pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Kui lapsel on lööki

Laupäeval telekat vaadates sattusin ma erakordselt blondi naisterahva otsa, keda Seitsmestes uudistes usutleti. Nimelt rääkis ta sellest, kuidas Eestis vahetpidamata lapsevanemaid oma võsukesi piitsutavad, peatudes ainult selleks, et kätt puhata, suitsu teha või kemmergus käia. Tema kaugeleulatuvate järelduste aluseks oli uuring, mille alusel kolmveerand vanematest peavad mõõdukat füüsilist noomitust täiesti aksepteeritavaks distsipleenimisvahendiks. Lõpetuseks tegi ta enda arvates väga tabava võrdluse: “aga kas te täiskasvanut lööksite?”.

Mida ma oskan sellise jama kohta öelda? Ei midagi muud kui seda, et talle oleks endalegi ilmselt paar tohlakat abiks olnud ja mõistus oleks pee asemel peas — lapsi ei nuhelda niisama, ajaviiteks või sellepärast et see meeldib. Ka täiskasvanuid karistatakse ning palju radikaalsemate meetmetega: pistetakse türmi, tehakse trahvi, võetakse litsentse/ juhilubasi ära, lastakse töölt lahti ja mõnes radikaalsemas riigis saadetakse mõningaste asjade puhul suisa parematele jahimaadele. Vaid vähestes kohtades lubatakse inimestel valida “traditsiooniliste karistuste” ja ihunuhtluse vahel: mäletate, mis juhtus kui härra sõjamees otsustas Saudi-Araabias väikesed tropid teha ja natuke ringi tuigerdada? Mees sai lõpuks valida kas istub jupike aega trellide taga või saab kaigast ning ta valis kõhklematult kaika (mida, tõsi küll, tal lõpuks nautida ei õnnestunud, kuid see ei ole praeguse teema jutt enam). Tõenäoliselt eelistaks taolistes olukordades enamus inimesi väikest peksu alternatiivi asemel. Saad korraga oma karistuse kätte ja kui väga hullusti pole saad nädala pärast juba istudagi. Jääb meelde, su elu ei keerata põhjalikult mokka ja ka su lähikondsed ei kannata.

Tulles tagasi eelneva teema juurde võin ma oma kogemustest (mul on viis nooremat õde-venda ja ma mäletan üsna palju ka ise oma lapsepõlvest ja väga paljudel mu tuttavatel on laps või kümme — okei, see oli nüüd liialdus). Ja ma oskan seoseid märgata. Laias laastus on lapsed kuni kusagil 10-12 aastaseks saamiseni nagu loomad: nad elavad tänases päevas ja nende jaoks pole ei eilset, homset ega ülehomset. Alles kusagil selles vanuses saab lapsega hakata Rääkima — ma pean silmas Rääkima suure R-ga, mitte lihtsalt informatsiooni vahetamist — nagu omasugusega. Mõnel tuleb see varem, teisel hiljem, mõnel kiiremini, teisel pikkamööda. Kusagil sel ajal hakkab laps reaalselt aru saama erinevatest abstraktsetest kontseptsioonidest nagu kohusetunne, põhjus-tagajärg paaridest, samuti sellest, et kui (piltlikult öeldes) täna seemnekartul nahka panna, siis järgmine aasta vilja ei saa. Jne. Loomulikult ei toimu see üleöö, vaid esimesed protsessi märgid hakkavad pihta juba kuueaastasena, kuid laias laastus enne seda tegutseb laps siiski printsiibi aluselt, et mis pole keelatud, see on lubatud. Ja kes üldse defineerib, mis on keelatud? Vaid väga vähesed lapsed saavad aru, et need Suured Inimesed ei ole siin ilmas vaid selleks, et nende soove täita ja mingeid mõttetuid reegleid kehtestada (ma ei taha hambaid pesta, ma ei taha õhtul magama minna, tahan küpsist, mitte kartuliputru, jne.), vaid neil on mingi sügav mõte taga ning üleüldse pole ilus kiusata inimesi, kes tegelikult tahavad sulle ju ainult head. Ma toon näite: iga põlvepikku poisikenegi teab, et see on loll jutt, et kommid panevad hambad valutama on bullshit, sest pärast kommi söömist on suus ainult hea maitse ja mitte mingisugust valu. Ja hammaste pesemine ei samuti kuidagi hambavaluga korrelatsioonis (mäletate, lastel ei ole mõista abstraktsemaid põhjus-tagajärg paare, mille seos ei ole otseselt nähtav, samuti puudub neil terviklik kontseptsioon ebamäärase homse jaoks). Ja kuna tegu on lolli jutuga, siis võib seda südamerahuga ignoreerida. Olgu, see suur tola kiunub natuke, aga mida ta ikka teha saab? Kommide nimelt võib selle pisukese kiunumise ära kannatada.

Kui nüüd loomade juurde tagasi tulla, siis kipuvadki inimesed oma juuri unustama. Karjaloomadel on selliseks olukorraks kaks mudelit välja töötatud: kiskjatel on alfaloomad, kelle kallal laiamine lõpeb tavaliselt suuremat sorti purelemisega. Senikaua kuni su jõud neist selgelt üle ei käi tähendab see seda, et alfaloom pureb ja sind puretakse. Rohusööjatel on aga asi veelgi drastilisem — kui sa viisakalt ei käitu, siis on kaks variant: kas sind lüüakse karjast minema või sa ise kaod kuhugi lolli peaga ära. Mõlemal juhul on tõenäosus sattud kellegi kõhutäieks ülisuur. Inimesi võiks antud olukorras võrrelda siiski pigem kiskjatega — ehk siis kui sa ise ei saa aru, mis värk on, siis tee nii nagu suuremad, targemad ja tugevamad teevad. Sest nii on Õige. Ja kui sa ei tee nii nagu on Õige, siis võivad hambad käiku minna. Kui sa ise ei tea mis sulle hea on, siis suure tõenäosusega nemad teavad. Seniks õpi ja katsu mõista. Easy-peasy.

4 Comments

  • Reply Merle |

    Oo, Tanel!
    Sul on huvitavad vaatenurgad! Ma pedagoogina pole kunagi süvenenud ihunuhtluse sügavamasse olemusse ja sa avasid mu silmad.
    Kui valmistaksid ette oma loengusarja antud teemal, leiaksin sulle laia auditooriumi!

  • Reply nuxx |

    Väljas sajab vihma, laps saab toas rihma!
    ja
    Vihma sajab väljas, laps on rihmanäljas!

  • Reply 313 |

    jee, mulle jäeti ka täiendada, et:
    väljas vihma sajab,
    laps rihma vajab!
    aga jah, jutt ihunuhtlusest on adekvaatne, enam ei ole kaugel see aeg, kui isad ets ja villu panevad pooled inimesed seina äärde ja allesjäänd pool hakkab regulaarselt vitsa saama.

Post a comment