pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Šeigi lõppmäng

Viimaste päevade tähtsaim uudis paistab olevat Saudi esiterroristi Usama ibn Ladini ehk inglise transkriptsiooni järgi Osama bin Ladeni teise ilma saatmine ühes väikeses Pakistani kuurortlinnas. Ma ei taha siinkohas rääkida juubeldavatest ameeriklastest, kes inimlikust vaatevinklist oluliselt ei erine kümna aasta eest tänavatel tantsinud rätipeadest. Ma ei räägi ka sellest, kes algsed rünnakud korraldas ning loomulikult ei räägi ma ka sellest kas tapetu ikka oli õige habemik ja kas ta tapeti täna, eile või kümne aasta eest. Küll aeg selle koha pealt selguse majja toob ja kui ei toogi, siis mis seal vahet on? Mineviku ju ei muuda …

Sootuks olulisem on hoopis olevik ja tulevik ning vähemalt mulle tundus, et isegi surres suutis Šeik oma vastastel ennast nurka värvida lasta. Vaadakem detaile.

Esiteks suutis mees surra n.ö. märtrisurma, võideldes relv käes oma vaenlaste vastu. Tõenäoliselt saab temast araabiamaade Che, kelle pildiga särgid on noorte hulgas minev kaup ja kelle plakatid ehivad iga endast lugupidava radikaali elutuba. Piltlikult öeldes muudeti härra kogu ettevõtmise käigus surematuks, sest erinevalt elavast mehest ei ole surnut võimalik enam teist korda tappa. Tõenäoliselt korraldatakse lähitulevikus ka hulgaliselt vastuaktsioone, sest keegi ei taha ju oma iidolist viletsam olla, pealegi kui ta tõepoolest mingi organisatsiooni ninamees oli, siis on latt mantlipärija jaoks üpris kõrgele seatud. Ainuke asi mida ma (üsna isekalt) teha saan on loota, et need tehakse kusagil mujal.

Teiseks tõmbas kogu see sündmus selge joone Ameerika ja ülejäänud maailma vahele. Ülejäänud maailm vaatas tülgastusega pealt, kuidas rõõmust joobunud ameeriklased Valge Maja ees vahuveini kulistasid ja tantsisid. Kurt Tucholsky (tavaliselt vääralt Stalinile omistatud) tsitaat ütleb, et ühe inimese surm on katastroof ja saja tuhande surm aga statistika; näha inimesi katastroofi üle rõõmustamas tundub eurooplase jaoks lihtsalt barbaarne, labane ning ebainimlik. Rääkimata sellest, et mis ajast lihtlabast atendaati saab õigusemõistmiseks pidada? … and justice for all, my ass!

Kolmas, tõenäoliselt kõige karmim aspekt on see, et pärast kümneaastast sõda, Afganistaani ja Iraagi sõelapõhjaks pommitamist, kahe ja pool tuhande sõduri surma ning triljonite dollarite korstnasse kirjutamist toimus täpselt mis? Paar eriväljaõppe saanud kõrilõikajat lasi habemiku lihtsalt maha? Aga milleks kõik see ülejäänu? Kogu sõja tulemuseks on araabiamaade jätkuv radikaliseerumine, hiljuti lõppenud majanduskriis (mis osade arvates seniajani kestab) ja lõhe läänemaailma erinevate osade vahel. Põhimõtteliselt on USA täitnud oma põhilise lubaduse sõda alustades — tabada rünnakute korraldaja, kuid nüüd lihtsalt pärast riigi ära lagastamist sealt enda väed välja tõmmata ja vaadata, kuidas Taliban uuesti võimu haarab saab olema ründajate jaoks igakülgelt demoraliseerivam kui suvaline rünnak ükskõik millise hoone pihta riigis. Varem või hiljem hakkavad jänkid enda käest küsima, et mida me tegime ja mida me saavutasime. Ja mis hinnaga? Ja kes TEGELIKULT võitis …

