pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Eesti Vabadussammas on virisemine

Mul on sellest Vabadussamba kallal virisemisest kopp ees. Kohe tõsiselt on kopp ees. Selle sambaga on olnud juba aastaid jama. Ühest küljest oli seda sammast mitte vaja, vaid kohe väga vaja — omariikluse mälestusmärgi, ükskõik millised, tsementeerivad riigi iseseisvuse alustalasi ja loovaid sümboleid, mis viimasel ajal on eestlaste jaoks hääbuma hakanud. Koos keele ja meelsusega. Nagu ikka ei ole selle juures tähtis mitte vorm, vaid sisu ning tegelik Vabadussammas asub iga inimese enda sees. See suur kolakas seal platsi servas on lihtsalt võtmeks ja võti avas ukse näitamaks, kes me tegelikult oleme.

Kes me siis oleme. Suuresti oleme me kõik erinevad, kuid sellest jookseb läbi üks defineeriv joon, mis rahva kaheks jaotab, tekitab polaarsuse ja koos sellega toob ka teatavat sorti selguse, mis pikas perspektiivis on ilmselt puhastava iseloomuga. Me saame teada, kes me oleme ja näeme esimest korda ennast sellisena nagu teised meid näevad. Küsimus on nüüd rohkem selles, et kas me julgeme endale otsa vaadata või süüdistada neid, kes julgevad?

Selleks defineerivaks jooneks on suutmatus ja soovimatus olla ise, mõelda omi mõtteid ja teha omi tegusi. Kritiseerida ning lõhkuda on lihtne, esimese jaoks pole vaja midagi teha, tuleb lihtsalt avada pudrumulk ja sooja õhku välja lasta. Lõhkumise jaoks on vaja natuke rohkem: madalat laupa, sepavasarat ning viha kõige vastu, mis on erinev. Me nägime aprillirahutusi, aga kas me õppisime sellest midagi? Üksainus heidetud kivi hävitas selle, mille keegi oli pika aja jooksul valmis ehitanud ja millesse ta oli investeerinud oma aega ja vahendeid. Seda kivi oli samas nii lihtne heita ja ma kahtlustan, et heitja jaoks tundus see ka õiglane ning õilis tegu. Kas me oleme valmis neist paremad olema või tegelikult oleme samasugused mölakad, kes räägivad lihtsalt erinevat keelt?

Mis tähendab suutmatus ja soovimatus? Selle sambaga on tegeletud juba aastaid ning alati on seda saatnud lakkamatu ning kõikemattev virin. Küll ei sobi üks asi, küll teine, osadel puhkudel viriseti selleks, et endast märku anda osadel puhkudel seetõttu, et autoriks oli vale inimene, jne. Meie riik hakkab varsti kolmandat aastakümmet käima ning aeg on muutuda. Kui esimeses aastakümnes võeti vastu kõik mis anti ja nõuti juurde, siis teises aastakümnes oldi vastu kõigele, mässati ning ei nõustutud mitte millegagi, mis oli kellelgi teise poolt tehtud. Riigid on selle koha pealt nagu lapsed, rahvusriigid seda enam. Sammas oli murranguks; näha on, et inimesed on väsinud sellest negatiivsusest ja vastandumisest — on hakanud tekkima uus põlvkond, kes on palju selgema silmavaatega ja resoluutsem. Kuidas tegutseda ja mida võtta ja jätta otsustatakse ise — kui kellelgi on mingeid paremaid ettepanekuid, kuulatakse see ära, kui kellelgi plaane pole, aga soovib niisama vinguda ja viriseda, seda ignoreeritakse. Asjad ei saa kunagi tehtud, kui arvestatakse ebakonstrutiivsusega.

Sellega koos on minu ettepanek selline. Olgem positiivsed. Kui midagi ei meeldi, siis pakkuge välja parem variant. Või toetage kellegi teise paremat varianti. Kui valida ei oska, siis pole põhjust ka hädaldada, sest selle otsuse tegid inimesed, kes oskavad. Kui te käite valimispäeval Internetis ehk urni juures ja lükkate sinna tühja ümbriku, siis loetakse see rikutud sedeliks, millega tulemusi kokku lükates ei arvestata. Sama kehtib ka selliste otsuste puhul. Võib ola, et mitte kõik otsused ei ole lihtsad ja mitte kõik valikud ideaalsed: sellisel juhul valige halbadest parim või pakkuge omalt poolt midagi. Kui maailma oleks must ja valge, siis poleks ju otsuseid vaja teha, vaid kõik oleks niigi selge. Vastu oskab igaüks olla, kuna vastu olija ei vastuta millegi eest. Poolt olemine nõuab kodanikujulgust ja mõistmist.

