pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Lihtsameelsed liiklejad

Postimees mõtles, et teeb toreda žesti — küsib inimeste käest kuidas liikluses ellu jääda. Nagu arvata oli, tulid paljud eestlased (?) sinna kiirelt demonstreerima oma mõtlemisoskuse puudumist ning ka seda miks suur osa elanikkonnast on vaene ning kuhugi ei jõua (krooniline mõtlemisvõime puudumine).

Nagu nõukogude aja inimestele kombeks kukub enamus inimesi kohe kurjustama kõikide teiste kallal ning leiab, et kohemaid tuleb hirmsaid karistusi väänama asuda. Nõukogude ajal oli selline komme, et kui keegi teine midagi kusagilt varastas, oli tegemist kurjategija ning lurjusega — aga kui ise seda tegid, siis õõnestasid sa sellega nõukogude võimu. Või vähemalt nii meeldis inimestele mõelda. Tegelikkuses on lood nõnda, et liikluseeskirju on rikkunud eranditult kõik liiklejad, alustades põlvepikku jalakäijatest ja lõpetades staažikate bussijuhtideni.

Paljuski on põhjus see, et inimeste sisimas on tekkinud suhtumine, et seadused kehtivad ainult teistele ning sellised pisikesed rikkumised mida nad teevad ei ole ju tegelikult kellegi rikkumised. Ometigi toimub ca 90% liiklusõnnetustest just nendest pisikestest rikkumistest tingituna. Näiteks jalakäijatele otsasõidud toimuvad vaid haruharva vöötradadel (ajakirjandus paraku eelistab just nendest kirjutada) — palju tihedamalt toimuvad need kohtades kus liikluseeskirju korrektselt täitev jalakäija oleks saanud õnnetust vältida — näiteks halva nähtavusegae kohtades, libedas või pimedaga teele tormamine, punase tule ajal tee ületamine, seisva bussi tagant ummisjalu auto ette põrutamine, jne. Sama kehtib ka autosõitjate kohta — valedes kohtades liigaeglaselt sõitmine tekitab ummikut, mistõttu püüavad ka teiste liiklejate peale mõtlevad kaasliiklejad “korgist” mööda sõita. Iga möödasõit aga tekitab lisariski. Märkide hoolas mittejälgimine viib selleni, et tehakse pööre valest reast või sõidetakse tuimalt peateele ette, jne. Tõenäoliselt kõige levinum liiklusõnnetuse tüüp ei ole kaugeltki tingitud kihutamisest või joobes sõidust, vaid just hooletust peateele väljasõidust.

Ma ei ta siinkohas õigustada joobes sõitu või kiiruse ületamist. Kes seda loogikat püüab järgida, see on ilmselt käinud GWB erakoolis õppimas loogikaprogrammi, et “Kes pole meie poolt, on meie vastu”. Ma pigem mõtlen selle peale, et meil kiputakse põhjust ja tagajärge sassi ajama. Meie probleemiks on lihtsalt rikkumiste eskaleerumine — esialgu lähed jalakäijana vales kohas üle tee, pärast sõidad jalgratturina jalgrattatee asemel kõnniteel, hiljem kui rikkumine on juba veres, siis jätkad sama rida. Liikluskultuuri ja reegleid tuleb seetõttu õpetaja just noortele, kes praegult jalakäijana omandatud hooletuse mentaliteedi endaga kaasa võtavad.

