pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Selle aasta tähtsaim film!

Selle aasta tähtsaim (kuigi tõenäoliselt mitte parim) film saab olema “The Expendables”. Kuidas teisiti saakski nimetada linateost, mille osatäitjate hulgast leiab sellised nimed nagu Sylvester Stallone, Jet Li, Jason Statham, Arnold Schwarzenegger, Dolph Lundgren, Bruce Willis, Mickey Rourke, Danny Trejo ja mille nimekiri läheb edasi?

Kusjuures selles filmis pakuti rolle ka sellistele meestele nagu Jean-Claude Van Damme, Steven Seagal, Kurt Russel ja Wesley Snipes, kes aga paraku ühel või teisel põhjusel osa ei saanud/tahtnud võtta.

Edaspidi aga lugege juba siit: IMDb ja Wikipedia.

Arvustus: L. Ron Hubbard “Fear” (“Hirm”)


Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

WordPress v2.9

Wordpress

Sedapsi. Lõpuks ometi on ilmunud järjekordne WordPressi suurem väljalase, mis seekord kannab versiooninumbrit v2.9. Uuendatud on päris mitut asja ning oma kuulsusetud lõpu on leidnud ka mitu staažikat viga. Võib-olla kõige märkimisväärsem uuenduse leiame piltide juures, kus nüüdsest peale on võimalik meediat tuunida — näiteks kärpida pildi suurust ning nähtavaid osasi.

Loodetavasti kõik töötab ehk teisisõnu — kui midagi kusagilt pigistab, ärge hoidke seda enda teada.

Stargate Universe

Stargate Universe

Stargate Universe

Asi millega hotellis vedeledes saab aega surnuks lüüa, on sülearvuti kõvakettale kogunenud filmide vaatamine. Frankfurtis käik andis mulle soodsa võimaluse lõpuni ära vaadata “Stargate Universe” esimese hooaja esimese poole.

Esmamulje? Tegemist on palju sügavama ja paremini tehtud sarjaga kui SG-1 ja Atlantis. Ma mäletan, et ma hakkasin seda sarja vaatama selgete reservatsioonidega, sest ametlik müügijutt ei olnud väga veenev. Pealegi lõpetati tänu uuele sarjale Atlantise väntamine, mis mulle tol hetkel tundus ülekohtusena. Ometigi on mul rõõm teatada, et minu eelarvamused petsid mind ning tegemist on seniajani parima materjaliga Stargate ajaloos.

Sarja lugu algab peale sellega, et Tähevärava programmi raames kangutatakse lahti üheksanda tärgi tähendus ning ühe intsidendi käigus evakueeritakse kogu ühe maavälise baasi rahvas ühele üheksakohalisele aadressile. Selgub, et tegemist on Eelkäijate tähelaevaga, mis on juba miljoneid aastaid teel olnud. Nagu selgub, on tegemist ühe otsa piletiga, sest energia kogus, mis on vajalik naasemiseks on pehmelt öeldes kolossaalne.

Erinevalt varasematest Stargatedest ei ole selles sarjas selgeid peategelasi. Kahtlemata on hulk rolle, mis domineerivad rohkem, kui enam ei ole ühe-kahe-kolme tegelast kellele ülejäänud vaid asju ette ulatavad. Tänu sellele on sündmuste vool palju pingevabam, samuti on loos teatavat sorti grupidünaamikat, mida varasemates sarjades ei saanud kasutada.

Kogu loos on omamoodi Jules Verne “Saladusliku saare” hõngu: kogu baasi kaader (kusagil 80 inimest) avastavad ennast laevast, kuhu pole kellelgi juba miljon aastat asja olnud. Laev on reisi käigus viga saanud ning sarja esimestes osades käib selle elamiskõlbulikuks muutmine. Kuna tegemist on linna suuruse emalaevaga, on esialgu meeskonna käsutuses vaid pisikes nurgake. Ajapikku laiendatakse läbi uuritud territooriume ning avastatakse järjest uusi detaile nii laeva, tema missiooni kui ka reisijate endi kohta.

Visuaalselt meenutab sari segu “Battlestar Galacticast” ja “Firefly”-st (kuigi Galactica ise on samuti tugevalt mõjutatud viimasest). Vabalt liikuv kaamera, kiired ümberfokuseerumised, selge tonaalsusega stseenid on siinkohas võtmesõnadeks. Lisaks kasutatakse päris jõuliselt muusikat — me ei räägi siin taustast, vaid selge sõnumiga lugudest, mis haakuvad süžeega.

