pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Brandon Sanderson: “Words of Radiance”

Sarjadega kipub olema tihtipeale nii, et autor kirjutab valmis väga hea loo ning hakkab seejärel vorpima parimal juhul keskpärased järgesi. Harvemini on nii, et keskpäraselt alustanud autor saab rütmi sisse alles järgnevate osadega. Sandersoni “Words of Radiance” on kolmandat tüüpi; väga heale loole on kirjutatud veelgi parem jätk.

Kui eelmise raamatu tegevus toimus eelkõige Kaladini ümber, siis selle raamatu keskseks tegelaseks on hall hiireke Shallan. Ärge muretsege, nii endisele orjale kui prints Dalinarile on jäetud küllaldaselt relavtäristamisruumi ning ei ole see hiir nõnda hall ühtigi. Lisaks ristuvad nende teed kusagil raamatu keskosas ja seetõttu jälgitakse ülejäänud kahe toimetamisi seekord üksjagu naiselikumast vaatevinklist.

Mõnes mõttes on see raamat üksjagu ühtlasem kui eelmine, kus suur osa ajast kulus taustadekoratsioonide seadistamisele. Sündmused arenevad ühtlaselt hoogsas tempos, tegelaskujudele tekib järjest ohtramalt liha luudele ning loomulikult tuuakse sisse juba sama autori “Mistborn”-st tuttav motiiv: kõik mis alguses tundus lihtne ja selge on osutunud täielikuks hämaks ning pisitasa hakkavad sündmuste tagant paistma kellegi kolmanda kõrvad. Samuti hägustuvad jutu edenedes kontuurid “heade” ja “pahade” vahel.

Lugu hakkab pihta enam vähem sealt kus eelmine raamat lõppes. Tundmatu suurus Shallan avab ennast pisitasa, me saame teada tema ja tema suguvõsa minevikust. Sedavõrd kuidas sündmused koonduvad Lõhutud tasandikule saame me rohkem teada parshendi rahvast, Tormist ja sprenidest, Ning loo lõpuks saame me teade, et see kõik oli vaid aperatiiv ning JÄRGMINE raamat läheb alles tõeliselt põnevaks. Ahjaa, nagu eelmisegi osa puhul pärineb “Words of Radiance” pealkiri loo sees olulist osa mänginud teoselt.

Kokkuvõte on seega lihtne: kindel viis. Plussiga.

Igaühel oma Krimm

Viimase Gruusia-Venemaa konflikti alguspäevil prognoosisime ühe tuttavaga mida Venemaa tahab ja kuidas see omavaheline nügelemine seal päädib. Nagu arvata võis olid meie vaatenurgad totaalselt erinevad kuid kui suits hajus oli selge, et vähemalt see kord oli mul õigus. Nüüd on leitud uus tüliõun ja ma katsun ka seekord prognoose teha. Alljärgnev hinnang on tegelikult paari nädala vanune mil me (taaskord) vaidlesime võimalike stsenaariumeid läbi.

Alustame algusest:

Ajalugu.
Teise ilmasõja eelõhtul oli Ukraina jagatud kaheks. Suurem osa riigist kuulus NSVL-i (Nõukogude Ukraina) ja teise poole annekteeris endaga pärast Lääne-Ukraina alistamist Poola. Piruka kallal oli asjatamist ka Rumeenial ja Tšehhoslovakkial. Pärast sõda taastati riik oma endises ulatuses Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina rahvaste vanglas.

Pärast paari sajandi pikkust kuulumist Venemaale andis Hruštšov 1954 aastal Krimmi poolsaare Ukrainale, kus sellest sai praegune Krimmi Autonoomne Vabariik. Pärast NSVL-i lagunemist ning Ida-Euroopa riikide taasiseseisvumist on olud seal olnud kogu aeg ebamäärased — Krimm pole algusest peale soovinud kuuluda Ukrainale ning Kiiev oli sunnitud näiteks kaotama üheksakümnendate alguses valitava presidendi ametikoha, sest Venemaaga ühinemise plaan oli juba tollal päevakorras. Parlamenti siiski pole seniajani laiali ajada veel tihatud, kuigi viimase paarikümne aasta jooksul seal erinevates instantsides korduvalt Vene trikoloore lehvitatud.

Pärast iseseisvumist andis Ukraina (peamiselt küll Lääneriikide survel) oma territooriumil asunud tuumarelvad tagasi Venemaale, saades vastutasuks lubaduse, et viimane austab riigi iseseisvust ja loobub terriotoriaalsetest nõuetest. Lisaks eeldas kokkulepe ka seda, et Ukraina ei ühine NATO-ga ja ilmselt ka EL-ga.

Venemaa.
Minu meelest on venelased selle konflikti jooksul on kõige vähem mõistetud tegur. Vaid paar kaadrisõjaväelast on püüdnud meie idanaabri tegevust selgitada, kuid paraku on nende sõnad langenud kurtidele kõrvadele. Venemaa tegevusele leitakse järjest fantastilisemaid selgitusi, mis oleks kindlasti naljakad kui need ei kuuluks ühiskondlikele arvamusliidritele. Kas te olete tähele pannud, et suur hulk poliitikuid ei soovi sel teemal eriti sõna võtta või on nende sõnavõtud võrdlemisi vaoshoitud? Seda selle tõttu, et lõpuks ometi on ka meie riigiisadele kohale hakanud jõudma, et riikidel ei ole emotsioone või kinnisideid nagu inimestel. Riikidel on huvid.

