pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Tagasivaade lähimineviku

Päris huvitav on lugeda enda paari aasta taguseid postitusi, nagu näiteks see siin:

Paleepöörde hõng

Ühest küljest läkski täpselt nii nagu ma prognoosisin. Isegi EKRE-ga kauplemine toimus. Teisest küljest koos Savisaare pildilt kadumisega õnnestus Keskerakonnal see mida ma esimese hooga ei pidanud väga tõenäoseks — nimelt IRL-i oma voodisse meelitamine.

Jaga ja valitse.

Nii SDE kui IRL-i oma lootsikusse meelitamisega saavutas Keskerakond tõenäoliselt maksimumprogrammi — mõlemal vähemuspartneril on piisavalt väike osalus ning neid teineteise vastu mängides on neid lihtne kontrollida. Seda oli näha ka valitsuse moodustamise ajal mil kumbki väike polnud huvitatud veelgi väiksemate mängu toomisest; istusid ju nii Vabaerakond kui EKRE lilled ja viin peos koosolekuruumi ukse taga: IRL soosis EKRE-t ning SDE Vabaerakonda, kuid nagu näha kumbagi sakstekambrisse ei lubatud. Mõlemad kolmetähelised teadsid, et neljanda sisse toomine vähendab nende kaalukust. Ja seda teadis ka Keskerakond.

Ning sestap tegid mõlemad erakonnad enda jaoks tõenöolised halvima otsuse lähiajaloos. Nad lasid endale lihtsalt pähe istuda.

Mis edasi?

Edasi ei juhtu lähitulevikus suurt midagi. Ma arvan, et mõnes mõttes on Reformierakond auga välja teenitud puhkeajaga rahul — esiteks see võimaldab neil jõujooned erakonna sees selgeks rääkida ja samas annab praegune olukord järgmisteks valimisteks elektoraadile üsna hea taustsüsteemi võrdluste tegemise jaoks.

Ma olen üsna kindel, et praegune valitsus peab järgmiste valimisteni vastu, kuid on käsist-jalust suuresti seotud. Midagi väga radikaalset muuta praeguses olukorras on praktiliselt võimatu ning jääb üle vaid loota, et globaalne majandus venitab sinnamaani ilma eriliste vapustusteta välja. Peamiselt seetõttu, et kriisiolukorras oleksid praegused juhtoinad nagu peata kanad.

Paleepöörde hõng

Alles see oli kui toimusid valimised, vehiti rusikatega ning vahetati ebaviisakusi. Pärast suuremat kemplemist saadi valitsus kokku, kuid traagelniidid paistsid kaugele ning erinevalt varajasematest kordadest ei antud uuele koalisatsioonile sekunditki armuaega. Analüütikutele on selline situatsioon ilmselt põnev, erinevalt kõikidest ülejäänutest. Omalt poolt pakkusin ma välja tingimused mis olid valitsuse püsimiseks vajalikud ning hetkel tundub, et enamus neist ei pruugi täituda. Õhus on paleepöörde hõng.

Vaatame kõigepealt erakondi.

Reform.
Reformierakond on ühest küljest väga heas ja samal ajal väga halvas olukorras. Nende värske liider ei tunneta võimu ja meelsuse pulssi kaugeltki mitte sama hästi kui vana kivinägu Ansip. Ühest küljest pole ta suutnud koalisatsiooni pisemaid partnereid kontrolli all hoida ning teisest küljest pole erakonna enda koduväljakulgi kõik kaugeltki korras. Õigupoolest on Reformierakond lõhenemise lävepakul. Põhjusi selleks on lausa mitu. Esiteks on nõnda kaua võimul püsinud kontingent minetanud algse “reformi” osa oma nimest; tegemist on pigem klassikalise konservatiivse parteiga, mille eesmärk oleks justkui pakkuda stabiilsust ja turvalisust. See kumas läbi ka näiteks nende valimislubadusest, kus olulisel kohal oli riigi kaitsevõime. Teiseks on uuel peaministril vaja astuda pisut liiga suurtesse kingadesse — oli ju Ansip Eesti staažikaim peaminister, kelle võimuvõitluse musta vööd ning külma närvi kadestasid praktiliselt kõik poliitikud. Õnneks hiljuti toimunud üldkogu andis pisut tervenemislootust, kuid oht pole kaugeltki möödas.

Reformierakonna tugev tahk on asjaolu, et kahe peale on Reformil ja Keskerakonnal üle 50% kohtadest Riigikogus. Suures plaanis tähendab see seda, et valitsust ei ole võimalik moodustada ilma üheta neist ning alati on õhus võimalus, et kui muud üle ei jää panevad suured seljad kokku; valitsus tuleb lõppude lõpuks ju kuidagi moodustada. Armuaja puudumine on selle viimase varianti küsimärgi all pannud, sest suure tõenäosusega tähendaks see praegusel hetkel automaatselt erakonna lõhenemist, mis muudaks nad potentsiaalse partnerina suhteliselt väärtusetuks. Ei tohi unustada ka asjaolu, et opostitsioonina saaks Reform moodustatavale valitsusele olema väga kõva pähkel ning päeva lõpuks on alati õhus võimalus, et erakond ajab oma vana kaardiväe Euroopast kokku ja vallutab trooni tagasi.

Keskerakond.
Keskerakond sai ootamatu löögi allapoole vööd siis kui nende esimees kriitilisel hetkel valgete linade vahele sattus. Võimalik, et vaid tänu sellele õnnestuski Reformil valitsus moodustada, sest suure tõenäosusega oleks vana kult Edgar väga kiiresti teinud alles piimakihvadega Rõivale selgeks kes täpselt tohib esimesena molli oma kärsa ajada.

Samas avab see olukord uksed uuteks liitudeks, sest väga paljuski on vastuseis Keskerakonnale seotud Savisaare isikuga. Ning unustada ei tohi võimalust, et härra on juba mõnda olnud erakonnas pigem käilakujuna ning tegelik töö tehakse ära kellegi teise poolt. See viimane võimalus tundub järjest tõenäolisem, sest ülejäänud erakonnad on astunud justkui juhslikult koordineeritult samme, mis paistavad eelkõige selle erakonna huvides olevat. Sellest natuke lähemalt allpool.

