pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Piirkiirus Tallinna kesklinnas

40km/h

40km/h

Rahvaküsitlus Tallinnas on läbi saanud ja katset piirata liiklemise piirkiirust Tallinna kesklinnas võib lugeda läbikukkunuks; selle idee poolt oli alla viiendiku hääletanutest. Selline tulemus oli ka ette prognoositav ning võib isegi väita, et äkki oli tegemist lihtsalt suitukattega mingile muule kitsaskohale (näiteks auklikud teed) elik rahva pahameele suunamine ülerõhuventiili.

Kuigi tagantjärele pole ilus rusikatega vehkida, otsustasin ma igaks juhuks mõned kalkulatsioonid teha. Paar liikluskunni (näiteks Villu Vane) on väitnud üsna koomiliselt, et mida aeglasem on liiklus, seda rohkem mahub autosid korraga tee peale, kuna autode pikivahe väheneb. Selle väite naeruväärsts näitab ilmekalt see, et kõige rohkem mahub teele autosi, mis on pargitud ja kui vähegi võimalik, siis küljega sõidusuunas. Jutt ei käi ju sellest palju teele autosi mahub, vaid ikka sellest kui suur on magistraalide läbilase.

Olgu, laseme numbritel enda eest rääkida. Linnas peab pikivahe olema vähemalt pool sõidukiirusest ehk siis 50km/h puhul on selleks numbriks 25m ja 40km/h puhul 20m. Oletame lisaks, et auto pikkus on keskmiselt 5 meetrit ehk teisisõnu läbiks kontrollpunki üks auto 50km/h puhul iga 2.16 sekundi tagant ja 40km/h puhul iga 2.25 sekundi tagant. Ehk teisisõnu mahuks sama lõiku läbima tunnis 50km/h puhul 1666 autot ning 40km/h puhul 1600 autot. Vahe on küll suhteliselt marginaalne, kuid numbrid ei taha kuidagi nõustuda Vane sõnavõtuga. Lisaks on näha, et mida aeglasem on liikumiskiirus, seda suuremat mõju avaldavad erinevad sundpeatused, nagu valgusfoorid, ristmikud ja teeandmised.

Asja teeb muide huvitavaks ka see, et aastast aastasse on õnnetuste arv kogu linna piires kahanenud ning ma ausalt öeldes ei suuda meenutada, millal toimus viimane tõsisemate tagajärgedega õnnetus Tallinna südames, mis ei oleks olnud seotud ühistranspordi, joobes juhtide või jõhkrate liikuseeskirjade rikkumisega, mida kogu see ettevõtmine niikuinii ei kataks. Isenesest on ju tore järgmine aasta uuesti deklareerida, et jälle on vähem õnnetusi ja üürata ajakirjanduses nagu Jeeriku pasun: “Tehtud!” Paraku oleks see juhtunud niikuinii. Ja kui juhtumisi peaks õnnetuste arv kasvama, siis saab ju alati väita, et muidu oleks probleeme veelgi rohkem olnud …

Üldiselt võin ma tuua veel paar asja, mis kogu selle kampaania oleks problemaatiliseks teinud. Nimelt tähendab linnaliikluse kiiruspiirangute muutmine automaatselt ka valgusfooride ja liikusmärkide ümber seadistamist. Summad, mis selle peale kuluks võivad vabalt ületada 10 miljoni krooni piiri. Teiseks väheneks kindlasti juhtide tähelepanu, sest linna loomulik liikumiskiirus on umbkaudu 55km/h — kui kõik piirangud kaotada, siis see number on nii öelda loomulik kulgemistempo, mis iseeneseslikult linnas tekiks. See on nagu kõndimistempo, mis iseeneseslikult jääb enamustel inimestel kusagile 5km/h kanti ja millest aeglasemalt kõndimine nõuab eraldi pingutust. Mida rohkem peab autojuht hoidma oma pilku ja tähelepanu spidomeetril, seda vähem ta jälgib ümbrust. Hea näide on Suur-Ameerika vilkuvate tuledega vöötrada, mis tõmbavad küll endale juhi tähelepanu kui teevad seda vöötrada ületava inimese arvelt ja vähemalt minu arvates on sealsete viimase hetke äkkpidurdustest ringitud plekimõlkimiste arv pärast selle jõulupuu paigaldamist hoopis tõusnud. Muide, suure tõenäosusega oleksid sohvrid seda piirangut en masse erianud, aga kas on vaja teha seadusi, mis juurutavad inimeste mõtlemises seadusekuuletust?