Mis huvid on Venemaal Ukrainas? Venemaa huvid piirduvad Ukrainas tegelikult üksnes Krimmiga. Krimm on Venemaa kõige olulisema laevastiku kodusadam, milles asuvat infrastruktuuri ei ole võimalik ka parima tahtmise juures sealt vastuvõetava aja jooksul ning mõeldava eelarvega kuhugile viia. Pealegi kuhu? Venemaal on küll lühike maariba Musta Mere ääres kuid sinna on praktiliselt võimatu midagi ehitada. Ainuke reaalne alternatiiv on Abhaasias asuv Suhhumi ning see on ilmselt ka kõige tõenäolisem põhjus, miks Venemaa apsuasi grusiinide vastu toetab — tegemist on plaan B variandiga kui Krimmiga asjad vett vedama lähevad.

Õigupoolest ainuke põhjus miks venelased just nüüd Krimmis ringi toimetavad ongi Euromaidani järelmõju — Ukraina muutus väga lühikese aja jooksul täiesti kontrollimatuks muutujaks, mis nõudis kohest tegutsemist. Arvate, et Putinit huvitavad kaasmaalased? Ma olen üsna kindel, et antud juhul on nad lihtsalt ettekääne ja tegelikult võiks Euroopa Liit välisvenelased rebastele sööta. Venemaad huvitab ainult Musta Mere laevastik ja läbi selle ligipääs India ookeanile, Atlandi ookeanile ja Vahemerele ning ilma selleta lakkaks Venemaa olemast globaalne mängija. Tõsi, teoreetiliselt võiks nad Musta mere laevastiku jagada Balti laevastiku ja Põhjamere laevastiku vahele laiali, kuid see eeldaks tõenäoliselt mitme uue lennukiemalaevaeskaadri loomist ning muu hulgas ka Läänemere täiendavat militariseerimist (mis Eesti vaatevinklist poleks üldsegi hea).

Olevik.
Nagu märgitud sai, tegeleb Venemaa Ukrainas oma huvide kaitsmisega. Siin tuleb mängu terve hulk tegureid — esiteks on Ukrainal näpud põhjas. Kohe VÄGA põhjas ning praegusel hetkel oleks sõda nende jaoks ränk isegi kui nende vastaseks oleks Eesti sugune kääbusriik (Ukrainas elab 45 miljonit inimest). Paljuski sellest nõrkusest tingituna on võim paljudes piirkondades langenud pärast riigipööret oligarhide kätte (mis läänemaailma seisukohalt on kõike muud kui demokraatlik ning ihaldusväärne lahendus). Venemaa on Kiievi nõrkusest suurepäraselt teadlik ja sestap dikteeribki hetkel reegleid. Läänemaailm on loomulikult suurepäraselt kursis Venemaa huvide olemusega ja kuna tegemist on olulise tasakaalustava teguriga näiteks Lähi-Ida malemängus, pole nad ka tegelikult huvitunud viimase liigsest pahandamisest või veelgi hullem, mängust lahkumisest.

Tänu sellele on Putin hetkel mõnusas olukorras, kus ta ei pea otseselt kartma ei Ukrainat ega lääneriike, eeldusel, et ta midagi väga rumalat ei tee. Huvitaval kombel on kõige suurem oht kogu mängule hoopis suurus nimega Krimmi tatarlased, keda on seal üle poole miljoni, kes on moslemid ja kes on Venemaa peale valdavalt maruvihased (nendega võrreldes oli meie küüditamine väljasõit rohelisse). Õigupoolest ainuke asi, mis praeguse olukorra võib segaseks muuta ongi see, et Ukraina armee jookseb Krimmis laiali ning valveta jäänud relvad langevad tatarlaste kätte, kes siis toruks ühekorraga nii venelaste kui ukrainlaste vastu pööravad. See on põhjuseks, miks Venemaa on lennujaamad ja sõjaväebaasid oma kontrolli alla korjanud — vältimaks relvade sisenemist väljast ning omaniku vahetamist seest. Tänu sellele on baaside blokeerimine toimunud suhteliselt rahumeelselt, sest venelastel pole neid raudu endale tegelikult vaja; nad lihtsalt tahavad kontrollida kelle käes need on — senikaua kuniks need ukrainlaste käest ei lahku on kõik okei.

Praeguse rinnapistmise tõeline tanner on loomulikult meedia ja suurimaks relvaks propaganda ning see on asi, mida venelased suurepäraselt valdavad. Neid ei huvita absoluutselt see, mida arvab Mustamäel Facebookis oma arust naljakaid postitusi tegev Juhan, nad teevad tõelist turundust: propagandat ainult nendele, kellel on vaja seda kuulda: Krimmi venelased. Selle edukuse taga on kaks väga olulist tegurit: esiteks pole Ukraina viitsinud sealse rahvaga mitte aastkümmet tegeleda ja praegult maksab see väga valusalt kätte ning teiseks on Venemaa elatustase Ukraina omast oluliselt kõrgem — võrdlus Eesti ja Soome vahel ei oleks selles valguses sugugi kohatu.