EKRE.
Selle erakonna kohta ei ole suurt midagi arvata. Ühest küljest on neil oma toetajaskond keda nad on kokku meelitanud eelkõige Reformierakonna vastalisusega. Teisest küljest on tegemist n.ö. pahupidi redisega, ehk siis näilise parempoolsuse fassaadi taga istub tulipunane kaader kelle retoorika on eristamatu NSVL-i omast. Tähelepanuväärne on asjaolu, et sõnavõtud pole mitte kunagi suunatud Keskerakonna vastu ning vähemalt korra on nad otse üles kutsunud IRL-i Reformivastast koalisatsiooni moodustama. Kuna nagu ma juba enne nentisin omavad Reform ja Kesk kahasse üle poole Riigikogu kohtadest, siis tähendaks see automaatselt liitu Keskerakonnaga, mis EKRE-le ei paistnud põrmugi ebaloogilisel käiguna.

Vabaerakond.
Hetkel märkimisväärset populaarsust evival Vabaerakonnal on ei paista koduseinte vahel kõik just korras olevat. Esmapilgul tundub, et kogu erakond klopsiti kiiruga kokku selleks, et Herkel tagasi Riigikokku upitada ning kõik muu tuli justkui boonusena. Samas on see seadnud erakonna ootamatusse olukorda, kus tuleb teha tegusi milleks poldud valmis. Varem või hiljem saab “kartellierakondadele” vastandumise tuhin otsa ning pärast seda on lagunemine enam kui tõenäoline. Viimasele viitas ilmselt ka Herkel ise kui ta ähvardas pärast tagasivalimist sõna võttes uue erakonna moodustada, kui praegune isetegevus jätkudes tema Toompeal soojaks istutud tooli ohtu seab. Tegemist on äärmisel kirju seltskonnaga, keda ei seo tegelikult mitte midagi ja suure tõenäosusega nad järgmisi valimisi vähemalt sellisel kujul ei näe.

IRL.
IRL on Eesti poliitmaastiku haige mees. Erakond kaotab hetkel tähelepanuväärse kiirusega liikmeid ning varem või hiljem jääb sellest alles vaid vare. Lõpliku lagunemist ma sellele ette ei näe, kuid nullpunktist tagasituleks saab olema raske ning tänamatu töö. Äsja valitud uus juht on pigem tankist, sest mitte keegi ei soovi praeguses allakäigus võtta omale vastutust võtta mastaapse ebaõnnestumise eest, mis erakonda ähvardab. Kui hästi või halvasti IRL-l läheb ei sõltu tegelikult erakonnast endast, vaid teiste erakondade tugevusest / nõrkusest.

Sotsiaaldemokraadid.
Sarnasel IRL-le ei läinud viimased valimised Sotsidele just kõige edukamalt ning praeguses valitsuses on neil üsna tühine roll täita. Oletatavasti on see erakonna sees päris palju pingeid tekitanud ning süü selle eest laoti Mikseri õlgadele. Õigupoolest pakkusin ma kuu aja eest välja, et kui Sotside juhtkonnas toimuvad radikaalsed muudatused, siis on Keskerakond käinud nende tagatoas mesijuttu puhumas. Ossinovski asumine Mikseri asemel muutis selle spekulatsiooni sama hästi kui kindlaks. Kuna Savisaar on hetkel pildilt maas ning tema tagasitulek suurde poliitikas saab mõnda aega olema üsnagi ebatõenäoline, siis on usutav, et Keskerakond pakkus Ossinovskile peaministri kohta tingimusel, et ta Sotsid nende pilli järgi tantsima õpetab.

Et mis siis juhtub?

Hiljuti teatas Keskerakond, et ta otsustas mitte avaldada umbusaldust praegusele valitsusele. Nagu Ossinovski saamine Sotside ninameheks on see indikatiivse iseloomuga seisukohavõtt; see tähendab seda, et Keskerakond tahab olla kindel. Kui Kesk (27), Sotsid (15) ja EKRE (7) kokku panna on neil ikka vaid 49 kohta. Vaja oleks aga 51. Selleks, et need kohad saada on vaja läbi rääkida ülejäänud kolme erakonna nõrgimate lülidega: esmapilgul paistab, et Vabaerakonnast võib üle meelitada kuni kolm liiget, IRL-st ühe ning Reformist üks-kaks. Loomulikult ei meelitata enamusi neist Keskerakonda ning musta töö teeb ära Ossinovski kamp, kuid tulemus saab olema sama — enam ähvardusi niisama ei loobita ning umbusaldust hakatakse avaldama alles siis kui käed on lõplikult löödud.

Ahjaa. Kes kahtleb Putini sülekoera tiitlit kandva Keskerakonna ja EKRE koostöö võimalikkusesse, siis see on enam kui lihtne: EKRE-le lubatakse pagulaste kvoodist keeldumist ning kooseluseaduse tühistamist ning Helmed on asjaga rõõmuga nõus, isegi kui see eeldab sotsidega liidu moodustamist. Kui Madisonil midagi selle kohta kobisemist on, antakse talle tagatoas lihtsalt pinksireketiga piki kukalt.

Igaühel oma Krimm

Viimase Gruusia-Venemaa konflikti alguspäevil prognoosisime ühe tuttavaga mida Venemaa tahab ja kuidas see omavaheline nügelemine seal päädib. Nagu arvata võis olid meie vaatenurgad totaalselt erinevad kuid kui suits hajus oli selge, et vähemalt see kord oli mul õigus. Nüüd on leitud uus tüliõun ja ma katsun ka seekord prognoose teha. Alljärgnev hinnang on tegelikult paari nädala vanune mil me (taaskord) vaidlesime võimalike stsenaariumeid läbi.

