Niipalju kui ma olen seda riigi ja SAS-i kemplemist ajakirjanduse veergudel uigenud, hakkab mulle tunduma, et riik on taaskord osavalt nurka värvitud. Asja teeb eriti masendavaks see, et riik ise ei paista taipavat oma positsiooni lootusetust ning “resoluutsed” avaldused ajakirjanduses on tegelikult viimane asi, mida selle lahendamiseks oleks vaja. Ma natuke seltan oma mõttekäiku:
Praeguse majandussurutise ajal on ka suurtel firmadel kapitaliga kitsas käes. Esmajärjekorras proovitakse piirata kulusi, kuid kohe pärast seda proovitakse sama teha ka riskidega. Estonian Air pole viimasel ajal just kasumitega hiilanud, firma vindub ja tegelikult pole kellelgi jõudu ning ka tahtmist seda arendada. Tahtmist võin-olla isegi oleks, aga riigil pole raha ja SAS pole firma praegust seisu vaadates julgust. Risk on liiga suur. Mõnes mõtteb on nii SAS kui riik nagu lits lapsega — igatpidi on halb.
Kuna erafirma peab oma olemust arvestades mõtlema eelkõige rahakotiga, siis ilmselt tekkis kusagil Rootsi poiste kuluaarides kaval idee: mis oleks kui paneks Eesti riigi olukorda, kus ta sunnitud meie riske maandama. Eesti riigina on kippunud olema viimasel ajal pigem emotsionaalne kui pragmaatiline ning tänu sellele ka kergesti manipuleeritav — tuleb lihtsalt emotsiooni jaoks sobiv pinnas tekitada. Ma ei tea, milline on täpsed lepped riigi ja SAS-i vahel, kuid ma pakun, et SAS on seal nii mõnigi kohustus üleval, mille täitmiseks tal puudub igasugune huvi. Idee paistab olevat selline, et kui riiki veidike ähvardada, siis lähevad murumütsidega poisid puhevile ja suure vihaga äkki ostavad selle õnnetuse hoopistükkis kogu täiega endale: tõenäoliselt koos mingite leppetrahvide ja muu sellisega. Ja kui nad juhtumisi peaks bluffist läbi nägema, siis tegelikult pole ka see olukord, kus SAS enamusosaluse saab väga halb. Eesti Õhk muidugi läheb likvideerimisele, kuid olemasolevad varad liidetakse kenasti emafirmaga ja kui odavalt saab, siis miks ka mitte. Riik tegelikult ei ole positsioonis, kus ta väga palju kaubelda saaks. SAS-il on hetkel käes kõik ässad ja laual win-win olukord.
Veelgi huvitavam on see, mis edasi saab. Väheusutav, et riigil on praegusel hetkel vahendeid kogu kompoti kokkuostmiseks. Seega leitakse mingi strateegiline partner, näiteks Tallink, kellele kogu kompott kuidagiviisi kanditakse. Ühest küljest rõhutakse rahvusele ja võimalik, et see polekski väga halb, et lennufirma enamus taaskord Maarjamaale saabub, KUID mis edasi saab. Esiteks Tallinki mõju kohalikele poliitikutele ei tohi alahinnata ning varem või hiljem tekib olukord, kus kas riik sunnitakse kogu jama tagasi ostma, koos intressidega või mis veel huvitavam — sunnitakse oma osalust müüma. Emotsionaalset riiki on tegelikult väga lihtne sundida. Sobival hetkel lüüakse lauda nn “vene kaart”, mis antud kontekstis tähendab seda, et firma ähvardatakse maha müüa näiteks “Aeroflotile”. Võimalik on ka see, et selle trumbi paigutab lauaservale juba SAS. See tekitab olukorra, kus pikemat aega venevastaselt esinenud ringkonnad ei saa lihtsalt teisiti kui peavad reageerima oodatult. Igal juhul müüakse sellisel juhul kõik osakud varem või hiljem ostjale.
Asi võib veelgi huvitavamalt lahenda. Pärast enamusosaluse omandamist või selle ostnud firma kätte võtta ja ikkagi SAS-ile maha müüa ning igal juhul jääb keegi pika ninaga. Mina leian, et majanduses pole ruumi emotsionaalsusele. Riigijuhtimisel veelgi vähem. Estonian Airi juhtum saab selles kontekstis igal juhul olema näidisetendus. Istuge ja vaadake, armas rahvas, kuidas meistrid seda mängu mängivad.
Huvitav arutelu. Ei tea kas nii ka läheb. Näeme.
ps Väike trükisiga – Tahtmist võin-olla isegi oleks, aga riigil pole raha ja SAS pole firma praegust seisu vaadates julgust.