Tulevik.
Nagu ma ennist kirjutasin on Venemaa jaoks olulisena ainult üks asi — Musta mere laevastiku säilimine. Tänu sellele näen ma kolme potentsiaalset stsenaariumi. Esiteks Venemaa saab Krimmi omale ja laseb ülejäänud Ukrainal minna. Tõenäoliselt nõuaks Ukraina selle eest ka mingit valuraha ning tõenäoliselt ta selle ka saaks. Teiseks Ukraina laguneb kaheks, pool jääb Vene mõjusfääri ja pool Euroopa mõjusfääri. Mõlemad pooled maksavad oma vasallidele hunniku raha ja aitavad nad jalule. Võib-olla millalgi ebamäärases tulevikus toimub midagi analoogset Saksamaade ühinemisega. Kolmas variant on see, et Ukraina jääb tervikuna Vene mõjusfääri. See on tegelikult ka kõige tõenäolisem lahendus, sest selleks pole vaja mitte midagi teha. Venemaa loobub Ukraina gaasi doteerimisest, kaubavahetus hääbub ning Ukrainal on sügiseks näpud nii põhjas, et ükskõik kui palju EL neile ka laenu ei anna pole sellest küll. Pealegi, laen tuleb ju tagasi maksta. Varem või hiljem läheb seal löömaks ning Putinil poleks siis vaja muud teha kui saabuda kohale, üleni valges.

Igal juhul on reaalne sõjaline konflikt ebatõenäoline, samuti on ebatõenäoline sama stsenaariumi kordumine teistes riikides — neil/meil pole lihtsalt midagi mida Venemaa tahaks ja mida ta osta ei saaks. Kindel on aga see, et Venemaale pole vastuvõetav oma põhilise laevastiku baseerumine riigis mis kuulub NATO-sse või EL-i.

Õhtumaa langus

Kui ma oma eelmises postituses rääkisin ühest potentsiaalsest tulevikust, kus töökad, taibukad ja rikkad (edukatel inimesel on kalduvus omada vähemalt kahte nendest omadusest ja haruldased pole juhtumid kus kaetud on kõik kolm) löövad mingil hetkel ühiskonna kaheks ning loobuvad ülejäänusi järgi ootamast. Enne seda peab aset leidma siiski üks oluline sündmus, mis selle võimalikuks teeb — nimelt Õhtumaa langus.

Enne siiski tahaks ma rääkida kahest potentsiaalseid tulevikustsenaariume pakkuvast teosest — Robert A. Heinleini “Tähesõdalased” (“Starship Troopers”)  ja John Scalzi “Vanamehe sõda” (“Old Man’s War”).

Esimeses tagab ühiskond inimestele elementaarse toimetuleku, kui samas võtab neil igasuguse otsustusõiguse (kes maksab, tellib ka muusika). Seal eksisteeris Elüüsium läbisegi ülejäänud inimkonnaga — selleks, et ühelt tasemel teise minna, tuleb ennast mõneks ajaks ühiskonna omandiks anda — kas mõistuse kaudu (teadlased) või ihuga (sõdalased). Tegemist oli omamoodi proovikiviga ning kes toime tuli, sai kodanikuõiguse (õiguse hääletada) ja mõningasi muid hüvesi. Paljud ei saanud sellega hakkama ja veelgi suurem hulk isegi ei proovinud.

Teises raamatus on planeet muutunud omamoodi lastetoaks, kust progressiivne osa inimkonnast on siirdunud mööda meie galaktikat laiali erinevatele tähtedele. Maal valitseb idülliline pastoraal (hea tahtmise juures sai seda nii nimetada), kus igaüks saab 75 aastaseks saades valiku — surra loomuliku surma või liituda Elüüsiumiga. Viimasel raskendus enam-vähem samasugune filter mis “Tähesõdalasteski” — kõigepealt tuli mõnda aega erinevate pahalastega rinda pista ja kui eluvaim sisse jäi, siis saada osa kõikidest hüvedest. Esimene kõikidest hüvedest anti ettemaksuna — perfektne ja noor modifitseeritud DNA-ga kloonkeha ja kamaluga nanoroboteid. Siiski kaugeltki mitte kõik ei pääsenud sõja hakklihamasinast eluga ning veelgi vähemad olid valmis hiljem erru minema. Igal juhul tagasiteed Maale enam polnud.

Stsenaariume on veelgi, neid on ilmselt kümneid kui mitte sadu või tuhandeid, kuid nende kõikide ühiseks nimetajaks kipub olema praeguse ühiskondliku korra lõpp. Meie praegune ühiskond on suur sulatustiigel, võrdsustaja, kus kõikidel inimestel on sarnased võimalused. Probleem on ainult selles, et liiga vähesed peavad nendest võimalustest kinni haaramist vajalikuks, soovitakse hüvesi, kuid medali teist poolt — kohustusi — välditakse. Isegi pankasi, suurimaid võrdsustajaid üldse, püütakse näidata kui orjastajaid, sest varmalt võetakse vastu nende poolt pakutavad võimalused, kulutatakse see tühja-tähja peale ja siis leitakse, et võetud võimalus on tuulde lastud. Aga kohustus on jäänud.

Kas tahate näha midagi huvitavat? Võtke ette Forbesi 500 rikkama inimese loetelu. Kas te panete tähele, mis on ühist viiel esimesel nimel (Carlos Slim, Bill Gates, Amancio Ortega, Warren Buffet, Larry Ellison)? Nad ükski ei ole oma varandust pärinud, vaid on ise ennast elu jooksul üles töötanud. Kuigi selles nimekirjas on üksjagu inimesi, kes on stardikapitali saanud päranduseks, on valdaval osal sama omadus mis esimesel viiel — nad on alustanud madalamast madalamalt ja ennast ise tippu töötanud. Mõelge selle peale.

