pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Film: “Avengers: Age of Ultron”

Enne kui ma jutuga pihta hakkan, oleks hea kui me teeks ühe asja selgeks: “Age of Ultron” on halb film. Kohe masendavalt halb film: stsenaarium on halb ja ebaloogiline, tegelaskujud on puised, dialoogid jaburad ning õigupoolest meenutab tulemus kõige rohkem Lego klotside hunnikut, mis on vedeleb põrandal maas ja mida pole viitsitud kokku panna. Ega ära koristada. Võib-olla oleks see film pisut parem olnud, kui ma poleks näinud 2012 linastunud “The Avengers”-i, sest tänu sellele olid mul (võimalik, et põhjendamatult) kõrged ootused.

Ttõenäoliselt kõige esimene asi, mida filmi juures halb on, on selle nimi: Ultron on tehisintelligents, mis oli peidus Loki sauas ning mis Tony Starki (aka Raudmehe) ja Bruce Banner (aka Hulk) susserdamise tulemusena valla pääseb. Paraku on ta (see?) emotsionaalselselt labiilne ja otsustab, et hädasti on vaja saavutada maailmarahu ning meie tsivilisatsiooni järgmine tase inimkonna ellimineerimise kaudu. Selle saavutamiseks laseb ta ennast üle kogu planeedi tasujatel taguda ning kui ta parasjagu peksa ei saa, siis istub ta oma koopas ja tegeleb köögifilosoofiaga. Keegi temast midagi ei tea ning iga asi mida ta püüab korda saata ebaõnnestub. Lõpuks koksatakse ta veel maha ka. Mis “ajastust” siin üldse rääkida on?

Sellega seoses jõuamegi kohe järgmise mureni. Kõik tegelaskujud kes sellesse filmi satuvad on masendaval kahe- kohati isegi ühedimensionaalsed. Peamine pahanduse tegija on hädine susserdis (erinevalt eelmise osa Lokist), tasujate kõige suurem mure on jääda võimalikult dramaatiliselt filmilindile ning muud osapooled olid justkui kõndivad klišeed. Ainuke vähegi sümpaatne tegelaskuju oli Andy Serkise poolt esitatud relvaärikas Ulysses Klaue, kuid paraku ei jagunud talle ekraaniaega rohkem kui paariks minutiks. Nad ei suutnud isegi Hawkeyet lõpuks maha tappa.

Kui filmi stsenaariumist rääkida, siis oli see katastroof kuubis — see koosnes hulgalistest stseenidest kus toimub midagi cooli. Neid stseene esitatakse suvalises järjekorras ja nende omavaheline seos on parimal juhul küsitav. Suure maatüki kosmossesse vinnamine oli nõme juba filmis nimega “Superman Returns”, siin tundus see lihtsalt totakas. Isegi Quicksilveri eneseohverdus filmi lõpus tundus jabur, eriti arvestades kõike eelnevat. Õiguspoolest meenutab see film kõige rohkem ühte pikka treilerit teistele filmidele, mis kunagi võib-olla välja tulevad ja mis võib-olla ei tundu nii mõttetud. Samuti oleks tore kui kes iganes nende filmide stsenaariumeid kavatseb kirjutada keskenduks loo jutustamisel. “Age of Ultronis” lugu praktiliselt polnud, kogu film koosnes sellest kuidas hästi coolid tegelased peksid seda õnnetut Ultronit ise samal ajal võimalikult coolid välja nähes.

Ning lõpuks muidugi Vision. Kui enne olid tavalised inimesed ja superkangelased, siis nüüda on tavalised inimesed, superkangelased ja Vision. Põhimõtteliselt on tegemist tegelaskujuga, kelle kõrval ülejäänud Tasujad on mõttetud nannipunnid. Seoses sellega on mul küsimus, miks üldse mingitest tasujatest rohkem rääkida kui meil on Vision, kes suudab kõik maailma probleemid ainuisikuliselt jonksu ajada.

Aga milleks kogu see jauramine? Selleks, et oleks alternatiivne seisukoht; mulle ei mahu pähe miks seda filmi kiidetakse. Enamus Uwe Bolli filme on sisutihedamad ja loogilisemad ja ometigi nahutatakse seda Saksa imet söögi alla ja söögi peale.

[Discordia: Pronto] Your site has updated to WordPress 4.1.3

Howdy! Your site at http://pronto.ee has been updated automatically to WordPress 4.1.3

Apparently there was a bug in security patch we had couple of days ago: Fix database writes for esoteric character sets, broken in the WordPress 4.1.2 security release. Neither UTF-8 nor latin1 were affected. Too bad I’m about to upgrade system to WordPress 4.2.

