pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Kirjutamisest: Vaatenurk

Remington 12

Remington 12

Kui ajavormi valik enne uue looga alustamist võib olla määrava tähtsusega, siis vaatenurga valik on seda enam. Laias laastus saab vaatenurkasi olla kolm: mina, sina ja tema, igalühel neist on omad tugevused ja omad nõrkused. Lisaks on neil olemas omad alamklassid, mis omakorda avavad hulgaliselt uusi võimalusi ja seavad täiendavaid piiranguid.

Enne vaatenurga valikut tuleb mõista, see valik on ühesuunaline tänav. Kui ajavormi on veel kuidagi võimalik vahetada, siis näiteks minavormilt üle minna kolmandasse isikusse on ilma lugu täielikult ümber kirjutamata võimatu. Proovige kui ei usu.

Vaatame vormid üle:

Mina

Minavorm on vahetu jutustaja vorm; see on lugu mida räägib inimene nii nagu tema seda nägi või nagu tema seda mõistis. Erineval temavormist on on jutustaja samaaegselt tegelaskuju. Lisaks erinevalt muudest vormidest ei ole selles proosa puhul väga raske, kui mitte võimatu, kasutada olevikuvormi; väga raske on anda edasi sündmusi mis pole juba aset leidnud. Tõsi, kui vaadata proosavormist kaugemale, siis pole näiteks luules ja laulusõnades olevikus minavorm sugugi haruldane:

“Mu endasseusk muutub uuestisünniks
Näeb maailm nii naljakas välja
Et kes seal ka elaks või sureks või sünniks
Ma lähen ja naeran nad välja”

(Vennaskond, “Lähen ja naeran”)

Minavorm jaguneb üldjoontes kaheks: vahetu ning tagantjärele minavorm. Esimene vorm räägib asjadest nii nagu need vahetult sündmuste toimumise ajal olid, teine seevastu distantseerib ennast sellest ja lugu antakse edasi jutustajavormis tükk maad hiljem. Teine vorm meenutab sellest tingituna pisut kolmandas isikus (temavorm) jutustamise teist varianti. Tükk maad hiljem edasi antud loo jutustaja teab juba mis toimub hiljem, miks asjad toimusid nii nagu nad toimusid ja mida tegid ülejäänud tegelaskujud samal ajal.

Kui minavorm tundub ühest küljest äärmiselt piiratud vorm on see samas ka äärmiselt vahetu. Tänu sellele on minavorm ideaalne edasi andmaks müsteeriume kus informatsiooni hulk on piiratud üheaegselt nii tegelaskuju kui lugeja jaoks. Ehk siis teeb selle eelistatud vormiks näiteks detektiiviromaanide puhul. Samas piiratuse all tuleb meeles pidada, et ilma lugejat segadusse ajamata on praktiliselt võimatu vahetada tegelaskuju või kruttida põnevust üles viidetega millelegi, mida minategelane ei saa näha, kuulda või teada.

Sina

Sinavorm leiab vähemalt proosa kujul haruharva rakendust. Aeg-ajalt üks või teine autor võtab seda kui väljakutset ning kirjutab mõne eksperimentaalse loo, kuid tulemused ei ole tavaliselt sellised millest pikemalt juttu tasuks tema. Tunduvalt sagedamini leiab sinavorm rakendust luulevallas.

Sinavorm on seevastu pea ainuke viis edasi anda instruktioone ja korraldusi, kusjuures instruktsioone puhul tekib juurde ajavorm mida proosas ja luules praktiliselt pole — nimelt tulevikuvorm. Näiteks Kümme Käsku on kirjutatud sina- ja tulevikuvormis (“Sina ei pea mitte tapma”).

Lisaks leiab sinavorm pea ainsa vormina rakendust rollimängudes ja seda nii arvutiga kui ilma arvutita. Näiteks mäng nimega Zork algas nii:

West of House
You are standing in an open field west of a white house, with a boarded front door.
There is a small mailbox here.

