pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Võimalused ja võimatused

Iga idee, projekti ja kontakti väärtust saab hinnata läbi kahe kriteeriumi: sellega seotud võimaluste ja miks nende võimaluste realiseerimine on võimatu. Huvitaval kombel on inimestel raskusi neid kriteeriume korraga näha, mis samas on aga üsna loogiline — leitakse ju eelkõige ikkagi seda, mida otsitakse.

Oskus näha võimalusi on tegelikult harvem oskus kui see välja paistab. Asi on keerukas, kuna suur hulk inimesi mitte niivõrd ei näe võimalusi kuivõrd mõtlevad nad ise välja. Edu sellised libavõimalused ei garanteeri.

Tähelepanuväärne on aga see, et eksisteerimiseks vajab võimatus aga võimalust ning iga eduloo sees on jutt sellest kuidas võimatusest üle saadi. Võimatuste puudumine on tavaliselt esimeseks ohumärgiks projekti juures — see kipub viitama väljamõeldud võimalustele. Seega ärge kartke neid võimatusi — kui asi oleks lihtne, siis oleks see mida te plaanite juba ammu ära tehtud. Kui te ei oska ise võimalusi näha, siis otsige probleeme, sest iga probleem on peaaegu alati ka võimalus.

 

Tõde ja vale

Heas vales on alati võimalikult palju tõde. Ideaalne vale on tervenisti tõde, kuid esitatud nõnda, et see kellele see on mõeldud mõtleb ise konteksti välja ja petab ennast läbi selle ise. Ma toon näite:

A) Kas ilmateate andmetel on homme ilus ilm?
B) Ilmateade lubas, et pole oodata tilkagi vihma (ilmateate andmetel on homme oodata lund).

Hea või ideaalne vale on oma olemuselt ka mineeritud — kui vale oli labane ja inimene uskus, on ta ise rumal. Kui vale sisaldab piisavalt tõtt peab ta selle vastu astudes astuma ka tõe vastu, jäädes taaskord piinliku olukorda. Kui vale on tervenisti tõde, siis sellega kembeldes on väga raske ennast mitte naeruvääristada. Teisisõnu, kui teile on valetatud ja te olete valet uskunud, siis ei ole siin ühtegi head viisi asjast puhta nahaga välja tulla. Neelake see jama alla ning olge järgmine kord targem — kui järgmiseks korraks üldse põhjust on mõtet anda.

Muide, alati ei tähenda vale valetamist. Ei tasu unustada, et päris tihti võib inimene enda arvates rääkida tõtt. Lihtsalt temani jõudnud informatsioon ei pruugi seda olla.

Ärijäri

Matemaatika haru nimega trigonomeetria on saanud oma nime kolmnurkadest — otseses tõlkes on tegemist kolmnurkade mõõtmise teadusega. Muu hulgas postuleerib see teadus kahte asja — esiteks suvalise hulknurga saab alati taandada kolmnurkadeks ja teiseks absoluutselt igal kolmnurga massikese asub tema sees, mediaanide lõikumispunktis. Ehk teisisõnu — kolmnurka saab alati tasakaalustada.

Seda põhimõtet saab kasutada ka väljaspool matemaatikat — näiteks on kolmejalgne järi või statiiv püsib alati püsti eeldusel, et jalad on enam-vähem võrdse pikkusega. Sama asi kehtib ka suvalise äri kohta. Iga äri taandub laias laastus kolme ossa — oskus alustada, oskus lõpuni viia ja oskus kõike seda teha kasumlikult. Probleem on, et rõhuv osa inimestest ei saa aru mida need kolm endast kujutavad ja tänu sellele usuvad need vajalikud omadused endal olemas olevat. Igal inimesel ongi need mingil tasemel olemas, kuid tavaliselt ühte või teise suunda kaldu. Eduka äri jaoks on vaja leida kuhu suunas.

Oskus alustada.

Oskus alustada on tõenäoliselt kõige vähem mõistetum neist kolmest. Kui keeruline saab see alustamine ikka olla? Saab.

Ma vestlesin hiljuti ühe idufirma inimesega, kes oli välja mõelnud toote, selle valmis meisterdanud ja püüab seda juba mitu aastat müüa, aga paraku ei taha seda ainult keegi osta. Põhjus iseenesest oli väga proosaline — see firma ei osanud alustada; nad oli lihtsalt läinud metsa ja lootnud, et põder mida nad lasta kavatsesid tuleb neile vastu. Nagu näha ei tulnud.