Brandon Sanderson: “Sixth of the Dusk”

Kuues on kütt. Nagu kõik kütid käib ta kasvatamas ja püüdmas linde saarestikus mille nimi on Panteon. Tegemist on salapärase arhipelaagiga, mille loomadel ning lindudel on müstilised anded, kuid mille vaenulikud veed ja veelgi vaenulikumad džunglid tapavad kõik külalised, peale parimate hulgast parimate. Panteoni vaenulikus on nii süstemaatiline, nii selgepiiriline, et tundub justkui oleks saartel oma mõistus ja omad soovid ning seetõttu käsitlevad kütid neid jumalustena. Sellest ka saarestiku nimi.

Kui aeg on edasi läinud ning meredele on ilmunud rauast laevad. Lisaks külastavad inimesi külalised tähtede tagant, kes ühest küljest ei taha planeedi primitiivsete asukate arengusse sekkuda, kuid teisest küljest justkui kogemata unustavad väikese masina sinna ja raamatu tänna. Teadus õitseb ning ükski asi ei paelu progressi rohkem kui saladused ning Panteon on nendest tiine.

Lugu on põnevalt üles ehitatud ja sellel on meeletu potentsiaal. Ma südamest loodan, et Sandersonil on plaan selle maailma juurde tagasi tulla, sest “Sixth of the Dusk” tundub olevat proloog sootuks pikemale loole. See on samas ka selle loo kõige suurem nõrkus; olles justkui millegi suurema algus ei moodusta see ühtset tervikut ning tänu sellele ja midagi kripeldama. Sellest ka hindeks 4/5. Ärge siiski unustage, et tegemist on tugeva neljaga tugevalt autorilt ning tegemist on rangelt soovitusliku materjaliga.

Brandon Sanderson: “Shadows for Silence in the Forests of Hell”

Eraldi avaldatud lühiloo eessõnas ütles Brandon Sanderson, et see lugu hakkas tema peas idanema siis kui ta oma sugupuud uurides leidis puritaanist naisterahva, kelle nimi oli Silence (Vaikus). See pani teda mõtlem: kes paneb oma tütre nimeks Vaikus ja miks?

Aga kirja pandud sai see lugu pisut teistel põhjustel. George R. R. Martin, kes on meile tuttav rohkem kui “Troonide mängu” autor, on koostanud hulgaliselt erinevaid antoloogiaid; viimane neist kannab nime “Dangerous Women”. Seda koostades pöördus ta (äärmiselt meelitatud) Sandersoni poole, et viimane sinna oma panuse teeks. See idee tundus põnev päris mitmel tasemel, kuid eelkõige just seetõttu, et rõhuv enamus autoreid kujutavad “ohtlike naisi” kas siis vampide või kahedimensionaalsete musta nahka riietatud verejanuliste naisekehasse torgatud rambodena. Kas selleks, et näidata tugevat naist on vaja ta teha meheks? Kas tõesti?

Sandersoni Silence on vaikne trahteripidaja Cosmere maailmas, mida ta kutsub Threnodyks. Selles maailmas hulguvad lahkunute hinged metsas ringi ning kui elavad jälgivad kolme lihtsat reeglit, siis nende teed suuresti ei ristu: ära süüta tuld, ära vala verd ja ära tõtta. Paraku pole see mitte alati võimalik. Eriti kui sul on saladusi. Eriti kui sa oled Silence.

Maksimumpunktides jääb siiski napilt puudu ning sestap hideks 4/5, kuna lugu eksib enda viimase reegli vastu ning tundub olevat kirjutatud tõtates. Ma väga loodan, et Sanderson kavatseb seda maailma veel külastada, sest selles on ainest sootuks enamaks.

PS. Lugu on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale saadaval ka eraldiseisva Kindle raamatuna.

[Discordia: Pronto] Your site has updated to WordPress 4.1.1

WordPress <wordpress@pronto.ee>
6:24 AM (5 hours ago)

to me
Howdy! Your site at http://pronto.ee has been updated automatically to WordPress 4.1.1.

No further action is needed on your part. For more on version 4.1.1, see the About WordPress screen:
http://pronto.ee/wp-admin/about.php

If you experience any issues or need support, the volunteers in the WordPress.org support forums may be able to help.
https://wordpress.org/support/

You also have some plugins or themes with updates available. Update them now:
http://pronto.ee/wp-admin/

The WordPress Team

Kiirelt kõrbemine

Koos üleüldise idufirmavaimustusega kostab suitsu- ja muudes nurkades järjepanu jutte raisimisest, pivotitest, exititest ja millest veel. Üheks terminiks, mis sellistest jutuajamistest läbi jookeb on fail fast, ehk kiirelt kõrbemine.

