pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Film: “Oz the Great and Powerful”

Oz the Great and Powerful

Oz the Great and Powerful

Nooremale publikule tehakse filme mitmesuguseid, kuid laias laastus jagunevad need kaheks: lapsikuteks ja lapsemeelseteks. Viimast tüüpi filmid on eriti viimasel ajal haruldaseks muutunud, sest filmitööstus on suuresti konveieriks aetud ja lisaks on produtsentidel tekkinud sama mulje mis restoranipidajatel, kes arvavad, et õige lasteeine on viinerid ja friikartulid. Kuid aeg-ajalt leiab õige lavastaja õige käsikirja ning saab kokku õige protsendiga ja nõnda sünnivadki sellised filmid nagu “Suur ja kõikvõimas Oz”.

Kellele see film on mõeldud? Kõigile. See on tõepoolest üks väheseid filme mida võib ilma sarkasmita nimetada koguperefilmiks. Loomulikult leiavad sealt kõige rohkem endale nooremad vaatajad, kui visuaalide saluut (filmi eelarve oli üle 200 miljoni dollari) ei jäta külmaks ka vanemat publikut. Kui te pole seda näinud, siis andke sellele filmile võimalus ja te ei kahetse.

Film jutustab loo, mis leiab aset 20 aastat enne Frank Baumi Smaragdlinna võluri lugusi. Libekeelne silmamoondaja Oscar Diggs (või Oz nagu ta ise ennast nimetab) esineb laadakarnevalidel, lõbustades rahvast ja võrgutades enam vähem kõiki kellel on vastasoo tunnused. Ühel päeval teeb ta saatusliku valearvestuse ning räägib ära tivoli rammumehe naise (no ei ole see jõumehe elu üldse kerge) ning on sunnitud põgenema publikumagnetina kasutatud õhupalliga. Loomulikult satub ta sellega keeristormi ning loomulikult sellest väljudes selgub, et ta ei ole enam Kansases.

Koht kuhu ta satub on Oz. Muide, kuni Ozi saabumiseni on film mustvalge ja 4:3 formaadis ning alles kohale jõudes läheb asi laiformaati ja värviliseks. Juba üsna alguses kohtub ta järjest kolme nõiaga: naiivsevõitu Theodoraga, tarmuka Evanoraga ja erakliku Glindaga (kes neist on kurjad ja kes head selgub filmi jooksul). Lisaks kohtub ta portselantüdruku ja lendava pärdiku Finleyga, kellest saab tema saatjaskond. Ajapikku selgub, et eksisteerib ettekuulutus, mis lubab kuningatrooni võlurile, kes riigis asjad korda seab ning kes tuleb taevast ja kelle nimi on sama, mis maa nimi. Libekeelne Oscar on kohe valmis võlur olema, kuid loomulikult ei ole midagi nii nagu see esmapilgul tundub olevat.

Visuaalselt on kogu film hurmav, 3D on adekvaatne ning sama kehtib helinduse kohta. Selle filmi kohta ei olegi palju muud öelda kui klassika esimesest sekundist alates.

 

Film: “Juoppohullun päiväkirja”

Juoppohullun päiväkirjaEnne sellest filmist rääkima hakkamist tuleb selgeks teha üks asi: tegemist on millegagi, millel väga vähe ühist Juha Vuorineni samanimelise raamatuga. Jah, peategelaste nimed on samad, viina juuakse mehemoodi ning isegi mõned episoodid on raamatust tuttavad (näiteks see kuulus tagumikuviin), aga muus mõttes on tegemist täiesti eraldiseisva asjaga. Kui selle pisikese detailiga ei arvesta, siis ootab vaatajat ees tõeline pettumus. Kui seda võtta kui eraldiseisvat linateost, siis vaatab ekraanilt vastu keskmisest parem Soome film.

“Joomahullu päevaraamat”, nagu seda maakeeli nimetatakse, jutustab tragikoomilise loo neljandaid aastakümneid käivast mehest, kes tundes hirmu täiskasvanuks olemisega kaasneva vastutuse ees üritab päevast päeva ennast tagasi lapsepõlve juua. Tööd tal ei ole, raha ammugi mitte ja oma ponnistusi finantseerib ta sotsiaalabist, juhuotstest ning oma kamraadi Kristiani põhjatust kilekotist välja õngitsetud vahenditega. Viimase näol on tegemist headsüdamliku kui tõenäoliselt kliiniliselt nõrgamõistusliku tegelasega, kellel on viimasel ajal tekkinud lisaks peategelasele Juhale veel üks semu, pervert Mikael. Kolmekesi koos moodustavad nad n.ö. dünaamilise trio, kelle jaoks ei ole ükski lollus võõras.

