ka tegelaste motiivid on hägused kui peategelane ehk (osaliselt) välja arvata.
Võtame näiteks läbiva teema, mis peaks olema kogu filmi emapuuks — eksisteerib kaks konkureerivat kontserni, millest üks kipub teise jaoks liiga suureks minema. Suurema kontserni omanik ja juht viskab paraku aga sussid püsti ja kogu kupatus jääb tema pojakese hapratele õlgadele. Kogu loo mõte on selles, et väiksema konkurendi juht palkab peategelaste kamba, et need istutaks mantlipärijale pähe mõtte ettevõte väiksemateks ja nõrgemateks osadeks jaotada nõnda, et tema konkurentsiks püsida suudaks.
Filmi vaadates peaks juba alguses selge olema, et emokalduvustega pojake oleks kogu firma niikuinii tuksi keeranud. Samuti oleks tunduvalt odavam ja ohutum olnud häguste mõtete asemel talle hoopis tinaubin pähe istutada. Kuid probleemid ei piirdu vaid sellega — kogu filmi jooksul on näha, et sellal kui küsimusele “kuidas?” on vastatud elegantselt on küsimus “miks?” jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. See häirib väga, juba esimesest poolest tunnist alates kuni lõpuni välja, mil tekkis tahtmine küsida, et milleks see kõik?
Ma ei hakka igaks juhuks rohkem seda asja lahkma. Üks kord vaatamist on see film igal juhul väärt, ometigi on kahju kasutamata jäänud potentsiaalist. Hindeks 3 punki 5-st.
Hm.
Täpselt samad sõnad, millega ma (oleksin) arvustanud Matrixit 10 aastat tagasi. Visuaalselt effektne, lööv idee, aga … ei kanna välja mõtet, “milleks see kõik”.
Aastatega on selgunud vastus – kino on visuaalne kunst. Eriti viimasel aastakümnel. Mõte ei loe. Kohe üldse ei loe. Loeb ainult visuaalne effekt. Ja hetke emotsioon.
Ja tegelikult kõlbavad need visuaalse effekti emotsioonid ka hiljem meenutada … kui hoiduda selle läbiva telje-emapuu-selgroo peale mõtlemast. See käib kõigi viimase aja “suuremate” filmide kohta. (“Avatar”?) …
Ja kas see varasematel aastakümnetel teisiti oli. Võimalik, et visuaalsus ei domineerinud seavõrd. Aga “elu mõte” küsimus oli targem ikkagi “koju jätte”.
. . .
Või siiski mitte alati … — odüseija 2001 — ????
// Kas on vahet (tarbe-) kunstil ja Suurel Kunstil ? //