Lõpuks ei saa muidugi ümber ka sellest, et tipptundidel (ja ka enamustel muudel tundidel) ei ole kesklinnas ka parima tahtmise juures maksimaalse lubatud sõidukiirusega liigelda, mis tähendab seda, et kogu see ettevõtmine on juba oma eos täiesti mõttetu tsirkus, poliitiline Potjomkini küla.

Eesti peaks toetama Mistralite müüki Venemaale

Kaks Mistral klassi laeva, Mistral ja Tonnerre

Kaks Mistral klassi laeva, Mistral ja Tonnerre

Et elu huvitavaks teha pakun välja ühe kohalike jõujumbudele vastukarva idee — Eesti peaks ametlikult toetama Mistral klassi dessantlaevade müüki Venemaale, sest suures plaanis on kogu projekt Eesti huvides. Miks? Alustame algusest …

Kõigepealt võtame kokku ja vaatame, kes on selle projekti vastu? Üllataval kombel on selle vastu praktiliselt kõik, osad õigetel, osad täiesti valedel põhjustel. Idanaabrite sõjaväeladvik on täiesti põhjendatult seisukohal, et relvastuse ost välismaal seab nad sõltuvusse välismaa tarnijatest, nõrgendades samal ajal kodumaist relvatööstust. Omalt poolt lisaksin ma veel juurde, et kogu projekt viiks naftaeurod tagasi Euroopasse ning tasakaalustaks piirkondade omavahelist väliskaubandust. Muide, tegemist oleks suurima relvatarnega vanade vaenlaste vahel pärast Teist Maailmasõda ja avaks uksed ilmselt järgmistele projektidele.

Mida siis see Mistral klass endast kujutab? Tegemist on Prantsuse laevastiku suurima klassiga, mis ei ole varustatud tuumageneraatoriga. See võib pardale võtta kokku 16 keskmise suurusega kopterit, millele on laeval 6 maandumisplatsi.  Lisaks on laeval neli pargast relvastuse ja sõdurite vedamiseks maale, ruumi ligikaudu 100 sõiduki jaoks, mille hulka mahub ka tanke ning 450 sõduri jaoks. Kriisiolukordades võib lühiajaliselt alusele tuua ligi kaks korda rohkem inimesi, muutes selle ideaalseks evakuatsiooniplatvormiks. Prantslased kasutavad oma Mistral klassi laevu humanitaarmissioonide tarbeks ning rahuvalveülesannete täitmiseks. Näiteks saadeti just need laevad evakueerima Prantsuse kodanike 2006 aasta Iisreali-Liibanoni konflikti ajal. Laev sisaldab muu hulgas ka välilaatsareti ning see on võimaline toimima staabina väiksemate konfliktide ajal.

Mida venelased sellega teha saavad? Balti riikidele selline monstrum üldiselt ohtu ei kujuta, sest kui Venemaa peaks soovima siin sõjatrumme taguma hakata, siis on tal palju lihtsam läänepiir ületada. Taoliste aluste paigutamine Eesti liitlaste ning sõjategevuse vahele võrduks nende mahakandmisega ning kui arvestada nende funktsionaalsust ja hinda, oleks taoline teguviis Venemaa vaatevinklist mitte ainult mittevajalik, vaid suisa kuritegelik. Kahjuks mitte kõik endised idabloki riigid ei saa sellist geopoliitilist olukorda nautida ning on kaks riiki, mis taolisest diilist ohtu võivad tunnetada: Gruusia ja Ukraina. Muide huvitaval kombel on Gruusia neist kahest isegi vähem ohustatud kui Ukraina, sest Venelastel juba praeguseks mitu baasi nende pool mägesi ja seega vähemalt hetkel ei oma Mistralid sellel suunal erilist väärtust. Samas Ukrainaga on lood sootuks teised. Pisitasa on Ukraina mõista andnud, et tahaks Krimmi baase omale tagasi — asjaolu, mis on ühest küljest komplitseeritud ja teisest küljest ka Vene poole jaoks mõeldamatu. Krimmi baaside andmine Ukrainale muudaks kogu Musta mere laevastiku kodutuks, pealegi sai Ukraina omale Krimmi alles eelmise sajandi viiekümnendate lõpus just Venemaa käest ning kui hakata ajaloolisele järjepidevusele rõhuma, siis ei ole asi Kiievi jaoks põrmugi hea. Näiteks kui läbi golodomori kuulutada kuritegelikuks kõik nõukogude võimu teod, siis kuulutataks kuritegelikuks ka Krimmi andmine Ukrainale. Kujutage nüüd ette (läbinisti teoreetilist) olukorda kui Venemaa peaks näiteks pakkuma välja diili, kus Eesti saab tagasi Tartu rahu järgsed territooriumid, tingimusel, et Venemaa saab tagasi oma tolleaegsed territooriumid Musta mere ääres. Kuidas Eesti peaks siis käituma?