Suurepärane plaan ennast enne keskiga surnuks juua jookseb karile siis kui Juha kohtub Tiinaga, kes Anaonüümsete Alkohoolikute liikumise raames napsumehi ja -naisi kasinuse konarlikule teele juhatab. Tänu Tiinale näeb Juha, et ka teistsugune elu on võimalik — enamgi veel, teistsugune elu on ihaldusväärne ning täis asju, mida ta on kogu elu otsinud. Ühesõnaga, Juha on kõrvuni armunud ja elus esimest korda üritab ta reaalselt joomisega lõpparvet teha. Mida Juha aga arvesse ei võtnud on see, et kihutavalt rongilt maha astumiseks ei piisa pelgalt tahtmisest …

Filmi tõenäoliselt ainukeseks suureks miinuseks (kui praktiliselt puuduv seos raamatuga välja arvata) on Soome filmi kohta ebatüüpiliselt sugugi mitte tehniline või näitlejatega seotud. Vastupidi — heli ja pilt on laitmatud ning näitlejatöö on tõeliselt meisterlik. Filmi probleem on stsenaariumis mis liiga moraliseeriv ja suunav. Ja lihtsakoeline. Aga teisest küljest mida ühelt joomafilmilt oodata?

Kokkuvõtteks siis niipalju: iseseisva linateosena keskmisest parem meestele mõeldud film (enamuste naiste jaoks on seal pisut liiga palju nilbusi ja peerunalju), aga see hinnang on äärmiselt subjektiivne kuna see lõhub paljusi tabusi ning balansseerib napilt-napilt seal kusagil labasuse piirimail.

www.juoppohullunpaivakirja.fi

Valikutest

Ma veetsin paar päeva kodukontoris köhides ja abstraktsete teemade üle juureldes. Üks asi mille üle ma pead murdsin on küsimus, et kui suur osa inimese elust sõltub temast enesest. Ükskõik kuidas ma seda asja ka oma peas ei veeretanud, jõudsin ma järele, et enam-vähem kõik. Nagu kirsina tordi peal kinnitas täna seda Seth Godin oma päevapostituses:

  1. Valikud muutuvad harjumusteks;
  2. Harjumused muutuvad võimeteks;
  3. Võimeid nimetatakse teiste sõnadega anneteks;

Ehk siis kellegi ei ole elus lihtne vaid sellepärast, et ta on andekas — asi on selles, et ta on teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Õigete otsustamine nõuab aga vastutuse võtmist ja oskust loobuda millestki mingi eesmärgi nimel, kusjuures teinekord on need valikud niivõrd sügava tähendusega, et nad on pinnapealsel vaatlusel käsitlematud. Kui paljud inimesed on näiteks võimelised mõistma, et vaesus on suuresti valik? Aga ometigi nii see on .. mõnes mõttes on vaesus nagu alkoholism, millest paranemine hakkab kui inimene tunnistab endale kahte asja:

  1. Et inimene on alkohoolik;
  2. Et sellest tsüklist on võimalik välja tulla;

Edasi on küsimus, et kas inimene on valmis ohverdama, riskima ja panustama seda mis tal veel on selle nimel mida ta tahaks saada või pigem püüaks säilitada kujunenud olukorda (ehk leppida vaesusega)?

Valikuvabadusest räägib ka Rudyard Kiplingi poeem “A Pict Song”, mille eelviimase salmi ma siia kopeerin:

No indeed! We are not strong, 
But we know Peoples that are. 
Yes, and we’ll guide them along, 
To smash and destroy you in War! 
We shall be slaves just the same? 
Yes, we have always been slaves, 
But you – you will die of the shame, 
And then we shall dance on your graves!

Teinekord ei ole võimalik võita, see on elu paratamatus. Kuid alati on võimalik valida kuidas kaotada ja see valik võib otsustada ja suure tõenäosusega otsustabki järgmise heitluse lõpptulemuse. Või ülejärgmise, sõltuvalt sellest kui pikalt plaanid paika on pandud.

Film: “Kääbik”

Kääbik ja päkapikud

Kääbik ja päkapikud

Lühike hinnang: hea film, aga võiks olla parem. Kusjuures huvitaval kombel saaks seda oluliselt paranda paari lõikamisega. Kas ma peaksin Jacksonile sellest kirjutama?

Aga enne loo juurde minekut räägiks paari sõnaga tehnoloogiast — HFR 3D on vägev, isegi väga, aga koos sellega tiheneb infovoog — detailid on ka liikumise ajal näha ning filmitegijad peavad seetõttu rohkem tähelepanu kvaliteedile pöörama. Selle koha pealt võib “Kääbiku” tegijate ees mütsi maha võtta, kuna detailidega on tõsiselt vaeva nähtud (kui paar olulist nüanssi välja arvata). Kes kurdab peavalu ja seda, et silmad lähevad krõlli, siis paha siga mitu viga, kärss kärnas ja maa kõva (kui esimesi filme näidati, siis sattusid ka inimesed paanikasse kui rong nende poole sõitis). Minu arvates aitab see pigem filmi sisse sulanduda. Lisaks oli 3D selles filmis VÄGA hästi tehtud — seda, et justkui 3D-d näha ei olnud, ongi selle asja rebu: tähtis on ju ikkagi sisu, mitte vorm. Kui publik hakkab vormi jälgima, siis järelikult ei olnud sisu piisavalt hea,

Film hakkab pihta Frodo ka Bilbo dialoogiga, mis on tähelepanuväärne selle tõttu, et annab aimu mida filmi loojad plaanivad — piltlikult öeldes on esimene “Kääbiku” film nagu “Star Wars”-i episood 1. Oleks ju tobe, kui neljandas filmis tuleb äkitselt täiesti uus peategelaste plejaad. Lisaks Rivendelli (filmis kasutati tekstiribal loomulikult neid värdtõlkeid. Hallo? Kaljulõhe?) rahvale ja Frodole nägime ära ka Sarumani, kes juba oli niiditõmbamisega ametis ja Galadrieli. Tõenäoliselt jookseme me teises filmi ka Legolase ja võib-olla veel kellegi otsa.

