Täna siis võtsid Hizbolla ja Iisrael aja maha ja hakkasid musti kilekotte ja tsinkkirste kodudesse laiali saatma. Kuni vaherahu alguseni kasutasid nad loomulikult veel viimase minutini võimalust, et teineteist sõjatehnikaga loopida, mis pole ka mingi ime, sest praegult pole kindel millal jälle võimalus avaneb. Paistab, et enam-vähem kõik osapooled on oma õppetunni saanud. Iisraeli ajakirjandus isegi ei ürita varjata oma pettumust, tunnistades tagasitõmbumist selgeks lüüasaamiseks. Selle koha pealt ei jää mul muud üle kui nõustuda. Vaatame skoori:
Iraagi sõda on kõikide maade taktikutele teinud ühe asja selgeks — kirvega kurge ei püüa. Sul võib olla ükskõik kui palju tanke, kuid kui sa ikka nendega manööverdama ei pääse pole neist mingit kasu. Hästiliigendatud maastikul on tank lihtsalt suur asi, millest on väga raske mööda lasta. Lähivõitluses ei saa ka õhutoele lootma jääda, sest kuna selgeid positsioone pole, siis on suur tõenäosus pahalaste asemel tabada omasi. Lisaks on Hizbolla demonstreerinud, et tegu pole kive loopivate palestiina poisikestega — linnalahingutes on bodycount olnud enam-vähem 1:1, mis on Iisraelile täiesti vastuvõetamatu suhe. Litani lõunakallast nad ei oleks saanud ka pikalt okupeerida, sest nad oleksid pidanud tegutsema vaenulikul territooriumil ja sisuliselt oleks see lõpuks päädinud Iraagilaadse segadusega. Pealegi kuna rahvusvaheline üldsus on viimase kuu aja jooksul järjest rohkem ja rohkem asunud pigem Iisraeli vastasele positsioonile, oleks see tähendanud pikas perspektiivis mitte ainult sõjalist, vaid ka majandusliku ja poliitilist fiaskot. Kõik see näitas, et Iisraeli maailmavaade on siiski rohkem realistlikum, kui USA-l, kes istub püssirohutünnil ja kisub närviliselt suitsu.
Kui nüüd asja veel teise poole pealt vaadata, muutub Iisraeli hetkeolukord veelgi nigelamaks. Kaugelt hullemaks kui enne sõjategevuse algust — esiteks on läbi aegade praktika näidanud, et iga kord kui keegi midagi pommitab, siis rahvas keda pommitatakse asub pommitajate suhtes selgelt vaenulikule positioonile. Samas käivitub ka minu vaenlase vaenlane on minu sõber, mistõttu on Hizbolla poliitiline kapital kogu konflikti käigus ainult tõusnud. Teiseks on kogu konflik näinud, et uue taktika vastu kõrgtehnoloogilised relvad ei anna selget eelist ja kui nii võtta tapab AK-47 kuul täpselt samamoodi nagu Predatorilt lastud rakett. Ainult hinnavahe on 100000 kordne. Kolmandaks kuna suur osa sõjaväest on selgelt Hizbollameelne, siis ei ole rätipeadel ka väga vaja selle pärast põdeda, et nende relvi hakatakse liigselt kiskuma.
Kogu asjale annab aga koomilise vindi Walkeripoiss, kes Valges Majas peetud pressikal teatas tähtsalt, et tegelikult sai Hizbolla kitli peale ning kõik on tibens-tobens. Huvitav, kas talle kirjutab kõnesi sama mees, kes neid meie presidendile treib? Või on ta lihtsalt nii muhe säga, et teda realism eriti ei heiduta?
Post a comment