Praeguseks on sarjast ilmunud 10 osa, mis moodustab hooaja esimese poole. Loomulikult lõppes 10 osa publiku jaoks paraja šokiga, mis on seda närvesöövam, et hooaja teine pool hakkab uuesti jooksma alles kevadel.

Muide, lõpetuseks niipalju, et ühte kandvat rolli ettendab sarjas vävikas šoti näitleja Robert Carlyle, keda Eesti publik tunneb filmidest “Trainspotting” ja “Full Monty”.

Riia ja Frankfurt

Eile sõitsin Hansabussiga Riiga. Ette tõttavalt pean ütlema, et tegemist oli viimase kahe päeva kõige meeldivama elamusega, sest sellel liinil on päeval 99 kroonine pilet, bussis on WiFi Internet, võimalus sülearvutit või mobiiltelefoni seinast laadida, väga meeldiv reisisaatja ning võimalik ühte teist hambasse saada, kui nälg peaks ootamatult tabama. WiFi kohta niipalju, et pärast Eesti piiri ületamist muutus ka Internet rohkem sümboolseks asjaks ning praktiliseks tööks kõlbmatuks, aga see ei ole vast bussifirma süü.

Lätisse minek oli nagu reis ajamasinaga üheksakümnendate algusesse. Ühest küljest on siin seal värvilised kirjad, teisest küljest on kõik hall — majad, ilm, inimesed ja meeleolu. Näiteks rongiga sõites tekkis tahtmine nutta: mornid ja apaatsed inimesed vagunis suutsid kuidagi mulle kassiahastuse tekitada. Peatustes ei ole Riias muide perroone ning kui vagunist pileteid ostes pead maksma konduktoritala — kassast sai pileti 0.50 latiga, konduktori käest ostest tule lisaks maksta veel 0.30 latti teenustasu. Röövimine!

Vaatasin õhtul ära filmi nimega “Push”. Iseenesest päris hea ideega film, aga kuidagi prostalt üles ehitatud.

Taksoga sõit on Lätis kallim kui Tallinnas. Ilmselt mitte küll päris kaks korda kallim, aga lähedal sellele. Riia lennujaama tasuta Interneti näiteks leida ei tasu. Peale selle valitseb seal kudidagi imelik õhkkond, mille põhjust ma ei suuda seniajani mõista.

Frankfurt-Hahni lennujaam on tikutoos, pisem isegi Tallinna omast. Tasuta Interneti pole nagu Riiaski. Istekohtadega on seal samuti tuuga, aga õnneks ma ei pidanud seal kaua passima. Minu hotell pidi asuma üsna lennujaama lähedal, kuid selle leidmine oli paras nuhtlus. Ühest küljest andis Google map imeliku trajektoori ning teisest küljest ei ole komme majadele või postide külge kinnitada tänavanimesi siia veel jõudnud. Õnneks suutsin ma pärast mõningast ekslemist kaudsete tunnuste järgi oma asukoha ja hotelli asukoha tuvastada. Hotell ise on päris nunnu ja kannab nime Landhotel Airport-Inn. Nende logo on roosa lehm ja kuigi teenindus koosneb neil vaid ühest poisist, kes kogu aeg millegagi hõivatud on, on tegemist ikkagi päris vahva perefirmaga. Isegi tasuta WiFi on neil olemas. Homme peam saja kilomeetri kaugusel asuvale Euromoldi messile 3D printerite asja ajama minema, kuuldavasti on sinna päris korralik ühistranspordiühendus, aga eks näis.

Rohelised ja Riigikogu

Rohelised

Rohelised

Rohelised tegid oma valiku ja puksisid Strandbergi puldist. Ühest küljest on see loogiline, sest rohelised läksid liiga Strandbergi nägu, teisest küljest ka suhteliselt hädavajalik, sest oma olemuselt on kogu maailmas olnud Rohelised rohkem vasakpoolne liikumine. Meie Rohelised on olnud aga rõhutatult parempoolne mis on teinud nende suhtlemise muude riikide ekvivalentidega suhteliselt komplitseerituks.

Mujal maailmas on Rohelised olnud sotsidega nagu särk ja püksid ning tundub, et ka meie pulloverimehed on suuna sinnapoole võtnud. Koos sellega tekib minul aga küsimus — mis saab Riigikogust?