Ühe huvitava “võiduna” pakuti välja, et laev müüakse Venelastele ilma relvastuseta. See on naeruväärne peamiselt seetõttu, et sellel laeval praktiliselt pole tõsiseltvõetavat relvastust peale mõningase kaitsevahendite. Hakata väitma, et need kujutavad mingit reaalset ohtu maailmarahule ei erineks oluliselt sellest, kui hakata vastu raketitõrjebaaside ehitamisele Poolasse. Pealegi on nende sõjaline väärtus pehmelt öeldes olematu. See laev on mõeldud opereerima eskortflotilli kaitse all.

Seega võib öelda, et plõksimise aseme oleks palju mõistlikum oleks toetada nende laevade müüki Venemaale, sest pärast seda on oluliselt rohkem põhjust nõuda, et nad võtaks osa erinevate rahukaitsemissioonidest siin ja sealpool eksvaatorit. Võimalik isegi, et see hoiab sõjardid piisavalt hõivatuna, et nad midagi muud huvitavat välja ei mõtleks. Kui kaardid õigesti mängida saab Eesti lisaks arvestada Prantsusmaa toetusega mõnele meile olulises küsimuses, samuti toetades relvade müüki itta, loob müüja enda jaoks järelturu, õgvendab Vene relvatööstust ning suuremas plaanis viskab päris korraliku kaika kodaratesse  nende relvaekspordile. Öelge ise, kas te tahaksite laevu osta riigi käest, mis neid ise sisse ostab?

Lugu riigi IT projektidest

Tänases Päevalehes on Holger Roonemaa artikkel, mis kannab nime “IT- projektid ajab nässu riik ise”. Selgelt skandaalimaiguline lugu räägib riigi e-ettevõtmistest, nende ebaõnnestumisest ja ebaõnnestumiste põhjustest. Kuna ma olen ise selle valdkonna inimene ja omal ajal samuti riigi leiba maitsnud pean ma ka ise seda lugu paari sõnaga kommenteerima.

Ma ütlen kohe ette ära, et minu arvates on selline artikkel vastutustundetu ja ei meeldi mulle mitte üks põrm.

Esiteks. Enamus IT projekte on Eestis siiski õnnestunud ja kindlasti paremini kui enamustel muudel riikidel. Kuna paljud selle valdkonnas sammud on olnud unikaalsed, puudub nii meil kui mujal vastav kompetents. Selles valguses on loomulik, et osa projekte lähevad nässu. Nässu ei lähe vaid need projektid, mida ei teha või mida tehakse kindla peale, mis tavaliselt tähendab seda, et neid tehakse 10 aastat liiga hilja. Mitte kõig ebaõnnestumised polegi ebaõnnestumised, vaid pigem kasuliku kogemuse allikateks, mille põhjal on sündinud uued ja paremad projektid. Praegune e-maksuamet on läbinud päris mitu iteratsiooni ning pälvinud palju tähelepanu — ja kiidusõnu. Kuid see edu tuli ju tänu julgusele tallata tundmatut rada ja julgusele eksida. No guts, no glory. Selline materdamine paari luhtunud ettevõtmise eest oleks nagu väärtusliku tõukoera nüpeldamine selle eest, et ta peremehe kaitseks välja astudes ja üksi karu maha murdes kriimustada sai.

Teiseks ei meeldi mulle artikli ründav pealkiri. Kui lugu lõpuni lugeda, siis selgub, et keegi teine, tundmatuks jääda sooviv inimene ütleb otsesõnu välja, et selline süüdistamine on jama ja kuigi eksisteerib eksimusi, pole need valitsevad ja pigem on probleem selles, et ebaõnnestumised toimuvad ikka ja jälle samade ettevõtetega, samas kui teistega laabub kõik kenasti. Samas jäävad need ebaõnnestunud tegelased pahatihti võitjaks, kuna selline on vähempakkumiste iseloom.