Kusjuures siin rääkida joobes sõidu eest lubade eluks ajaks äravõtmisest on selle koha pealt natuke tobe, et kui lõpuks tekib piisavalt suurt kontingent, kellelt nõnda on load võetud, siis ei ole neid enam võimalik pärast lubadeta sõidu eest isegi vangi panna, sest vanglakohtade arv on piiratud ja oma olemuselt kui tekib valik, et kas paneme türmi tahtliku tapmise eest kellegi või lubadeta sõidu eest kellegi, siis ilmselt ei ole siin palju valikut. Vanglakohtade nappus on ammu juba Eestis probleemiks ja sestap soovitatatksegi võimaluse korral kasutada alternatiivkaristusi ning seda jalarõngavarianti. Paraku tasub silmas pidada aga seda, et kui kelleltki load ära võtta, siis ei ole teda võimalik enam niisama lihtsalt millegagi ähvardada. Sellega on täpselt nii nagu Iraaniga. USA on praeguseks avastanud, et omal ajal kehtestatud kaubanduspiirangud on tekitanud olukorra, et neil ei ole võimalik ähvardada enam mitte millegi muuga peale sõjalise interventsiooni, mis praeguses kontekstis oleks täielik häving. Pealegi kui inimene juba niikuinii midagi (osaliselt olude sunnil) rikub kahaneb tema respekt õiguskaitseorganitesse veelgi ja võetakse seisukoht — kui trumm läinud mingu ka pulgad. Ja mitte ainult ei sõideta lubadeta vaid ületatakse kiirust ja sõidetakse jumal teab kuidas. Sest kaotada ei ole varsti suurt enam midagi. Kui aga juhuslikult satub olema tegu professionaalse autojuhiga, siis on asi aga eriti karm. Inimene kaotab ootamatult töö, firma kaotab ootamatult tööaja ning kogu asjaga kannatavad kõik asjaosalise — pereliikmed, firmaomanikud, kliendid, jne. Karistuste määramisel peab arvestama sellega, et süütud osapooled kannatada ei saaks. Lõpuks, kui hirm ikka nii suur, siis esimene kord lõppeks iga potentsiaalne peatamine põgenemiskatsega, mis joobes sõidu puhul päris tihti lõppeb liiklusõnnetusega. Kas seda on ikka vaja?

Või teine asi — keegi pakkus välja kiiruse ületamise eest lubade viieks aastaks ära võtmist. Ma oletan, et tugev 90% liiklejatest on ühel või teisel hetkel kiirust ületanud. Küll tähelepanematusest, küll teadmatusest, küll sellest, et on kiire või lihtsalt sõidurõõmust (auto lubab). Võtta 90% liiklejatest viieks aastaks juhiload on päris karm. Ja ei tasu siin rääkida, et küll see värk sunnib teisi ettevaatusele, sest suurem osa põhjustest ei ole tegelikult otseselt tahtlikud. Selle 90% sees on ka politseinike, kes peaksid seda järelvalvet organiseerima, autojuhte, kes toidu poodi ja kauba kätte toimetavad, bussijuhid (kellest niigi on nappus), kes inimesi hommikul tööle toimetavad, jne. jne. Paratamatult kannatavad lõpuks kõik. Ja loomulikult jõutakse lõpuks tagasi selleni, et midagi pole parata, sõidud tuleb ära teha ja seega hakkavad eelmises paragrahvis toodud väited kehtima. Maakohtades on seda juba näha, kus purjus peaga sõitmine tavaline on — inimesed lihtsalt sõidavadki ilma lubadeta ja tegelikult ei ole nendega mitte midagi peale hakata.

Kui tagasi asja juurde. Minu poolse väitena tuleks asuda võitlema mitte tagajärgede, vaid põhjustega. Suhtumine, et las hobune mõtleb, tal suurem pea paistab algusest peale liikluses kehtivat, sestap tuleks koolides sisse viia kohustuslik liiklusõpetus, kus õpetatakse liikluseeskirju ja liikluskultuuri ning juurutatakse suhtumist, et selles supis oleme me kõik ühtemoodi, et kui sa kõigepealt ISE arvestad teistega, siis arvestavad teised lõpuks ka sinuga. mitte nii nagu praegusel ajal kombeks on olnud mõelda — et last teise kõigepealt, siis ma vaatan, kas mulle sobib. Hiljem kui jalakäija jääb vahele mingi piisavalt tõsise rikkumisega saab teda suunata n.ö. jalakäija kohustslikule liikluseksamile, mille tegematajätmise eest on määratud arvestatava suurusega rahatrahv. Juba algusest peale kätteõpitud korralikus kandub hiljem edasi ka autorooli ning vähendab märkimisväärselt rikkumist hulka. Traditsiooniliste trahvide ning lubade äravõtmise asemel tasuks rakendada ühiskondlikult kasulikku tööd, sest see on hästi personaalne karistus. Rahatrahv on tore, aga tänapäeva inimestel on raha laialt käes ning see pole kellegi argument. Samuti lubade võtmine. Noh ei sõida siis korra ja kogu lugu. Või pannakse ringi lubadeta, kuna kõiki neid sadu tuhandeid autosi ei jõua ka parima tahtmise juures kontrollida, sestap on vahelejäämisoht minimaalselt. Mind näiteks pole peatatud juba .. noh, viis aastat vähemalt.