Üks asi, mis mind ausalt öeldes häiris oli see, et kuigi “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” üritatakse kokku sillata ühe pika filmisarjana, on Jackson alles jätnud algse raamatu tooni ja sihgrupi, kelleks on noorema lugejad/vaatajad. Tänu sellele on film täis pidevat sehkendamist, madinat ja koomilisi olukordi. Ning pääsemisi viimasel hetkel. Ja erinevaid jaburusi, mis küll otseselt ei häirinud, kuid pärast vaatamist ikkagi hinge kripeldama jäid kasutamata jäänud potentsiaali tõttu.

Film hakkab pihta põhimõtteliselt kuulsa laulu “Nüüd mingem siit veel koidu eel” visualiseeringuga. Näeme ära Erebori, näeme ära millega seal tegeleti, näeme ära kuidas tuli Smaug, jne. Smaug ise ilmselt eelarvesse ei mahtunud tänu millele näeme ainult ta sabaotsa ja vägevat tulemöllu. Ülejäänud lugu kestab kuni kotkastega põgenemiseni. Ausalt öeldes ei olnud see film minu jaoks põrmugi pikk. Oli mida vaadata ja oli mida oodata ning minu meelest saab lõpp ikkagi vara ja ootamatult. Ometigi oli filmi ka olulisi kõrvalekaldeid algsest süžeeliinist:

BBT (ehk Bill, Bert ja Tom) oli pigem koomiline vahejuhtum ning seal tuli ka esimene suurem pettumus — kuigi Thorini ja Bilbo vahel oli algusest peale olnud teatavat sorti antipaatia panid päkapikud oma relvad kuulekalt maha kui kääbikut puruks lubati rebida. Täie teadmisega, et 10 minutit hiljem pannakse nad sellisel juhul kõik katlasse, eriti Bilbo, kes oli neist kõige mahlasem.

Azog, ehk kahvatu (või valge) mäekoll oli täiesti uus tegelane, kes toodi sisse tõenäoliselt selleks, et filmil oleks reaalne antagonist, kes hoiaks üleval konflikti ja edendaks teemat. Sellega sai ta suurepäraselt hakkama ning kuigi tema lisamine läks lahku algmaterjaliga, ühtlustas see oluliselt tempot ning oli filmi seisukohalt kindlasti hea käik. Muide, Azogi poja nimi on Bolg ja viimases filmis tuleb viimasel ilmselt Beorniga tegemist. Nüüd mõned huvitavad tähelepanekud — Jackson on goblinid ja orcid selgelt lahku löönud, kusjuures tundub, et viimased ei karda põrmugi päevavalgust, vähemast ründasid nad peategelasi siis kui päike kõrgel taevas oli. Tõenäoliselt on Jacksonil selle koha pealt ka mingi seletus olemas, sest Gandalf pinnis pärast Thorinit, et kellele ta lobises välja oma plaanid. Ka Saruman oli asjast kahtlaselt informeeritud ning võimalik, et Azog ning Saruman on algusest peale mestis olnud. Üldiselt oli ju Sarumani üks kõrvalprojektidest päikesekindlate mäekollide aretamine.

Thorin Tammiskilp -- kuningas, kangelane, maniakk

Thorin Tammiskilp — kuningas, kangelane, maniakk

Thorini antipaatia haldjate vastu. Kui Smaug Erebori tühjaks peksis, siis esimene asi mille otsa Thorin jooksis oli haldjate armee, Thanduiliga eesotsas. Kuna tegemist oli ilmselge üllatusega Thorini poolt, siis võis järeldada ainult kahte võimalike stsenaariumi miks selline asi juhtus — haldjad otsustasid, et aeg on päkapikkude kullale käpp peale panna ning Smaug jõudis lihtsalt ette või lootsid nad, et päkapikud ja Smaug peksavad teineteist vigaseks ning kuld jääb ripakile. Mõlemal puhul oleks tegemist olnud reetmise ja suurekaliibrilise persevestlusega, mis omakord tähendab seda vaenulikus oli üsnagi põhjendatud. Tänu sellele oli ka tema kohtumine Elrondiga kaugel sõbralikusest ja kogu episood möödus sootuks teistsugusena kui raamatus. Näiteks asutas Gandalf seal võtet, mida raamatus kasutati Beorni puhul — kõik peavad lõuad ning ainult tema räägib. Viimases Sõbralikus Majas toimus ka kokkusaamine Sarumani ja Galadrieliga.