Kolmandaks on see, et kuigi Kalle Arula kurdab, et riigil võib tõesti puududa arhitektuuriline kompetents, ei pea mina seda oluliseks. Tavaliselt just see osa ostetakse täitja poolt sisse ja seega pole selle tervikuna majasisesena hoidmisel suurt mõtet. Vähemalt teoreetiliselt peaks selle valdkonnas olema täitja kompetents oluliselt suurem tellija osast, sest lõppkokkuvõttes kes selle projekti lõpuks teostab — loogiline oleks ikkagi, et suurema kompetentsiga osapool.

Milles siis värk?

Tegelikult asi ei ole täiesti probleemivaba — kaugel sellest — küsimus on rohkem üldisemas mentaliteedis kui kompetentsis. Kui Eesti millegagi hiilata võib, siis on tegemist just sellesama kompetentsiga ja ainuke tõeline takistus on mentaliteet. Ma soovitan lugeda Raimo Ülavere  coachinguteemalist lugu nimega “Peame teadma, miks see juhtus!” See räägib sellest, kuidas süüdistamine (ka varjatud) tekitab asjatut konfrontatsiooni ning soovimatust näidata üles omapoolset initsiatiivi, sest iga tegu, mis väljub kokkuleppe raamidest võib tuua kaas soovimatuid tagajärgi. Alati on mugav ennast lepinguga kaitsta: me tegima kõik täpselt nii nagu kokku leppisime, ise olete süüdi, et seda ette ei näinud.

See viimane tekitabki olukorra, kus täitja isegi kui märkab, et plaan ei pruugi töötada või omab paremat ideed, kuidas olukord lahendada vaikib sellest, sest see tähendaks riskide võtmist. Ma oleks päris huvitunud sellest, millal tellija kuulis täitja käest sellist juttu: “Järelanalüüs näitas, et see projekt on mõttetu. Teeme ettepaneku, et te maksate meile 20% lepingutasust ja lõpetame selle projekti selle asemel, et lõpetada see hilisemas faasi, kus on hulk tööd tehtud ja raha kulutatud”? Ja millal on tellija sellega nõustunud? Millal tellija ja täitja on projekti algfaasides sõbralikult arutanud potentsiaalseid kitsaskohti ja tõrkeid, neid ette planeerides ja nende vältimiseks ühiselt panustanud? Ma kardan, et me räägime siin üliharvadest eranditest, sest praktikas täitja üritab hambad tangis lõpuni venitada ning täitja hakkab esimesel võimalusel jalgadega trampima. Kui palju erineb selline suhtumine paar väärtiti lausutud sõna eest loomavagunitesse ajamisest? Üldiselt oleks hea kui siinpool Peipsit lõpuks ometi hakkab inimestele kohale jõudma, et tegelikult pole palju vahet, kes eksis; kui me oleme paadis kahekesi, siis upume või ujume me täpselt samas vees ning süüdlase leidmine omab tähtsust alles siis kui mõlemad on randa jõudnud. Kui siiski.

Laske inimestel eksida, peaasi, et midagi tegemata ei jäeks.

Eesti Vabadussammas on virisemine

Mul on sellest Vabadussamba kallal virisemisest kopp ees. Kohe tõsiselt on kopp ees. Selle sambaga on olnud juba aastaid jama. Ühest küljest oli seda sammast mitte vaja, vaid kohe väga vaja — omariikluse mälestusmärgi, ükskõik millised, tsementeerivad riigi iseseisvuse alustalasi ja loovaid sümboleid, mis viimasel ajal on eestlaste jaoks hääbuma hakanud. Koos keele ja meelsusega. Nagu ikka ei ole selle juures tähtis mitte vorm, vaid sisu ning tegelik Vabadussammas asub iga inimese enda sees. See suur kolakas seal platsi servas on lihtsalt võtmeks ja võti avas ukse näitamaks, kes me tegelikult oleme.

Kes me siis oleme. Suuresti oleme me kõik erinevad, kuid sellest jookseb läbi üks defineeriv joon, mis rahva kaheks jaotab, tekitab polaarsuse ja koos sellega toob ka teatavat sorti selguse, mis pikas perspektiivis on ilmselt puhastava iseloomuga. Me saame teada, kes me oleme ja näeme esimest korda ennast sellisena nagu teised meid näevad. Küsimus on nüüd rohkem selles, et kas me julgeme endale otsa vaadata või süüdistada neid, kes julgevad?

