pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Tallinna viinavalitsus taas ametis

Täna peaks olema siis see päev, mil Riigikogu arutab kas ja kunas on vaja öist alkoholimüüki reguleerida. Keskerakond, mis paistab viinaviskamise olevat oma valimisvankri ette rakendanud sattus seepeale loomulikult hirmsasse paanikasse, sest mõelge ise — nad on mitu-setu korda olnud valitsuse ja nende ajal pole alkoholiga viitsinud keegi jännata. Erandiks siin on loomulikult hr. Kallo, et pärast alkoholiga jändamist Westmani üpoe eest ohtralt võõraid sõidukeid mõlkis. Nüüd siis selline hirmus lugu, et tahetakse nende setukale käpp peale panna!

Täpsustuseks niipalju, et erinevalt Tallinnast on üleriikliku plaani kohaselt alkoholimüügi piirang veidike teine: 8 – 20 asemel 10 – 22. Nagu näha on asi pisut edasi nihutatud ja õige ka. Minu enda seisukohalt lähtuvalt peaks olema alkoholimüük keelatud hoopis tööpäeviti kella 8 – 18, kui keegi väga midagi keelata tahab (mida ma aga ei taha): inimestel ei tohiks selle aja sees viinapoodi mingit asja olla. Ka lapsed satuvad kauplustesse eelkõigfe just selle vahemikus, seega ei tohiks uhkud kirjude siltidega pudelite letid neile enam eriliseks mõjutusvahendiks olla. Kuid nagu ma alati olen öelnud: keelud tekitavad teisi keelde ja enne kui me arugi saame on esmapilgul süütud ja isegi kasulikud keelud muutunud inimese vabadust ja enesemääramisõigust piiravaks. Ühendriikides hakkas pärast terrorirünnakuid kehtima selline tore asi nagu Patriot Act, mis on selge samm politseiriigi suunas. Aga kas meil on seda politseiriiki nii väga siiapoole ookeani vaja?

Selleks, et valimissetukas ootamatult naaberkoplisse plagama ei paneks on Tallinna linnaviletsus alustanud uut kampaaniat piiramaks alkoholimüüki alla 21. eluaastat. See on selles mõttes nutikas nende poolt, kuna kohukeste valijaskond kipub kuuluma sinna elusügises olevate linlaste sektorisse ning seega nende õigusi ei piirata. Kõik see läheb natuke vastuollu minu esialgse ennustusega, et eelmine keeld oli sissejuhatus parteikassat täitvate erkaupluste keti loomisele. Kuid mitte oluliselt: Riigikogu tegevus annab vanast sidrunist ikkagi veel ühe piisa välja pigistada ja miks mitte seda siis kasutada. Muide, ka erikaupluste mõtte on abilinnapea Mutli juba ka sõnastanud:

“Teine eeskuju võiks tulla Põhjamaadest, kus on olemas eraldi alkoholipoed või alkoholiosakonnad kauplustes,“ rääkis ta (Mutli).

Nagu näha rauad on juba tules. Tõenäoliselt käib hetkel n.ö. turu manipuleerimine: kõigepealt ähvardatakse eriti karmide piirangutega, siis tullakse välja oma tegeliku plaaniga ning rahvas on veel õnnelik, sest esialgne plaan ei läinud läbi (kuigi seda ei kaalutud hetkekski tõsiselt, sest see eksisteeris vaid diversioonina).

Kogu alkoholimüügi ümbritseva lärmi võtab üsna tabavalt kokku narkoloog Jaanus Mumma, kelle sõnul pole eelnevast keelust vähimatki kasu olnud. Ajakirjandusest on läbi jooksnud informatsioon, et joomine on viimase aasta jooksul vaatamata keeldudele pigem kasvanud: eelkõige just nagema alkoholi osas ning ka alaealiste poolt sooritatud alkoholijoobes rikkumiste arv on kasvanud, kuigi just see oli üks argumentidest kella 20:00 piirangu kehtestamisel:

„Inimesed harjuvad piirangutega päris kiiresti – see hüsteeria, mis alguses teatud inimesi tabas, on praeguseks ju vaibunud,“

Linna poolt kehtestatud piirangute mõttetuse on välja öelnud ka karskusliikumise juht Olev Remsu, kes ilmselt seda küll päris nii ei mõelnud, kuid vahet ei ole:

Ta märkis, et see, mis Tallinnas praegu toimub, on õudne. Remsu tõi näite elust, kus ta lõuna ajal oli poes näinud, kuidas kolm tüdrukut ostsid suure pudeli coca-colat ja väikese pudeli viina.