Alustajal on hea nina, ta leiab väga kiiresti selle mille otsib tegutsedes tihtipeale proaktiivselt, luues ise võimalusi. Alustaja on nagu verekoer, kes jahimehed saagini viib. Ta ei pruugi olla hea lahendus takistamaks ulukloomade karjal laiali jooksmast ning samuti parim lahendus saaklooma jälitamiseks ning ründamiseks, kuid ta on võimaluste looja, sest ilma temata oleks kogu jaht lihtsalt loterii. Alustajal ja “Alustajal” on vahe ja ilma Alustajata ei ole ei Lõpetajal ega Kasumitekitajal midagi mida lõpetada ega tekitada.

Oskus lõpetada.

Lõpetaja on oma olemuselt nagu buldog, kes vastase külge klammerdub. Lõpetajal on vaja kahte omadust: visadust ja vilumust. Lõpetaja on koer, kes saaki nii kaua jälitab kuniks see enam põgeneda ei jõua, et see seejärel maha joosta. Ilma Lõpetajata pole alustatul mingit tähtsust ning ka kasumit pole millestki kokku keerutada. Firmas on lõpetaja see, kelle kätte koguneb lõviosa ärifookuse kompetentsist ja tema on see, kelle ümber kogu ettevõte lõpuks ehitatakse.

Oskus olla kasumlik.

Ettevõtteid kellel on näiliselt põnev äri ja valmis toode on lugematu hulk. Põhjus miks nad kasumlikud pole on lihtne — neil puudub selleks vajalik kogemus ning inimene, kellel oleks sobilikud instinktid. Kasumitekitaja on nagu šoti lambakoer, kes sebib ringi ning hoolitseb selle eest, et kari laiali ei jookseks — kui jahiparalleeli uuesti lauseks tuuta, siis on Kasumitekitaja see, kes ei lase ulukitel nelja ilmakaare poole laiali lipata andes nõnda võimaluse Lõpetajale.

Oskused ning instinktid, mis nende valdkondade jaoks vaja läheb on tihtipeale teineteist välistavad, näiteks Alustaja peab selleks, et kindlaks teha kuhu ja miks minna läbi kompama kümneid ja kümneid potentsiaalseid jäljeradu. Lõpetaja ei saa nii, Lõpetaja valib esimese ja hakkab seda kündma, teadmata kuhu see välja viib ja kellele see kuulub. Paraku võib see välja viia sohu, maanteele või kes teab kuhu — nagu juhtus selle idufirmaga. Sama asi on Kasumitekitaja ja Lõpetajaga: Kasumitekitaja hoolitseb, et Lõpetajal oleks võimalikult palju asju mida lõpetada, loobudes samal ajal oma võimalusest koon veriseks saada.

Inimene saab olla ka tasakaalus, kuid sellisel juhul tuleb leppida, et ta ei ole tipp üheski kolmes ning tänapäeva edu aluseks on alati spetsialiseerumine. Ehk teisisõnu, kui te tahate head äri teha, otsustage kes olete, aktsepteerige oma nõrkuseid ja panustage oma tugevusele. Nõrkuseid tuleks pigem kompenseerida partneritega, sest püsti püsimiseks ei tohi see järi mida äri endast kujutab liiga kreeni minna.

Lõpetuseks üks tore näide: kui te olete näinud “Rare Export” nimelist filmi, siis seal on peategelased selle kolmnurga tüüpilised esindajad — Tracker (Alustaja), Marker (Kasumitekitaja) ja Sniper (Lõpetaja). Eraldi on nad tühi koht, aga koos — võitmatud.

Film: “Oz the Great and Powerful”

Oz the Great and Powerful

Oz the Great and Powerful

Nooremale publikule tehakse filme mitmesuguseid, kuid laias laastus jagunevad need kaheks: lapsikuteks ja lapsemeelseteks. Viimast tüüpi filmid on eriti viimasel ajal haruldaseks muutunud, sest filmitööstus on suuresti konveieriks aetud ja lisaks on produtsentidel tekkinud sama mulje mis restoranipidajatel, kes arvavad, et õige lasteeine on viinerid ja friikartulid. Kuid aeg-ajalt leiab õige lavastaja õige käsikirja ning saab kokku õige protsendiga ja nõnda sünnivadki sellised filmid nagu “Suur ja kõikvõimas Oz”.

Kellele see film on mõeldud? Kõigile. See on tõepoolest üks väheseid filme mida võib ilma sarkasmita nimetada koguperefilmiks. Loomulikult leiavad sealt kõige rohkem endale nooremad vaatajad, kui visuaalide saluut (filmi eelarve oli üle 200 miljoni dollari) ei jäta külmaks ka vanemat publikut. Kui te pole seda näinud, siis andke sellele filmile võimalus ja te ei kahetse.