Tema

Temavorm ehk loo esitamine kolmandas isikus on kõige levinum ja kõige paendlikum jutustamise vorm. See võimaldab hõlpsalt hüpata tegelaskujude vahel, vahetada kohta ja aega ilma lugejat liigselt segadusse ajamata. Lisaks on lugejale võimalik ette sööta materjali mida tegelaskuju ise ei märganud, kuid mida ta oleks võinud näha kui ta oleks tähelepanelikum olnud. Või kui ta oleks saabunud pisut varem või lahkunud pisut hiljem. Selle viimasega võib kolmandas isikus esitusega veelgi kaugemale minna ning esitada lugu n.ö. neljandas isikus, ehk siis läbi jutustaja kelle jaoks ei ole midagi varjatut, kes teab kõike ja näeb kõike.

Enamus koolkondi jagavadki temavormi lood kahe kategooriasse: piiratud temavorm ehk kolmandas isikus jutustamine ning piiramata temavorm ehk neljandas isikus loo esitamine.

Kolmandas isikus lood on mõnes mõttes võrreldavad esimest tüüpi minavormis lugudega. Lugejale antakse edasi mida jälgitav tegelaskuju üldjoones mõtleb, kuid samas ei laskuta detailideni. Põhiline erinevus minavormiga ongi siin see, et ei jälgita tegelaskuju mõttekäike vahetult. Samas on soovituslik nagu minavormiski jälgida esituses tegelaskuju tausta: kui tisler tuppa, siis üks esimesi asi mida ma märkab on arvatavasti mööbel, samas kunstniku jaoks võib põhitähelepanu langeda hoopis seinal rippuvatele maalidele. Kui keegi viitab mandlikarva silmadele, siis eeldatavasti see tegelane teab mis on mandlid ja mis värvi need on. Üks algaja jutuvestja põhiliseks tunnuseks on see, et ta lähtub lugu edasi andes enda teadmistest, mitte oma tegelaskuju omades ning kasutades omadussõnu ja andes hinnanguid mis jälgitavad karakteri vaatevinklist on parimal juhul vildakad.

Kolmandas isikus esitatud lugu on näiteks Gabriel García Márquezi raamat “Sada aastat üksildust” mis algab sõnadega:

“Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendía mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.”

Seevastu piiramatu temavorm, ehk loo esitamine neljandas isikus on loo esitamine läbi jutustaja — kas siis läbi nähtava jutustaja (mis on üks väheseid viise murda neljas sein ilma lugeja ja loo sidet rikkumata) või nähtamatu jutustaja. Neljandas isikus on esitatud näiteks Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”:

“Nagu hiljem selgus, vesteldi Jeesus Kristusest. Lugu oli selles, et toimetaja oli luuletajalt tellinud ajakirja järgmise numbri jaoks pika usuvastase poeemi. Ivan Nikolajevitš kirjutas poeemi valmis ja isegi väga kiiresti, aga kahjuks ei jäänud toimetaja sellega sugugi rahule.”

Nagu näha on nähtamatu jutuvestja valduses hulgasliselt informatsiooni, mida tol hetkel tegelaskujude endi valduses polnud. Üldiselt selline jutustusviis on tollaegsete ning ka varasemate Vene autorite hulgas väga levinud. Näiteks Fjodor Dostojevski “Idioot” on samuti kirjutatud neljandas isikus.

Kuna see postitus kipub üksjagu pikaks minema, siis ma püüan otsad kokku tõmmata. Lõpetuseks tuleb meeles pidada rusikareeglit, et vaatenurkade omavahel segamine ei ole hea idee; isegi kui me räägime alamnurkadest nagu piiratud temavorm ja piiramatu temavorm. Õigupoolest sellistel puhkudel on segamine eriti ohtlik, sest see ei paista kohe silma, kuid jätab jutust vildaka mulje. Näiteks kuidas saab nii olla, et peategelane enne teadis midagi, aga hiljem mitte. See viimane võib olla tingitud sellest, ühel puhul teadis seda jutustaja mitte tegelane, aga tema kohalolek ei olnud lugejale koheselt hoomatav.