Radagast. Radagast käib Dol Gulduris Surnumanajat kaemas ja üks Nazgulidest annab talle viisakalt oma mõõga mida siis tõendusmaterjalina kasutatakse. Sarumani arvates oli Radagast üks igavene lõngus ja seenesööja ning ei ole nõus asja tõsiselt võtma. Üldiselt oli tal ka õigus, kuid kogu see teema oli vajalik selleks, et teises filmis oleks põhjust minna ja Surnumanajale sisse sõita. Teatavasti räägiti sellest “sisse sõitmisest” raamatud vaid ühe lausega, kuigi muudes materjalides on asjast oluliselt pikemalt pajatatud. Kuna “Kääbiku” kirjutamise ajal ei olnud “Sõrmuste isand” veel plaaniski on filmis palju selliseid kohti, mida tuleks vaadata selles kontekstis. Näiteks Gandalfi motivatsioon Smaug ära koksata pole kaugeltki tuline kihu kodutuid päkapikke aidata — tema huvi on vältida viimase liitu astumist Sauroniga.

Thorin oli iseenesest palju paremate motivaatoritega kui raamatus. Näiteks saime me teada, et hullumeelsus on tal juba geenides — ta vanaisa pööras ära, tema isa katus hakkas sõitma ning ta ise on kujutatud ülla, kuid paranoilise valitsejana, kes isegi Gandalfiga suhtleb ainult selle tõttu, et tal on tema abi vaja. Tema kohtumine Thanduiliga saab ilmselt olema midagi, mis saab olema ootamist väärt (tuletan siinkohas meelde, et filmis nad tunnevad teineteist nägupidi). Thorini põlgus Bilbo vastu oli ka algusest peale selge ning tuline vajadus tõestada vastupidist oligi see, mis sundis Bilbo päkapikkudega kampa lööma ning proovima (ebaõnnestunult) Azogit pussitada.

Guglunk. Täiesti arusaamatu kuidas pimeduses elav ning lõhna ja kuulmise järgi saaki küttiv Guglunk Bilbo vastu nii uskumatult abitu oli? Kas sõrmus lisaks pildile kaotas ära ka heli ja lõhna? Raamatus igatahes see nii ei olnud.

Mõõgad. Mina ei saa aru mis värk sellega on, aga mina ei näinud Glamdringi ja Orcristi heledamas. “Sõrmuste isanda” filmi Glamdring samuti ei heldanud, aga Jackson on selle kohta öelnud, et tegemist oli apsakaga, mitte tahtliku lahendusega, pealegi ainult taustainfoga kursis olevad tegelased teadsid, mis värk. Selles filmis oli neil aga täita oluline osa ning kääbiku pistoda ju helendas. Muide, huvitava kõrvaldetailina tegi Jackson Astlast mäekollidetektori — kui Guglunk Bilbot kimbutanud mäekolli kiviga surnuks lõi, siis kustus ka mõõk. Ning millegipärast ei helendanud Astel siis kui Bilbo proovis sellega Azogile äsada.

Streigilugu

Olgu. Tundub, et õpetajate streik on kõigil meelel ja keelel ning tänu sellele on sugenenud hulgaliselt isehakanud nõuandjaid, kaasaelajaid ja eksperte. Eksperte siis nii jutumärkidega kui ilma. Enamus neist on allapoole igasugust arvestust ning paar tükki on sellise enam-vähem. Igaks juhuks panen ma siia oma arvamused, salamisi lootes, et need lähevad sinna teise poole peale.

Esimene asi, mida ma märkasin oli üleskutse teha streik selliseks, et see põhjustaks võimalikult palju kahju. Näiteks korraldada see esimesel septembril. Ma küsiks selle peale, et kas te sooviksite, et tuletõrjujad streigiksid näiteks siis kui teie maja põleb või arst siis kui teie pimesool lõhkeb? Üritades mõjutada otsustajaid läbi teiste inimeste rakendatakse sisuliselt kollektiivkaristust. Kui tegemist on lihtlabase ebameeldivusega nagu näiteks prügivedajate streik ja täis kastid, jne., siis võtavad inimesed asja objektiivselt. Kui tehakse asju aga nii, et seda ei ole võimalik võtta muud moodi kui subjektiivselt, siis tavaliselt pöördub avalikuse pahameel otsese probleemitekitaja vastu. Streik peab olema sõnum ning kui see on valesti vormistatud võib see sõnum jõuda valede inimesteni valel kujul ning anda soovitule hoopis vastupidiseid tulemusi.

Teiseks kui inimesed midagi soovivad saada, siis tuleb soovitu andmine anjda jaoks võimalikult lihtsaks ja meeldivaks teha. Praktikas tähendab see seda, et andja peaks ka pärast andmist suutma säilitada väärikuse, samuti ei tohiks jääda muljet, et ta on otseselt allunud väljapressimisele. Ideaalis oleks see, kus saavutatakse win-win olukord — ehk siis andja saab luua endast kuvandi kui abilisest ja sõbrast ning saaja saab mida ta tahtis. Näiteks Harri Taliga on tänu sellele asjaolule mees, kes on praktiliselt ainuisikuliselt suutnud hävitada Eesti ametiühinguliikumise. Taliga on sõimanud ja solvanud personaalselt peaaegu kõiki hetkel võimul oleva valitsuse liikmeid. Tänu sellele ei soovi keegi ametiühingutega enam asju ajada, sest positiivset stsenaariumi pole — “anna suitsu või saad tappa” tüüpi küsimustele ei ole lihtsalt võimalik vastata suitsu andes ilma, et sa ennast argpüksi ja peksupoisina ei tunneks. Tänu sellele on streikide puhul vaja jätta a) võimalus kompromissiks, b) küsida tuleb asju mida on võimalik saada, c) andja ei tohi jääda lolli ossa, d) andjal peab olema võimalik sellest profiiti lõigata ning mis kõige tähtsam e)kui kogu protsess on läbi, siis peab olema võimalik teha ülesvõte, kus streikijate juhid ja valitsus teineteisel naeratades kätt suruvad.