Otsustage nüüd ise, kas teie Vabadussammas on virisemine või konstruktiivsus. Pool aastat on möödas ja ikka leiab inimesi, kes peavad konstruktiivseks pärast kaklust rusikatega vehkida — ometigi on praegult juba hulgaliselt muid asju, mida on veel võimalik muuta ja kuhu on veel võimalik panustada.

PS. Muide vahepeal tuli jutuks, et miks nii palju raha selle peale kulutati ja et “mina küll oma maksudest seda ei maksaks”. Meil on hunnikute viisi erinevaid muid projekte samaaegselt käimas, kuhu iga aasta kulutatakse miljardeid kroone. Sealsamas kõrval on inteu (kuigi praktiline) liuväljak, mille hind on palju kosmilisem. Selles plaanis on see tühine 100 miljonit köki möki ja kujutage endale ette, et see raha on saadud nende maksudest, kellele see sammas meeldib. Teile jääb näiteks see liuväljak.

Mis on Apple iPad?

iPad

iPad

Henrik Roonemaa kirjutas tänases päevalehes, et Apple jooksis oma eile välja hõigatud iPad-iga lati alt läbi. Mina väidan, et latt on vaid sellepärast püsti, et Henrik ootas vale lati juures. Tuues võrdluseks kaks Apple varasemat megahitti: digimuusikamängija ja nutitelefon, siis kumbki ei olnud uus toode ja kumbki ei olnud ka revolutsiooniline. Need on olid hoopis tooted, mis olid õigesti tehtud ja mõeldud tarbijagrupile, mida ei eksisteerinud vaid sellepärast, et sobivat toodet ei eksisteerinud.

iPadiga sihib Apple taaskord gruppi, mida ei eksisteeri vaid sellepärast, et seniajani pole ükski toode oma hinna ja kvaliteedi suhtega suutnud seda luua. Henrik nägi selles väljavenitatud iPodi. Mina väidan, et Henrik eksib.

Mida mina näen selle seadmes? Ma näen selle uue põlvkonna seadmete tekkimist, mis mahuvad kategooriasse “consumer computing”. Sellele on pisut raske leida korraliku maakeelset vastet, seega ma ei hakka praegud nii ad hoc seda ka välja pakkuma, kuid selle visiooni taga on seadmed, mis on pidevalt võrku ühendatud, pidevalt käepärast ja alati sisse lülitatud ning valmis kasutamiseks. See on mõeldud kasutajale, kellel juba on arvuti ja telefon ning see pigem täiendab neid, kui asendab.

Seda iseloomustab mitu asja. Esiteks on seade üsna võimas, samas ei toeta asi multitaskingut — jah, see seade lubab korraga käivitada vaid ühe programmi, aga ta jooksutab seda väga-väga sujuvalt.Tegemist ei ole rõhutatult töövahendiga, vaid just tarbimisseadmega, kuigi huvitaval kombel seab ta ilmselt ohtu Executive Level arvutid.

Teiseks on see alati võrgus: WiFi ja 3G kaart hoolitsevad selle eest, et Internet oleks igal ajahetkel kättesaadav ilma eelnevate käivitamiste ja ootamisteta. Isegi sülearvuti ei vedele kusagil lauanurgal oma järge oodates, selle juurde tuleb minna ja nende portatiivsus on siiski makrotasandi portatiivsus.

Kolmandaks ekraan, mis on palju kiidusõnu pälvinud. iPadi praktikas kasutada saanute sõnul teeb Apple üllitis Kindle elu üsna kibedaks, eriti arvestades sellega, et Cupertino firma on sõlminud kokkulepped viie publitseerijaga. Lisaks trügib see personaalse televisiooni turule, mis koos ettevõtte plaaniga alandada telesarjade episoodi hindu oma iStores ei ole kaugeltki võimatu. Vajaduse korral on seda võimalik ühendada ka teleriga, ning sellisel juhul on tegemist 720p funktsionaalsega meediaboksiga.