Vaatenurkade segamise koha pealt eksisteerib siiski üks erand: täiesti kohane on kasutada mõnda teist vormi kui kirjutatakse proloogi või epiloogi. Päris paljud autorid, kes kirjutavad muidu kolmandas isikus esitavad sissejuhatuse neljandas isikus, et anda parem ülevaade raamatus toimuvate sündmuste taustast.

Kiirelt kõrbemine

Koos üleüldise idufirmavaimustusega kostab suitsu- ja muudes nurkades järjepanu jutte raisimisest, pivotitest, exititest ja millest veel. Üheks terminiks, mis sellistest jutuajamistest läbi jookeb on fail fast, ehk kiirelt kõrbemine.

Miks ma sellest rääkida tahan? Ma tahan sellest rääkida, kuna see on üks markantsematest mantratest mida korrutatakse täiesti valedel põhjustel. See kontseptsioon tuleb mängu tavaliselt siis kui algselt planeeritud aja jooksul edu ei suudeta saavutada, olgu selleks edu kriteeriumiks siis eelpool mainitud raha nurumine, kannapööre või mida iganes. Tihtipeale poetatakse selle juures vastuvaidlemist mittesalliva näoga, et “pahale rahale ei ole mõtet head raha järgi visata” või “targem annab järele”. Tavaliselt on selle rääkijaks inimene, kellel on ette näidata üks või kaks edulugu.

Ning kui neid edulugusi lähemalt vaatama hakata, siis selgub, et need on kellegi teise edulood. Ning jutuks tulnud projektis oli panus kellegi teise pool tehtud panus ja raha kellegi teise poolt teenitud raha.

Asi selles on, et inimene, kes reaalselt usub oma edusse ei räägi kunagi sellist juttu: enamus niinimetatud läbikukkumistest peaks olema prognoositavad juba SWOT-analüüsi käigus (te tegite selle, eks ole?). Te tegite äriplaani, turuanalüüsi, te rääkisite potentsiaalsete klientidega ning kui selgub, et paari kuu jooksul pärast esimese toote / prototüübi ilmumist ei vaata pangaarvelt vastu miljonid, siis pole see automaatselt veel läbikukk. See tähendab pigem seda, et vahepeal on laekunud täiendavat informatsiooni mis tuleb projekti sisse viia. Loomulikult eksisteerib alati võimalus, et uus teave kõigutab SWOT-analüüsi alustalasi, kuid sellisel juhul tähendab see lihtsalt varasemat tegemata kodutööd ning ei ole selle kirjatüki teema.

Inimesed, kui teid ei saada esimesel (teisel, kolmandal, …) katsel edu, pole ilmtingimata tegemist veel läbikukkumisega. Thomas A. Edisonil ei õnnestunud elektripirni valimistamise kaugeltki mitte esimesel korral; tema suust on pärit selline kuldne tsitaat: “Ma ei eksinud, ma lihtsalt leidsin 10000 viisi kuidas seda mitte teha”. Peaaegu iga ebaõnnestumine annab täiendavat informatsiooni ning aitab õnnestumisele lähemale. Kui Edison oleks pärast esmast ebaedu käega löönud vaataksime me (piltlikult väljendades) seniajani telerit küünlavalgel.

Käegalööja

Käegalööja

Fail fastil siiski on olemas oma koht äris. Nimelt kui selgub, et kui ühel või teisel põhjusel pole edu saavutamine (enam) mõeldav, siis pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. See eeldab siiski seda, et KÕIK vähegi tõsiselt võetavad alternatiivid on kui mitte just läbi mängitud, siis vähemalt arvesse võetud.