Kolmandaks tuleb aru anda, et mitte kõikidel õpetajatel pole olukord vilets. Paljude sissetulekud on oluliselt suuremad kui kohalike keskmine sissetulek ning nendega kaasnevad tihitpeale erinevad hüved nagu tasuta transport, eluase, arvuti, lisatulud kohaliku omavalitsuse poolt jne. Kui sellises olukorras nähakse inimest nõudmas omale veel lisaraha, riivab see märkimisväärselt kohalike õiglustunnet ning viib lõpuks selleni, et valitsuse on lihtsam keelduda kui järele anda, sest enamik rahvast on kogu ürituse suhtes pigem negatiivselt meelestatud. Kõik osapooled peavad mõistma, et streigi eesmärk on toetada neid, kelle olukord on tõepoolest nigel.

Neljandaks tuleb aru anda, et mis juhtub siis kui streik ei ole positiivne. See on üsna hea küsimus, sest mis juhtub kui õpetajad kolm päeva kooli ei tule. See võib kõlada küüniliselt, kuid mitte midagi ei juhtu — lapsed on rõõmsad et saavad omale kolm vaba päeva ning mõningastel puhkudel on ka vanemad rahul, et saavad rohkem lastega tegeleda. Õigupoolest võib minna kuid või isegi aastaid enne kui streik mingit reaalselt nähtavat ja tuntavat mõju hakkaks avaldama ning selleks ajaks on õpetajad juba ammu nälga surnud. Siin tuleb endale aru anda, et kes mõõga tõstab võib mõõga läbi ka surra. Kas streikijad on selleks valmis? Kui ei, siis pole streigil mitte mingit mõtet, sest sellest saavad aru ka otsustajad.

Viiendaks … ei, ma lõpetan siinkohas. Senikaua kuniks neile neljale probleemile pole streikijate poolt lahendust leitud, pole mõtet oodata ka edu. Ma ei hakka siin rääkima selgetest sõnumitest ja muust sellisest. See kõik on loomulik. Streigi eesmärk peab olema purustada vall, mis takistab veel allamäge voolata. Kui streigi esmärgiks saab vee voolamine ülesmäge, on see juba ette läbi kukkunud üritus.

 

ACTAvism

Kuna viimaste päevade sündmused on üsna peavoolumeedias üsna pinnapealset kajastamist leidnud, kirjutan oma seisukohad (mis neist üksjagu erinevad) maha siia. Ehk kunagi läheb vaja.

Enne oma tiraadiga alustamist tahaks ma soovitada kahte viidet: Mihhalik Lotmani kirjatükki pealkirjaga “ACTAst” ning Sten Tamkivi “Internetikasutajate õigused kirja”. Kuigi ma ei jaga KÕIKI seisukohti mida need postitused, on neist mõlemas olemas tõhus iva, mida tasuks kaaluda.

Näiteks ei leia ma, et internetikasutajatel oleks vaja mingeid eriõiguseid ja -kohustusi. Me elame 21-s sajandis ning Internet on praeguse ühiskonna lahutamatu osa ja ma leian, et kõik sotsiaalsed normid peaks kehtima täpselt ühte moodi nii digitaalses kui füüsilises keskkonnas — ei tohiks olla nii, et ühes on üks asi lubatud ja teises mitte.

Tagasi ACTA juurde. Ma mäletan kui Keskerakond kupatas kunagi vene noored vabariigi valitsuse vastu sõna võtma ning kui neid intervjueeriti, siis selgus, et nad tegelikult ei tea miks nad kohale tulid (või loopisid asjasse mitte puutuvaid loosungeid). Samas asi tuli ilmsiks ka Vabaduse platsi meelavalduse juures — inimesed ei adunud miks nad kohale tulid (fooliummütsid, Guy Fawkesi maskid ja internetimeemid), mida ACTA endast kujutab, ajasid lootusetult sassi sisu ja vormi ning ei erinenud ka muudes nüanssides oluliselt nendest venelastest, kes Toompea lossi ees oma suid teipisid. Eriti paradoksaalne oli see hetk, kus kohaletulnud kooris määgisid, et meie pole lambad.

Siinkohas tahaks ma teha ühe täpsustuse — sellised üritused on vajalikud, kuid veel rohkem on vaja, et inimesed mõtleksid oma peaga, saaks aru millest nad räägivad ning miks nad on kohale tulnud. Praegusel hetkel kumas selles üritusest läbi sõnum, et inimesed on kohale tulnud selleks, et neile tundub: rünnatakse nende arvates nende võõrandamatut õigust tõmmata tasuta Pirate Bayst filme, muusikat ja mänge. Tsensuur, politseiriik ja internetivabaduse piiramine.

