Tänases Päevalehes on Holger Roonemaa artikkel, mis kannab nime “IT- projektid ajab nässu riik ise”. Selgelt skandaalimaiguline lugu räägib riigi e-ettevõtmistest, nende ebaõnnestumisest ja ebaõnnestumiste põhjustest. Kuna ma olen ise selle valdkonna inimene ja omal ajal samuti riigi leiba maitsnud pean ma ka ise seda lugu paari sõnaga kommenteerima.
Ma ütlen kohe ette ära, et minu arvates on selline artikkel vastutustundetu ja ei meeldi mulle mitte üks põrm.
Esiteks. Enamus IT projekte on Eestis siiski õnnestunud ja kindlasti paremini kui enamustel muudel riikidel. Kuna paljud selle valdkonnas sammud on olnud unikaalsed, puudub nii meil kui mujal vastav kompetents. Selles valguses on loomulik, et osa projekte lähevad nässu. Nässu ei lähe vaid need projektid, mida ei teha või mida tehakse kindla peale, mis tavaliselt tähendab seda, et neid tehakse 10 aastat liiga hilja. Mitte kõig ebaõnnestumised polegi ebaõnnestumised, vaid pigem kasuliku kogemuse allikateks, mille põhjal on sündinud uued ja paremad projektid. Praegune e-maksuamet on läbinud päris mitu iteratsiooni ning pälvinud palju tähelepanu — ja kiidusõnu. Kuid see edu tuli ju tänu julgusele tallata tundmatut rada ja julgusele eksida. No guts, no glory. Selline materdamine paari luhtunud ettevõtmise eest oleks nagu väärtusliku tõukoera nüpeldamine selle eest, et ta peremehe kaitseks välja astudes ja üksi karu maha murdes kriimustada sai.
Teiseks ei meeldi mulle artikli ründav pealkiri. Kui lugu lõpuni lugeda, siis selgub, et keegi teine, tundmatuks jääda sooviv inimene ütleb otsesõnu välja, et selline süüdistamine on jama ja kuigi eksisteerib eksimusi, pole need valitsevad ja pigem on probleem selles, et ebaõnnestumised toimuvad ikka ja jälle samade ettevõtetega, samas kui teistega laabub kõik kenasti. Samas jäävad need ebaõnnestunud tegelased pahatihti võitjaks, kuna selline on vähempakkumiste iseloom.
Kolmandaks on see, et kuigi Kalle Arula kurdab, et riigil võib tõesti puududa arhitektuuriline kompetents, ei pea mina seda oluliseks. Tavaliselt just see osa ostetakse täitja poolt sisse ja seega pole selle tervikuna majasisesena hoidmisel suurt mõtet. Vähemalt teoreetiliselt peaks selle valdkonnas olema täitja kompetents oluliselt suurem tellija osast, sest lõppkokkuvõttes kes selle projekti lõpuks teostab — loogiline oleks ikkagi, et suurema kompetentsiga osapool.
Milles siis värk?
Tegelikult asi ei ole täiesti probleemivaba — kaugel sellest — küsimus on rohkem üldisemas mentaliteedis kui kompetentsis. Kui Eesti millegagi hiilata võib, siis on tegemist just sellesama kompetentsiga ja ainuke tõeline takistus on mentaliteet. Ma soovitan lugeda Raimo Ülavere coachinguteemalist lugu nimega “Peame teadma, miks see juhtus!” See räägib sellest, kuidas süüdistamine (ka varjatud) tekitab asjatut konfrontatsiooni ning soovimatust näidata üles omapoolset initsiatiivi, sest iga tegu, mis väljub kokkuleppe raamidest võib tuua kaas soovimatuid tagajärgi. Alati on mugav ennast lepinguga kaitsta: me tegima kõik täpselt nii nagu kokku leppisime, ise olete süüdi, et seda ette ei näinud.
See viimane tekitabki olukorra, kus täitja isegi kui märkab, et plaan ei pruugi töötada või omab paremat ideed, kuidas olukord lahendada vaikib sellest, sest see tähendaks riskide võtmist. Ma oleks päris huvitunud sellest, millal tellija kuulis täitja käest sellist juttu: “Järelanalüüs näitas, et see projekt on mõttetu. Teeme ettepaneku, et te maksate meile 20% lepingutasust ja lõpetame selle projekti selle asemel, et lõpetada see hilisemas faasi, kus on hulk tööd tehtud ja raha kulutatud”? Ja millal on tellija sellega nõustunud? Millal tellija ja täitja on projekti algfaasides sõbralikult arutanud potentsiaalseid kitsaskohti ja tõrkeid, neid ette planeerides ja nende vältimiseks ühiselt panustanud? Ma kardan, et me räägime siin üliharvadest eranditest, sest praktikas täitja üritab hambad tangis lõpuni venitada ning täitja hakkab esimesel võimalusel jalgadega trampima. Kui palju erineb selline suhtumine paar väärtiti lausutud sõna eest loomavagunitesse ajamisest? Üldiselt oleks hea kui siinpool Peipsit lõpuks ometi hakkab inimestele kohale jõudma, et tegelikult pole palju vahet, kes eksis; kui me oleme paadis kahekesi, siis upume või ujume me täpselt samas vees ning süüdlase leidmine omab tähtsust alles siis kui mõlemad on randa jõudnud. Kui siiski.
Laske inimestel eksida, peaasi, et midagi tegemata ei jäeks.
Post a comment