pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Õllesummer vs Rabarock

Õllesummeri korraldajad kurdavad, et Rahvusringhääling soosib Rabarocki. Veider, kuidas teinekord asjad tulevad tagasi tagumikust hammustama, kuid tegelikkuses on see suuresti korraldajate enda ihupartei (Keskerakond) tegevuse vili: vaatamata esinejatele on ürituse nimi ikkagi Õllesummer ja ettevõtmise põhirõhk on kesvamärjukese libistamisel. Ja kolesterooli manustamisel. Õlu = Alkohol = Paha. Äkki te mäletate, kes korraldas kampaaniaid alkoholi vastu, korraldas hääletusi ja muu hulgas toonitati, et meedia — eriti riigi oma, ei peaks alkoholi ja sellega seotud asju propageerima (kehtestati isegi piirang, millal tohib alkoholiga seotud reklaame eetrisse lasta). Aga palun, nüüd ongi nii.

Koomiks: The Phoenix Requiem

Leidsin netist juba jupp aega jooksnud webikoomiksi “The Phoenix Requiem”. Esmapilgul tundus see olevat mingi naistekas (ilusad poisid patseerivad ringi ning autor on kah õrnemast soost), aga mida kaugemale ma selle looga jõudsin, seda rohkem sain ma aru, et tegemist oli täiesti põhjendamatu eelarvamusega. Ütleme nii, et loomulikult on joonistamisstiilis arenguruumi, kuid visuaalselt on muidu kõik tipp-topp ja lugu on tõeliselt hea. Teema ise kipub sinna aurupungi suunas kalduma (kärbikuga tontide vastu) ja juba vanast ajast on teada, et mina ja steampunk oleme sõbrad.

MacBook ja ID kaart

Kui ma MacBooki ostsin, siis üks esimesi küsimusi oli mul “vanadele kaladele”, et kas ID-kaardi tugi toimib? Vastuseks sain tavaliselt midagi, mis mahtus vahemiku “ebamäärane mõmin” ja “ebamäärane eitus”. Kuna tundus, et asi on segane, siis ei hakanud ma sellega tegelema — kodus Windows XP-ga ju asi toimis ja ega mul sellega kiiret ei olnud ka.

Eile ma siis lõpuks otsustasin, et aeg on küps. Läksin www.id.ee leheküljele ning hakkasin kaema perra, millega meil siis tegu. Selgub, et tänapäeval pole Macil ID-kaardiga mingeid probleeme: seal lehelt leidsin omale Leopardi versiooni tarkvarast, mis installeerus valutult. Tõsi, see nõudsid brauseri sulgemist ja uuesti käivitamist, kuid see jäi ka ainukeseks probleemiks. Pärast restarti olin ma kahe minuti pärast juba internetipangas arvelduskontol raha kõlistamas.

Siiski paar küsimus mul tekkisid. Dokumentatsioon märgib, et toetatakse vaid kahte lugeja mudelit:

  • Elioni ID-kaardi lugeja (OmniKey CardMan 1021)
  • SEB kaardilugeja

Kas muid mudeleid ka toetatakse sealt ei selgu. Mul endal vedas — kodus vedelev SCM Microsystemsi SCR3310 sattus olema seesama, mida tarkvara loojad nimetavad SEB kaardilugejaks. Samas ei saa ma seetõttu kommenteerida, millised on väljavaated asja tööle saamiseks kolmandate osapoolte riistvaraga. Oskab keegi kommentaarida Äkki oleks vaja kätte võtta ja teha mingi ühiduvusmaatriks, mis oleks natuke informatiivsem kui tarkvaraga kaasas olev?

Scrum

Eile toimus Toompea 3 IBM-i ja Tieto korraldatud Scrumi seminar. Kelle jaoks Scrum on võõras termin, sellele teadmiseks, et tegemist on iteraktiivne kompleksete tööde läbiviimise tegevusplaaniga. Seejuures on oluline mõista, et tegemist ei ole sugugi agiilmetoodikaga, vaid pigem süsteemiga, millega agiilmetoodikat hallata. Ometigi jäi päeva lõpuks mulle endiselt segane selle ürituse fookus.