Sellega seoses tuleb ilmsiksveel üks paradoks. Suur osa neist blogidest, mis on ACTA vastu sõna võtnud sisaldavad piiranguid, mis keelavad avaldatud sisu levitamise ilma loata või võtavad pikalt-laialt sõna privaatsuse teemal. Ometigi on privaatsus teatud mõttes tsensuur ning õiguste küsimus on tegelikult see, mille jaoks ACTA ellu kutsuti. Selline topeltstandardite süsteem jätab vägisi mulje, et kõik mis on minu aias on “мой” ja kõik mis on teisel pool aeda on “наша”. Igasugune maailma muutmine peab algama eelkõige iseenesest, sest vastasel korral võib kogu see aktivism olla hullem kui niisama kõrvalvaatamine — tee põrgusse on sillutatud sõnadega “Ma tahtsin ju ainult head”. Kui sa ei ole valmis seda teed mööda ise kõndima, pole põhjust nõuda seda ka teistelt.

Laias laastus on ACTA katse viia autoriõiguste arutelu 21.-sse sajandisse. Eelmine aasta ületas digitaalse muusika müük Ühendriikides füüsilisel meedial müüdava muusika müügi. Füüsiline meedia oli väga pikka aega vahend, millega hoolitseti selle eest, et (piltlikult väljendades) oleksid lambad terved ja hundid söönud. Proovides analoogset lähenemist digitaalsele meediale üle kanda tekkisid erinevad DRM lahendused, rootkitid ja muu selline. Ning loomulikult kukkusid need lahendused läbi, sest ainuke võimalus garanteerida, et intellektuaalse omandi loojad oleks huvitatud oma tegevuse jätkamisest on läbi seadusandluse.

Seadusandlus on suuresti ka põhjuseks, miks sisu levitamist piiratakse hetkel riikide põhiselt. Loomulikult on tegemist kunstliku meetodiga, sest Internetil pole ei piire ega rahvust, kuid senikaua kuniks pole olemast universaalset seadusandlust, pole võimalik selles valdkonnas suurt midagi ette võtta. Tänu sellele tuleb ACTA-t võtta ku katset midagi selles suunas ette võtta. Paraku on probleem (ja väga paradoksaalne probleem), et äriühingud on oma vigadest õppinud, ühiskond aga mitte. ACTA oma olemuselt sõitis radari alt läbi peaasjalikult sellepärast, et puuduvad ühiskondlikud huvigrupid kellel on kompetents, koostöövõime ja volitused ning kes esindaks n.ö. teist poolt. Riik ei saa seda rolli täita, kuna riik peaks käituma pigem erapooletu arbiitrina, mitte ühe poole esindajana. Paraku kipub see nõnda aga välja kukkuma, kuna äriühingud on suutnud enda seisukoha selgelt välja öelda, ühiskondlikud organisatsioonid aga mitte. Isegi Vabaduse platsil toimunud meeleavaldus ei olnud ju tegelikult ACTA, vaid Ansipi fooliummütsijutu vastane.

Sesoses sellega teeksin ma omalt poolt ettepaneku kutsuda ellu ümarlaud, mille eesmärk on analüüsida kujunenud olukorda, vaagida erinevaid variante ning teha valitsusele/Riigikogule ettepanekuid. See ümarlaud peaks olema tasakaalustatud, ning sisaldama kõiki koostöövõimelisi huvigruppe. Oma olemuselt on aeg ACTA suguse seadusandluse jaoks küps, oluline on pigem see, et asi ei kahjustaks kellelgi huve.

John Scalzi: “Old Man’s War”

“Old Man`s War” on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema “Tähesõdalastega” üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus — raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui “Starship Troopers” oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul “Ei midagi erilist”:

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis “Old Man`s War” räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast — inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma “sarved” maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada — saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu “tähesõdalaste” ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad ™ ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama — ning võrdlemisi vääralt — nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa … ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Film: “Memento”

“Memento” on film mehest, kes tänu ühes eelnevas intsidendis saadud ajukahjustusele ei ole võimeline genereerima pikaajalisi mälestusi. Põhimõtteliselt on ta pikema vestluse lõpuks unustanud, millest alguses juttu oli ning isegi kes ta vestluspartner on. Kuni instidendini elas ta seevastu aga täiesti normaalset elu ning kõik mälestused hetkeni, mil ta teibaga vastu pead sai on alles. Muide, sissetungijad tapsid ka tema naise ja kuna see on ta viimane “normaalne” mälestuspilt, siis on kurjategija tabamisest saanud tema kinnisidee (kui seda nii nimetada võib).

Kogu film ongi üles ehitatud tema n.ö. tervisehäirele. Meelde jätmise asemel saadab ta iseendale kirjakesi ning polaroide ja tähtsamad detailid tätoveerib ta oma kehale. Näiteks on ta varasemas elus kokku puutunud ühe analoogse juhtumiga ning selleks, et oma olukorrast kiiremini sotti saada, on ta käele lasknud kirjutada selle tegelase nime. Huvitaval kombel on ta nõnda õppinud isegi iseendale valetama.