Alustame algusest:

Ajalugu.
Teise ilmasõja eelõhtul oli Ukraina jagatud kaheks. Suurem osa riigist kuulus NSVL-i (Nõukogude Ukraina) ja teise poole annekteeris endaga pärast Lääne-Ukraina alistamist Poola. Piruka kallal oli asjatamist ka Rumeenial ja Tšehhoslovakkial. Pärast sõda taastati riik oma endises ulatuses Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina rahvaste vanglas.

Pärast paari sajandi pikkust kuulumist Venemaale andis Hruštšov 1954 aastal Krimmi poolsaare Ukrainale, kus sellest sai praegune Krimmi Autonoomne Vabariik. Pärast NSVL-i lagunemist ning Ida-Euroopa riikide taasiseseisvumist on olud seal olnud kogu aeg ebamäärased — Krimm pole algusest peale soovinud kuuluda Ukrainale ning Kiiev oli sunnitud näiteks kaotama üheksakümnendate alguses valitava presidendi ametikoha, sest Venemaaga ühinemise plaan oli juba tollal päevakorras. Parlamenti siiski pole seniajani laiali ajada veel tihatud, kuigi viimase paarikümne aasta jooksul seal erinevates instantsides korduvalt Vene trikoloore lehvitatud.

Pärast iseseisvumist andis Ukraina (peamiselt küll Lääneriikide survel) oma territooriumil asunud tuumarelvad tagasi Venemaale, saades vastutasuks lubaduse, et viimane austab riigi iseseisvust ja loobub terriotoriaalsetest nõuetest. Lisaks eeldas kokkulepe ka seda, et Ukraina ei ühine NATO-ga ja ilmselt ka EL-ga.

Venemaa.
Minu meelest on venelased selle konflikti jooksul on kõige vähem mõistetud tegur. Vaid paar kaadrisõjaväelast on püüdnud meie idanaabri tegevust selgitada, kuid paraku on nende sõnad langenud kurtidele kõrvadele. Venemaa tegevusele leitakse järjest fantastilisemaid selgitusi, mis oleks kindlasti naljakad kui need ei kuuluks ühiskondlikele arvamusliidritele. Kas te olete tähele pannud, et suur hulk poliitikuid ei soovi sel teemal eriti sõna võtta või on nende sõnavõtud võrdlemisi vaoshoitud? Seda selle tõttu, et lõpuks ometi on ka meie riigiisadele kohale hakanud jõudma, et riikidel ei ole emotsioone või kinnisideid nagu inimestel. Riikidel on huvid.

Mis huvid on Venemaal Ukrainas? Venemaa huvid piirduvad Ukrainas tegelikult üksnes Krimmiga. Krimm on Venemaa kõige olulisema laevastiku kodusadam, milles asuvat infrastruktuuri ei ole võimalik ka parima tahtmise juures sealt vastuvõetava aja jooksul ning mõeldava eelarvega kuhugile viia. Pealegi kuhu? Venemaal on küll lühike maariba Musta Mere ääres kuid sinna on praktiliselt võimatu midagi ehitada. Ainuke reaalne alternatiiv on Abhaasias asuv Suhhumi ning see on ilmselt ka kõige tõenäolisem põhjus, miks Venemaa apsuasi grusiinide vastu toetab — tegemist on plaan B variandiga kui Krimmiga asjad vett vedama lähevad.

Õigupoolest ainuke põhjus miks venelased just nüüd Krimmis ringi toimetavad ongi Euromaidani järelmõju — Ukraina muutus väga lühikese aja jooksul täiesti kontrollimatuks muutujaks, mis nõudis kohest tegutsemist. Arvate, et Putinit huvitavad kaasmaalased? Ma olen üsna kindel, et antud juhul on nad lihtsalt ettekääne ja tegelikult võiks Euroopa Liit välisvenelased rebastele sööta. Venemaad huvitab ainult Musta Mere laevastik ja läbi selle ligipääs India ookeanile, Atlandi ookeanile ja Vahemerele ning ilma selleta lakkaks Venemaa olemast globaalne mängija. Tõsi, teoreetiliselt võiks nad Musta mere laevastiku jagada Balti laevastiku ja Põhjamere laevastiku vahele laiali, kuid see eeldaks tõenäoliselt mitme uue lennukiemalaevaeskaadri loomist ning muu hulgas ka Läänemere täiendavat militariseerimist (mis Eesti vaatevinklist poleks üldsegi hea).

Olevik.
Nagu märgitud sai, tegeleb Venemaa Ukrainas oma huvide kaitsmisega. Siin tuleb mängu terve hulk tegureid — esiteks on Ukrainal näpud põhjas. Kohe VÄGA põhjas ning praegusel hetkel oleks sõda nende jaoks ränk isegi kui nende vastaseks oleks Eesti sugune kääbusriik (Ukrainas elab 45 miljonit inimest). Paljuski sellest nõrkusest tingituna on võim paljudes piirkondades langenud pärast riigipööret oligarhide kätte (mis läänemaailma seisukohalt on kõike muud kui demokraatlik ning ihaldusväärne lahendus). Venemaa on Kiievi nõrkusest suurepäraselt teadlik ja sestap dikteeribki hetkel reegleid. Läänemaailm on loomulikult suurepäraselt kursis Venemaa huvide olemusega ja kuna tegemist on olulise tasakaalustava teguriga näiteks Lähi-Ida malemängus, pole nad ka tegelikult huvitunud viimase liigsest pahandamisest või veelgi hullem, mängust lahkumisest.

Tänu sellele on Putin hetkel mõnusas olukorras, kus ta ei pea otseselt kartma ei Ukrainat ega lääneriike, eeldusel, et ta midagi väga rumalat ei tee. Huvitaval kombel on kõige suurem oht kogu mängule hoopis suurus nimega Krimmi tatarlased, keda on seal üle poole miljoni, kes on moslemid ja kes on Venemaa peale valdavalt maruvihased (nendega võrreldes oli meie küüditamine väljasõit rohelisse). Õigupoolest ainuke asi, mis praeguse olukorra võib segaseks muuta ongi see, et Ukraina armee jookseb Krimmis laiali ning valveta jäänud relvad langevad tatarlaste kätte, kes siis toruks ühekorraga nii venelaste kui ukrainlaste vastu pööravad. See on põhjuseks, miks Venemaa on lennujaamad ja sõjaväebaasid oma kontrolli alla korjanud — vältimaks relvade sisenemist väljast ning omaniku vahetamist seest. Tänu sellele on baaside blokeerimine toimunud suhteliselt rahumeelselt, sest venelastel pole neid raudu endale tegelikult vaja; nad lihtsalt tahavad kontrollida kelle käes need on — senikaua kuniks need ukrainlaste käest ei lahku on kõik okei.