Tuletame meelde paar asja. Mõni aeg tagasi visati sotsid suure kisa ja käraga Riigikogu koalisatsioonist välja, kusjuures põhjused ei olnud minu arvates kaugeltki proportsioonis ette võetud sammudega. Tulemuseks oli hulk solvunud sotse ning vähemusvalitsus, mis püsib pukis vaid roheliste vaikival toel. Kohalike omavalitsuste valimise lõppedes andis Keskerakond ilma igasuguse põhjuseta sotsidele paar päris kobedat kohta. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla soov sotsidega liituda ning koos sellega Sotsiaaldemokraatide nime all edasi tegutsema asuda (praegusel hetkel on nad näiteks koos Reformiga Euroopas Liberaalide fraktsioonis. Teisest küljest võis selle põhjuseks olla ka plaanid Riigikoguga.

Nüüd, kus Rohelised on saanud praeguse koalisatsiooni käest praktiliselt kõik, mida võtta oli ning juhtkond on võtnud selge suuna vasakule, siis miks peaksid nad enam praegust peaministrit toetama? Seda enam, et uus juhtkond on ühel või teisel viisi suuresti Tallinna linnavalitsuse poolt mõjutatavatel positsioonidel?

Koos sellega prognoosin, et aastavahetusel võib Toompeal keeruliseks minna. Küllap Savisaar juba oskab uuele erakonnale mett moka peale määrida.

Lian Hearn: “Grass for His Pillow”

Argh! Aaargh! Aaaaaaargh!!! Kui maailmas peaks eksisteerima mõni raamat, mis on kirjutatud puhtast kurjusest, siis see on üks taolistest — ei saa olla, et inimene heast tahtest sai valmis millegagi, mille tõttu kaob usk inimkonda üldisemalt ning naiskirjanikesse ja raamatutesse konkreetsemalt. Või on see kirjutatud vihast puude vastu, mida selle publitseerimiseks maha saeti?

Mäletate, ma andsin esimese osa hindeks neli — esiteks mingi väike uudsus selles siiski oli, teiseks oli see mõeldud taseme poolest nooremale koolieale, kus ei sihtgrupi õrna iga arvestades suhteliselt pretentsioonitu. Järjega (mis kannab maakeelset nime “Rohuvoodi asemeks”) on lugu nii, et autor on eksimatult tuvastanud kõik, mis eelmises raamatus töötas … ja selle sellest teosest välja jätnud. Enamgi veel, ta on lasknud loomingul lennata ja lisaks vanadele vigadele on raamatusse lisatud hulgaliselt uusi. Ma esimese hooga plaanisin anda jutule hindeks kahe, ettekäändega, et on olemas halvemaidki raamatuid. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin aga järeldusele, et isegi kui on halvemaid, pole need minu kätte jõudnud. Ja ma olen üsna palju halba kirjandust läbi töötanud. Hindeks kindel üks!

Natuke jutust endast ka. Tegevus areneb läbi kahe süžeeliini: Takeo ja Kaeda. Mõlemad liinid on täiesti mõttelagedad ja trafaretsed. Näiteks Takeo puhul ma tabasin ennast mõttelt, et puud on ainult veel mingi müstiku ettekuulutus. Ja ennäe, vaevalt oli paarkümmend lehte möödunud ning juba oli platsis püha tegelane, kes talle tuleviku ennustas.

Takeo on sõlminud lepingu Hõimuga, kes on on stereotüüpsete ninjade kamp. Õigupoolest poleks ma eriti üllatunud kui kusagilt Naruto välja oleks karanud. Hõim on müstiline suguharu, kellel on vereliini pidi pärandatavad maagilised võimed, mis nagu tuleb välja võimenevad kui nad käivad läbi Hõimuväliste partneritega. Esmapilgul tundub, et umbes pooled selle maailma tegelased on Hõimust ja nad on umbes sama salajane organisatsioon nagu Vabadussammas.

Üldjoontes koolitatakse Takeod välja, kusjuures lõpuni on ebaselge mille jaoks täpselt. Ühest küljest justkui viidatakse, et tema koolitamine on vajalik ööbikupõranda ületamiseks, aga siis tuleb välja, et kõvemad kunnid suudavad suisa ringi lennata, mis tähendab, et kuhugile astuda polegi vaja. Ühesõnaga see segane ja vastuoluline liin jätkub kuni ta lõpuks Hõimu vastu astub.