Muide, teinekord on karistused üsna grotesksed, arvestades sellega, mida nendega tahetakse saavutada. Näitenda toon ma sellise asja, et kunagi võeti mult kindlustuseta sõidu pärast load kuueks kuuks ära. Kui selle asja peale mõtlema hakata, siis on tegemist karistusega, mis absoluutselt ei täida soovitud eesmärki — esiteks kohustuslik kindlustus tekitab kindlustusfondi, mis võimaldab liiklusõnnetuste kahjusi korvata. Selleks on vaja kriitilist massi, mida tektatakse kohati kunstlikult selle kohustuslik tegemisega. Kui mult load ära võeti, siis minu kindlustusmaksed jäid kuueks kuuks “ühiskassasse” laekumata, mis selle printsiibi vastu käib. Teine asi on see, et proportsionaalsuse koha pealt võttes võetakse load ära ka kiiruse ületamise eest. Kumb on liiklusohtlikum juhtum, kas kiiruse ületamine või lubadeta sõit, eriti arvestades asjaolu, et kui ma õnnetuse teen ja ilma kindlustuseta süüdi jään, siis ma niikuinii maksan omast taskust. Antud juhtumi korral oleks olnud adekvaatne karistus hoopis kohustuslik aastase kindlustuse väljaostmine ilma allahindluseta (ehk siis kuutariifi alusel), mis minu tollase auto juures oleks tähendanud ikka päris kopsakat väljaminekut.

Aga noh, diskussiooni alustamiseks ilmselt käib see jutt praegult küll. Ei jõua rohkem kirjutada.

2 Comments

  • Reply Mart K |

    Sa mainisid siin jalgrattaga kõnniteel sõitu. Eks ta ebaviisakas ole, aga alternatiivid on loobuda jalgrattaga sõitmisest või sõita sõiduteel. Sõiduteel jalgrattaga liiklemine viib aga jube kiiresti haiglasse, sest Eesti juhid ei oska jalgartturi liikumiskiirust ega muid erivajadusi arvestada. Ma olen seetõttu viimasel ajal üsna loobunud jalgrattasõidust, sest Tallinnas on väga palju kohti, kuhu jalgrattateid ei vii. Nukker natuke.

  • Reply Pronto |

    Ma vaidleks selle koha pealt vastu. Kuna ma olen seda asja mõlema otsa pealt vaadanud, siis võin ma omalt poolt öelda, et suur osa jalgrattureid unustavad, et nad on sõiduteel. Tõsi, osaliselt on see tingitud selles, et väga suur osa jalgratturitest ei oma juhilubasi (äkki nad peaks?). Sõiduteel paraku aga kehtivad sõidutee reeglid, mis seal liiklevate juhtide jaoks kuuluvad automaatselt täitmisele ja arvestamisele. Jalgratturid paraku peaaegu alati eiravad suure-tee-reegleid. Tüüpiline näide on siinkohas suuna näitamine, mida ma pole seniajani ühtegi jalgratturit näinud tegemas — vaadatakse lihtsalt korra lipsti üle õla ja siis huaaa keerataksegi. Ise rattaga sõites ma tean mida juhid sinult ootavad ja mida ma neilt ootan ja mina siin probleeme ei näe.

Post a comment