pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Terry Pratchett, “Going Postal”

“Going Postal” on Pratchetti Kettamaailma sarja 33. osa ning samal ajal esimene, kus seikleb professionaalne suli nimega Moist von Lipwig. Sõna “esimene” on oluline selles mõttes, et teda näeb taaskord peaosas sarja 36. raamatus “Making Money” ja ka peatselt ilmuvas “Raising Taxes”.

Lugu algab pihta sellega, et Ankh-Morporki patriits Havelock Vetinari on pahane linna postisüsteemi peale, mis pärast semaforifirma ilmumist on kohutaval kombel kiratsema hakanud. Juba aastaid ei ole ühtegi kirja kohale viidud ning kõik katsed süsteemi käima saada on lõppenud haleda ebaõnnestumisega, sest nagu selgub, et semaforifirma Grand Trunk ei salli konkurentsi. Eriti ei salli konkurentsi muidugi Grand Trunki juht Reacher Gilt, kes oma koha firmas on saavutanud võistlejaid ning opponente vahendeid valimata kõrvaldades. Patriitsile on selgeks saanud, et ainuke viis suure suliga toime tulla on panna tema vastu teine suur suli.

Kui Moist von Lipwig võlla tõmbamisest toimub, avastab ta ennast Vetinari kabinetis, kus talle tehakse kahtlast sorti pakkumine: ajada linna postisüsteem uuesti käima või kaduda kust kurat läbi selja taga oleva irvakil ukse. Loomulikult selgub, et tegemist on omamoodi Hobsoni valikuga, sest ukse taga ootab igat väljaastujat järgmine valik: kasvatada mõne sekundi jooksul omale tiivad või mitte. Need, kes omale tiibu ei kasvata kahetsevad seda oma elu lõpuni — ehk teisisõnu paar sekundit.

Koos postkontori võtmetega saab Moist omale kriminaalhooldaja nimega mr Pump, kes on golem, alluvad nimega Stanley ja Groat (kellest üks on inimene ja teine vist ka), salapärased liitlased, kes kasutavad pseudonüümi “Smoking Gnu”, kes on salapärased ja permanentselt suitsetava tüdruksõbra Adora Belle Dearhearti. Ahjaa .. ja lisaks pärib ta koos kõigega ka vaenlase Reacher Gilti näol, kuid võrreldes kõige eelnevaga on see juba üsna tühine mure.

Tegelikult on see üsna hästi kirjutatud lugu. Kui Kettamaailma esimestes lugudes proovis Pratchett lihtsalt nalja visata ja lugu oli tulemuses üsna teisejärguline, siis praeguseks on mehest saanud suurepärane jutuvestja, kes on oma talenti vürtsitab aeg-ajalt strateegiliselt positsioneeritud huumoripalaga. Ta on olemasolevad teemad päris huvitavaks suutnud teha, põimides sinna siis elemente varasematest lugudes ning killukesi popkultuuri elementidest. Näiteks grupp nimega Smoking Gnu on ilma igasuguse kahtluseta “X-Files” nimelisest sarjast tuttav grupeering nimega The Lone Gunmen Ankh-Morporki võtmes.

Kogu positiivsusele vaatamata ei pääse siiskui kuidagi mööda asjaolust, et millegipärast tundub see raamat pisut liiga pinnapealne. Võimalik, et see ongi Pratchetti eesmärk, pakkuda oma lugejale lihtsalt kergesti näritavat meelelahutust.

PS. Tegelikult ei saa mööda ka raamatu nimest. “Going Postal” tähendab slängis seda, kuidas aastakümneid ühte ja sama üsna nirut tööd teinud töötaja viiakse stressiga nii kaugele, et tal saab kõigest kõrini ning muutub äkitselt enesetapjalikult vägivaldseks. Ühendriikides toimus lühikese ajaga mitu episoodi, kus selle sündroomi tõttu lasid just postitöötajad maha nii palju oma kaastöötajaid kui suutsid ja sooritasid seejärel enesetapu ja sellest tekkis ka see termin. Ankh-Morporkis ei olnud enesetappu sooritada vaja, sest postkontori juhi ameti vastuvõtmine võrduski sellega.

Post a comment