Kui inimesed kuhugi lähevad, võtavad nad kaasa oma jumalad. Seejärel nad surevad või lähevad edasi ning jumalad jäävad maha otsekui hüljatud kutsikad, kes suureks saades ei tundu enam nii armsad, et neid oma katuse all pidada.
Pärast totaalset ebaõnnestumise jada saab Shadow tööd salapäraselt võõralt, kes tutvustab ennast lihtsalt kui mr Wednesdayd. Tal palutakse olla ihukaitsja ning täita oma tööandja väikeseid soove. Otse loomulikult selgub juba jutu alguses, et ta uus tööandja ei ole tavaline ärimees, vaid Odin isiklikult, kes omal ajal koos viikingitega Ameerikasse tuli ja jäi neist maha kui pärismaalased tema jüngrid maha nottisid. Nüüd rändab ta Ameerikat mööda ringi ning elatab ennast sulitempudega. Ma tsiteerin:
“Vaatame, kas ma sain õigesti aru,” jätkas Shadow. “Nii et Abraham lahkub üheksa tuhande dollari võrra rikkamana ning kohtub vaksali parklas Barringtoniga. Nad jagavad raha pooleks, istuvad Barringtoni A-mudeli Fordi ja sõidavad järgmise linna poole. Oletatavasti on neil pagasiruumis terve kastitäis sajadollarisi viiuleid.”
“Minu jaoks on auküsimus, et nende eest ei tohi maksta rohkem kui viis dollarit,” vastas Wednesday.
Kuid ajad on muutumas. Internet, televisioon ja raadio on saavutanud tänapäeva Ameerikas jumalastaatuse. Pangad, ostukeskused, kinod on uue aja pühakodadeks kujunemas ja “traditsiooniliste” ja uute jumalate läbisaamine on enam kui niru. Ja kõige taga on lisaks tunda kellegi karvast kätt.
Kas raamat väärib lugemist? Oojaa, enamgi veel. Raamat väärib korduvat üle lugemist. Ütleks isegi, et tegu on viimase aja ühe huvitavama jutuga, mida ma olen lugenud ja ma loen tõesti palju.
One Comment