Kogu film on täis põnevaid lahendusi ning suurepärast lavastajatööd, kuid paraku astub ta täpselt samasse pange kuhu kümme aastat hiljem astus Christopher Nolani teine film “Inception”: film ei anna tervikliku muljet, samuti pole süžee lahendused usutavad kuna asjad juhtuvad ainult sellepärast, et lavastajal on loo jätkamiseks vaja, et need juhtuks. Huvitavad lahendused ei ole paraku küllaldased ning tänu sellele on seda linateost raske teist korda vaadata. Sarnasus “Inceptioniga” on niivõrd tugev, et kohati jääb isegi muljet, et uuem film võiks vabalt kanda nime “Memento 2”. Päeva lõpuks ei mõju asjale hästi ka see, et see tervisehäire kipub olema AINUKE vedav tegur ja tänu sellele kuritarvitatakse seda igast asendist.

Kokkuvõtteks: film on kindlasti väärt korra vaatamist, eriti kui eesmärgiks on ise kinoalal kätt proovida. Ometigi ei tasu sellele erilisi lootusi panna, sest süžee on lünklik ja ebausutav. Laias laastus on tegemist näitega, et briljantne lavastajatöö on võimeline kompenseerima puudujääke nii sisus ning eelarves. Hindeks kolm punkti viiest.

Eurovisioon 2011

Taaskord on käes maikuu; see osa aastast, mil isehakanud “muusikagurmaanid” täidavad interneti müraga teemal kui halb on Eurovisioon ja kuivõrd halb on ühe või teise riigi lugu — mis viitab sellele, et salaja kapis on see võistlus siiski ära vaadatud ja kogu üritus on ühel või teisel viisil nõnda oluline, et ei saa mitte vaiki olla. Personaalselt arvan ma, et tõeline muusikagurmaan kardab Eurovisiooni nagu vanatühi välku ning veedab maikuu kusagil maakohas, kus ei ole telerit ja interneti ning kuhu ei tooda lehti. Igal juhul on tema jaoks see teema piisavalt piinlik, et seda mitte ise üles tõsta. Täpsustuseks niipalju, et ma ei ole muusikagurmaan ja mul jäi kogu ürituse vaatamine pooleli hoopis muudel põhjustel.

Nüüd kus ma olen Facebookist kogu kohase ja ebakohase tagasiside läbi lugenud võin ka oma seisukohta avaldama hakata. Kõigepealt laulust enesest: kui üle-eelmise aasta “Rändajad” välja arvata, siis jagunevad viimase aja Eesti esindused kahte kategooriasse — protestilaulud ja nn. eurovisioonilaulud. Kumbagi kategooriat pole seniajani saatnud edu, kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis viimase kümne aasta jooksul on edukad lood olnud pigem omapärased kui meie mõistes “eurovisioonilikud” (kõige markantsemaks näiteks on selles sektoris loomulikult soomlaste Lordi) lood. Selles mõttes on natuke tobe lugu, et poksimatšile saadetakse meil regulaarselt maletajaid.

Vähemasti koos Lordiga on Soome oma vitsad kätte saanud ja mõtleb nüüd vabameelsemalt. Soomlastel on tegelikul ilmselt veel üsna hästi meeles kui 2000 aasta kohaliku võistluse võitis Nightwish looga “Sleepwalker” ja mis žürii poolt ära vetostati kui “ebaeurovisioonilik”. Nightwishi asemel saadeti Nina Åström, kes tõi koju meie põhjanaabrite jaoks suhteliselt eduka tagantpoolt viienda koha. Arvestades nõrka üldist konkurentsi tol aastal, oleks Nightwish suure tõenäosusega olnud üks tiitlipretendentidest, aga polnud midagi teha, näopeks tuli enne kätte saata ja poroloonkollid kuus aastat hiljem medali järele saata.

Üksjagu piinlik on lugeda ka seda, et paljud inimesed ei tea, et selleaastane võitja Aserbaidžaan asub Euroopas — seda enam, et samad inimesed on esimesed naerma kui “lollid” Ameeriklased Eesti kuhugi Itaaliasse paigutavad. Ma tuletaks siinkohas meelde, et sealkandi kuningriigid olid loonud oma kõrgtsivilisatsiooni juba siis kui meie esivanemad alles soos sumpasid ja teineteist puukaigastega taga ajasid. Ega asjata ei nimetata Ühendriikides valgeid inimesi kaukaaslasteks. Muide rääkides Eurovisioonist, pole sellel tegelikult maailmajaoga mitte midagi ühist. Eurovisioon on Euroopa Ringhäälingute Liidu üritus, millest tohivad osa võtta kõik liidu täisliikmed, Peale Euroopa riikide kuuluvad nende hulka ka näiteks Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko ja Tuneesia. Iisrael saadab oma esindajaid kohale juba pikemat aega ning Maroko on käinud korra, 1980 aastal. Enamus neist riikidest ei pea seda üritust moslemite jaoks paslikuks (Iisrael!) ning  ennast näole anna, kuid neil on täiesti vaba voli oma esindaja saata kui huvi peaks tekkima.

Kuid asi sellega ei piirdu, Liidu liikmeks on soovinud astuda ka Kasahstan, Liechtenstein, Kosovo ning Katar (sic!). Seega konkurents tiheneb jätkuvalt ning kuigi tümakatreialite rahamasina jaoks on staarisaated odava liha vabrikud, ei piisa arvaestatavate kohtade saamiseks enam suurte silmadega piigadest (kellest paari aasta pärast pole midagi kuulda) ning aeg on lagedale tulla millegi uuega.