Praeguse rinnapistmise tõeline tanner on loomulikult meedia ja suurimaks relvaks propaganda ning see on asi, mida venelased suurepäraselt valdavad. Neid ei huvita absoluutselt see, mida arvab Mustamäel Facebookis oma arust naljakaid postitusi tegev Juhan, nad teevad tõelist turundust: propagandat ainult nendele, kellel on vaja seda kuulda: Krimmi venelased. Selle edukuse taga on kaks väga olulist tegurit: esiteks pole Ukraina viitsinud sealse rahvaga mitte aastkümmet tegeleda ja praegult maksab see väga valusalt kätte ning teiseks on Venemaa elatustase Ukraina omast oluliselt kõrgem — võrdlus Eesti ja Soome vahel ei oleks selles valguses sugugi kohatu.

Tulevik.
Nagu ma ennist kirjutasin on Venemaa jaoks olulisena ainult üks asi — Musta mere laevastiku säilimine. Tänu sellele näen ma kolme potentsiaalset stsenaariumi. Esiteks Venemaa saab Krimmi omale ja laseb ülejäänud Ukrainal minna. Tõenäoliselt nõuaks Ukraina selle eest ka mingit valuraha ning tõenäoliselt ta selle ka saaks. Teiseks Ukraina laguneb kaheks, pool jääb Vene mõjusfääri ja pool Euroopa mõjusfääri. Mõlemad pooled maksavad oma vasallidele hunniku raha ja aitavad nad jalule. Võib-olla millalgi ebamäärases tulevikus toimub midagi analoogset Saksamaade ühinemisega. Kolmas variant on see, et Ukraina jääb tervikuna Vene mõjusfääri. See on tegelikult ka kõige tõenäolisem lahendus, sest selleks pole vaja mitte midagi teha. Venemaa loobub Ukraina gaasi doteerimisest, kaubavahetus hääbub ning Ukrainal on sügiseks näpud nii põhjas, et ükskõik kui palju EL neile ka laenu ei anna pole sellest küll. Pealegi, laen tuleb ju tagasi maksta. Varem või hiljem läheb seal löömaks ning Putinil poleks siis vaja muud teha kui saabuda kohale, üleni valges.

Igal juhul on reaalne sõjaline konflikt ebatõenäoline, samuti on ebatõenäoline sama stsenaariumi kordumine teistes riikides — neil/meil pole lihtsalt midagi mida Venemaa tahaks ja mida ta osta ei saaks. Kindel on aga see, et Venemaale pole vastuvõetav oma põhilise laevastiku baseerumine riigis mis kuulub NATO-sse või EL-i.

Igaühele oma

Päevad tulevad ning lähevad nagu tulevad ja lähevad ka valimised. Kes loodavad, et valimised on võimalus midagi muuta, see ei saa aru nende olemusest: valimiste eesmärk ei ole mitte midagi muuta, vaid pigem hoolitseda selle eest, et midagi ei muutuks — tuletagem siinkohas meelde selle kuulsa Hiina needuse “et te elaks huvitavatel aegadel”. Uskuge mind: kui midagi muutub, siis soovivad ka kõige suuremad muutuseihalejad, et seda poleks kunagi juhtunud.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nende valimiste lõpus läks jutt nagu ikka sellele mida keegi valesti tegi ja nagu ikka ei saanud valdav osa publikust, kaasa arvatud ajakirjanikud ning erinevad tähtsamad ja tähtsusetumad arvamusliidrid aru erakondade olemusest ja elektoraadi jagunemisest. Selle asemel, et õigetest asjadest räägiti hakata pajatama midagi vene häälte püüdmisest.

Kuulge inimesed, kujutage ette, et te elate Ameerikas ning Klu Klux Klan teeb oma erakonna. Ütleme, et toimuvad valimised ja capirotemehed ei saa just parima tulemuse. Kas te tõesti kujutate pärast seda ühiskondliku diskussiooni, kus tõsimeeli arutatakse kuidas KKK oleks võinud võita rohkem mustanahaliste hääli? Sest mõnes mõttest just selline keskustelu meie ühiskonnas algaski …

Et asi ainult ilkumisega ei piirduks lisan siia mõned õpetussõnad järgmiste valimiste jaoks. Kõigepealt otsustage kes su valijad ei ole. See on selles mõttes oluline, et nende jaoks on mõtet teha null pingutust, iga nende suunas loobitud sent on raisatud raha. Seejärel otsustage, kes on kindlasti su valija. Nende suunas ei ole samuti mõttekas erilisi kulutusi teha, tuleb lihtsalt pildil püsida ja võimaluse korral mitte midagi lolli suust välja ajada. Ning seejärel on kolmas kontingent: need, kes võivad sind valida. Vaat need on rabelemist väärt.

See kolmas grupp on kaader, kes tavaliselt mõtleb pragmaatiliselt, kõhuga. Neid tuleb meelitada, neid tuleb ähvardada ja neid tuleb panna ennast hästi tundma. Näiteks Reformierakonna jaoks on selleks keskklassi kodanikud, kes elavad Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel. Nad on pisut ebakindlad, kuid kui neile öeldakse, et oravad võimule saades esimese asjana kaotavad ära tasuta transpordi, siis on nende saatus otsustatud. Mägedes elab kolmveerand Tallinnast ja rõhuv osa sealsest elanikkonnast on sõltuvuses ühistranspordist. Kas oli siis raske lõuad koos hoida või rääkida sellistest asjadest mis taolist kontingenti huvitab? Andrus Ansip, ma vaatan sinu otsa …

ACTAvism

Kuna viimaste päevade sündmused on üsna peavoolumeedias üsna pinnapealset kajastamist leidnud, kirjutan oma seisukohad (mis neist üksjagu erinevad) maha siia. Ehk kunagi läheb vaja.