Mugavustsoon

Elus on hulgaliselt erinevaid oskusi, kuid tõenäoliselt väärtuslikeim neist on oskus jääda endale kindlaks. Seda oskust nimetatakse teiste sõnadega mugavustsoonist väljumiseks ja see on palju keerulisem kui see esmapilgul paistab.

Miks see on keeruline? See on keeruline, kuna enamus inimesi ei saa aru mis on mugavustsoon ja arvavad, et nad suvad kusagil mujal. Nad arvavad, et kui nad teevad teinekord midagi mis nõuab nende poolt mõningasi pingutusi või ohvreid, siis nad on mugavustsoonist väljunud, taipamata, et see mida nad teevad, teevad nad mugavusest.

Kõik inimesed tahavad olla paremad kui nad tegelikult on — targemad, ausamad, tugevamad, vastutulelikumad, lahkemad, avarama silmaringiga, jne. Nad ei taipa, et oma tahtmistele vastu tulles astuvad nad pahatihti kõrvale oma algsest seisukohast ning nad teevad seda mugavusest, sest nad ei taha näha kõiki võimalusi — tihtipeale selgub, et ühe või teise pahateo taga on peidus hea ning õilis kavatsus mida ei ole muud viisi võimalik ellu viia, keegi on mustaks lambaks jäänud lihtsalt õnnetute asjaolude kokkusattumiste tõttu, jne.. Alati on lihtsam hukka mõista kui mõista, kritiseerida kui küsida, valida pool ümbritsevate mõjutuste tõttu. Mugavusest.

Kindlasti olete enda ümber pannud tähele inimesi, kes vaatamata näilisele ebaeetilisusele osutuvad taas ja taas edukateks, nende prognoosid õigeteks ja nende teod vajalikeks. Need on inimesed, kes on valmis rikkuma norme, et ülejäänud saaks oma mugavustsoonides edasi viibida. Õppige nende käest, sest endale valetamine ei muuda maailma veel selliseks nagu te arvate sead olevat. Tõde ja õiglus kipuvad pahatihti olema mündi erinevate poolte peal.

Eepohs

Sedapsi. Ma olen viimased kaks aastat seadnud atra e-kaubanduse / e-poodide valdkonnas ja eelmine kuu jõudsin siis punkti, kus ma tundsin, et on aeg traditsioonilistest raamidest välja astuda ning üks viis seda teha oli iseenese peremeheks hakata. Seoses sellega asutasin ma ettevõtte nimega Eepohs (tagurpidi shop.ee) Consulting eesmärgiga aidata inimesi ja firmasi, keda see valdkond huvitab — või kes juba sellega tegelevad — ree peale. Seoses sellega astun ma muide homme Radissoni hotellis üles Äripäeva poolt korraldataval seminaril, kus ma katsun põgusalt rääkida veebianalüüsi maailma hiilgusest ja viletsusest.

visiitkaart

“Sina” või “Teie”?

chickentimmy“Registreerumine õnnestus. Teiega võetakse peatselt ühendust.”

Tegemist on ilmselt juba sadu kordi tallatud rajaga, kuid eile tekkis meil taas kord tõsine küsimus: kas teenuse dokumentatsioonis tuleks kasutaja poole pöörduda Teie või Sina vormis. Internet andis argumente enam vähem võrdselt mõlemasse leeri ning ammendava vastuseni me ei jõudnudki. Sestap tegin ma mõningast uurimistöö ja tulemused on järgnevad.

Teietamine on üsna vana komme ja on üks hierarhilise ühiskonna tunnustest. Kuigi selle kombe alguseks pakutakse erinevaid ja üsna kindlalt vääraid juuri, on selle taga suhtlemine inimeste vahel, kellest vähemalt üks esindab kedagi. Näiteks Vana-Roomas pöörduti Teie vormis riigiametnike poole, kuna iga riigiametnik esindas lisaks endale ka riigiaparaati ja/või valitsejat. Muide, analoogne süsteem levis täiesti sõltumatult ka Aasias, mis viitab selle teeoria paikapidavusele. Ajapikku üldistus teietamine ka muudesse valdkondadesse ning hakkas tähendama sind ja sinu kodakondseid või sind ja sinu alluvaid. Laiemas laastus tähendas see seda, et vähemalt üks vestluse osapooltest pidas teist piisavalt väärikaks, et too võiks esindada ka teisi.