Veel paarkümmend aastat tagasi vaadati nende poole aukartusega seotud kadedusega, neid kujutati eeskujudena, elavate tõestustena, et ka kõige tühisemal meie hulgast on võimalus tõusta tippu. See oli aeg enne internetti, enne odavat kommertsmeediat. Koos internetiga tuli meile sotsiaalne meedia ning inimesed hakkasid mingi hetkel aduma kui palju neid on. Ning arvukuses on alati peidus jõud.

Koos jõuga tekib tihtipeale aga mõistmine, et milleks vaeva näha kui saab lihtsalt võtta?

See on olnud ka kõikide nende “okupeerimiste” ühine joon — mitte kusagilt ei kuma läbi, et inimesed tahaks olla ise selle 1% sees, pigem vastupidi. Inimesed on rahul oma turvalises ja anonüümses rollis selle 99% sees, nad on selle üle isegi uhked. Nad tunnetavad massi jõudu ja varem või hiljem tahavad seda kasutada. Sellega on ainult üks probleem. Nad pole seda mida nad tahavad ära teeninud.

Ma pidin kunagi seletama, mis asi on töökus. Töökus ei ole seotud sellega, et inimene rabab aovalgest hilissööni. Töökus on seotud sellega, et inimene teeb seda oma vabal tahtel, mitte käsu või sunduse korras. Töökus on seotud sellega, et sa oskad seada eesmärke, siduda neid oma võimalustega ja seejärel neid realiseerida. Ning seejärel seada järmiseid. Töökus on sisemine vajadus eneseteostuseks. Töökas inimene teab, et kõik mis siin ilmas tuleb teenimatult on väärtusetu.

Õhtumaa langus on algas juba ammu, lihtsalt viimase 10 aasta jooksul on see kiirenenud ning muutunud nähtavaks. Õhtumaa langus nagu sõjadki ei hakka pihta esimesest lasust, ertshertsogite tapmisest või muust sellisest. Sõda hakkab pihta palju varem. Sõda pole mitte põhjus, vaid tagajärg. Ning kaugeltki mitte kõik sõjad pole välditavad. Ega halvad. Sest inimkonna jaoks on progress ja sõda sünonüümid.

Elüüsiumi tõus

Hiljuti jooksis ka meie kinodes Neill Blomkampi film nimega “Elysium”. Meisterlikult lavastatud, kuid lapsiku süžeega linateos räägib loo sellest kuidas rikkad ja ilusad on ehitanud omale hiiglasliku orbitaaljaama nimega Elüüsium, kus nad naudivad kõikvõimalik hüvesi sellal kui “tavalised inimesed” ülerahvastatud Maal pead-jalad koos vaesuses virelema pidid.

Kuid mitte sellest filmist ei taha ma rääkida.

Palju huvitavam on küsimus sellest kuidas Elüüsium tekkis, kuidas see ehitati ja miks see ehitati kuhugile kosmosesse selle asemel, et luua see kuhugile Madagaskarile, kus see kõik oleks lihtsam ja odavam. Jutt ära lagastastatud paneedist on parimal juhul ettekääne arvestades selle ehitamiseks kuluva eelarvega. See küsimus kummitas mind filmi nägemisest saati.

Vastuse sellele küsimusele andis mulle Peeter Tulviste artikkel “Miks nganassaanid lahendavad loogikaülesandeid valesti?”

See kirjatükk räägib sellest, et meie ühiskond on standardiseerinud taustsüsteemi ning loodusrahvad, kelle jaoks maailm algab ja lõppeb kodukülaga ei suuda elementaarseidki loogikaülesandeid lahendada üldtunnustaval viisil. Meie jaoks üldtunnustatud, mitte nende jaoks.

Te ilmselt kõik olete tähele pannud, et ka meie ühiskonnas on loogika muutunud venivaks suuruseks? Et te ei saa aru miks inimesed teevad asju teinekord mitte nii nagu teile loogiline tundub? See on äärmiselt frustreeriv. Või teinekord ei tundu inimesed elementaaseidki asju mõistvat, kuigi loogika nende taga peaks olema siililegi selge?

Võimalik, et toimumas on samasugune nihe, mis toimus siis kui inimesed jätsid selja taha “minu küla = maailm” maailmapildi. Osa liikus edasi ning nende nägemus asjade olemusest muutus. Kardašjevi tsivilisatsioonide skaala järgi on inimkond loetud dekaadide jooksul muutumas 0 taseme tsivilisatsioonist 1. taseme tsivilisatsiooniks. Selline asi ei saa toimuda ilma olulise nihketa asjaosaliste mõttemaailmas, samas see ilmsegelt ei saa toimuda päevapealt ja ühekorraga. Ning tundub, et see muutumine on juba toimuma hakanud ning on toimunud juba vähemalt kümme aastat.

Loomulikult ei toimu muudatus tasemel “meie” ja “nemad”, “must” ja “valge”, “hea” ja “halb”, kuigi nii oleks mugav mõelda. See nihe toimub riskantse tulevikus ja stabiilse oleviku vahel, see nihe on alati olnud, kuid progress on alati ennast kehtestanud, sest jäme ots on olnud rikaste, targemate ja töökamate käes (töökamate all pean ma silmas mitte neid, keda sunnitakse töötama, vaid kes teevad seda om vabast valikust).