Nagu näha pole keeldudest ja käskudest vähimatki tolku olnud, inimesed on hakanud rohkem viina ostma ning kuigi Mutli proovib väita, et spontaalsete ostude hulk on vähenenud ei näe ta seda tehes oma ninaotsast kaugemale. Kui mul on alati võimalik kapist ükskõik kui spontaalselt varem valmis varutud viina välja tõmmata, siis pole seda ju osta vaja.

Lõpetuseks vaatame, aga hoopis EPL-i videoküsitlust, mis näitab üsna tabavalt selle aktsiooni savijalgsust:

“Mul pole selle vastu mitte midagi. Noored saavad alkoholi kätte igaljuhul kui nad tahavad, aga seadus võib ju ikkagi olla, sest nii vara pole mõtet jooma hakata.”- Ülo (73)

“Hästi palju on näha noori linna peal alkoholi tarbimas.Võimalus leitakse ikkagi. Võiks tõsta küll.”- Jaak (52)

“Mulle sobib, olen 24. Tegelikult pole vahet, sest suurem osa alaealisi saab ikkagi alkoholi kätte.”- Magnus (24

Kui mõtet pole, miks siis keelata, see muudab seaduse täitmise inimese jaoks raskemaks ning seega teeb tema jaoks lihtsamaks ka muude rikkumiste sooritamist, kuna lävi on tema jaoks madalam? Samuti tuleks selle seaduse täitmise jaoks kulutada eraldi resursse ning aega, mida oleks kindlasti 10x mõttekamalt võimalik investeerida. Eriti lühinägelik on selle koha pealt Magnuse seisukoht, sest kui järgmiseks keelatakse näiteks ära pärast kella 23:00 väljas liikumine (kui väljas käia ei saa, siis ei saa ka poes käia ja alkoholimüügi probleem on paugust lahendatud), siis ei ole Magnusel süüdistada õigust kedagi peale iseenese. Ning keelmine viib alati teise keelmiseni, sest keelu täitmist ei ole vastasel korral võimalik reguleerida.

Ning võtame asja nüüd niipiidi. Räägime küll, et meil on kooli gümnaasiumiosas õpilasi, kes on juba 18 või 19 aastat vanad. On vanemaidki, aga paari istumajääja järgi ei saa maailma paika hakata seadma. Ja ma tahaks kohe näha kuidas üliõpilaste jaoks keelatakse õlle konsumeerimine. See on meie üliõpilaskultuuri paratamatu osa. Ja kuidas üldse võimalik on, et inimesed, kes ei suuda iseseisvalt otsustada mis on neile hea omavad valimisõigust. See viimane asi häirib mind kõige rohkem tegelikult.

Mingi asja-nimi

Kuigi otsa tegi meil lahti Delfi-Debiilik, on ka muudel meediaväljaannetel oma käparditest kirjatsurad olemas. Ajakirjandusliku ande puudumist kompenseeritakse kõrgelennuliste “uute” ja “huvitavate” hüüdnimedega: Baari-Paavo, Vändra-Aveli ja ennast uue särava komeedina Eesti kõmutaevasse põrutanud Iglesiase-Elina. Personaalselt ajab mind selline labane sildistamine lihtsalt öökima.

Kõrvaltvaatajana samas ei saa ma siiski märkimata jätta, et Vändra-Aveli on iga kell kõvem tegija kui Iglesiase-Elina. Ühel on ette näidata ainult üks välismaine lembelaulik, teisel aga terve vald!

Kosovo?

Enne kui ma seda juttu alustan, märgin ma kohe ära, et ma ei ole Kosvos käinud ja ei kavatsegi sinna minna. Samuti ei ole mul seal ühtegi tuttavat ning kogu info on kokku kraabitud erinevatest internetilehekülgedelt (millest Wikipedia ei olnud just kõige tähtsusetumal kohal). Seega vaadake ise, mida selle teabega peale hakata.