Muide, teietamine töötas ka teistpidi — tõenäoliselt olete isegi märganud, et isevalitsejad tihtipeale meietasid iseennast. Tegelikult päris nii see ei olnud. Kuningad ja keisrid on läbi aegade püsinud võimul tänu toetajatele. Küll nimetati neid õukondlasteks, küll millekski muuks, kuid valitsejad võtsid haruharva vastu otsuseid täiesti oma suva järgi. Tavaliselt olid nad siiski eelnevalt teemaga kursis, mängureeglid ja kriteeriumid olid eelnevalt kokku lepitud ning isegi kui kuningas tegi otsuse ainuisikluselt, püüdis ta seda tehes vältida konflikti oma toetajatega. Kui keiser endast rääkides kasutas Meie vormi, siis tähendas see seda, et ta räägib kui valitseja. Kui valitseja kasutas Mina vormi, siis rääkis ta kui inimene, oma mätta otsast lähtuvalt — see oli aga midagi, mis paraku juhtus ainult üsna väheste kaaskondsetega.

Aga lähme edasi. Paljudes keeltes, näiteks inglise ja hollandi keeles on mina vorm peaaegu välja surnud. “You” inglise keeles on eelkõige just Teie vorm (alati “You are”, mitte “You is”). Ühest küljest on inglise keele puhul tegemist kultuurilise eripäraga, kus viisakus on normiks. Teisest küljest muutus see oma lihtsuse tõttu kiiresti kaupmeeste ja erinevate ühiskonnakihitide omavahelise suhtlemise keeleks ning võimalike solvangute ja sellest tingitud komplikatsioonide vältimiseks hakati Teie vormi eelistama ka tavasuhtluse puhul ning tänu sellele on familiaarne Mina vorm (“Thou”) inglise keelest praeguseks enam-vähem täielikult välja surnud.

Mida tegid vanad eestlased? Vanade eestlase kohta ei oska me kosta midagi, aga eelmise sajandi alguses välditi taoliseid asesõnu ning kasutati täiesnime või tiitleid: “Mida preili soovib?”, “Kas härra Johannes on valmis dokumendile alla kirjutama?” Paraku eeldas taoline lähenemine personaalset suhtlemist, mis näiteks ajakirjanduse puhul tavaliselt võimatuks ostutus. Sestap hakkas pisitasa levima ka Teie vorm. Nõukogude võim tegi selle küsimusega kohe selge soti — vene keeles nagu ka enamustes Euroopa keeltes tähendab Teie vorm lugupidavat lähenemist. Ühes sellega tekkisid ka reeglid: kui võõrad inimesed omavahel Sina vormi kasutasid, siis viitas sellele, et nad ei väärtusta teineteist. Alternatiiviks oli siinkohas see, et nad suhtlesid omavahel kui võrdsed, et tunnevad tungivat vajadust suhet süvendada. Tänu sellele oli inimese sinatamine kõndimine libedal jääl: ühest küljest oli see familiaarne ja usaldav, teisest küljest alandav või pugejalik (sõltuvalt kontekstist). Teie oli seevastu suhteliselt ohutu pöördumise viis, mis muutus negatiivseks ainult siis kui üks osapooltest hakkas ühel või teisel põhjusel seda kasutama sina vormi asemel.

Muide, mõnekümne aasta eest, kui Rootsis suur võrdõiguslikkuse palang aset leidis, katsuti Teie vormi lausa riiklikul tasemel sekkumisega keelest eemaldada. Osaliselt see ka õnnestus ning praeguse 30-40 vanuses inimesed kasutavad automaatselt suhteldes sealkandis Sina vormi. Seda kommet on vahelduva eduga proovinud importida ka Valdo Randpere.