Film jutustab loo, mis leiab aset 20 aastat enne Frank Baumi Smaragdlinna võluri lugusi. Libekeelne silmamoondaja Oscar Diggs (või Oz nagu ta ise ennast nimetab) esineb laadakarnevalidel, lõbustades rahvast ja võrgutades enam vähem kõiki kellel on vastasoo tunnused. Ühel päeval teeb ta saatusliku valearvestuse ning räägib ära tivoli rammumehe naise (no ei ole see jõumehe elu üldse kerge) ning on sunnitud põgenema publikumagnetina kasutatud õhupalliga. Loomulikult satub ta sellega keeristormi ning loomulikult sellest väljudes selgub, et ta ei ole enam Kansases.

Koht kuhu ta satub on Oz. Muide, kuni Ozi saabumiseni on film mustvalge ja 4:3 formaadis ning alles kohale jõudes läheb asi laiformaati ja värviliseks. Juba üsna alguses kohtub ta järjest kolme nõiaga: naiivsevõitu Theodoraga, tarmuka Evanoraga ja erakliku Glindaga (kes neist on kurjad ja kes head selgub filmi jooksul). Lisaks kohtub ta portselantüdruku ja lendava pärdiku Finleyga, kellest saab tema saatjaskond. Ajapikku selgub, et eksisteerib ettekuulutus, mis lubab kuningatrooni võlurile, kes riigis asjad korda seab ning kes tuleb taevast ja kelle nimi on sama, mis maa nimi. Libekeelne Oscar on kohe valmis võlur olema, kuid loomulikult ei ole midagi nii nagu see esmapilgul tundub olevat.

Visuaalselt on kogu film hurmav, 3D on adekvaatne ning sama kehtib helinduse kohta. Selle filmi kohta ei olegi palju muud öelda kui klassika esimesest sekundist alates.

 

Film: “Juoppohullun päiväkirja”

Juoppohullun päiväkirjaEnne sellest filmist rääkima hakkamist tuleb selgeks teha üks asi: tegemist on millegagi, millel väga vähe ühist Juha Vuorineni samanimelise raamatuga. Jah, peategelaste nimed on samad, viina juuakse mehemoodi ning isegi mõned episoodid on raamatust tuttavad (näiteks see kuulus tagumikuviin), aga muus mõttes on tegemist täiesti eraldiseisva asjaga. Kui selle pisikese detailiga ei arvesta, siis ootab vaatajat ees tõeline pettumus. Kui seda võtta kui eraldiseisvat linateost, siis vaatab ekraanilt vastu keskmisest parem Soome film.

“Joomahullu päevaraamat”, nagu seda maakeeli nimetatakse, jutustab tragikoomilise loo neljandaid aastakümneid käivast mehest, kes tundes hirmu täiskasvanuks olemisega kaasneva vastutuse ees üritab päevast päeva ennast tagasi lapsepõlve juua. Tööd tal ei ole, raha ammugi mitte ja oma ponnistusi finantseerib ta sotsiaalabist, juhuotstest ning oma kamraadi Kristiani põhjatust kilekotist välja õngitsetud vahenditega. Viimase näol on tegemist headsüdamliku kui tõenäoliselt kliiniliselt nõrgamõistusliku tegelasega, kellel on viimasel ajal tekkinud lisaks peategelasele Juhale veel üks semu, pervert Mikael. Kolmekesi koos moodustavad nad n.ö. dünaamilise trio, kelle jaoks ei ole ükski lollus võõras.

Suurepärane plaan ennast enne keskiga surnuks juua jookseb karile siis kui Juha kohtub Tiinaga, kes Anaonüümsete Alkohoolikute liikumise raames napsumehi ja -naisi kasinuse konarlikule teele juhatab. Tänu Tiinale näeb Juha, et ka teistsugune elu on võimalik — enamgi veel, teistsugune elu on ihaldusväärne ning täis asju, mida ta on kogu elu otsinud. Ühesõnaga, Juha on kõrvuni armunud ja elus esimest korda üritab ta reaalselt joomisega lõpparvet teha. Mida Juha aga arvesse ei võtnud on see, et kihutavalt rongilt maha astumiseks ei piisa pelgalt tahtmisest …

Filmi tõenäoliselt ainukeseks suureks miinuseks (kui praktiliselt puuduv seos raamatuga välja arvata) on Soome filmi kohta ebatüüpiliselt sugugi mitte tehniline või näitlejatega seotud. Vastupidi — heli ja pilt on laitmatud ning näitlejatöö on tõeliselt meisterlik. Filmi probleem on stsenaariumis mis liiga moraliseeriv ja suunav. Ja lihtsakoeline. Aga teisest küljest mida ühelt joomafilmilt oodata?