Selle loo lõpetamiseks räägiks ma anektoodi sellest, kuidas kaks kauboid on aasta otsa usinasti tööd teinud ja kõvast dollareid kokku ajanud ning suunduvad korraliku aastapalgaga kodu poole. Teel külastavad nad kõrtsi, tõmbavad nosu korralikult täis ja asuvad siis varastel hommikutundidel edasi ratsutama. Mõnda aega preeriat mööda lonkinuna mööduvad nad igavesti pirakast piisonikoogist.
“Veame poole aastapalga peale kihla, et sa ei suuda seda kooki ära süüa,” pakub üks nokastanud kauboid teisele välja.
“Pfff, vabalt suudan!” vastab teine bravuurikalt.
Lüüakse käed, teine kauboi kougib saapasäärest välja lusika ja pistab hunniku — küll ilmse vastumeelsusega — nahka. Pisitasa kainenedes taipab esimene kauboi, et see oli ilmselgelt halb kihlvedu. Poole aasta palk läinud ja kuidas sa kodustele seletad, et vedasime sõnnikusöömise peale kihla ja ma kaotasin. Lõpuks arvab ta olukorrast väljapääsu olevat leidnud ning teeb ettepaneku:
“Tead, veame veel poole aastapalga peale kihla, et ka mina suudan samasuguse hunniku nahka pista!”
Teine kauboid mõtleb hetke ja jõuab siis otsusele, et vaevalt see teine mees nii kõva närviga on, et sellise trikiga hakkama saab ning jube hea on koju laekuda kahe aastapalgaga. Lüüakse siis käed, esimene kauboid otsib oma saapasäärest lusika ning pärast suuremat punnitamist suudab samasuguse piisonikoogi lipsu alla litsuda.
Sõidavad siis kaks kauboid vaikides mööda preeriat, kuni äkitselt teine kauboid küsib esimeselt:
“Kuule, kas sulle ei tundu, et me oleme asja eest, teist taga kumbki hea hunniku piisonisitta nahka pannud?”

“Troonide mäng”, telesari

Ilmselt on kõik filmi- ning mõõga-ja-maagiahuvilised juba HBO uue telesarja “Troonide mäng” (originaalnimega “Game of Thrones”) esimesed osad ära näinud. Igaks juhuks otsustasin ma enne oma arvamuse avaldamist lisaks piloodile ka teise osa ära oodata ja ma ise arvan, et õigesti tegin — tundub, et sari läheb arenedes paremaks. Sarjal on omad plussid ja miinused, kuid suures plaanis on kogu projekt selgelt plussi poole peal ja tõenäoliselt avab ukse veel teistele analoogsetele projektidele ning muudab fantaasiakirjanduse (-sarjad, -filmid) peavoolu meedia jaoks aktsepteeritavaks žanriks.

Sarja tõenäoliselt kõige tugevamaks küljeks on näitlejad; Boromir ehk Sean Bean on Eddard Starki rolli nagu loodud ning peaaegu kõik muud tegelaskujud on peaaegu täpselt sellised nagu ma oma vaimusilmas ette olin kujutanud. Kohati isegi paremad. Kuigi tegelaste mitmemõõtmelisus on suurest tingitud tänu kvaliteetsele algmaterjalile on sarja autorid suutnud leida rollidesse meeldejäävad ning isikupärased natuurid. Eraldi äramärkimist väärib Peter Dinklage kibestunud kääbuse Tyrioni rollis.

Plusside hulka tasub lugeda kindlasti ka intro, kus linnuseid ning kaarte demonstreeritakse veidras aurupungivõtmes ning tunnusmuusikat. Need helendavate siniste silmadega elukad Müüri taga olid muljetavaldavad nagu ka Müür ise. Ilmselt tuleks tänusõnad teele saata ka stsenaristide aadressil, kes on suutnud (vähemalt kahe esimese osa põhjal nähtuna) tabada õige rütmi ning tuua igasse ossa sobivas koguses pinget.