Enne oma tiraadiga alustamist tahaks ma soovitada kahte viidet: Mihhalik Lotmani kirjatükki pealkirjaga “ACTAst” ning Sten Tamkivi “Internetikasutajate õigused kirja”. Kuigi ma ei jaga KÕIKI seisukohti mida need postitused, on neist mõlemas olemas tõhus iva, mida tasuks kaaluda.

Näiteks ei leia ma, et internetikasutajatel oleks vaja mingeid eriõiguseid ja -kohustusi. Me elame 21-s sajandis ning Internet on praeguse ühiskonna lahutamatu osa ja ma leian, et kõik sotsiaalsed normid peaks kehtima täpselt ühte moodi nii digitaalses kui füüsilises keskkonnas — ei tohiks olla nii, et ühes on üks asi lubatud ja teises mitte.

Tagasi ACTA juurde. Ma mäletan kui Keskerakond kupatas kunagi vene noored vabariigi valitsuse vastu sõna võtma ning kui neid intervjueeriti, siis selgus, et nad tegelikult ei tea miks nad kohale tulid (või loopisid asjasse mitte puutuvaid loosungeid). Samas asi tuli ilmsiks ka Vabaduse platsi meelavalduse juures — inimesed ei adunud miks nad kohale tulid (fooliummütsid, Guy Fawkesi maskid ja internetimeemid), mida ACTA endast kujutab, ajasid lootusetult sassi sisu ja vormi ning ei erinenud ka muudes nüanssides oluliselt nendest venelastest, kes Toompea lossi ees oma suid teipisid. Eriti paradoksaalne oli see hetk, kus kohaletulnud kooris määgisid, et meie pole lambad.

Siinkohas tahaks ma teha ühe täpsustuse — sellised üritused on vajalikud, kuid veel rohkem on vaja, et inimesed mõtleksid oma peaga, saaks aru millest nad räägivad ning miks nad on kohale tulnud. Praegusel hetkel kumas selles üritusest läbi sõnum, et inimesed on kohale tulnud selleks, et neile tundub: rünnatakse nende arvates nende võõrandamatut õigust tõmmata tasuta Pirate Bayst filme, muusikat ja mänge. Tsensuur, politseiriik ja internetivabaduse piiramine.

Sellega seoses tuleb ilmsiksveel üks paradoks. Suur osa neist blogidest, mis on ACTA vastu sõna võtnud sisaldavad piiranguid, mis keelavad avaldatud sisu levitamise ilma loata või võtavad pikalt-laialt sõna privaatsuse teemal. Ometigi on privaatsus teatud mõttes tsensuur ning õiguste küsimus on tegelikult see, mille jaoks ACTA ellu kutsuti. Selline topeltstandardite süsteem jätab vägisi mulje, et kõik mis on minu aias on “мой” ja kõik mis on teisel pool aeda on “наша”. Igasugune maailma muutmine peab algama eelkõige iseenesest, sest vastasel korral võib kogu see aktivism olla hullem kui niisama kõrvalvaatamine — tee põrgusse on sillutatud sõnadega “Ma tahtsin ju ainult head”. Kui sa ei ole valmis seda teed mööda ise kõndima, pole põhjust nõuda seda ka teistelt.

Laias laastus on ACTA katse viia autoriõiguste arutelu 21.-sse sajandisse. Eelmine aasta ületas digitaalse muusika müük Ühendriikides füüsilisel meedial müüdava muusika müügi. Füüsiline meedia oli väga pikka aega vahend, millega hoolitseti selle eest, et (piltlikult väljendades) oleksid lambad terved ja hundid söönud. Proovides analoogset lähenemist digitaalsele meediale üle kanda tekkisid erinevad DRM lahendused, rootkitid ja muu selline. Ning loomulikult kukkusid need lahendused läbi, sest ainuke võimalus garanteerida, et intellektuaalse omandi loojad oleks huvitatud oma tegevuse jätkamisest on läbi seadusandluse.

Seadusandlus on suuresti ka põhjuseks, miks sisu levitamist piiratakse hetkel riikide põhiselt. Loomulikult on tegemist kunstliku meetodiga, sest Internetil pole ei piire ega rahvust, kuid senikaua kuniks pole olemast universaalset seadusandlust, pole võimalik selles valdkonnas suurt midagi ette võtta. Tänu sellele tuleb ACTA-t võtta ku katset midagi selles suunas ette võtta. Paraku on probleem (ja väga paradoksaalne probleem), et äriühingud on oma vigadest õppinud, ühiskond aga mitte. ACTA oma olemuselt sõitis radari alt läbi peaasjalikult sellepärast, et puuduvad ühiskondlikud huvigrupid kellel on kompetents, koostöövõime ja volitused ning kes esindaks n.ö. teist poolt. Riik ei saa seda rolli täita, kuna riik peaks käituma pigem erapooletu arbiitrina, mitte ühe poole esindajana. Paraku kipub see nõnda aga välja kukkuma, kuna äriühingud on suutnud enda seisukoha selgelt välja öelda, ühiskondlikud organisatsioonid aga mitte. Isegi Vabaduse platsil toimunud meeleavaldus ei olnud ju tegelikult ACTA, vaid Ansipi fooliummütsijutu vastane.

Sesoses sellega teeksin ma omalt poolt ettepaneku kutsuda ellu ümarlaud, mille eesmärk on analüüsida kujunenud olukorda, vaagida erinevaid variante ning teha valitsusele/Riigikogule ettepanekuid. See ümarlaud peaks olema tasakaalustatud, ning sisaldama kõiki koostöövõimelisi huvigruppe. Oma olemuselt on aeg ACTA suguse seadusandluse jaoks küps, oluline on pigem see, et asi ei kahjustaks kellelgi huve.

Valimisreklaamid

Valid mind! Palun!

Valid mind! Palun!