Kokkuvõtteks siis niipalju: iseseisva linateosena keskmisest parem meestele mõeldud film (enamuste naiste jaoks on seal pisut liiga palju nilbusi ja peerunalju), aga see hinnang on äärmiselt subjektiivne kuna see lõhub paljusi tabusi ning balansseerib napilt-napilt seal kusagil labasuse piirimail.

www.juoppohullunpaivakirja.fi

Valikutest

Ma veetsin paar päeva kodukontoris köhides ja abstraktsete teemade üle juureldes. Üks asi mille üle ma pead murdsin on küsimus, et kui suur osa inimese elust sõltub temast enesest. Ükskõik kuidas ma seda asja ka oma peas ei veeretanud, jõudsin ma järele, et enam-vähem kõik. Nagu kirsina tordi peal kinnitas täna seda Seth Godin oma päevapostituses:

  1. Valikud muutuvad harjumusteks;
  2. Harjumused muutuvad võimeteks;
  3. Võimeid nimetatakse teiste sõnadega anneteks;

Ehk siis kellegi ei ole elus lihtne vaid sellepärast, et ta on andekas — asi on selles, et ta on teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Õigete otsustamine nõuab aga vastutuse võtmist ja oskust loobuda millestki mingi eesmärgi nimel, kusjuures teinekord on need valikud niivõrd sügava tähendusega, et nad on pinnapealsel vaatlusel käsitlematud. Kui paljud inimesed on näiteks võimelised mõistma, et vaesus on suuresti valik? Aga ometigi nii see on .. mõnes mõttes on vaesus nagu alkoholism, millest paranemine hakkab kui inimene tunnistab endale kahte asja:

  1. Et inimene on alkohoolik;
  2. Et sellest tsüklist on võimalik välja tulla;

Edasi on küsimus, et kas inimene on valmis ohverdama, riskima ja panustama seda mis tal veel on selle nimel mida ta tahaks saada või pigem püüaks säilitada kujunenud olukorda (ehk leppida vaesusega)?

Valikuvabadusest räägib ka Rudyard Kiplingi poeem “A Pict Song”, mille eelviimase salmi ma siia kopeerin:

No indeed! We are not strong, 
But we know Peoples that are. 
Yes, and we’ll guide them along, 
To smash and destroy you in War! 
We shall be slaves just the same? 
Yes, we have always been slaves, 
But you – you will die of the shame, 
And then we shall dance on your graves!

Teinekord ei ole võimalik võita, see on elu paratamatus. Kuid alati on võimalik valida kuidas kaotada ja see valik võib otsustada ja suure tõenäosusega otsustabki järgmise heitluse lõpptulemuse. Või ülejärgmise, sõltuvalt sellest kui pikalt plaanid paika on pandud.

Film: “Kääbik”

Kääbik ja päkapikud

Kääbik ja päkapikud

Lühike hinnang: hea film, aga võiks olla parem. Kusjuures huvitaval kombel saaks seda oluliselt paranda paari lõikamisega. Kas ma peaksin Jacksonile sellest kirjutama?

Aga enne loo juurde minekut räägiks paari sõnaga tehnoloogiast — HFR 3D on vägev, isegi väga, aga koos sellega tiheneb infovoog — detailid on ka liikumise ajal näha ning filmitegijad peavad seetõttu rohkem tähelepanu kvaliteedile pöörama. Selle koha pealt võib “Kääbiku” tegijate ees mütsi maha võtta, kuna detailidega on tõsiselt vaeva nähtud (kui paar olulist nüanssi välja arvata). Kes kurdab peavalu ja seda, et silmad lähevad krõlli, siis paha siga mitu viga, kärss kärnas ja maa kõva (kui esimesi filme näidati, siis sattusid ka inimesed paanikasse kui rong nende poole sõitis). Minu arvates aitab see pigem filmi sisse sulanduda. Lisaks oli 3D selles filmis VÄGA hästi tehtud — seda, et justkui 3D-d näha ei olnud, ongi selle asja rebu: tähtis on ju ikkagi sisu, mitte vorm. Kui publik hakkab vormi jälgima, siis järelikult ei olnud sisu piisavalt hea,

Film hakkab pihta Frodo ka Bilbo dialoogiga, mis on tähelepanuväärne selle tõttu, et annab aimu mida filmi loojad plaanivad — piltlikult öeldes on esimene “Kääbiku” film nagu “Star Wars”-i episood 1. Oleks ju tobe, kui neljandas filmis tuleb äkitselt täiesti uus peategelaste plejaad. Lisaks Rivendelli (filmis kasutati tekstiribal loomulikult neid värdtõlkeid. Hallo? Kaljulõhe?) rahvale ja Frodole nägime ära ka Sarumani, kes juba oli niiditõmbamisega ametis ja Galadrieli. Tõenäoliselt jookseme me teises filmi ka Legolase ja võib-olla veel kellegi otsa.