Seekord on kõik aga teisiti — otsa on saanud suured konfliktid, mille abil süsteemi tasakaalustada, esimese maailma suhteliselt pikalt kehtinud rahuperiood on rahvaarvu tõstnud väljaspoole lihtsa kontrollitavuse piire, pangad on läbi laenude andnud võimaluse nendele, kes muidu poleks heaolust isegi unistada võinud, internet on aidanud ideed ja sõnumid viia väikeste kuludega paljude inimesteni, jne. jne. Pool ühiskonnast nõuab seda, mida teine pool on juba ammu selja taha jätnud ja demokraatlikus ühiskonnas muudab selline huvide vastuolu rahuliku kooseksisteerimise varem või hiljem võimatuks.

Võimatusele viitab ka erinevate tänavate okupeerimine, absurdselt populistlikud üleskutsed ning järjest kasvav vastuseis erinevate ühiskonnakihtide vahel. Ning tegemist ei ole enam ammu klassivastuoluga, rikaste ja vaeste konfliktiga, kuigi seda on püütud juba mõnda aega sellisena esitada. Varem või hiljem jõuab tuleviku ja oleviku vastuolu tasemeni, kus tulevik peab olevikust lahti ütlema. See on see hetk, mil tekib Elüüsium, kuigi suure tõenäosusega ei teki see kosmosesse.

Küsimus on rohkem selles, et kas see tekib vägivaldselt või mitte. Ning selles, millal inimkonna kaheks jagunemine täpselt toimub, kuid see toimub vääramatult, lähima paarikümne aasta jooksul. Ning küsimus on ka selles, et kumma poole TEIE valite? Sest mingil hetkel enam erapooletuks jääda ei saa …

Automaksust, numbrites

Rahandusministeerium on välja öelnud, et neile ei meeldi kuidas inimesed oma erasõidukeid ettevõtete kaudu endale soetavad. Loomulikult on see hulgaliselt kirgi üles kütnud ning arvamusavaldused kõiguvad vahemikus pisut napakas ja ajusurnu, sekka ka üks või kaks mõistlikumat artiklit siin või seal. Asja skisofreeniline külg on see, et Jürgen Ligi vastu võitlusesse on tormanud ka need, kes leiavad, et riik peaks kogu oma raha inimestele laiali jagama, kuigi just nemad on asjast kõige suuremad kasusaajad.

Ma siinkohas täpsustaks ära, et olles ise ettevõtja mulle meeldiks endise olukorra säilimine, kuid olleks ka Eesti kodanik leian, et antud hetkel on süsteemi lihtsalt kurjasti ära kasutatud ning sellest kaotame suuremas plaanis me kõik. Et asjast paremat aimu saada võtsin ma kätte ja arvutasin kogu protsess läbi, et näidata mis toimub ja miks toimub.

Võtame näiteks kogu arvutuskäigu aluseks ühe hetke populaatseima auto, Toyota Corolla, mille hind on 15000 €. Lisaks oletame, et selle soetaja sissetulek peaks olema 1000 € (see number on vajalik tulumaksuvaba miinimumi arvutamiseks). Kas te teate kui makse võtab riik sellise auto soetamise eest? Kõigepealt 20% käibemaksu, mis on 3000 €, seejärel 15 kuutasu pealt laekunud maksud, mida on palk.crew.ee andmetel 15 x 713.43 € ehk 10 701,45 €. Kuna hetkel on ettevõttele võimalik osta autosi maksuvabalt, siis seda tihtipeale maksude optimeerimiseks tehakse. Kokku on see summa 13 701, 45 € riigile saamata jäänud raha.

See teine pool kogu sellest maksukomejandist jääb töövõtja jaoks tihtipeale märkamatuks, sest see makstakse suuresti tööandja poolt. Ometigi viib see turu kiiva, sest pannes riigi osa oma tasku viib ebaaus ettvõtja turu kreeni nende jaoks kes üritavalt ausalt makse maksta. Ettevõtja võimalus oma kulud nulli viia võib taanduda kuni selleni, et enamuse oma elamiskuludest kantakse läbi firma. Kusjuures viimasel ajal on levinud ka selline skeem, et tööandjaga lepitakse kokku, et töötajale ei maksta mitte palka, vaid too esitab talle arveid — tööandja jaoks ei ole finantsiliselt palju vahet, töötajat saab päevapealt vallandada ning ka koondamisrahadega ei pea hiljem arvestama. Töövõtja seevastu saab enda käsutusse KOGU raha, ka maksud, ning eelneva skeemi abil võtab ta selle terves mahus välja, ilma riigimakse maksmata.

See on ka põhjus miks  praktiliselt olematu palgafondiga firmasi millel on vara hulgas auto on üle 5000-e ning kui me natuke ringi vaatame, siis sama skeemi tunnustega ettevõtteid kes nii ilmselgelt pole spetsialiseerunud rahapesu peale on teis sama palju vähemalt veel. Sellist asja on väga raske nimetada ettevõtluseks, vähemalt selliseks, mis mingit väärtuseid loob.

Ettevõtjana ma siiski leian, et PÄRIS ettevõtjatele võiks mingid pisikesed hüved lubada. Näiteks meie masusüsteem lubab palgafondipõhiseid esinduskulusi. Võib-olla peaks siin midagi taolist rakendama? Näiteks seda, et ettevõte võib soetada aasta jooksul sõiduvahendeid maksumuses, mille kogusumma ei ületa 10% aastasest palgafondist? Sellisel juhul kui inimene lihtsalt asju kuludesse kirjutab ja nõnda makse optimeerib peab ta kogu asja eest ikka täies mahus raha lauale laduma samal ajal kui tõeline tööandja ja väärtuste looja saab oma pingutuse eest premeeritud. Kusagilt peab ju see raha tulema.