Natuke üllatav on kaamera puudumine, sest püsivõrgutus lubaks ju ideaalseid videokõnesi. Samas siiski on see mõistetav, sest kaamera on saadaval lisaseadmena ja hinna optimeerimise huvides on arvatavasti tõepoolest mõttekas jätta vabalt valitavaks omadus pilti ümbritsevast maailmast masinasse tõmmata.

Ausalt öeldes olen ma sellisest vidinast juba aastaid unistanud — teate kui tore on ilma arvuti juurde ronimata Wikipediast asju uurida, diival uudiseid lugeda ning köögis veebist toidufoorumeid sirvida. Minu igapäevases vidinakasutuses tekkis äsja just iPhone ja MacBooki vahele päris suur tühimik, mida ilmselt enne poolt aastat midagi ei täida.

Selle aasta tähtsaim film!

Selle aasta tähtsaim (kuigi tõenäoliselt mitte parim) film saab olema “The Expendables”. Kuidas teisiti saakski nimetada linateost, mille osatäitjate hulgast leiab sellised nimed nagu Sylvester Stallone, Jet Li, Jason Statham, Arnold Schwarzenegger, Dolph Lundgren, Bruce Willis, Mickey Rourke, Danny Trejo ja mille nimekiri läheb edasi?

Kusjuures selles filmis pakuti rolle ka sellistele meestele nagu Jean-Claude Van Damme, Steven Seagal, Kurt Russel ja Wesley Snipes, kes aga paraku ühel või teisel põhjusel osa ei saanud/tahtnud võtta.

Edaspidi aga lugege juba siit: IMDb ja Wikipedia.

Arvustus: L. Ron Hubbard “Fear” (“Hirm”)


Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

WordPress v2.9

Wordpress

Sedapsi. Lõpuks ometi on ilmunud järjekordne WordPressi suurem väljalase, mis seekord kannab versiooninumbrit v2.9. Uuendatud on päris mitut asja ning oma kuulsusetud lõpu on leidnud ka mitu staažikat viga. Võib-olla kõige märkimisväärsem uuenduse leiame piltide juures, kus nüüdsest peale on võimalik meediat tuunida — näiteks kärpida pildi suurust ning nähtavaid osasi.

Loodetavasti kõik töötab ehk teisisõnu — kui midagi kusagilt pigistab, ärge hoidke seda enda teada.

Stargate Universe

Stargate Universe

Stargate Universe

Asi millega hotellis vedeledes saab aega surnuks lüüa, on sülearvuti kõvakettale kogunenud filmide vaatamine. Frankfurtis käik andis mulle soodsa võimaluse lõpuni ära vaadata “Stargate Universe” esimese hooaja esimese poole.

Esmamulje? Tegemist on palju sügavama ja paremini tehtud sarjaga kui SG-1 ja Atlantis. Ma mäletan, et ma hakkasin seda sarja vaatama selgete reservatsioonidega, sest ametlik müügijutt ei olnud väga veenev. Pealegi lõpetati tänu uuele sarjale Atlantise väntamine, mis mulle tol hetkel tundus ülekohtusena. Ometigi on mul rõõm teatada, et minu eelarvamused petsid mind ning tegemist on seniajani parima materjaliga Stargate ajaloos.

Sarja lugu algab peale sellega, et Tähevärava programmi raames kangutatakse lahti üheksanda tärgi tähendus ning ühe intsidendi käigus evakueeritakse kogu ühe maavälise baasi rahvas ühele üheksakohalisele aadressile. Selgub, et tegemist on Eelkäijate tähelaevaga, mis on juba miljoneid aastaid teel olnud. Nagu selgub, on tegemist ühe otsa piletiga, sest energia kogus, mis on vajalik naasemiseks on pehmelt öeldes kolossaalne.

Erinevalt varasematest Stargatedest ei ole selles sarjas selgeid peategelasi. Kahtlemata on hulk rolle, mis domineerivad rohkem, kui enam ei ole ühe-kahe-kolme tegelast kellele ülejäänud vaid asju ette ulatavad. Tänu sellele on sündmuste vool palju pingevabam, samuti on loos teatavat sorti grupidünaamikat, mida varasemates sarjades ei saanud kasutada.