Õigupoolest ainuke selge osa oli sealne IBM-i jutt. Firma tutvustas oma tootevalikusse kuuluvaid Rationali ja Eclipse vahendeid, mis osaliselt on vabavaralised ja demonstreeris nende kasutusvõimalusi. Võtmesõnadeks olid siinkohas Eclipse Process Framework (EPF), OpenUP ja Rational Team Concert. Tegemist oli ausa reklaamiga, kusjuures minu näol oli tegemist ka sihtgrupi ja huvitunud kuulajaga.

Ebaselge osa oli alguses ja lõpus: Kõigepealt rääkis Dan Rawsthorne Danube Technologies põgusalt Scrumi tuumikelementidest. See oli kõik iseenesest tore, kuid iga kord kui keegi küsis midagi keerukamat, viidati sellele, et asja aitab paremini kokku võtta Scrum Masters koolitus, mis teatavasti pole tasuta ja ka ei mahtunud otseselt “teemasse”. Paraku jättis tänu sellele asi kuidagi mageda mulje, kuna välditi piinlikult Scrumi kasutamise piirangutega seotud teemasi. Asi läks veelgi hullemaks kui kohalik spetsialist Alek Kozlov pulti astus. Kasuliku poole pealt viitas ta, et Scrumi kasutamine hakkab juba lepingust, kus hüljatakse tavaline leping ning asendatakse see raamlepinguga, milles iga iteratsioon on lepingu lisa. Samuti viitas ta sellele, et Scrumi projekti õnnestumiseks on vaja nn. “tarka klienti”.

“Targa kliendi” jutu juures läks pall kohe päris kaotsi, sest äkitselt hakkas mees lootusetult sassi ajama vajadusi ja nõudeid ning küsimusele, et kust need “targad” kliendid tulevad ja kuidas neid “rumalatest” eristada — või nagu küsija algselt päris: kuidas õnnestus kliente veenda Scrumi kasutama — ta vastata ei osanudki (“See on väga hea küsimus …”). Laias laastus jäi mulle mulje, et siinpool Peipsit kiputakse Scrumi võtma kui võrkturundatavat toodet, mis oluliselt ei erine Herbalifest ning klientide vajaduste rahuldamise asemel püütakse neist teha enda edasimüüjaid.

Omalt poolt võin ma öelda nii, et Scrum on päris mõistlik süsteem kui seda rakendada õigesti, kuid selle nõrkuseks on suhteliselt suur eelduste hulk, mis peab olema eelnevalt rahuldatud — ehk teisisõnu, see eeldab suurt hulka ettevalmistavaid samme. Seetõttu on see rohkem sobilik firma sees, firma kultuuri osana ning mõne koha pealt meenutab see veidike Avatud Ruumi põhimõtteid. Väliste partnerite puhul on see mõeldav ainult väga pikaajaliste suhtete juures, mis lubavad info vaba liikumist, sest põhjalikult reglementeeritud või kõrgendatud konfidentsiaalsusnõuetega projektide puhul ei ole selle kasutamine lihtsalt vastuvõetav.

Trammiga tööle, trammi tööle …

Teinekord leiab lehest artikleid, mis kaotavad igasuguse usu inimestesse. Üks neist on see, kuidas trammidepoo kampaania korras pakub tööd 400-le töötule. Ühest küljest tundub see olevat tänuväärne algatus, aga teisest küljest tulevad judinad peale.

Kutse peale tuli kokku tuhat inimest, kes siis kena saba moodustasid. Samas artikli autori sõnul lonksasid päris mitmed juba sabas seistes lapikust julgustust (ei saa isiklikult seda väidet ei kinnitada ega ümber lükata). Minu arvates on see kas siis kohtlane või vähemalt ülinahhaalne: isegi enese müümise ajal ei suudeta pudelist eemale hoida; ma põrmugi ei imesta, et nad seal sabas peavad seisma.

Paistis, et sabas seisvatest kodanikest selge enamus on sellised, kes kunagi ühtegi ametit pole õppinud, aga surutise ajal antakse hundipass just eelkõige kvalifitseerimata tööjõule. Inimesed seal sabas vaatasid mind mürgise pilguga nagu oleks ma teadnud, et majandus langeb, aga neile ei öelnud. Ahnusest, kurjusest ja alatusest. Sest muidu oleksid nad ka äkki läinud midagi õppima, mitte sekretärideks, laomeesteks, ehituse abitöölisteks, kassapreilideks, turvameesteks, transadeks. Töötuteks.