Lisaks on proovitud ka väita, et noored kasutavad automaatselt Sina vormi, kuid selle koha pealt vaidleks ma kohe vastu: uuringud näitavad, et Eesti õpilased tunnevad ennast palju mugavamalt, kui nad suhtlevad õpetajatega Teie vormi kasutades. Enamgi veel, õpilased sooviks, et õpetajad pöörduks nende poole Teie vormiga. See muide on aset leidnud ka Rootsis. Osad võrdõiguslased on hakanud pahandama, et tekkinud on nn. uusteietajad: selgub, et paarikümneaastastel noortel on psüühiliselt raske tööl pöörduda kliendi poole sama vormiga, millega nad pöörduvad oma sõprade poole. Eelkõige soovivad nad seda enesekaitseks ja distantsi hoidmiseks: klient ei ole sõber. Tänu sellele, et Teie vorm Rootsis uuesti pead hakanud tõstma.

Ma muide isiklikult kasutan kliendiga suheldes Teie vormi — eelkõige seetõttu, et klient esindab lisaks endale ka oma firmat ning meie (näete, ma meietan ennast) seisukohalt suhtleme me eelkõige just firma, mitte inimesega. Ma kasutan Teie vormi juures ka suurt esimest tähte — samas Sina vormi puhul ma suure esitähe kasutamisel mõtet ei näe, Sina vorm on juba piisavalt intiimne ning seda kuidagi suure tähega aupaklikumaks tegemine on nagu sea selga sadula panemine.

Aga mis TEIE, head lugejad, asjast arvate. Kumb vorm teile endale teenusekasutajana rohkem meeldiks — kas Teie vorm või Sina vorm?

Disc rot

Disc rot

Disc rot

Pakkisin hiljuti ühe kasti lahti, mis sisaldas erinevatel aegadel sinna paigutatud andmeid, põletatuna CD-de ja DVD-de peale. Ma proovisin paari vanemat neist lugeda, aga edu selles valdkonnas oli üsna vahelduv — üle 10 aasta tagasi kirjutatud CD-d ei pruugi sugugi enam loetavad olla. Üks termin, mida sellistel puhkudel kasutatakse on disc rot, ehk kettakõdu.

Seoses sellega tekkiski mul küsimus: kas Mac OS-i jaoks on olemas mingit tarkvara, mis võimaldab selliseid kettaid tuvastada. Ma pean silmas seda, et pistad ketta masinasse, arvuti suristab natuke aega ja ütleb, et sellelt kettalt on lugemisega raskusi. Taoline asi võimaldab mul tuvastada säilivusprobleeme juba algfaasis, teha vajalikust kraamist koopiaid ja mittevajaliku kraami ilma igasuguste südametunnistusepiinadeta prügikasti toimetada.

Koos ja ilma Tarandita

Euroopa parlamendi valimised on läbi, rahvas on laiali läinud ning tuled kustutatud. Nagu ikka on väljakule jäänud veel paar-kolm kuraasikamat tegelast, kelle arvates pidu palju pikemalt kesta võiks. Nood käivad ringi, vehivad rusikatega, ehmatavad hilja peale jäänud lahkujaid ning ajavad ümber prügikaste. Vanasti nimetati neid huligaanideks.

Üks asi, mis mitte kellelgi pähe ei mahu on muidugi Tarand. Saabus mees kuskilt Laidoneri muuseumist ja lajatas nii, et pritsis. Numbrid olid sellised, et hoia peast kinni. “Siin pidi sohk olema, lihtsalt pidi!”, kostab ärritunud hääli parteide peamajadest. Rusikatega vehkimine pärast kaklust jätkub endise vungiga, üks süüdistab ühte, teine teist ja kõik süüdistavad Tarandit.