Kaeda liin on veel vaimuvaesem. Piinatud kaunitarist saab selles raamatus tõeline nõid, kusjuuresjuures rumal nõid, kuigi autor korrutab kogu aeg tema tarkust. Üleüldse tundub, et ainuke ajudega tegelane kogu selle liini juures on tema teenijatüdruk, kes (nagu ülejäänud pool maailma) on Hõimust pärit. Üldjoontes tegeletakse siin lambist tõmmatud majapidamistküsimustega.

Kui eelmine raamat, nagu ma ennist märkisin, oli mõeldud nooremale koolieale, siis see raamat ei ole mõeldud mitte kellelegi. Pidevalt tekivad päevakorda küsimused erinevate tegelaste seksuaalsest orientatsioonist, kusjuures ka mõlemad peategelased ei jää sellest puutumata. Ma ei hakka siin isegi rääkima erinevatest alltekstidest, millest see raamat kubiseb, kuigi sellele kohta pole. Väga halb.

1/5

Probleemid WordPressiga SSH võtmes

Wordpress

Wordpress

WordPress on väga tore tarkvara, kuid aeg-ajalt suudab ta ikka korralikult välja vihastada. Seekordseks põhjuseks on SSH automaatne uuendamine. Kui te veel ei tea, siis on WordPressi võimalik uuendada kolmel viisil: FTP, FTPS ja SSH. FTP on saatanast, seda ei pea ilmselt kellelegi kordama — lõviosa kurja saadetakse Internetis korda sellega, et liigutatakse oma andmeid üle krüpteerimata kanali. FTPS ei ole mul tehniliselt võimalik ning järgi jääb seega SSH.

Ma võtsin täna kätte ja upgradesin oma serverit (tänud Tarkile). Nüüd on mul kõik vajalik kraam serveris olemas ning kui ma WordPressi uuendama lähen, siis ilmub kolmanda võimalusena ka SSH. Ometigi kui ma seda kasutan, saan ma järgneva veateate:

Unpacking the update.

Could not copy file: /srv/vhost/pronto.ee/wp-content/upgrade/wordpress-2.8.6/wordpress/wp-includes/js/codepress/engines/khtml.js

Installation Failed

Nii palju kui ma otsinud olen praeguseks on selgunud, et selle veateate põhjuseks on selline asi nagu meetod, kuidas faile kopeeritakse. On kellelgi ideid, kuidas sellest sitast saia teha? Ma saan installeerida osasi faile ja osasi uuendusi, aga mitte kõiki. Ühe põhjusena pakuti välja, et süsteem ei oska kopeerida 0 pikkusega faile.

UUENDUS:

Ise küsin, ise vastan. WordPressi SSH2 uuenduste koodis on kohutavalt labane viga. Nimelt faile kopeerides vaatab süsteem, kas infot õnnestus ühest failist teise kantida ja kui ei õnnestunud, siis annab vea. Paraku 0 pikkusega failides pole midagi kopeerida ning kui ei teostata explicit testi, siis saadaksegi vale tulemus. Põhimõtteliselt võib öelda, et PHP-s 0 == false, mis antud kontekstis on vale vastus. Et asja tööle saada, tõmmake lahti wp-admin/includes/class-wp-filesystem-ssh2.php, leidke sealt selline funktsioon:

function put_contents($file, $contents, $type = '' ) {
    $file = ltrim($file, '/');
    return file_put_contents('ssh2.sftp://' . $this->sftp_link . '/' . $file, $contents);
}

ja asendage see selle koodilõiguga:

function put_contents($file, $contents, $type = '' ) {
    $file = ltrim($file, '/');
    if  (file_put_contents('ssh2.sftp://' . $this->sftp_link . '/' . $file, $contents) !== false)
        return true;
    else
        return false;
}

UUENDUS 2:

Tundub, et see bugi on parandatud juba mõne aja eest, aga millegipärast pole seda peetud vajalikuks lisada vaheversioonidesse ning on märgitud muudatusena peatselt saabuva v2.9 verstaposti juurde. WordPressi ametlik parandus on pisut elegantsem kui minu oma:

function put_contents($file, $contents, $type = '' ) {
    $file = ltrim($file, '/');
    return false !== file_put_contents('ssh2.sftp://' . $this->sftp_link . '/' . $file, $contents);
}
Pages:1...78910111213...140