pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Kvoodimajandus

Kogu see tants Kenny ümber on ajapikku hoogu kogunud ja nüüd saab natuke selle kohta ka arvamust avaldada. Kahtlemata on see kvoodimajandus korrupantide tabamisel paras naljanumber, kuid mitte ainult see pole tema peksupäeva põhjuseks. Ilma igasuguse kahtluseta on tegu siiski hetkel kõige nõrgema ministriga, kes varemgi sikku on teinud ja nagu ma ennist märkisin on tegu rohkem kumulatiivlaengu kui üheainsa patu nuhtlemisega. Aga räägime seekord siiski kvoodimajandusest:

a) Kõigepealt tekitab kvoodimajandus palju paksu verd, kuna kui on vaja kedagi ohvriks tuua, siis miks mitte ühendada meeldiv kasulikuga ja proovida vastaspartei toetajaid tuleriidale saata. Kuna kvoot on tegelikult ühtne kogu süsteemi jaoks on kõik lülid varmamad tüüpe võlla saatma. Senikaua, kuni nende kodupartei on sobilik, loomulikult. Ma mäletan, kui inimesed vahepeal kirusid juddivelle Zuroffi nõuet saata rootsi kardinate taha iga aasta kindel kogu natse, vastasel korral lubas ta riigi natsivaenulikuks tembeldada ja lõpuks ta avaldaski mingeid järjestatud nimekirju.

b) Mis juhtub, kui kvoot saab täis? Sisuliselt kvoot, kui selline omab ülem ja alampiiri, kuna vastasel korral pole sellel erilist mõtet. Kui kvoot on täis, siis on tegelikult härraste korrupantide elu suhteliselt lihtne, kuna järgmise tsarapini hoitakse korrupanti nagu silmatera. Kõige lihtsam oleks koguni omale teadlikult korrupante tööle võtta, kuna nii on kvoodi täitmine kõige lihtsam (ehk siis minna küttimiselt ja koriluselt üle põllumajanduse ja karjakasvatamisele, kui nii võib öelda). Tuletagem kasvõi meelde T.Pratchetti kirjandusest tuttavat tsitaati, kus demonstreeriti Patriitsi vilumust poliitikuna ka siis, kui tehtud otsused soovitud tulemusi ei andnud:

… ajapikku muutus rottide populatsioon Ankh-Mopokis niivõrd suureks, et sellest nuhtluseks vabanemiseks kuulutas Patriits välja edikti, mille alusel iga rotisaba eest maksti toojale üks kuldmünt. Hetkeks rottide arvukus isegi vähenes, kuid paisus mõne nädala pärast taas endise suuruseni ja lõpuks üle sellegi. Rotisabatoojate hulk samas aina kasvas ja kasvas ning Patriits märkas ehmatusega, et sellise tempo juures saab linna rahakott peagi tühjaks. Mees uuris asja ning leidsid tekkinud probleemile Saalomonliku lahenduse: ta maksustas rotifarmid.

One Comment

Post a comment