Kõigepealt see iseseisvuse värk. Kosovo on seda juba päris mitu korda teha proovinud, kuid kõik eelnevad korrad on jäänud selle taha, et nende riiki ei kiputud ühel või teisel põhjusel tunnustama. Ainult Albaania, tõenäoliselt ajendana soovist piirkond enda külge liita on olnud varmas neid riigina võtma. Albaania arvamus pole aga paraku läbi aegade kellelegi eriti korda läinud. Eelmine kord igatahes lõppes see katse korraliku veresauna, Jugoslaavia pommitamisega ning NATO vägede sissemarsiga. Seegi kord on Serbia juba kuulutanud selle avalduse seadusevastaseks ning tema suveräänsust rikkuvaks ning asjaga seotud inimesed on kuulutatud riigireetmises tagaotsitavateks. Erinevus eelmise korraga on aga selles, et seekord takistavad võõrväed asja konfliktiks paisumast.

Aga mida me üldse teame sellest piirkonnast?

Mõningased faktid hetkeolukorrast. Kosovo on umbes 4x väiksem kui Eesti ning umbes 2x suurema rahvaarvuga. Üle 90% elanikkonnast peab ennast ühel või teisel tasemel moslemiks. Kui Euroopa Kosovo iseseisvust peaks tunnustama, siis oleks tegu Euroopa vaeseima riigiga — tükk maad vaesemaga kui isegi Moldova, mis seniajani seda küsitava väärtusega tiitlit kandis. Enamus legaalsest sissetulekut tuleb põllumajandusest, praktiliselt puudub arvestatav tööstus, haridussüsteem ning õiguskorraldus. Enamus tegelikust sissetulekust moodustub salakaubaveost ning narkoärist. Kosvos on tõenäoliselt Euroopa suurim sündivus ning kui praegune juurdekasv peaks säilima, on Kosovo elanikkond aastaks 2050 vähemalt kahekordistunud, jäädes kuhugi nelja ja viie miljoni vahele.

Kuigi eelnevate konfliktide ajal kiputi maalima albaanlastest pilt kui süütutest kannatajatest Kosovos ei olnud see ometigi päris nii. Suur osa konflikti puhkemisel oli ka albaanlaste endil, kes üritasid kujunenud olukorda enda kasuks ära pöörata. Sõjakuritegusi sooritati usinasti mõlemalt poolelt, kuid paraku oli tol hetkel poliitiliselt korrektne Serbia mustamine, mistõttu ainult ühe poole mustad teod leidsid piisavalt kajastust rahvusvahelises meedias. Muide, konflikti ajal pages mitusada tuhat albaanlast Makedooniasse, korraldades seal peaaegu humanitaarkatastroofi ning kuigi suur osa neist lahkus pärast asjade laabumist, keeldus arvestatav hulk koju tagasi minemast ning kohalike albaanlaste (keda on seal umbes 25%) koostöös alustati relvastatud aktsioone selle nimel, et albaanlastega asustatud Makedoonia alad lööksid ülejäänud maast lahku. Ainult NATO sekkumine lõpetas edasise verevalamise ning konflikti leviku edasi Kreekasse. Nagu näha ei ole albaanlased sugugi erilised paipoisid olnud.

Aga mis värk on serblaste ja albaanlastega?

“Värk” on neil olnud juba sadu aastaid ning algas valdavalt Ottomani impeeriumi sissetungimisega Balkanile. Tollal kui serblased avaldasid vihast vastupanu andsid albaanlased ilma suurema puiklemiseta (välja arvatu mõned isoleeritud juhtumid) all ning võtsid omaks islami — see oli tollal majanduslikult mõttekas. Edasised aastasajad olid üsna segased, piirid liikusid sinna-tänna, kuid Ottomani impeerium oli sellele vaatamata sealkandis põhiline tegija. Kusagil 19 sajandil alustati aga konkreetse puhastustegevusega, kus serblased kas tapeti või aeti piirkonnast välja. Selle tegevuse instrumendina kasutas Türgi impeerium eelkõige just albaanlasi, kes olid varmalt valmis serblaseid ahju ajama ning vabanenud piirkondadesse kolima. Teises impeeriumi otsas päädis kogu see ajastu näiteks Armeenia genotsiidiga. Armeenlased nagu serblasedki keeldusid islamit vastu võtma ja seetõttu tapeti seal umbes poolteist miljonit inimest.