Negatiivse poole pealt tuleks ära märkida Jason Momoa poolt esitatud hoburahva ninamees Khal Drogo, kes mitte kuidagi ei suuda maailma sisse sulada. Kuigi tema tegelaskujul pikka iga pole, tekib teda vaadates pidevalt mulje, et tegemist on lihtsalt rõivad vahetanud linnamehega. Ausalt öeldes ma ilmselt isegi ei märkaks kui ta oleks mõnes stseenis omale käekella randmele unustanud, see tunduks tema puhul nii loomulik.

Sari kannab endas edasi ka selliseid negatiivseid omadusi nagu osade võtete pinnapealisus. Näiteks külakaadrites tekib pidevalt tunne, et enamus tegelasi on kaadris ainult sellepärast, et lavastaja käskis neil olla seal, mitte sellepärast, et neil oleks seal midagi asjaliku teha. Kaklussteenides kasutatakse vana head India filmitööstuse võtet, kus hoop lendab kaarega mehest mööda, aga hele laks kostab sellegipoolest. Paljud kriitilise tähtsusega stseenid on tehtud kuidagi kiirustades ning pinnapealselt: ma pean siinkohas silmas näiteks kutsikate leidmise lugu või seda, kuidas Jaime Brani tornist alla tõukas.

Sarjas on muidugi ka mõned tõsiselt halvad kohas, näiteks kutsikate leidmise episoodis olid surnud hirv ning emahunt nii ilmselgelt plüüžist, et kogu episood tundus pärast seda naeruväärne. Samuti oli tõeliselt piinlik vaadata Drogo ja Daeneryse pulma, mis oli lihtsalt üks ebamäärase etnilisusega tegelasete mõttetu veiderdamine. Pärast seda kohta ei saa mitte ühtegu dothraki sõdalast enam tõsiselt võtta. Õnneks siiski jäid kõik need jubedused siiski esimesse pilooti ning teises osas on neid suuresti suudetud vältida.

Lõpetuseks niipalju, et palja ihuga, nagu HBO sarjadele kohane, ei koonerdata ning eluterve vägivald on samuti läbiv teema. Kõikidele miinustele vaatamata on sari vägagi vaadatav ning kuna vaatajanumbrid oli head ning kriitikute vastuvõtt üldiselt positiivne, on juba praeguseks löödud käed ka teise hooaja valmistamiseks.

Leo Kunnas: “Gort Ashryn: 3. osa. Rahu”

Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.

“Rahu” on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul — nagu ka kaotusel — on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks — nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis — isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.

Film: “Inception”

Lõpuks ometi sai ära vaadatud ka Christopher Nolani film nimega “Inception”, mis kannab maakeeli nime “Algus”. Lugu räägib tegelastest, kes mõõduka tasu eest tungivad inimeste alateadvustesse, otsivad sealt informatsiooni ja vajaduse korral ka jätavad seda sinna.

Film kasutab intrigeerivat motiivi, mis on visuaalselt ja vormiliselt väga hästi üles ehitud. Efektid on muljatavaldavad, näitlejtöö on korrektne, kuid paraku on kogu selles teostuses midagi häirivat. Pärast seda kui esimene vaimustus on haihtunud selgub, et filmil pole tegelikult süžeed; lihtsalt tegemist on teineteise otsa lükitud stseenidega, mis on omavahel üsna lõdvalt seotud. Ka tegelaste motiivid on hägused kui peategelane ehk (osaliselt) välja arvata.

Võtame näiteks läbiva teema, mis peaks olema kogu filmi emapuuks — eksisteerib kaks konkureerivat kontserni, millest üks kipub teise jaoks liiga suureks minema. Suurema kontserni omanik ja juht viskab paraku aga sussid püsti ja kogu kupatus jääb tema pojakese hapratele õlgadele. Kogu loo mõte on selles, et väiksema konkurendi juht palkab peategelaste kamba, et need istutaks mantlipärijale pähe mõtte ettevõte väiksemateks ja nõrgemateks osadeks jaotada nõnda, et tema konkurentsiks püsida suudaks.