Kätte on jõunud jälle see aeg ja erinevad poliitreklaamid risustavad linnapilti. Koos sellega huvitab mind üsna tõsiselt, et millal erakonnad ise hakkavad aru saama outdoor meedia mõttetusest? Minu arvates ainuke kasu, mis taolistest kampaaniatest laekub on reklaamiagentuuride ja pindade rentijate kasu, erakondade puhul läheneb kasu nullile või mõjub isegi negatiivselt.

Miks? Väga lihtne — esiteks pole selge, kes on selle reklaami sihtgrupp. Enamus inimesi on nimelt oma valikud juba ammu teinud ja kes valikut teinud ei ole, need teevad oma otsuse viimasel minutil ning pigem mõne kõlaka või skandaalikese ajel. Esmapilgul võib ju tunduda, et taoline plakatite üleküllus aitab afišeerida erakonda kui võimekat ja asist liikumist, kuid nagu me Tarandi pealt nägime ei vasta see absoluutselt tõele. Kuigi agentuurid ja turundajad üritavat näidata Tarandit kui erandliku ja ühekordset nähtust, ei saa ignoreerida asjaolu KUIDAS täpselt ta oma hääled kokku sai. Kindlasti mitte välireklaami abil.

Olgu, võib-olla mõned hääled on valimisreklaami abil võimalik korjata, aga päris kindlasti ei tule kogu ettevõtmisele abiks parteigenossede ja broilerite lõustade linna üles riputamine. Esiteks seob see erakonna avaliku silmis vaid käputäie inimestega, kes niigi pildil püsivad. See on halb päris mitmel põhjusel – esiteks on pea kõik ninamehed millegi negatiivsega silma torganud, mis on üksjagu loomulik, sest tegijatel juhtub ikka. Sidudes ühe konkreetse inimese patud erakonnaga, heidab varju kogu liikumisele. Teiseks rõhutab see elitaarsust — erakond ongi tegelikult need mõned inimesed, kelle ülevõtted meile seintelt vastu vaatavad. Ülejäänud on mingid naeruväärsed sabassörkijad ja kintsukaapiad. See loomulikult ei vasta tõele, kuid mulje on juba jäetud ning pole haruldane, kus üks või teine erakond saab oma piirkonnas vähem hääli kui tal on sealkandis liikmeid. Ka liikmed hakkavad mingil hetkel tüdinema neist eneseimetlust täis klantspiltidest. Ma olen päris kindel, et kui erakonnad hakkaksid riputama üles hoopis plakateid oma kohalikus mõõtmes prominentsematest liikmetest ühes või teises piirkonnas, oleks tegemist palju mõjuvama kampaaniaga. Ninamehed saavad oma soojad kohad ju Riigikogus ikka kätte, sest nad on nimekirjades eespool ja väiksemate tegijate hääled kanduvad neile üle. Aga tekiks hulk “omade jopede” poolt hääletajaid, kes muidu valima ei läheks või hääletaks suhteliselt huupi. Mind igal juhul paneks küll selline plakat mõtlema: “Tere, olen see ja too ja elan teiega samal tänaval! Lubage mul teie eest Riigikogus asjadel silma peal hoida …”

Ehk teisisõnu — lõpetage see koledate piltide üles riputamine ja katsuge ise inimestele lähemale jõuda.

Rohelised ja Riigikogu

Rohelised

Rohelised

Rohelised tegid oma valiku ja puksisid Strandbergi puldist. Ühest küljest on see loogiline, sest rohelised läksid liiga Strandbergi nägu, teisest küljest ka suhteliselt hädavajalik, sest oma olemuselt on kogu maailmas olnud Rohelised rohkem vasakpoolne liikumine. Meie Rohelised on olnud aga rõhutatult parempoolne mis on teinud nende suhtlemise muude riikide ekvivalentidega suhteliselt komplitseerituks.

Mujal maailmas on Rohelised olnud sotsidega nagu särk ja püksid ning tundub, et ka meie pulloverimehed on suuna sinnapoole võtnud. Koos sellega tekib minul aga küsimus — mis saab Riigikogust?

Tuletame meelde paar asja. Mõni aeg tagasi visati sotsid suure kisa ja käraga Riigikogu koalisatsioonist välja, kusjuures põhjused ei olnud minu arvates kaugeltki proportsioonis ette võetud sammudega. Tulemuseks oli hulk solvunud sotse ning vähemusvalitsus, mis püsib pukis vaid roheliste vaikival toel. Kohalike omavalitsuste valimise lõppedes andis Keskerakond ilma igasuguse põhjuseta sotsidele paar päris kobedat kohta. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla soov sotsidega liituda ning koos sellega Sotsiaaldemokraatide nime all edasi tegutsema asuda (praegusel hetkel on nad näiteks koos Reformiga Euroopas Liberaalide fraktsioonis. Teisest küljest võis selle põhjuseks olla ka plaanid Riigikoguga.

Nüüd, kus Rohelised on saanud praeguse koalisatsiooni käest praktiliselt kõik, mida võtta oli ning juhtkond on võtnud selge suuna vasakule, siis miks peaksid nad enam praegust peaministrit toetama? Seda enam, et uus juhtkond on ühel või teisel viisi suuresti Tallinna linnavalitsuse poolt mõjutatavatel positsioonidel?

Koos sellega prognoosin, et aastavahetusel võib Toompeal keeruliseks minna. Küllap Savisaar juba oskab uuele erakonnale mett moka peale määrida.

Väike valimisõpik

Karu-aabitsTere aktiivsed poliitikud ja poliitikahuvilised. Ma loodan südamest, et te selle kirjatüki läbi loete ja sellest omad järeldused teete. Tegemist on õpetusega, kuidas järgmistel valimistel edu saavutada ja selles kajastuvad viimase kümne aasta kogemused, mida ikka jälle, valimistelt valimistele, ignoreeritakse.