Üks asi, mis mind ausalt öeldes häiris oli see, et kuigi “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” üritatakse kokku sillata ühe pika filmisarjana, on Jackson alles jätnud algse raamatu tooni ja sihgrupi, kelleks on noorema lugejad/vaatajad. Tänu sellele on film täis pidevat sehkendamist, madinat ja koomilisi olukordi. Ning pääsemisi viimasel hetkel. Ja erinevaid jaburusi, mis küll otseselt ei häirinud, kuid pärast vaatamist ikkagi hinge kripeldama jäid kasutamata jäänud potentsiaali tõttu.

Film hakkab pihta põhimõtteliselt kuulsa laulu “Nüüd mingem siit veel koidu eel” visualiseeringuga. Näeme ära Erebori, näeme ära millega seal tegeleti, näeme ära kuidas tuli Smaug, jne. Smaug ise ilmselt eelarvesse ei mahtunud tänu millele näeme ainult ta sabaotsa ja vägevat tulemöllu. Ülejäänud lugu kestab kuni kotkastega põgenemiseni. Ausalt öeldes ei olnud see film minu jaoks põrmugi pikk. Oli mida vaadata ja oli mida oodata ning minu meelest saab lõpp ikkagi vara ja ootamatult. Ometigi oli filmi ka olulisi kõrvalekaldeid algsest süžeeliinist:

BBT (ehk Bill, Bert ja Tom) oli pigem koomiline vahejuhtum ning seal tuli ka esimene suurem pettumus — kuigi Thorini ja Bilbo vahel oli algusest peale olnud teatavat sorti antipaatia panid päkapikud oma relvad kuulekalt maha kui kääbikut puruks lubati rebida. Täie teadmisega, et 10 minutit hiljem pannakse nad sellisel juhul kõik katlasse, eriti Bilbo, kes oli neist kõige mahlasem.

Azog, ehk kahvatu (või valge) mäekoll oli täiesti uus tegelane, kes toodi sisse tõenäoliselt selleks, et filmil oleks reaalne antagonist, kes hoiaks üleval konflikti ja edendaks teemat. Sellega sai ta suurepäraselt hakkama ning kuigi tema lisamine läks lahku algmaterjaliga, ühtlustas see oluliselt tempot ning oli filmi seisukohalt kindlasti hea käik. Muide, Azogi poja nimi on Bolg ja viimases filmis tuleb viimasel ilmselt Beorniga tegemist. Nüüd mõned huvitavad tähelepanekud — Jackson on goblinid ja orcid selgelt lahku löönud, kusjuures tundub, et viimased ei karda põrmugi päevavalgust, vähemast ründasid nad peategelasi siis kui päike kõrgel taevas oli. Tõenäoliselt on Jacksonil selle koha pealt ka mingi seletus olemas, sest Gandalf pinnis pärast Thorinit, et kellele ta lobises välja oma plaanid. Ka Saruman oli asjast kahtlaselt informeeritud ning võimalik, et Azog ning Saruman on algusest peale mestis olnud. Üldiselt oli ju Sarumani üks kõrvalprojektidest päikesekindlate mäekollide aretamine.

Thorin Tammiskilp -- kuningas, kangelane, maniakk

Thorin Tammiskilp — kuningas, kangelane, maniakk

Thorini antipaatia haldjate vastu. Kui Smaug Erebori tühjaks peksis, siis esimene asi mille otsa Thorin jooksis oli haldjate armee, Thanduiliga eesotsas. Kuna tegemist oli ilmselge üllatusega Thorini poolt, siis võis järeldada ainult kahte võimalike stsenaariumi miks selline asi juhtus — haldjad otsustasid, et aeg on päkapikkude kullale käpp peale panna ning Smaug jõudis lihtsalt ette või lootsid nad, et päkapikud ja Smaug peksavad teineteist vigaseks ning kuld jääb ripakile. Mõlemal puhul oleks tegemist olnud reetmise ja suurekaliibrilise persevestlusega, mis omakord tähendab seda vaenulikus oli üsnagi põhjendatud. Tänu sellele oli ka tema kohtumine Elrondiga kaugel sõbralikusest ja kogu episood möödus sootuks teistsugusena kui raamatus. Näiteks asutas Gandalf seal võtet, mida raamatus kasutati Beorni puhul — kõik peavad lõuad ning ainult tema räägib. Viimases Sõbralikus Majas toimus ka kokkusaamine Sarumani ja Galadrieliga.