Filmi vaadates peaks juba alguses selge olema, et emokalduvustega pojake oleks kogu firma niikuinii tuksi keeranud. Samuti oleks tunduvalt odavam ja ohutum olnud häguste mõtete asemel talle hoopis tinaubin pähe istutada. Kuid probleemid ei piirdu vaid sellega — kogu filmi jooksul on näha, et sellal kui küsimusele “kuidas?” on vastatud elegantselt on küsimus “miks?” jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. See häirib väga, juba esimesest poolest tunnist alates kuni lõpuni välja, mil tekkis tahtmine küsida, et milleks see kõik?

Ma ei hakka igaks juhuks rohkem seda asja lahkma. Üks kord vaatamist on see film igal juhul väärt, ometigi on kahju kasutamata jäänud potentsiaalist. Hindeks 3 punki 5-st.

Valimisreklaamid

Valid mind! Palun!

Valid mind! Palun!

Kätte on jõunud jälle see aeg ja erinevad poliitreklaamid risustavad linnapilti. Koos sellega huvitab mind üsna tõsiselt, et millal erakonnad ise hakkavad aru saama outdoor meedia mõttetusest? Minu arvates ainuke kasu, mis taolistest kampaaniatest laekub on reklaamiagentuuride ja pindade rentijate kasu, erakondade puhul läheneb kasu nullile või mõjub isegi negatiivselt.

Miks? Väga lihtne — esiteks pole selge, kes on selle reklaami sihtgrupp. Enamus inimesi on nimelt oma valikud juba ammu teinud ja kes valikut teinud ei ole, need teevad oma otsuse viimasel minutil ning pigem mõne kõlaka või skandaalikese ajel. Esmapilgul võib ju tunduda, et taoline plakatite üleküllus aitab afišeerida erakonda kui võimekat ja asist liikumist, kuid nagu me Tarandi pealt nägime ei vasta see absoluutselt tõele. Kuigi agentuurid ja turundajad üritavat näidata Tarandit kui erandliku ja ühekordset nähtust, ei saa ignoreerida asjaolu KUIDAS täpselt ta oma hääled kokku sai. Kindlasti mitte välireklaami abil.

Olgu, võib-olla mõned hääled on valimisreklaami abil võimalik korjata, aga päris kindlasti ei tule kogu ettevõtmisele abiks parteigenossede ja broilerite lõustade linna üles riputamine. Esiteks seob see erakonna avaliku silmis vaid käputäie inimestega, kes niigi pildil püsivad. See on halb päris mitmel põhjusel – esiteks on pea kõik ninamehed millegi negatiivsega silma torganud, mis on üksjagu loomulik, sest tegijatel juhtub ikka. Sidudes ühe konkreetse inimese patud erakonnaga, heidab varju kogu liikumisele. Teiseks rõhutab see elitaarsust — erakond ongi tegelikult need mõned inimesed, kelle ülevõtted meile seintelt vastu vaatavad. Ülejäänud on mingid naeruväärsed sabassörkijad ja kintsukaapiad. See loomulikult ei vasta tõele, kuid mulje on juba jäetud ning pole haruldane, kus üks või teine erakond saab oma piirkonnas vähem hääli kui tal on sealkandis liikmeid. Ka liikmed hakkavad mingil hetkel tüdinema neist eneseimetlust täis klantspiltidest. Ma olen päris kindel, et kui erakonnad hakkaksid riputama üles hoopis plakateid oma kohalikus mõõtmes prominentsematest liikmetest ühes või teises piirkonnas, oleks tegemist palju mõjuvama kampaaniaga. Ninamehed saavad oma soojad kohad ju Riigikogus ikka kätte, sest nad on nimekirjades eespool ja väiksemate tegijate hääled kanduvad neile üle. Aga tekiks hulk “omade jopede” poolt hääletajaid, kes muidu valima ei läheks või hääletaks suhteliselt huupi. Mind igal juhul paneks küll selline plakat mõtlema: “Tere, olen see ja too ja elan teiega samal tänaval! Lubage mul teie eest Riigikogus asjadel silma peal hoida …”

Ehk teisisõnu — lõpetage see koledate piltide üles riputamine ja katsuge ise inimestele lähemale jõuda.