1. Ärge vastanduge.
Vastandumine on kahe teraga mõõk. Vastandumine on tegevus, mida saab teha ainult nõrgem tugevamaga sest tugevamal pole tarvis konflikti otsida: mis iganes see valimistega ihaldatav positsioon ka ei ole, see ilmselt juba kuulub talle. Vastandumine näitab nõrkust, mida inimesed, kes teadlikult, kes alateadlikult, registreerivad. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et inimesed eelistavad hoida tugevama poole. Näidates vastandumisega ära kumb osapooltest on tugevad annata trumbid kätte oma vastalisele. Kui teile ei meeldi Keskerakond, siis mida vähem te sellest räägite, seda targem ja tugevam te välja paistate.

2. Ärge halvustage.
Halvustamine on labane ja banaalne. Halvustamine ning demoniseerimine on nõrkade relv. Eriti nõrk on halvustamine huumorivaesete naljade ning paralleelidega (vaadake, mis Twitteri #valimised hashtagi alt vastu vaatab). Nõrkadel ei ole võimu juurde asja — te olete täpselt nii tugevad kui tugevad on teie toetajad. Kui teie toetajad on nõrgad, olete ka teie nõrgad. Kutsuge oma valijaid väärikusele. Isegi Priimäe ülev meeleolu ei ole piisav selleks, et selle kallal päevast päeva hammast teritada. Tõsi, üks kord on see naljakas aga nagu iga nali töötab seegi ainult korra ja pärast seda pöörab kõik juba “naljamehe” ense vastu.

3. Jagage fassaadi.
Enamuste erakondadel on tõsised probleemid võimu ja eriti fassaadi jagamisega. Mäletate, Mart Laar oleks peaaegu IRL-i lõhki lasknud kui selgus, et ta ei pruugi erakonna esimeheks saada ning ainult Aaviksoo vastutulelikus päästis vastliitunud erakonna lagunemisest. Tooge tippmängu võimalikult palju tegijaid, sest see suurendab erakonna laiapõhjalikust. Keskerakond on suutnud suhteliselt autokraatliku erakonna tekitada. See lihtsustab nende tegevust radikaalselt, kuid selle taga on lõputu hulk tööd. Keegi teine ei ole praegusel ajal võimeline seda saavutama, välja arvatud ehk juhul kui nüüd neli aastat selle nimel vahendeid valimata palehigis rügada. Erakonnad kipuvad olulise osa oma arsenalist püünelepürgijate peletamiseks kulutama. Mõni ime siis, et nad kuhugi ei jõua. Asjast huvitatud inimeste ring on selleks liiga väike.

4. Ärge jagage elektoraati.
Elektoraadi jagamine on tegelikult derivaat vastandumisest, kuid kuna selle mõistmine nõuab perspektiivitunnet, siis tuleb see eraldi välja tuua. Ei ole olemas tarka eestlast ja lolli venelast. On hulk inimesi, kelle tarkus ja lollus on nende endi teha. Nendel inimestel on omad selged vajadused: katus, toit, turvatunne. Vastandumine selles kontekstis on turvatunde ohtu seadmine, mis tegelikult töötab soovitu vastu. Eriti kohalikel valimistel on see oluline.

5. Ärge ajage sassi pädevusvaldkondi.
Eile lugesin Twitterist ühe “targa” eestlase kommentaari, mis ütles, et Tallinnas on nüüd kõik “tehtud”, et mis järgmiseks, kas krooni devalveerimine. Nagu näha ei tea elektoraat seda, mis on kohalikud omavalitsused, mida nad  teevad ja kuidas nad toimivad. Paljuski on see tingitud erakondade endi suutmatusest sõnastada oma tugevusi ning pidevalt kasutatakse “trumpe”, kuigi kui järele vaadata, siis tegelikult need justkui teemasse ei puutugi. Eriti halb on see siis kui see on segatud halvustamisega, sest kui mäng käib mõlemal poolel samade reeglite järgi on halvustataval poolel selge ülekaal.

6. Ärge minge noaga tulevahetusse.
Kohalikul tasemel kehtivad ühed reeglid ja rahvusvahelisel tasemel teised. Hoidke inimesed, kes rahvusvahelisel areenil silma paistavad eemal kohalikust poliitikast, räägime siin siin kohalikest omavalitsustest või Riigikogust. Eriti Mart Laar on selle koha pealt rikutud, kuna fiaskod Afganistaanis, Gruusias, Kosovos ja Iraagis ei mõju mainele just tervendavalt. Suur osa neist on Eesti jaoks olnud otsitud vastandumiskonfliktid, mis kaugeltki mitte kõigile vastuvõetavad ei ole. Kindlasti ei tohi välispoliitilisel areenil silma paista erakondade esinumbrid, sest tänane positiivne sõnum võib homme juba olla negatiivse iseloomuga. Välispoliitiliselt tuleb tihtipeale tuua ohvreid, mis tuleb kinni maksta sisepoliitika arvelt ja kui maksjaks on erakonna esimees või mõni juhtoinas, siis maksab kogu erakond.

7. Valimised ei toimu vaid korra nelja aasta tagant.
Järgmisteks valimisteks valmistumine peab hakkama juba nüüd, sest pole kahepalgelisemat tegutsemist, kui asuda tegema naeruväärseid lubadusi vahetult enne valimisi. Erakonna jaoks peaks olema tähtis iga paar kuu tagant silma torgata millegagi, mida nad lubanud. Loomulikult ei pääse keegi valimiseelsetest hüperlubadustest, kuid kui praktikas  on erakond tegudes olnud ümmargune null, siis oleks need sama hästi ka andmata võinud jätta.

8. Julgesid vea teha, julge ka vastutada.
Kui paljud erakonna ninamehed on jugenud tunnistada tehtud vigu ja ennast selle eest ka nuhelda. Mulle meenub ainult paar suuremat episoodi ja valdavalt on need olnud seotud Edgar Savisaarega, kes pärast ühte või teist läbikukke aastaks-paariks Hundisilmale on auranud. Teiste erakondade esimeeste hulgas tekitaks selline idee õudu — mõelda vaid, äkki aasta-paari pärast tagasi tulles ei olegi soe koht ootamas. Kui sa oled väärt mees, siis oodatakse sind tagasi, kui ei, siis mis seal ikka — loll pea ongi kehale koormaks. Pealegi kui asi oleks kindla peale minek, siis poleks tegemist mitte karistuse vaid puhkusega.