Radagast. Radagast käib Dol Gulduris Surnumanajat kaemas ja üks Nazgulidest annab talle viisakalt oma mõõga mida siis tõendusmaterjalina kasutatakse. Sarumani arvates oli Radagast üks igavene lõngus ja seenesööja ning ei ole nõus asja tõsiselt võtma. Üldiselt oli tal ka õigus, kuid kogu see teema oli vajalik selleks, et teises filmis oleks põhjust minna ja Surnumanajale sisse sõita. Teatavasti räägiti sellest “sisse sõitmisest” raamatud vaid ühe lausega, kuigi muudes materjalides on asjast oluliselt pikemalt pajatatud. Kuna “Kääbiku” kirjutamise ajal ei olnud “Sõrmuste isand” veel plaaniski on filmis palju selliseid kohti, mida tuleks vaadata selles kontekstis. Näiteks Gandalfi motivatsioon Smaug ära koksata pole kaugeltki tuline kihu kodutuid päkapikke aidata — tema huvi on vältida viimase liitu astumist Sauroniga.

Thorin oli iseenesest palju paremate motivaatoritega kui raamatus. Näiteks saime me teada, et hullumeelsus on tal juba geenides — ta vanaisa pööras ära, tema isa katus hakkas sõitma ning ta ise on kujutatud ülla, kuid paranoilise valitsejana, kes isegi Gandalfiga suhtleb ainult selle tõttu, et tal on tema abi vaja. Tema kohtumine Thanduiliga saab ilmselt olema midagi, mis saab olema ootamist väärt (tuletan siinkohas meelde, et filmis nad tunnevad teineteist nägupidi). Thorini põlgus Bilbo vastu oli ka algusest peale selge ning tuline vajadus tõestada vastupidist oligi see, mis sundis Bilbo päkapikkudega kampa lööma ning proovima (ebaõnnestunult) Azogit pussitada.

Guglunk. Täiesti arusaamatu kuidas pimeduses elav ning lõhna ja kuulmise järgi saaki küttiv Guglunk Bilbo vastu nii uskumatult abitu oli? Kas sõrmus lisaks pildile kaotas ära ka heli ja lõhna? Raamatus igatahes see nii ei olnud.

Mõõgad. Mina ei saa aru mis värk sellega on, aga mina ei näinud Glamdringi ja Orcristi heledamas. “Sõrmuste isanda” filmi Glamdring samuti ei heldanud, aga Jackson on selle kohta öelnud, et tegemist oli apsakaga, mitte tahtliku lahendusega, pealegi ainult taustainfoga kursis olevad tegelased teadsid, mis värk. Selles filmis oli neil aga täita oluline osa ning kääbiku pistoda ju helendas. Muide, huvitava kõrvaldetailina tegi Jackson Astlast mäekollidetektori — kui Guglunk Bilbot kimbutanud mäekolli kiviga surnuks lõi, siis kustus ka mõõk. Ning millegipärast ei helendanud Astel siis kui Bilbo proovis sellega Azogile äsada.

Streigilugu

Olgu. Tundub, et õpetajate streik on kõigil meelel ja keelel ning tänu sellele on sugenenud hulgaliselt isehakanud nõuandjaid, kaasaelajaid ja eksperte. Eksperte siis nii jutumärkidega kui ilma. Enamus neist on allapoole igasugust arvestust ning paar tükki on sellise enam-vähem. Igaks juhuks panen ma siia oma arvamused, salamisi lootes, et need lähevad sinna teise poole peale.

Esimene asi, mida ma märkasin oli üleskutse teha streik selliseks, et see põhjustaks võimalikult palju kahju. Näiteks korraldada see esimesel septembril. Ma küsiks selle peale, et kas te sooviksite, et tuletõrjujad streigiksid näiteks siis kui teie maja põleb või arst siis kui teie pimesool lõhkeb? Üritades mõjutada otsustajaid läbi teiste inimeste rakendatakse sisuliselt kollektiivkaristust. Kui tegemist on lihtlabase ebameeldivusega nagu näiteks prügivedajate streik ja täis kastid, jne., siis võtavad inimesed asja objektiivselt. Kui tehakse asju aga nii, et seda ei ole võimalik võtta muud moodi kui subjektiivselt, siis tavaliselt pöördub avalikuse pahameel otsese probleemitekitaja vastu. Streik peab olema sõnum ning kui see on valesti vormistatud võib see sõnum jõuda valede inimesteni valel kujul ning anda soovitule hoopis vastupidiseid tulemusi.