MacBook

Eelmine kuu laiendasin oma .. uh, infotehnoloogilist orienteeritust. Varem oli mul kodus Windows XP masin ja kontoris Ubuntu 9.04 (hiljuti installitud selle Debianiõnnetuse asemel, mis mu desktoppi reostas). Nüüd on siis ka lõpuks ometi oma isiklik sülearvuti uue MacBooki näol. Ma pean tunnistama, et kuu aega kasutamist on kinnitanud mu kahtlusi — MacBook on masin, mis lihtsalt töötab. Ei mingeid erilisi kellasi ega vilesi — need ei ole olulised. Pigem on tähtis see, et ei ole ühtegi fataalset viga. Näiteks kui ma vahetasin oma Nokia N80-e iPhone vastu, siis tuli reaalsus kohe kolinaga uksest sisse ning iga meeldiva omaduse “kompenseeris” uuel telefonil mõni ebameeldiv. Ma ilmselt oleks palju targemini teinud, kui oleks omale soetanud uue Nokia suure ekraaniga analoogse vidina.

Loomulikult siiski päris kellade ja viledeta uue masina peal ei saa ja see multitouch on tõesti mõnus ja pisikesed vidinad OS X-l on lahedad, kuid omadus, mis mulle uue masina juures kõige rohkem meeldis on kuidas sellel on lahendatud hiberneerimine. Lükad karbil kaane kinni ja kuulda on, kuidas järjest detailid välja lülitatakse. Tõstad kaane ülesse ja kõik töötab sekundi jooksul. Aga mis kõige olulisem — kui kaan on kinni, võib ta nõnda ooterežiimis olla päevi ning ikkagi sekundiga üles tulla. Ei mingit aeganõudvat kopeerimist kõvakettale ja pärast taastamist. Ma olen selle kuu aja jooksul masina ainult ühe korra päriselt restartinud, siis kui ma OS-i uuendasin. Windowsi masinatel on see ülestulek alati olnud nii küsitav, et keegi ei julge sellega riskida.

Tegelt üks asi käis mulle närvidele siiski ka, kuigi tegemist ei ole ületamatu probleemiga. Nimelt uutel metallkorpustega MacBookidel on välise monitori jaoks ainult mini Displayport, mis ühildub otse keskeltäbi paari marki monitoriga paarilt-kolmelt pakkujalt. Selleks, et näiteks projektoritele pilti ette saada pidin ma ostam VGA-le ülemineku, mis maksis pisut alla 500 krooni. Samas muidugi kui ma juhtme külge ühendasin ja teise monitori käima panin, leiti lisandunud ekraan automaatselt ning seadistati kõik ideaalselt. Kahe eelneva sülemasinaga pidi selleks eelnevalt nahast välja pugema, et suurele ekraanile midagi paisata.

Anonüümsed Eurovisioonikud

Eesti sai teisest grupist siis finaali, kusjuures omavahel öeldes konkurentidega võrreldes kõige parema looga. AGA! Natuke õõvastav on lugeda lehtedes ilumunud suurte tähtedega esikaanelugusi.

Kas meie latt on tõesti nii madalal, et jubedat juubeldamist tekitab juba ainuüksi finaali jõudmine? Ma pean silmas siinkohas seda, et teises grupis sai edasi ju 10 lugu 19-st ja esimesest koguni 10 lugu 18-st? Minu arvates on LOOMULIK, et ennast laulurahvaks tituleeriv kontingent mahub selle 53% hulka, mis lõppvooru edasi läheb. Ausalt öeldes tekitab selline asi hoopis küsimuse, mida me eelmistel aastatel valesti tegemine — ma ei taha siinkohas mitte Paadamile etteheiteid teha, rahu temaga, vaid hoopis juhtida tähelepanu sellele, et kui me tehtud vigadest ei õpi, siis hakkame edaspidi taas sattuma selle häbiväärse vähemiku sisse kellele publiku arvates elevant on igale poole peale astunud.

Muide, ma olen kindel, et tegelikult on elevant selles mängus patust puhas ning ebaedu süüdlasteks on pigem halb PR, ebakindlus, oskamatus ennast presenteerida ja oma tahet maksma panna. Päeva lõpus hääletab rahvas ikkagi võitjate poolt, mitte nende, kes paremini lõõritada oskavad. Selles asjas oleks vaja rohkem kainust ja kaalutletust kõigi asjaoliste poolt ja küllap siis ka õnn meie õuele jõuab.

Pages:1234567...128