Esimene maailmasõda lõi kaardi mõnevõrra segi, kuid Teise Maailmasõja ajal tulid albaanlased tagasi — tollal juba fašistliku režiimina liidus Itaaliaga. Taakorda aeti puhastusmasin käima ning eluga pidi hüvasti jätma ligikaudu 10000 serblast ning kuni 100000 põgenesid piirkonnast. Taaskord võtsid vabaks jäänud talud üle albaanlastest asunikud.

Nagu näha on serblastel albaanlaste vastu vana vimm, mis ulatub sadadesse aastatesse ja leppimist lähima sajandi jooksul seal suurt oodata ei ole. Tito, kes pärast sõda Jugoslaaviat juhtis oli seisukohal, et nõrk Serbia tähendab tugevat Jugoslaaviat. Tito, kes ise oli pooleldi sloveen ja pooleldi horvaat, ei tundnud albaanlaste vastu sellist viha kui serblased ning kasutas neid aktiivselt ära Serbia nõrgestamiseks. Ta kartis, et kui Serbia muutub föderatsiooni sees liiga tugevaks muutub riik raskesti kontrollitavaks ning seega ebastabiilseks. Ei ole eriline saladus, et selline suhtumine ei muutnud albaanlasi serblaste silmis kriipsuvõrdki populaarsemaks.

Mida kogu sellest asjast arvata? Ajalooliselt on albaanlased alati hästi läbi saanud türklastega, jagades nendega aastasadade jooksul võimu ning religiooni. Arvata on, et riigid, kus sisserännanud musulmannide ja eriti türklaste osakaal on suur, ei soovi järjekordseid sisemisi vastuolusi ning seega nad toetatavad iseseisvust. Euroopas on sellisteks riikideks Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa.

Teisest küljest ei saa ära unustada aga seda, et tegu on ikkagi ülivaese moslemiriigiga, mida parimal juhul saab nimetada kõigest viitsütikuga pommiks. Divide et impera maksiimist lähtuv USA ei olnud vaatamata kõigele sugugi nii üheselt valmis uut riiki tunnustama (kui läbisegi lehvisid iseseisvuse väljakuulutamisel ka USA ja Albaania lipud). Bush on korduvalt rõhutanud, et ta toetaks pigem Ahtisaari ideed, mis sisaldab endas piiratud autonoomiat ÜRO järelvalve all. Kuivõrd järelvalvesuutlik see organisatsioon ka tegelikkuses on ei ole selle jutu teema, kuid minu silmis on tegemist uue aja koloniaalpoliitikaga. Sest mida muud see “piiratud iseseisvus” siis ikka on.

Mida ma ise asjast arvan?

Minu seisukoht on see, et Euroopas on vaeseid riike küllaga ning riiki, mis täiesti kindlasti iseseisvalt hakkama ei saa ning mis peaaegu automaatselt enamuste ümbruskonna riikidega parimal juhul halbades suhetes on, on meile vaja sama palju kui seal selga sadulat. Võrdlus Eesti ja Venemaaga on samuti kohatu, sest Eesti on pidevalt ühel või teisel hetkel eksistseerinud eraldiseisva kogukonnana ning eelmise sajandi algul isegi riigina, samas Kosovo on olnud üsna ebamäärase staatusega regioon, kuhu valdav osa albaanlasi alles viimase saja aasta jooksul sisse on rännanud. Selge on ka see, et kui väed sealt välja tõmmatakse ning kohalikud albaanlased joovastusest kaineks on saanud, siis selleks, et kuidagigi hakkama saada peavad nad paratamatult Albaaniaga ühte heitma. Selge on ka see, et serblased seda asja nii ei jäta ning ka Makedoonia ning Montenegro ei ole just rõõmsad sellise uue suure naabri üle.

Aga vaatame, mis sellest asjast saab. Õnneks on Eesti sealt piisavalt kaugel.

Ma loodan.