Teiseks kui inimesed midagi soovivad saada, siis tuleb soovitu andmine anjda jaoks võimalikult lihtsaks ja meeldivaks teha. Praktikas tähendab see seda, et andja peaks ka pärast andmist suutma säilitada väärikuse, samuti ei tohiks jääda muljet, et ta on otseselt allunud väljapressimisele. Ideaalis oleks see, kus saavutatakse win-win olukord — ehk siis andja saab luua endast kuvandi kui abilisest ja sõbrast ning saaja saab mida ta tahtis. Näiteks Harri Taliga on tänu sellele asjaolule mees, kes on praktiliselt ainuisikuliselt suutnud hävitada Eesti ametiühinguliikumise. Taliga on sõimanud ja solvanud personaalselt peaaegu kõiki hetkel võimul oleva valitsuse liikmeid. Tänu sellele ei soovi keegi ametiühingutega enam asju ajada, sest positiivset stsenaariumi pole — “anna suitsu või saad tappa” tüüpi küsimustele ei ole lihtsalt võimalik vastata suitsu andes ilma, et sa ennast argpüksi ja peksupoisina ei tunneks. Tänu sellele on streikide puhul vaja jätta a) võimalus kompromissiks, b) küsida tuleb asju mida on võimalik saada, c) andja ei tohi jääda lolli ossa, d) andjal peab olema võimalik sellest profiiti lõigata ning mis kõige tähtsam e)kui kogu protsess on läbi, siis peab olema võimalik teha ülesvõte, kus streikijate juhid ja valitsus teineteisel naeratades kätt suruvad.

Kolmandaks tuleb aru anda, et mitte kõikidel õpetajatel pole olukord vilets. Paljude sissetulekud on oluliselt suuremad kui kohalike keskmine sissetulek ning nendega kaasnevad tihitpeale erinevad hüved nagu tasuta transport, eluase, arvuti, lisatulud kohaliku omavalitsuse poolt jne. Kui sellises olukorras nähakse inimest nõudmas omale veel lisaraha, riivab see märkimisväärselt kohalike õiglustunnet ning viib lõpuks selleni, et valitsuse on lihtsam keelduda kui järele anda, sest enamik rahvast on kogu ürituse suhtes pigem negatiivselt meelestatud. Kõik osapooled peavad mõistma, et streigi eesmärk on toetada neid, kelle olukord on tõepoolest nigel.

Neljandaks tuleb aru anda, et mis juhtub siis kui streik ei ole positiivne. See on üsna hea küsimus, sest mis juhtub kui õpetajad kolm päeva kooli ei tule. See võib kõlada küüniliselt, kuid mitte midagi ei juhtu — lapsed on rõõmsad et saavad omale kolm vaba päeva ning mõningastel puhkudel on ka vanemad rahul, et saavad rohkem lastega tegeleda. Õigupoolest võib minna kuid või isegi aastaid enne kui streik mingit reaalselt nähtavat ja tuntavat mõju hakkaks avaldama ning selleks ajaks on õpetajad juba ammu nälga surnud. Siin tuleb endale aru anda, et kes mõõga tõstab võib mõõga läbi ka surra. Kas streikijad on selleks valmis? Kui ei, siis pole streigil mitte mingit mõtet, sest sellest saavad aru ka otsustajad.

Viiendaks … ei, ma lõpetan siinkohas. Senikaua kuniks neile neljale probleemile pole streikijate poolt lahendust leitud, pole mõtet oodata ka edu. Ma ei hakka siin rääkima selgetest sõnumitest ja muust sellisest. See kõik on loomulik. Streigi eesmärk peab olema purustada vall, mis takistab veel allamäge voolata. Kui streigi esmärgiks saab vee voolamine ülesmäge, on see juba ette läbi kukkunud üritus.

 

ACTAvism

Kuna viimaste päevade sündmused on üsna peavoolumeedias üsna pinnapealset kajastamist leidnud, kirjutan oma seisukohad (mis neist üksjagu erinevad) maha siia. Ehk kunagi läheb vaja.

Enne oma tiraadiga alustamist tahaks ma soovitada kahte viidet: Mihhalik Lotmani kirjatükki pealkirjaga “ACTAst” ning Sten Tamkivi “Internetikasutajate õigused kirja”. Kuigi ma ei jaga KÕIKI seisukohti mida need postitused, on neist mõlemas olemas tõhus iva, mida tasuks kaaluda.

Näiteks ei leia ma, et internetikasutajatel oleks vaja mingeid eriõiguseid ja -kohustusi. Me elame 21-s sajandis ning Internet on praeguse ühiskonna lahutamatu osa ja ma leian, et kõik sotsiaalsed normid peaks kehtima täpselt ühte moodi nii digitaalses kui füüsilises keskkonnas — ei tohiks olla nii, et ühes on üks asi lubatud ja teises mitte.