Clifford D. Simak “Nagu õieke väljal”

Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud “Nagu õieke väljal” ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.

Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.

Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.

Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.

WordPress v3.0.3

Wordpress

Kes arvas, et pääseb enne loetud päevade jooksul saabuvat suuremat versioonimuutust (v3.1) oma WordPressi installatsiooni uuendamisest, see arvaku uuesti. Vaid paar päeva pärast viimase (v3.0.2) veaparanduse ilmumist tõstis pead veel üks turvakonarus, mis seekord lubab mittelokaalsetel pahatahtlikel kasutajatel soovi korral teha asju, milleks neil õigusi ei ole.

Uusima versiooni leiab WordPressi koduleheküljelt ning soovi korral on seda võimalik alla laadida ka administreerimisliidese automaatse paigaldaja abil.

WordPress v3.0.2

Wordpress

Meeldetuletuseks niipalju, et järgmise suurema versiooniuuenduseni (v3.1) on jäänud vaid paar nädalat, on WordPressi tiim väljastanud parandusversiooni v3.0.2. Eelkõige on see uuendus vajalik nendele, kes kasutavad oma keskkonnas rohkem kui ühte sisuautorit ning mitte kõik neist pole samade õigustega. Selgub, et väiksemate õigustega kasutajal on võimalik WordPressi vigu kasutades endale suuremaid õiguseid kaaperdada ja potentsiaalselt sellega kurja teha.

Vaba vara?

Ma teen ettepaneku lõpetada sellise sõna nagu vabavara ebasihipärase kasutamise ära. Tegemist on tavaliselt väärtõlkega inglise keelest, kus sõna free tähendab üheaegselt nii “vaba” kui “tasuta”.

Miks ma sellest räägin? Ma räägin seda sellepärast, et sõna kasutus või väärkasutus mõjutab seda kuidas inimene suhtub ühte või teise tootesse. Tasuta tarkvara ehk freeware ei pruugi olla automaatselt avatud lähtekoodiga ega ka “vaba” vara. Näiteks Oracle Express (Oracle Database XE) on tasuta tarkvara, kuna selle eest ei pea sentigi lauale veeretama, ometigi pole see “vaba”, sest Oracle hoiab endale kõik sellega seotud õigused. Teisest küljest võttes ei tohi unustada, et isegi kui tootega antakse kaasa lähtekood, ei pruugi see seda automaatselt “vabaks” teha. Näiteks praktiliselt kogu PHP tasuline tarkvara on avatud lähtekoodiga ja ometigi mitte “vaba”.

Õigupoolest ei nimetaks ma vabaks varaks ka ühtegi GPL litsentsiga tarkvara, sest GPL seab paika päris jõhkrad reeglid kuidas seda tarkvara võib või ei või kasutada. Minu silmis on vabavara vaid public domain tarkvara, mille omaniku ja litsentsitingimusi kas ei ole võimalik tuvastada või on omanik loobunud kõikidest õigustest sellele. Taolist vara võib kasutada kuidas pähe tuleb — laiendada, muuta, müüa (juhul kui ostja leiab), jagada, jne. Kui omanik on teada siis võib talle viidata, aga ka selle jaoks pole mingit kohustust.

Nagu olen ma jõudnud välja punkti, et enamus tarkvara, mida traditsiooniliselt kiputakse Eestis vabavaraks nimetama ei ole teps mitte vaba, vaid hoopis a) avatud lähtekoodiga (open source) ja b) tasuta (freeware).

Pages:1...567891011...140