Miks ma sellest rääkida tahan? Ma tahan sellest rääkida, kuna see on üks markantsematest mantratest mida korrutatakse täiesti valedel põhjustel. See kontseptsioon tuleb mängu tavaliselt siis kui algselt planeeritud aja jooksul edu ei suudeta saavutada, olgu selleks edu kriteeriumiks siis eelpool mainitud raha nurumine, kannapööre või mida iganes. Tihtipeale poetatakse selle juures vastuvaidlemist mittesalliva näoga, et “pahale rahale ei ole mõtet head raha järgi visata” või “targem annab järele”. Tavaliselt on selle rääkijaks inimene, kellel on ette näidata üks või kaks edulugu.

Ning kui neid edulugusi lähemalt vaatama hakata, siis selgub, et need on kellegi teise edulood. Ning jutuks tulnud projektis oli panus kellegi teise pool tehtud panus ja raha kellegi teise poolt teenitud raha.

Asi selles on, et inimene, kes reaalselt usub oma edusse ei räägi kunagi sellist juttu: enamus niinimetatud läbikukkumistest peaks olema prognoositavad juba SWOT-analüüsi käigus (te tegite selle, eks ole?). Te tegite äriplaani, turuanalüüsi, te rääkisite potentsiaalsete klientidega ning kui selgub, et paari kuu jooksul pärast esimese toote / prototüübi ilmumist ei vaata pangaarvelt vastu miljonid, siis pole see automaatselt veel läbikukk. See tähendab pigem seda, et vahepeal on laekunud täiendavat informatsiooni mis tuleb projekti sisse viia. Loomulikult eksisteerib alati võimalus, et uus teave kõigutab SWOT-analüüsi alustalasi, kuid sellisel juhul tähendab see lihtsalt varasemat tegemata kodutööd ning ei ole selle kirjatüki teema.

Inimesed, kui teid ei saada esimesel (teisel, kolmandal, …) katsel edu, pole ilmtingimata tegemist veel läbikukkumisega. Thomas A. Edisonil ei õnnestunud elektripirni valimistamise kaugeltki mitte esimesel korral; tema suust on pärit selline kuldne tsitaat: “Ma ei eksinud, ma lihtsalt leidsin 10000 viisi kuidas seda mitte teha”. Peaaegu iga ebaõnnestumine annab täiendavat informatsiooni ning aitab õnnestumisele lähemale. Kui Edison oleks pärast esmast ebaedu käega löönud vaataksime me (piltlikult väljendades) seniajani telerit küünlavalgel.

Käegalööja

Käegalööja

Fail fastil siiski on olemas oma koht äris. Nimelt kui selgub, et kui ühel või teisel põhjusel pole edu saavutamine (enam) mõeldav, siis pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. See eeldab siiski seda, et KÕIK vähegi tõsiselt võetavad alternatiivid on kui mitte just läbi mängitud, siis vähemalt arvesse võetud.

Mugavustsoon

Elus on hulgaliselt erinevaid oskusi, kuid tõenäoliselt väärtuslikeim neist on oskus jääda endale kindlaks. Seda oskust nimetatakse teiste sõnadega mugavustsoonist väljumiseks ja see on palju keerulisem kui see esmapilgul paistab.

Miks see on keeruline? See on keeruline, kuna enamus inimesi ei saa aru mis on mugavustsoon ja arvavad, et nad suvad kusagil mujal. Nad arvavad, et kui nad teevad teinekord midagi mis nõuab nende poolt mõningasi pingutusi või ohvreid, siis nad on mugavustsoonist väljunud, taipamata, et see mida nad teevad, teevad nad mugavusest.

Kõik inimesed tahavad olla paremad kui nad tegelikult on — targemad, ausamad, tugevamad, vastutulelikumad, lahkemad, avarama silmaringiga, jne. Nad ei taipa, et oma tahtmistele vastu tulles astuvad nad pahatihti kõrvale oma algsest seisukohast ning nad teevad seda mugavusest, sest nad ei taha näha kõiki võimalusi — tihtipeale selgub, et ühe või teise pahateo taga on peidus hea ning õilis kavatsus mida ei ole muud viisi võimalik ellu viia, keegi on mustaks lambaks jäänud lihtsalt õnnetute asjaolude kokkusattumiste tõttu, jne.. Alati on lihtsam hukka mõista kui mõista, kritiseerida kui küsida, valida pool ümbritsevate mõjutuste tõttu. Mugavusest.

Kindlasti olete enda ümber pannud tähele inimesi, kes vaatamata näilisele ebaeetilisusele osutuvad taas ja taas edukateks, nende prognoosid õigeteks ja nende teod vajalikeks. Need on inimesed, kes on valmis rikkuma norme, et ülejäänud saaks oma mugavustsoonides edasi viibida. Õppige nende käest, sest endale valetamine ei muuda maailma veel selliseks nagu te arvate sead olevat. Tõde ja õiglus kipuvad pahatihti olema mündi erinevate poolte peal.

Pages:1234567...140