Meritokraatia

Viimaste päevade võtmesõnaks paistab olevat meritokraatia — uus hõbekuul kõikide probleemide lahendamiseks, demokraatia aseaine. Meritokraatia on teatavat sorti ideoloogia, mis deklareerib, et targemad, moraalsemad ja eetilisemad juhivad neid kellel nendes valdkondades on veel arenguruumi. Rääkides meritokaatiast kui demokraatia aseainest näitab väga selgelt kummal pool joont skaalal juhtoinad ja ülejäänud lambad kõneleja ise asub. Meritokaatia on ideoloogia, sellal kui demokraatia on valitsemisvorm; üks on kott ja teine koti sisu.

Aga tagasi asja juurde. Teema püstitus on huvitav pigem selle tõttu, et vahe esimeste oinaste ning viimaste lammaste vahel on meil viimasel ajal veninud nõnda suureks, et tagumine ots ei küüni enam nägema, mis eespool toimub, veel vähem mõistma. Nende arvates juhivad neid eespool kõndivad lambad. Ma pean seda rääkides silmas, et riigid kui masinavärgid on muutunud viimaste sajandite jooksul nõnda keerukateks omavahel sisemiselt ja väliselt põimunud süsteemideks, et juba oma olemuselt on meritokraatia nende toimimisse sisse kirjutatud. Meritokraatiast ei ole mõtet unistada; juba viimased sada aastat on kogu maailma (välja arvatud käputäis tähtsusetuid arenguimaid) juhitud läbi meritokraatia. Ka Eestit.

Muide, enamus režiime pole meritokraatiast põrmugi vaimustuses, kuigi tavaliselt on nad olnud piisavalt pragmaatilised, et suuremaid rumalusi vältida. Näiteks viis Stalin kolmekümnenda lõpus läbi Suure Puhastuse, mille käigus ta kõrvaldas pildilt lõviosa erinevate tasemete juhtoinastest, nähes võimekamates ning ambitsioonikamates ohtu režiimile ja positsioonile. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata ning kogu ettevõtmine tipnes NSVL-i (sisulise) lüüasaamisega Talvesõjas. Kuigi elavjõus oli Nõukogude armee ülekaal kolmekordne, lennumasinates kolmekülmnekordne ja rasketehnikas lausa sajakordne, suutis Stalin okupeerida vaid 11% Soomest, hävitada täielikult kuvandi oma riigisti kui ülivõimust ning kaotada võrreldes Soomega viis korda rohkem sõdureid, kuus korda rohkem lennumasinaid ja tervelt sada korda rohkem rasketehnikat. Päeva lõpuks sai kõikidele selgeks, et ustavus Parteile ei ole aseaine kompetentsile ja sellise kaliibriga faux pas sundis Stalinit oma seisukohti revideerima, meritokraatia taastama ning võib isegi öelda, et tänu sellele lüüasaamisele suutis NSVL paar aastat hiljem sakslaste pealetungile vastu seista.

Mõnes mõttes tuleb siiski aru saada ka nendest, kes demokraatiat ja meritokaatiat vastandavad. Asi on selles (kui banaalselt väljenduda), et targad ei saa juhtida lolle, sest lollid ei küüni mõistma mida targad teevad, tänu millele nad peavad nad hoopis tarku lollideks (või vähemalt saamahimulisteks röövlinägudeks). Selle jaoks on demokraatia välja töötanud erinevaid vahekihte, kus lolle juhivad vähem lollid, keda omakorda juhivad vähem targad, keda omakorda juhivad targad. Või arvasite te tõesti, et need asjapulgad Riigikogus võtavad vastu reaalseid otsuseid? Reaalsed otsused võetakse vastu sootuks teistel tasemetel kusagil parteide tagatubades ja kompetentsemate ametnike kabinettides, mis omakorda lähtuvad oma otsustes nende inimeste töödest kelle visiitkaarte kaunistavad sellised tiitlid nagu Ph.D. ja seinu Nobeli preemia diplomid. Ma muide ei pea täiesti teadlikult üldistan, sest ma ei usu universaalsesse lollusesse nagu ma ei usu ka universaalsesse tarkusesse. Andekas viiuldaja võib olla poliitikas täielik võhik ning hea matemaatik võib olla majanduses ümmargune null. Küsimus on rohkem selles kuivõrd üks või teine isik on valmis seda tunnistama, kuna poliitika ja majandus eraisiku tasemel on jõukohane ju igaühele.

Tulles tagasi selle oinaste-lammaste jada näite juurde tuleb nentida, et selline pikk vahe esimeste ja viimaste vahel pole kaugeltki mitte optimaalne. Meie puhul on see tingitud režiimivahetusest, kus viimaseid tagant utsitava karjakoera rolli täitnud repressiivorganite asemel pole vaba maailma sotsiaalne surve jõudnud veel kasvada ja tänu millele tuleb meil jalgade lohistajaid pidevalt järgi ootada. Õnneks on viimaste aastate jooksul tekkinud ka arvestatav keskkiht, mis järjest tihedamalt pahuraid pilke üle õla heidab. Uskuge mind, mitte keegi ei taha elada riigis, kus edasiliikumise tempo dikteeritakse viimaste järgi.

Pages:1...9101112131415...145