PS. Automaksu valus osa on ka see, et auto võimaldab ka edaspidi kulusi firma kaudu kanda — kütus, hooldus, varuosad, jne. Ehk siis tegemist on nii tõhusa rahapumbaga, et ma imestan kuidas selline asi sai varem rahandusministeeriumil kahe silma vahele jääda.

Igaühele oma

Päevad tulevad ning lähevad nagu tulevad ja lähevad ka valimised. Kes loodavad, et valimised on võimalus midagi muuta, see ei saa aru nende olemusest: valimiste eesmärk ei ole mitte midagi muuta, vaid pigem hoolitseda selle eest, et midagi ei muutuks — tuletagem siinkohas meelde selle kuulsa Hiina needuse “et te elaks huvitavatel aegadel”. Uskuge mind: kui midagi muutub, siis soovivad ka kõige suuremad muutuseihalejad, et seda poleks kunagi juhtunud.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nende valimiste lõpus läks jutt nagu ikka sellele mida keegi valesti tegi ja nagu ikka ei saanud valdav osa publikust, kaasa arvatud ajakirjanikud ning erinevad tähtsamad ja tähtsusetumad arvamusliidrid aru erakondade olemusest ja elektoraadi jagunemisest. Selle asemel, et õigetest asjadest räägiti hakata pajatama midagi vene häälte püüdmisest.

Kuulge inimesed, kujutage ette, et te elate Ameerikas ning Klu Klux Klan teeb oma erakonna. Ütleme, et toimuvad valimised ja capirotemehed ei saa just parima tulemuse. Kas te tõesti kujutate pärast seda ühiskondliku diskussiooni, kus tõsimeeli arutatakse kuidas KKK oleks võinud võita rohkem mustanahaliste hääli? Sest mõnes mõttest just selline keskustelu meie ühiskonnas algaski …

Et asi ainult ilkumisega ei piirduks lisan siia mõned õpetussõnad järgmiste valimiste jaoks. Kõigepealt otsustage kes su valijad ei ole. See on selles mõttes oluline, et nende jaoks on mõtet teha null pingutust, iga nende suunas loobitud sent on raisatud raha. Seejärel otsustage, kes on kindlasti su valija. Nende suunas ei ole samuti mõttekas erilisi kulutusi teha, tuleb lihtsalt pildil püsida ja võimaluse korral mitte midagi lolli suust välja ajada. Ning seejärel on kolmas kontingent: need, kes võivad sind valida. Vaat need on rabelemist väärt.

See kolmas grupp on kaader, kes tavaliselt mõtleb pragmaatiliselt, kõhuga. Neid tuleb meelitada, neid tuleb ähvardada ja neid tuleb panna ennast hästi tundma. Näiteks Reformierakonna jaoks on selleks keskklassi kodanikud, kes elavad Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel. Nad on pisut ebakindlad, kuid kui neile öeldakse, et oravad võimule saades esimese asjana kaotavad ära tasuta transpordi, siis on nende saatus otsustatud. Mägedes elab kolmveerand Tallinnast ja rõhuv osa sealsest elanikkonnast on sõltuvuses ühistranspordist. Kas oli siis raske lõuad koos hoida või rääkida sellistest asjadest mis taolist kontingenti huvitab? Andrus Ansip, ma vaatan sinu otsa …

Müüride okupeerimisest

Tänapäeval on ühiskonnakriitika popp, sarjatakse kõiki kõige eest. Korraldatakse üritusi, kihutatakse üles rahvast ning vändatakse filme. Näiteks viimasesse kategooriasse mahub Artur Talviku ja Peeter Vihma film “Okupeeri oma müür”.

Aga huvitaval kombel ei taha ma mitte filmist rääkida, vaid pigem arutleda ühe selles tõstatatud küsimuse üle. “Okupeeri oma müür” on selline kodukootud protest: võrdlemisi ühepoolne, naiivsevõitu ning ajendatud pigem põues pakitsevast ebamäärasest pahameelest kui loomingulise väljundi otsimisest. Ometigi on see vaatamist väärt, sest see esitab ühe olulise küsimuse: “miks kenasti alanud kodanikuühiskonna algatused vaatamata laiapõhjalisele toetusele laiali vajuvad?”

Olles ise paari ühiskonnaliikumisega seotud olnud, olen ma näinud nende tekkimist, kasvu ja hävingut. Hämmastav on see, et probleemid on peaaegu alati olnud samad, sümptomid on alati olnud samad ja tulemus on alati olnud sama. Lisaks olid need mured kõik eelnevalt prognoositavad ja enne kastroofiliste mõõtmete saavutamist igal ajahetkel lahendatavad. Ma panen siia kirja lühikese nimekirja teesidest, mida iga alustav liikumine peaks enda jaoks läbi mõtlema:

1. Ära vastandu.

Iga liikumine, mis on kutsutud ellu kellelegi vastandumiseks on määratud peatsele kokkuvarisemisele. Asi on selles, et vastandumisel baseeruval liikumisel ei ole mitte midagi mille nimel eksisteerida. Lisaks vastandumist on väga lihtne ära kasutada vastalise vastalistel ning sinu vaenlase vaenlane ei pruugi (ning tavaliselt ka pole) olla su sõber. Näiteks õpetajate ning arstide streigid mängisid tänu valitsusele vastanumisele Keskerakonnale võimaluse need liikumised oma vankri ette rakendada. Vastandumisele üles ehitatud liikumine sööb iseennast iga edusammuga, muutudes ühe nõrgemaks ja nõrgemaks.

