Viimasel ajal on kombeks saanud erinevad internetiallkirjade kogumised. Nii poolt kui vastu. Laias laastus on see ühest küljes mugav ja teisest küljest odav meetod ennast kuuldavaks teha, aga teisest küljest tekib küsimus, kas inimesed ikka tõepoolest saavad aru mille eest nad allkirja annavad? Selles mõttes ei maksa allkiri eriti midagi: ei nõua see ju ei rahalist, ega vaimset pingutust. Erakordselt markantne näide selles valdkonnas on Postimehe poolt algatatud kampaania allkirjade kogumiseks Riigikogu palgatõusu vastu.
See kampaania on õõvastav ja vale päris mitmes mõttes. Esiteks selle pealkiri: “Üleskutse: astu välja riigikogulaste ohjeldamatu palgatõusu vastu!” Mis sai sõltumatu ajakirjanduse erapooletusest? Ajakirjandus on oma olemuselt neljas võim ja selles mõttes kolme eelneva võimuga pidevas maadejagamises. Vähemasti seniajani peeti vajalikuks alati seda, et mõlemale poolele antakse võrdsed võimalused nii poolt kui vastuargumentatsiooniks. Paraku on Postimees selles võimuasjas seisukohal, et tuleb vaid pikutada loorberitel ja kõiki ülejäänusi süüdistada. Võib-olla liigub ka ajakirjanduses liiga palju raha? Selle nurga pealt on Riigikogu rahaasi üsna avalik, mida aga ei saa öelda ajakirjanduse kohta. Äkki peaks ka Riigikogu alustama konkureerivat kampaaniat ajakirjanike “ohjeldamatute” sissetulekute suurenemise vastu (nagu näete ei räägi ma siin palgast)? Kuna võimude pariteedi seisukohalt lähtuvalt oleks see täpselt sama välja tegev, siis saate juba isegi aru kogu asja grotesksusest. Seda enam, et ajakirjanduses liiguvad meil kaugelt suuremad rahad.
Kuid, nagu Telepoes öeldakse, pole see veel kõik! Kujutage ette kui Postimees oleks algatanud kampaania millegi poolt-vastu, mis tõeliselt ühiskonda ja kõiki selle liikmeid reaalselt puudutab? Näiteks saastekvootide koha pealt, või ütleme raamatute ja infotehnoloogiavahendite muutmist käibemaksuvabaks, või kütuseaksiisi suurendamiseks, või midagi muud selles suunas. Ega ei kujuta ikka küll, et inimesed nõnda emotsionaalselt kaasa hakkavad elama, kuigi see tegelikult puudutab neid reaalsuses kordi rohkem, kui mingi käputäie tegelaste sissetulek ja heaolu. Ja teate miks? Selle jaoks on meil juba ammu kasutuselt väljend “populism”. Kogu kampaania eesmärk ei ole mitte Riigikogu palgafond suuruse, vaid Postimehe tellijate arvu korrigeerimine. Keskmisel eestlasel tekivad lihaskrambid ja lämbumistunne kui ta kuuleb, et keegi saab rohkem raha kui tema. Õigupoolest nõnda sõnastades võiks läbi viia ükskõik millise kampaania ja selle edu oleks garanteeritud. Mis te arvate kui paljud neist hääle andnutest ütleks “ei”, kui neil ootamatult Riigikogu kohta taolise palgaga pakutaks? Ma arvan, et vaid käputäis. Kas te arvate, et Postimehe kampaaniameistrid seda ei tea?
Olen seisukohal, et ajakirjanduse asi on sõltumatu info toomine inimesteni, kes selle vahendusel omavad ülevaadet riigis toimuvast ning teevad oma otsused ise, valmiskasti juures. Praegult käib aga arvamuse kujundamine ning seda kõike muud kui sõltumatute vahenditega. Kui inimesed tõesti tahavad väga kuidagi kuhugi allkirja anda, siis üsna pea on neil võimalik seda teha hääletuskabiinis, andes allkirja selle inimese poolt, kes lubab, et tema hääletab palgatõusude ja asjade poolt või vastu täpselt nii nagu sellele valijale meeldib. Või kui keegi midagi sobivat ei luba, siis panna üles enda kandidatuur just sellise loosungiga. Kui rahva jaoks see tõepoolest nõnda oluline probleem on, siis ei tohiks ju häältest puudust tulla. Mõttetuid allkirju Postimehe reklaamikampaania tarbeks pole mõtet aga anda. Las nad teenivad oma raha ise ja ausalt. Selline odav populism devalveerib kõiki muid tõsisemaid kampaaniaid. Või äkki see ongi asja mõte?
Ahjaa, kas teid huvitab, mis on minu seisukoht selle palgaküsimuse asjus? Nagu näha oleme seniajani lahanud Postimehe erapooletust sõltumatu ajakirjanduse esindajana või õigemini selle puudumist ning küsitluse objekti pole me üldse lahanud. Kuigi see ei ole antud kontekstis oluline märgin ma ära, et meil valitseb kapitalistlik ühiskond, nõudmise ja pakkumise suhe. Ühest küljest on meil loetud arv ametikohti, teisest küljest on meil hulk kandidaate. Nagu ma nii ajakirjanduse kui ka lehelugejate kommentaaride põhjal olen aru saanud ületab hetkel nõudlus pakkumise, kuna praguse raha eest pole Riigikogusse piisavalt väärikaid liikmeid võimalik leida. Kui see tõesti nii on, et Toompea kamp ainult lumpenist koosneb, siis loomulikult tuleb palka tõsta, kuni see koht tõepoolest muutuks ka headele tippjuhtidele ning spetsialistidele piisavalt ahvatlevaks. Nõudmine ja pakkumine, mu sõbrad. Nõudmine ja pakkumine.
Post a comment