Küll süüdistatakse teda joodikluses, küll pullimees olemises (mida iganes see ka ei tähenda), kuid laias laastus on sellistel puhkudel “ad hominem” rünnakuga, mis pigem jätab halva mulje süüdistajast endast. Palju tõsisem süüdistus on see, et Tarand mängis Savisaarele ette ning keeras sellega “valgetele” erakondadele käru. Ma mõtlesin, et vahelduseks võiks neid numbreid siis vaadata, mis käruga täpselt tegemist on.

Et asjast parema ülevaate saada, tegin ma läbilõike erakondade tulemustest nii 2004 kui 2009 lõikes. Ma vabandan juba eelnevalt ette, et ma marginaalsemad erakonnad ja üksikkandidaadid lihtsalt kokku kuhjasin. Samuti eemaldasin ma sellest nimekirjas Tarandi, kui “segava teguri” (temast allpool natuke rohkem). Lisaks liitsin ma kokku Isamaaliidu ja Res Publica hääled, kuna laiemas laastus on nad praeguseks ühe mütsi all. Ma tean muide, et see liitmine on meelevaldne — näiteks liitumiskatse ajal Reformiga jooksis suur hulk Res Publica liikmeid Reformi üle ja tänu sellele kajastub nende toetus ja mõjuvõim osaliselt praegustes oravate tulemuses. Aga suures plaanis annab selline tegevus siiski üsna hea ülevaate.

Nagu näha on suures plaanis valimisaktiivsus kasvanud ning suurenenud on kõikide erakondade toetus. Selle joonise järgi tundub, justkui oleks SDE toetajad ühes kogu täiega Keskerakonda toetama asunud. Ühest küljest võib siin süüdistada Tarandit, kelle perekonnanime on traditsioonilisele SDE valijale rohkem kui tuttav, kuid tegelikkus on ilmselt see, et nende erakondade valijaskond on suuresti sama (nagu on paljuski sarnane IRL-i ja Reformi valijaskond). Keskerakond oli ennast üsna edukalt suutnud paigutada vaeste ja väetite katsjaks, tollal kui SDE koalisatsioonis olles hoogsalt valijate silmis vastu päid ja jalgu sai.

Muide, mis puutub peadesse ja jalgadesse, siis on n.ö. paremerakondadel koos käibemaksutõusu, kütuseaktsiisi tõusu ja veel paari seadusemuudatusega oma elektoraadi ees suur hulk seletamist vaja korda saata ja karta on, et ainuke asi, mida nad oma valijatelt kuulevad on see, et “Valimiskasti juures näeme, raisk!” Aga tibusi ja hääli loetakse sügisel, seega ärme ette tõtta.

Et asjast paremat ülevaadet saada, viskame pilgu kõigepealt peale 2009 aasta Euroopa parlamendi valimistulemustele protsentuaalselt. Tulemused on toodud koos Tarandiga.

Kuigi Keskerakond üritab siin viimast võtta, on vähemalt hetkeseisuga olukord selline: Tarand 1, Keskerakond 2, Reform 1, IRL 1 ja SDE 1. Aga vaatame huvi pärast, kuis oleks hääled jaotunud ILMA Tarandita.

Enne kui seda teist tabelit analüüsima hakkame, teen ma ühe väite: Tarandi kandidatuur tekitas ühiskonnas päris suurt vastukaja ja Euroopa keskmisest suurem valmisaktiivsus Eestis oli suuresti just tema teene: turunduses nimetatakse seda “tõmbeefektiks”, kus tugev bränd ja selle kampaania suurendavad ka teiste analoogsete kaupade läbimüüki. Ma läheks oma väitega veelgi kaugemale ja väidan, et kõige tugevamat tõmmet tundsid just need nn “valged” erakonnad, kes said omale üsna arvestatavalt hääli juurde, mida nad oleks näinud sama palju kui oma kõrvi kui Tarandit poleks mängus olnud. Mäletatavasti oli Eesti valimisaktiivsus 2004 aastal 26.83% (Euroopa keskmine 45.47%). 2009 aastal oli aktiivsus aga 43.9% (Euroopa keskmine 43.1%). Aktiivsuse tõus oli Eestis Euroopa suurim, ning ainult kahes riigis oli arvestatav kasv (Läti ja Taani). Ülejäänutes jäi number kas samaks või langes.