Selleks defineerivaks jooneks on suutmatus ja soovimatus olla ise, mõelda omi mõtteid ja teha omi tegusi. Kritiseerida ning lõhkuda on lihtne, esimese jaoks pole vaja midagi teha, tuleb lihtsalt avada pudrumulk ja sooja õhku välja lasta. Lõhkumise jaoks on vaja natuke rohkem: madalat laupa, sepavasarat ning viha kõige vastu, mis on erinev. Me nägime aprillirahutusi, aga kas me õppisime sellest midagi? Üksainus heidetud kivi hävitas selle, mille keegi oli pika aja jooksul valmis ehitanud ja millesse ta oli investeerinud oma aega ja vahendeid. Seda kivi oli samas nii lihtne heita ja ma kahtlustan, et heitja jaoks tundus see ka õiglane ning õilis tegu. Kas me oleme valmis neist paremad olema või tegelikult oleme samasugused mölakad, kes räägivad lihtsalt erinevat keelt?

Mis tähendab suutmatus ja soovimatus? Selle sambaga on tegeletud juba aastaid ning alati on seda saatnud lakkamatu ning kõikemattev virin. Küll ei sobi üks asi, küll teine, osadel puhkudel viriseti selleks, et endast märku anda osadel puhkudel seetõttu, et autoriks oli vale inimene, jne. Meie riik hakkab varsti kolmandat aastakümmet käima ning aeg on muutuda. Kui esimeses aastakümnes võeti vastu kõik mis anti ja nõuti juurde, siis teises aastakümnes oldi vastu kõigele, mässati ning ei nõustutud mitte millegagi, mis oli kellelgi teise poolt tehtud. Riigid on selle koha pealt nagu lapsed, rahvusriigid seda enam. Sammas oli murranguks; näha on, et inimesed on väsinud sellest negatiivsusest ja vastandumisest — on hakanud tekkima uus põlvkond, kes on palju selgema silmavaatega ja resoluutsem. Kuidas tegutseda ja mida võtta ja jätta otsustatakse ise — kui kellelgi on mingeid paremaid ettepanekuid, kuulatakse see ära, kui kellelgi plaane pole, aga soovib niisama vinguda ja viriseda, seda ignoreeritakse. Asjad ei saa kunagi tehtud, kui arvestatakse ebakonstrutiivsusega.

Sellega koos on minu ettepanek selline. Olgem positiivsed. Kui midagi ei meeldi, siis pakkuge välja parem variant. Või toetage kellegi teise paremat varianti. Kui valida ei oska, siis pole põhjust ka hädaldada, sest selle otsuse tegid inimesed, kes oskavad. Kui te käite valimispäeval Internetis ehk urni juures ja lükkate sinna tühja ümbriku, siis loetakse see rikutud sedeliks, millega tulemusi kokku lükates ei arvestata. Sama kehtib ka selliste otsuste puhul. Võib ola, et mitte kõik otsused ei ole lihtsad ja mitte kõik valikud ideaalsed: sellisel juhul valige halbadest parim või pakkuge omalt poolt midagi. Kui maailma oleks must ja valge, siis poleks ju otsuseid vaja teha, vaid kõik oleks niigi selge. Vastu oskab igaüks olla, kuna vastu olija ei vastuta millegi eest. Poolt olemine nõuab kodanikujulgust ja mõistmist.

Otsustage nüüd ise, kas teie Vabadussammas on virisemine või konstruktiivsus. Pool aastat on möödas ja ikka leiab inimesi, kes peavad konstruktiivseks pärast kaklust rusikatega vehkida — ometigi on praegult juba hulgaliselt muid asju, mida on veel võimalik muuta ja kuhu on veel võimalik panustada.

PS. Muide vahepeal tuli jutuks, et miks nii palju raha selle peale kulutati ja et “mina küll oma maksudest seda ei maksaks”. Meil on hunnikute viisi erinevaid muid projekte samaaegselt käimas, kuhu iga aasta kulutatakse miljardeid kroone. Sealsamas kõrval on inteu (kuigi praktiline) liuväljak, mille hind on palju kosmilisem. Selles plaanis on see tühine 100 miljonit köki möki ja kujutage endale ette, et see raha on saadud nende maksudest, kellele see sammas meeldib. Teile jääb näiteks see liuväljak.