Tagasi ACTA juurde. Ma mäletan kui Keskerakond kupatas kunagi vene noored vabariigi valitsuse vastu sõna võtma ning kui neid intervjueeriti, siis selgus, et nad tegelikult ei tea miks nad kohale tulid (või loopisid asjasse mitte puutuvaid loosungeid). Samas asi tuli ilmsiks ka Vabaduse platsi meelavalduse juures — inimesed ei adunud miks nad kohale tulid (fooliummütsid, Guy Fawkesi maskid ja internetimeemid), mida ACTA endast kujutab, ajasid lootusetult sassi sisu ja vormi ning ei erinenud ka muudes nüanssides oluliselt nendest venelastest, kes Toompea lossi ees oma suid teipisid. Eriti paradoksaalne oli see hetk, kus kohaletulnud kooris määgisid, et meie pole lambad.

Siinkohas tahaks ma teha ühe täpsustuse — sellised üritused on vajalikud, kuid veel rohkem on vaja, et inimesed mõtleksid oma peaga, saaks aru millest nad räägivad ning miks nad on kohale tulnud. Praegusel hetkel kumas selles üritusest läbi sõnum, et inimesed on kohale tulnud selleks, et neile tundub: rünnatakse nende arvates nende võõrandamatut õigust tõmmata tasuta Pirate Bayst filme, muusikat ja mänge. Tsensuur, politseiriik ja internetivabaduse piiramine.

Sellega seoses tuleb ilmsiksveel üks paradoks. Suur osa neist blogidest, mis on ACTA vastu sõna võtnud sisaldavad piiranguid, mis keelavad avaldatud sisu levitamise ilma loata või võtavad pikalt-laialt sõna privaatsuse teemal. Ometigi on privaatsus teatud mõttes tsensuur ning õiguste küsimus on tegelikult see, mille jaoks ACTA ellu kutsuti. Selline topeltstandardite süsteem jätab vägisi mulje, et kõik mis on minu aias on “мой” ja kõik mis on teisel pool aeda on “наша”. Igasugune maailma muutmine peab algama eelkõige iseenesest, sest vastasel korral võib kogu see aktivism olla hullem kui niisama kõrvalvaatamine — tee põrgusse on sillutatud sõnadega “Ma tahtsin ju ainult head”. Kui sa ei ole valmis seda teed mööda ise kõndima, pole põhjust nõuda seda ka teistelt.

Laias laastus on ACTA katse viia autoriõiguste arutelu 21.-sse sajandisse. Eelmine aasta ületas digitaalse muusika müük Ühendriikides füüsilisel meedial müüdava muusika müügi. Füüsiline meedia oli väga pikka aega vahend, millega hoolitseti selle eest, et (piltlikult väljendades) oleksid lambad terved ja hundid söönud. Proovides analoogset lähenemist digitaalsele meediale üle kanda tekkisid erinevad DRM lahendused, rootkitid ja muu selline. Ning loomulikult kukkusid need lahendused läbi, sest ainuke võimalus garanteerida, et intellektuaalse omandi loojad oleks huvitatud oma tegevuse jätkamisest on läbi seadusandluse.

Seadusandlus on suuresti ka põhjuseks, miks sisu levitamist piiratakse hetkel riikide põhiselt. Loomulikult on tegemist kunstliku meetodiga, sest Internetil pole ei piire ega rahvust, kuid senikaua kuniks pole olemast universaalset seadusandlust, pole võimalik selles valdkonnas suurt midagi ette võtta. Tänu sellele tuleb ACTA-t võtta ku katset midagi selles suunas ette võtta. Paraku on probleem (ja väga paradoksaalne probleem), et äriühingud on oma vigadest õppinud, ühiskond aga mitte. ACTA oma olemuselt sõitis radari alt läbi peaasjalikult sellepärast, et puuduvad ühiskondlikud huvigrupid kellel on kompetents, koostöövõime ja volitused ning kes esindaks n.ö. teist poolt. Riik ei saa seda rolli täita, kuna riik peaks käituma pigem erapooletu arbiitrina, mitte ühe poole esindajana. Paraku kipub see nõnda aga välja kukkuma, kuna äriühingud on suutnud enda seisukoha selgelt välja öelda, ühiskondlikud organisatsioonid aga mitte. Isegi Vabaduse platsil toimunud meeleavaldus ei olnud ju tegelikult ACTA, vaid Ansipi fooliummütsijutu vastane.

Sesoses sellega teeksin ma omalt poolt ettepaneku kutsuda ellu ümarlaud, mille eesmärk on analüüsida kujunenud olukorda, vaagida erinevaid variante ning teha valitsusele/Riigikogule ettepanekuid. See ümarlaud peaks olema tasakaalustatud, ning sisaldama kõiki koostöövõimelisi huvigruppe. Oma olemuselt on aeg ACTA suguse seadusandluse jaoks küps, oluline on pigem see, et asi ei kahjustaks kellelgi huve.