Seega minu väide on, kuigi kahtlemata Tarand tõmbas erakondadelt ära hääli, tõmbas ta seda kõikidest enam-vähem võrdselt. Samas tõi ta aga oluliselt rohkem hääli juurde kui ta ära võttis. Erand siinkohas on potentsiaalselt Keskerakond, kellele Tarand arvatavasti eriti hääli ei toonud, kuna sotsiaalne diskussioon Tarandi toetajate ja keskerakondlaste vahel puudub. Võimalik muidugi, et oma konfliktsusega ajas Tarand mingi koguse sarviklasi ärevile ja mingisugune kasv Savisaare kodumeeskonda tekkis, kuid võrreldes teistega — kindlasti madalam.

Võttes arvesse veel d’Hondti meetodi võiks seega öelda, et jutt Tarandi poolt tekitatud kahjust “valgetes” erakondades on täielik hülgemöla ning ilma temata oleks seis suure tõenäosusega olnud kas 3:2:1 või 4:1:1 (Keskerakond:Reform:IRL). Tänan tähelepanu eest.

PS. Oeh, ma vaatan, et tabelist ekraanitõmmist tehes on spellchecker peale jäänud. Need alla joonitud erakonnanimed on seal tänu sellele.

Kandidaat number null

Iga natukese aja tagant tuleb mõni tõeliselt rumal inimene lagedale geniaalse ideega, et valimistel peaks olema võimalus vastu hääletada. Miks see rumal on, sellest ei viitsi ma enam kirjutada, otsige ise mu vanematest kannetest. Lihtsalt kui te töölt koju lähete, siis te ju ei otsusta, mis teed mööda te EI LÄHE. Te otsustate ikka, mis tee mööda te LÄHETE.

AGA. Selle artikli kommentaarides oli üks huvitav mõte, mida võiks edasi arendada. Mis oleks, kui viiks sisse nn kandidaadi number null? Kui inimene otsustab hääletada kandidaat number nulli poolt, siis tähendab see seda, et ta hääletab tühja koha poolt. Kusjuures tegemist ei ole üksikkandidaadiga, vaid lausa nullparteiga, mis saab oma “kohti” d’Hondt meetodil edasi kanda. Näiteks hääletamata jättes jagatakse tema hääl parteidi vahel protsentuaalselt vastavalt muude poolt antud häältele, seega see pigem võimendab praegust sahkerdmist ja poriloopimist: mida vähem inimesi hääletab, seda parem suurematele parteidele, kellel on oma kindel liikmeskond ja seega ka hääletajad (nn tüma maad on vähem).

Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui nullpartei ületab valimiskünnise, siis kõik nullpartei poolt antud hääled muutuvad kandidaadikohtadeks, mis jäävad tühjaks. Kohe päris tühjaks, ilma palgata, ilma esinduskulutuste ja muude asjadeta. Hääletamistel nende kohtade hääli ei arvestata ning maksimumhäälte arvuks loetakse muude kohtade summat — see on selleks, et Riigikogu säiliks töövõimelisena. Õigupoolest muudaks see Riigikogu ka teovõimelisemaks, kuna asjapulkade arv väheneb, marginaalsemad parteid ei ületa künnist ning edaspidi näeks ka parteid rohkem vaeva oma kohtade eest võitlemisel.

Kokkuvõttes oleks tulemuseks vastutustundlikum, teovõimelisem ja tetahtelisem Riigikogu.

Pages:1234567...128