Mis on Apple iPad?

iPad

iPad

Henrik Roonemaa kirjutas tänases päevalehes, et Apple jooksis oma eile välja hõigatud iPad-iga lati alt läbi. Mina väidan, et latt on vaid sellepärast püsti, et Henrik ootas vale lati juures. Tuues võrdluseks kaks Apple varasemat megahitti: digimuusikamängija ja nutitelefon, siis kumbki ei olnud uus toode ja kumbki ei olnud ka revolutsiooniline. Need on olid hoopis tooted, mis olid õigesti tehtud ja mõeldud tarbijagrupile, mida ei eksisteerinud vaid sellepärast, et sobivat toodet ei eksisteerinud.

iPadiga sihib Apple taaskord gruppi, mida ei eksisteeri vaid sellepärast, et seniajani pole ükski toode oma hinna ja kvaliteedi suhtega suutnud seda luua. Henrik nägi selles väljavenitatud iPodi. Mina väidan, et Henrik eksib.

Mida mina näen selle seadmes? Ma näen selle uue põlvkonna seadmete tekkimist, mis mahuvad kategooriasse “consumer computing”. Sellele on pisut raske leida korraliku maakeelset vastet, seega ma ei hakka praegud nii ad hoc seda ka välja pakkuma, kuid selle visiooni taga on seadmed, mis on pidevalt võrku ühendatud, pidevalt käepärast ja alati sisse lülitatud ning valmis kasutamiseks. See on mõeldud kasutajale, kellel juba on arvuti ja telefon ning see pigem täiendab neid, kui asendab.

Seda iseloomustab mitu asja. Esiteks on seade üsna võimas, samas ei toeta asi multitaskingut — jah, see seade lubab korraga käivitada vaid ühe programmi, aga ta jooksutab seda väga-väga sujuvalt.Tegemist ei ole rõhutatult töövahendiga, vaid just tarbimisseadmega, kuigi huvitaval kombel seab ta ilmselt ohtu Executive Level arvutid.

Teiseks on see alati võrgus: WiFi ja 3G kaart hoolitsevad selle eest, et Internet oleks igal ajahetkel kättesaadav ilma eelnevate käivitamiste ja ootamisteta. Isegi sülearvuti ei vedele kusagil lauanurgal oma järge oodates, selle juurde tuleb minna ja nende portatiivsus on siiski makrotasandi portatiivsus.

Kolmandaks ekraan, mis on palju kiidusõnu pälvinud. iPadi praktikas kasutada saanute sõnul teeb Apple üllitis Kindle elu üsna kibedaks, eriti arvestades sellega, et Cupertino firma on sõlminud kokkulepped viie publitseerijaga. Lisaks trügib see personaalse televisiooni turule, mis koos ettevõtte plaaniga alandada telesarjade episoodi hindu oma iStores ei ole kaugeltki võimatu. Vajaduse korral on seda võimalik ühendada ka teleriga, ning sellisel juhul on tegemist 720p funktsionaalsega meediaboksiga.

Natuke üllatav on kaamera puudumine, sest püsivõrgutus lubaks ju ideaalseid videokõnesi. Samas siiski on see mõistetav, sest kaamera on saadaval lisaseadmena ja hinna optimeerimise huvides on arvatavasti tõepoolest mõttekas jätta vabalt valitavaks omadus pilti ümbritsevast maailmast masinasse tõmmata.

Ausalt öeldes olen ma sellisest vidinast juba aastaid unistanud — teate kui tore on ilma arvuti juurde ronimata Wikipediast asju uurida, diival uudiseid lugeda ning köögis veebist toidufoorumeid sirvida. Minu igapäevases vidinakasutuses tekkis äsja just iPhone ja MacBooki vahele päris suur tühimik, mida ilmselt enne poolt aastat midagi ei täida.

Selle aasta tähtsaim film!

Selle aasta tähtsaim (kuigi tõenäoliselt mitte parim) film saab olema “The Expendables”. Kuidas teisiti saakski nimetada linateost, mille osatäitjate hulgast leiab sellised nimed nagu Sylvester Stallone, Jet Li, Jason Statham, Arnold Schwarzenegger, Dolph Lundgren, Bruce Willis, Mickey Rourke, Danny Trejo ja mille nimekiri läheb edasi?

Kusjuures selles filmis pakuti rolle ka sellistele meestele nagu Jean-Claude Van Damme, Steven Seagal, Kurt Russel ja Wesley Snipes, kes aga paraku ühel või teisel põhjusel osa ei saanud/tahtnud võtta.

Edaspidi aga lugege juba siit: IMDb ja Wikipedia.

Arvustus: L. Ron Hubbard “Fear” (“Hirm”)


Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

Pages:1...78910111213...141