2. Kontrolli fakte.

Faktide kontrollimine on tülikas ja aeganõudev ettevõtmine; palju lihtsam oleks puusalt suurusjärkudega tulistada. Ometigi tuleb seda teha ja neid fakte tuleb levitada oma toetajate ja liikmete hulgas. ACTA vastane meeleavaldus paistis silma selle poolest, et kohaletulnud ei olnud päris kindlad miks nad Vabaduse platsile olid saabunud ning tundus, et inimesed käratsesid seal pigem selle tõttu, et nad kartsid oma võõrandamatu “õiguse” pärast piraatvara Pirate Bayst alla laadida.

3. Ära suru nurka.

Kuigi see on mõnevõrra seotud esimese punktiga, on see piisavalt oluline, et eraldi toonitada: nurka aetud roti jõud kasvab mitmekordseks. Anna vastalisele võimalus väärikust kaotamata taganeda ja kui on selge, et see on tema jaoks lihtsaim viis, siis haarab ta sellest kiiresti kinni. Vaid väga vähesed eesmärgid on väärt vennatapusõda viimase veretilgani.

4. Sea selged eesmärgid.

Pane kirja mida tahad saada ja püüa enne iga aktsiooni tõstatada sellealane diskussioon — kui tundub, et aktsioon ei täida varasemalt defineeritud eesmärke, siis tasub kaaluda a) eesmärkide muutmist või b) ürituse edasi lükkamist, sest …

5. Väärkasutatud võimalus on hullem kui kasutamata võimalus.

Kui sa oled juba inimesed kokku ajanud, siis peavad nad tsirkust saama. Iga järgnev kord saab mobiliseerimine olema raskem, eriti kui eelmine kord ei saavutatud soovitud tulemusi.

6. Vali sõpru.

Peaaegu iga liikumisega käivad kaasas näiliselt kasulikud tegelased, kelle taust ja agendad ei pruugi sobida ühiskonnaliikumisega. Need tuleb esimesest hetkest alates asjast eemal hoida, sest on selliseid sõpru omades pole vaenlasi enam vaja. Ei, neid ei ole võimalik hea asja nimel kasutada — mitte kusagil mujal ei kehti vanasõna “tilk tõrva rikub poti mett” rohkem kui siin. Ja nagu ma ennist juba märkisin ei ole vaenlase vaenlane peaaegu kunagi sõber.

7. Info on kahe teraga mõõk.

Kuigi liikumise kõik liikmed peaks olema kursis liikumise kõikide eesmärkide ja agendadega, peaks info tegevusest liikuma võimaluse korral läbi konkreetsete kõneisikute. Halvasti esitatud ning asjatundmatult edastatud seisukohad võivad teha ettevõtmisele rohkem kahju kui tuhat mustavat artiklit ajakirjanduses.

Kirill Jeskov: “Viimane sõrmusekandja”

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend “Rosencrantz ja Guidenstern on surnud” (Shakespeare “Hamleti” sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset “Sõrmuste Isand”-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on “Viimases Sõrmusekandjas” kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta…

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis (“No indeed! We are not strong…”), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

Hikikomoridest

Tänapäeval kannatab paber üsna suvalist trükimusta ning avaldatakse peaaegu kõike mida odavalt kätte saab. Faktitäpsus ning sisu on tavaliselt esimesed mis kannatavad, sest enamus lugejatest ei otsi artiklitest tegelikult ju fakte, vaid kinnitusi oma olemasolevatele seisukohtadele. Ehk tsiteerides Terry Pratchetti:

People like to be told what they already know.  Remember that.  They get uncomfortable when you tell them new things.  New things…well, new things aren’t what they expect.  They like to know that, say, a dog will bite a man.  That is what dogs do.  They don’t want to know that a man bites a dog, because the world is not supposed to happen like that.  In short, what people think they want is news, but what they really crave is olds.

Hea näide sellest valdkonnast on Triin Loide Postimehe arvamusartikkel “Hikikomori must aluspesu”. Ta on korjanud ülesse ühe Jaapani fenomeni ning kasutanud seda originaalile peaaegu risti vastupidises kontekstis.

Kuna mul jookseb uudisvoost läbi ka paar Jaapaniga seotud allikat, siis õnnestub mul korra kuus või nii nendega seotud jutte lugeda. Tegemist ei ole kaugeltki õnnetute tegelastega, kes kurja ühiskonna eest peitu poevad. Hikikomorid on reeglina heal järjel olevate perede vanemad lapsed, kes keelduvad kodunt lahkuma, kuna iseseisev elu ei sisalda teenreid nimega Ema ja Isa ning maagilist isetäituvat külmkappi. Lisaks sisaldab see tülikat nuhtlust nimega Töö ja Kool, mis segab seda mis on elus Tõeliselt Tähtis ehk peaaegu eranditult videomängude mängimist.

Vaatamata sellele, et igas seotud artiklis tuuakse näiteks ka paar erandit kes on suutnud ennast kodus ülesse töötada on neid võimalik üles lugeda kahe käe sõrmedel ning nende puhul on tavaliselt ühiskonnast irdumiseks mingid muud põhjused (näiteks misantroopia). Erakuid on ju olnud igal mandril, igal ajastul ja igas kultuuris. Lisaks tavaliselt ei jää hikikomorid erakuteks mitte omal valikul, vaid selle tõttu, et Jaapani ühiskond ei seedi priileivasööjaid. Igasugune sotsiaalne kontakt lõppeb sealkandis kohe, kui selgub, et sa oled viimane 10 aastat sitsinud vanemate juures Playstationi pult käes. Õigupoolest mingil hetkel ei taha nad isegi vanematega suhelda, sest nad ei suuda nende etteheitvaid pilke enam välja kannatada.