Kogu loos on omamoodi Jules Verne “Saladusliku saare” hõngu: kogu baasi kaader (kusagil 80 inimest) avastavad ennast laevast, kuhu pole kellelgi juba miljon aastat asja olnud. Laev on reisi käigus viga saanud ning sarja esimestes osades käib selle elamiskõlbulikuks muutmine. Kuna tegemist on linna suuruse emalaevaga, on esialgu meeskonna käsutuses vaid pisikes nurgake. Ajapikku laiendatakse läbi uuritud territooriume ning avastatakse järjest uusi detaile nii laeva, tema missiooni kui ka reisijate endi kohta.

Visuaalselt meenutab sari segu “Battlestar Galacticast” ja “Firefly”-st (kuigi Galactica ise on samuti tugevalt mõjutatud viimasest). Vabalt liikuv kaamera, kiired ümberfokuseerumised, selge tonaalsusega stseenid on siinkohas võtmesõnadeks. Lisaks kasutatakse päris jõuliselt muusikat — me ei räägi siin taustast, vaid selge sõnumiga lugudest, mis haakuvad süžeega.

Praeguseks on sarjast ilmunud 10 osa, mis moodustab hooaja esimese poole. Loomulikult lõppes 10 osa publiku jaoks paraja šokiga, mis on seda närvesöövam, et hooaja teine pool hakkab uuesti jooksma alles kevadel.

Muide, lõpetuseks niipalju, et ühte kandvat rolli ettendab sarjas vävikas šoti näitleja Robert Carlyle, keda Eesti publik tunneb filmidest “Trainspotting” ja “Full Monty”.

Riia ja Frankfurt

Eile sõitsin Hansabussiga Riiga. Ette tõttavalt pean ütlema, et tegemist oli viimase kahe päeva kõige meeldivama elamusega, sest sellel liinil on päeval 99 kroonine pilet, bussis on WiFi Internet, võimalus sülearvutit või mobiiltelefoni seinast laadida, väga meeldiv reisisaatja ning võimalik ühte teist hambasse saada, kui nälg peaks ootamatult tabama. WiFi kohta niipalju, et pärast Eesti piiri ületamist muutus ka Internet rohkem sümboolseks asjaks ning praktiliseks tööks kõlbmatuks, aga see ei ole vast bussifirma süü.

Lätisse minek oli nagu reis ajamasinaga üheksakümnendate algusesse. Ühest küljest on siin seal värvilised kirjad, teisest küljest on kõik hall — majad, ilm, inimesed ja meeleolu. Näiteks rongiga sõites tekkis tahtmine nutta: mornid ja apaatsed inimesed vagunis suutsid kuidagi mulle kassiahastuse tekitada. Peatustes ei ole Riias muide perroone ning kui vagunist pileteid ostes pead maksma konduktoritala — kassast sai pileti 0.50 latiga, konduktori käest ostest tule lisaks maksta veel 0.30 latti teenustasu. Röövimine!

Vaatasin õhtul ära filmi nimega “Push”. Iseenesest päris hea ideega film, aga kuidagi prostalt üles ehitatud.

Taksoga sõit on Lätis kallim kui Tallinnas. Ilmselt mitte küll päris kaks korda kallim, aga lähedal sellele. Riia lennujaama tasuta Interneti näiteks leida ei tasu. Peale selle valitseb seal kudidagi imelik õhkkond, mille põhjust ma ei suuda seniajani mõista.

Frankfurt-Hahni lennujaam on tikutoos, pisem isegi Tallinna omast. Tasuta Interneti pole nagu Riiaski. Istekohtadega on seal samuti tuuga, aga õnneks ma ei pidanud seal kaua passima. Minu hotell pidi asuma üsna lennujaama lähedal, kuid selle leidmine oli paras nuhtlus. Ühest küljest andis Google map imeliku trajektoori ning teisest küljest ei ole komme majadele või postide külge kinnitada tänavanimesi siia veel jõudnud. Õnneks suutsin ma pärast mõningast ekslemist kaudsete tunnuste järgi oma asukoha ja hotelli asukoha tuvastada. Hotell ise on päris nunnu ja kannab nime Landhotel Airport-Inn. Nende logo on roosa lehm ja kuigi teenindus koosneb neil vaid ühest poisist, kes kogu aeg millegagi hõivatud on, on tegemist ikkagi päris vahva perefirmaga. Isegi tasuta WiFi on neil olemas. Homme peam saja kilomeetri kaugusel asuvale Euromoldi messile 3D printerite asja ajama minema, kuuldavasti on sinna päris korralik ühistranspordiühendus, aga eks näis.

Pages:1...78910111213...140