Otsin tooli

Nagu ma ennist juba märkisin olen ma viimased ajad tegelenud oma koduarvutipargi upgradega. Nüüd neli kuud ja peaaegu 30K krooni hiljem olen ma asjade seisuga peaaegu rahul. AGA! Nüüd kus mul on kõik kodus vingemast vingem avastasin, et istun endiselt mingil närusel toolikesel, mis ei ole ei mugav, nägus, ega praktiline.

Ühesõnaga õhku jääb küsimus, kust saaks omale koju mõnusa tooli arvuti taha? Kuna ma kasutan seda erinevates situatsioonides erinevalt (sõltuvalt selles, kas ma tegelen mängude, töö või muusikaga), siis peaks see olema piisavalt reguleeritav. Parem kui see oleks pehme ja nahkast ning suurem kui need pisikesed kontoritoolid, mis kannivaluks töökohtades inimestele välja on jagatud. Hind pole samuti probleemiks — loomulikult eeldusel, et numbrid ei ole kosmilised ja hinna-kvaliteedi suhe on paigas. Soovitage mulle midagi …

Prohvetlik Pratchett

Tänane Delfi teatab meile sellist asja:

Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris on rottide vohamine muutunud nii talumatuks, et linnavõimud kehtestasid närilistele pearaha. Olgu elus või surnud, iga ülesantud roti eest saab tasuks 2 kohalikku ringgitit (umbes 7 krooni), teatab Sky News.

Kirjandushuvilistele meenub analoogne situatsioon Pratchetti Kettamaailma lugudest:

“… ajapikku muutus rottide populatsioon Ankh-Morporkis niivõrd suureks, et sellest nuhtluseks vabanemiseks kuulutas Patriits välja edikti, mille alusel iga rotisaba eest maksti toojale üks kuldmünt. Hetkeks rottide arvukus isegi vähenes, kuid paisus mõne nädala pärast taas endise suuruseni ja lõpuks üle sellegi. Rotisabatoojate hulk samas aina kasvas ja kasvas ning Patriits märkas ehmatusega, et sellise tempo juures saab linna rahakott peagi tühjaks. Mees uuris asja ning leidsid tekkinud probleemile Saalomonliku lahenduse: ta maksustas rotifarmid.”

Head rotiaastat!

Paadami rahamasin

Tore on lugeda Päevalehest sellist avaldust:

“Ma arvan, et see oli väga hea ja objektiivne meetod hääletada. Inimesed hääletasid kaks korda saate jooksul. Hääletati kaks korda kümme minutit. Esimene kord valiti kümnest kolm ja teine kord kolmest üks,” ütles Juhan Paadam Aktuaalse kaamera uudistele.

Ma arvan, et väga hea ja objektiivne on kogu protsessi juures ka see, et esimese ringi ajal võeti hääletajatelt ära veidi üle poole miljoni krooni (kõne hind 10.-) ja teine kord veidike alla ühe miljoni. Ehk siis kokku umbes poolteise miljoni krooni eest. Mina oleks Paadami asemel koguni kolmes voorus asja teinud.

GPS ja arvuti

Mulle sattus vahepeal pihku selline tore asjandus nagu Nokia LD-3W GPS moodul. Mul on võimalik seda üle Bluetoothi oma telefoniga ühendada, aga kõige rohkem huvitab mind hoopis see kuidas asi arvutiga kokku lasta. Mu kolmest arvutist kahel on Bluetooth sees ning asjandus leitakse kenasti otsimisel ülesse. Kuidas aga seda kasutada — mis tarkvara selle jaoks eksiteerib ja millistel lahendustel on selle jaoks tugi olemas? Igaks juhuks märgin ära, et ühel arvutil on OP süsteemiks XP, ning teisel dualbooti kaudu Vista ning Ubuntu v7.10. On ettepanekuid?

Taksojuht ei ole amet

Taksojuht ei ole amet. Taksojuht on diagnoos. See on segu inimesest, kellel on ühest küljest olemas ambitsioon, saamahimu ja vajadus kasvõi üle teiste laipade edasi pürgida ning teisest küljest saamatus, oskamatus ning ebausaldusväärsus. Mõnes mõttes on see irooniline, et teinekord kurjategijad röövivad taksjuhte.

Pages:1...6789101112...128