Aga miks see probleem ikkagi kusagil peale Jaapani sellisel kujul ei eksisteeri? Selleks on tegelikult kaks põhjust: esiteks klassikaline Jaapani grupimentaliteet, kus ühiskond põlgab heidikuid ning teiseks komme, et lapsi peetakse üleval nii kaua kuni nad ise kodunt lahkuvad (sellest tingituna peetakse seda sealkandis ka vaimuhaiguseks ning ravitakse rohtude ning seanssidega, kuigi palju lihtsam ja kõigile kasulikum oleks tüüp lihtsalt tänavale tõsta). Selle viimase kombe (amae) rikkumist peetakse tõusva päikese maal äärmiselt halvaks tooniks ja kui inimene juba käegalöömise lainele on läinud, siis on seda väga lihtne kuritarvitada. Meil langeb esimene variant kohe välja, sest oma saatuse otsustab meil inimene suuresti ise ning teiseks on meil surve tugevam pigem koduseinte vahel kui väljaspool. Loomulikult on ka meil memmekaid, kes vanemate kulul elavad, kuid siin on need pigem erandid kui reeglid ning sealjuures tihtipeale lausa viimase survel. Meil on pealegi kombeks, et kes maksab tellib ka muusika.

Muide, näiteks nii Kreekas kui Itaalias on viimasel ajal hakanud nii juhtuma, et täisealised opjad elavad mamma juures (neil on seal põhiliseks põhjuseks kohati kuni 25%-ni ulatuv tööpuudus). Ometigi ei tekiks neil sealkandis korrakski mõtet viilida kõrvale kodustest kohustustest, sest vastasel korral tuleb neil kõigepealt tegemist teha majaperenaise tolmulapiga ja kui see ei aita, siis toimub ülejäänud perekonnaliikmetega tõsisem jutuajamine. Vahemeremaades ei sallita nimelt silmaotsastki inimesi, kes oma kohustusi täitmata perekonna turjal liugu üritab lasta.

Ehk kokkuvõtvalt hikikomori elu pole tegelikult mitte protest ühiskonna vastu, vaid pigem tahtejõu ning kohusetunde totaalne kollaps. Kuid samas pole see midagi, mida paari suunava jalahoobiga ravida ei saaks. Iseasi, kas Triin just seda silmas pidas.

Film: “World War Z”

World_War_Z_posterKui Paramount Studios juba enne selle ilmumist omandas õigused Max Brooksi raamatule “World War Z: An Oral History of the Zombie War” pani see asjassepühendatuid nõutult kukalt kratsima — kuidas täpselt on võimalik linastada teost, mille sisu näeb välja nagu mõne ÜRO agentuuri raport üldkogule vähegi mõistlikuks filmiks vändata? Nüüd kus film on nähtud, on vastus ka käes: tuleb visata minema pool peakirjast ja kogu sisu, kirjutada stsenaarium nullist uuesti ning ongi olemas. Seda oleks kindlasti saanud teha ka ilma õiguseid soetamata, aga ju siis oli Paramountil selleks mõjuv põhjus. Igal juhul tuleb seda filmi hinnata raamatust sõltumatult.

Lugu hakkab pihta klassikalise Ameerika pereidülliga, mis leiab üsna kiiresti ootamatu lõpu kui zombieviirus Philadelphias lahti pääseb. Erinevalt tavalistest ringi tuigerdavatest elavatest surnutest on selle filmi tegelased väledad, nakatumiseks piisab ühest hammustusest ning pärast hammustust läheb veel käputäis sekundeid ning uus zombie ongi valmis omale ohvrit otsima. Viirus levib täpselt nii kiiresti kui kiiresti zombied joosta jõuavad, mis tähendab seda, et päris kiiresti.

Loomulikult selgub, et filmi pereisa Gerry Lane (Brad Pitt) pole mingi tavaline hommikukohvitaja, vaid tegemist on ühe ÜRO agentuuri parima uurijaga, kes siis spetsiaalselt temale järgi saadetud kopteriga zombiede nina alt viimasel hetkel ära napsatakse. Igal heateol on teatavasti aga hind ning Gerry jaoks on selleks välja uurida, kust need elavad surnud välja ujusid. Selleks pistetakse ta lennukisse ja saadetakse erinevaid koldeid analüüsima.

Oma olemuselt ei ole tegemist otseselt halva filmiga: zombied on nagu ikka toredad ning kas asja ülesehitus pole halb, kuid paraku jääb midagi väga olulist puudu. Millegipärast tundub, et kõik kohad kohu peategelane satub on justkui kummitempel eelmisest (tuleme, räägime, zombied, jookseme, jookseme, jookseme), liiga palju on mõttetut sebimist ning lahend, mis film lõpus leitakse on pehmelt öeldes naeruväärne. Samas keda huvitab Brad Pitt või zombied või mõlemad, siis sellele võib selles filmis isegi midagi olla. Minu käsi siiski rohkem kui kaks punkti viiest andma ei tõuse.

Film on praeguseks kokku roobitsenud päris korraliku kassa ning kuuldavasti planeeritakse sellele seetõttu ka kahte järge. Kuna lugu ise jäi justkui poolikuks, siis on see arusaadav; ainuke lootus on see, et jätkud saavad olema paremad esimesest filmist.