Need kaheksa punkti peaks olema sellised, mis järgmiste valimiste ajalt ükskõik millise erakonna tippu aitavad. Veame kihla?

Valimispohmell

VOTE!Valimised on siis selleks korraks läbi saanud ja tulemused teatavaks tehtud. Väga palju siin midagi kommenteerida ei olegi — ma prognoosisin, et Keskerakond kas siis saab jälle absoluutse enamuse või moodustab koalisatsiooni koos sotsidega. Tundub, et mängu lähevad mõlemad versioonid.

Muide, kurbnaljakas on lugeda neid jutte, et ei tea miks küll kohukesed tahavad sotsidega linade vahele pugeda. Poliitikas kehtib reegel, et hoia oma vaenlane enda lähedal — reegel, mille vastu praegune Toompea koalisatsioon räigelt eksis ja mille vilju nad nüüd nutunägu ees oma kontorites nosivad. Keskerakond on alati suure kämblaga olnud ja alati ka omade eest seisnud. Tõsi, mitte alati pole päris selge, keda nad omadeks nimetavad, aga nad teavad kuidas selgade kokku panemine käib. Enne kui muud erakonnad seda asja ära ei õpi ei saavuta nad suurt midagi. Ega asjata ei öelda, et ütle, kes on su sõbrad. Kui sul sõpru ei ole, siis oled sa tühi koht.

Aga see selleks. Mõni hetk tagasi saatis Mart Laar laiali valimisjärgse kirja ja nagu näha pole mees ENDISELT oma vigadest õppinud. Selle asemel, et aumehe kombel võtta omale vastutus ebaedu eest valimistel keksis mees ringi ja rääkis kui halvasti teistel läks. Pikk lõik oli selle kohta, kuidas Keskerakonnal läks kõik palju halvemini kui eelmine kord. Kulla mees, maga kaineks: Keskerakond võttis rohkem hääli kui kunagi varem ja Tallinn on inimeste arvult kolmandik Eestit ja kapitalilt pool. Kui sul on Tallinn käes ei ole enam absoluutselt tähtis, mis toimub (kogu lugupidamisega saarlaste suunas) kusagil Kuressaares. Ausalt, Mart, see, et ma hääletasin nendel valimistel IRL-i poolt ei ole mitte tänu sinule, vaid vaatamata sinule. IRL-i mängijate pink on piisavalt pikk, et oleks juba aeg võtta omale ammu ära teenitud halli kardinali mugav nahast tugitool kusagil tagatoas ning lasta parema renomeega ning selgema visiooniga inimestel fassaadi kujundada.

Ma juba eelmiste valimiste ajal märkisin, et halvim variant, mida üks erakond saab teha on vastanduda Keskerakonnale. Esiteks kui sa oled potentsiaase valija jaoks antipaatne, siis sellisel juhul valib ta nimme sinu vastalise. Teiseks ennast teise erakonnaga vastandades tunnistad sa, et sa oled neist nõrgem (tugevamad on ju suuremeelsed) ning samuti ei ole võimeline käima välja oma ideid. Kõik sõnumid, mille sees on Keskerakond või Edgar Savisaar mõjuvad lõppkokkuvõttes viimaste reklaamina, sest PR-i rusikareegel on ju, et ka halb avalikus on hea avalikus.

Kogu selle tingel-tangeli pärliks leiab ikka veel inimesi, kes tõsimeeli usuvad, et valikut tegemata jättes teevad nad endale, teistele ja riigile teene. Viimane, kellelt ma midagi taolist ootasin oli Tarmo Jüristo, kes täitsa avalikult tunnistas, et tema valimas ei käinud, kuna kellegi poolt polnud valida. Selle kohta ei oska ma midagi muud öelda, et kui meil oleks lihtsalt valikud hea ja halva vahel, siis poleks meil ju valimisi vaja. Või tuues näite bridžist: ässadega oskavad kõik tihisi võtta. Aga pakis on 52 kaarti ning ässasi on ainult neli. Ning kaks ülejäänud kolmest mängijast on sinu vastu. Kaartide lauale löömine kui kätte ükski äss ei tulnud on aga lihtsalt väga-väga lapsik.

Tallinn on hapu

Hapud viinamarjad

Hapud viinamarjad

Analüütikud on inimesed, kes võtavad ette mingi keerulise probleemi ning üritavad sellele leida lihtsa, kõigile mõistetava ja vastuvõetava vabanduse. Seejärel kui selgub, et vabandus ei pea vett, siis leiavad kiiresti vabanduse, miks vabandus vett ei pea. Mõelge ise, perseminekute selgitamine on neil ju juba ametinimetuseski sees: ANAL-üütikud.

Tänase päeva ANAL-üüs ütleb, et tegelikult ülejäänud parteid ei tahagi Tallinnat. Tallinn on nimelt niikuinii hapu, maitseb paha ja ajab inimesed veel takkatraavi tülli. Kellel ikka muret majja vaja on.

No ei ole ma nõus selle asjaga. Iga erakonna jaoks on Tallinn üks paremaid maiuspalasi kui mitte öelda, et lausa tort kirsi all. Poliitikud on eravestlustes märkinud, et finantsiliselt on kontroll Tallinna üle väärtuslikum kui koalisatsioonikoht valitsuses. Riigi rahade liigutamist jälgivad peale opositsiooni ja koalisatsioon, ajakirjandus ning rahvas. Tavaliselt on huvigrupid selged, summad suured ja tahtjaid palju. Samas all-linnas on vesi palju sogasem ning poris püherdamine on seksikas ainult siis kui seda teevad (pool)paljad näitsikud ohutus kauguses. Sestap jäävad linnaviletusesele palju vabamad käed erinevate skeemide läbi viimiseks. Kuigi summad võivad olla väiksemad kui Toompeal, on raha sellele vaatamata piisavalalt ning 7 miljardiga aastas võib nii mõndagi ette võtta.

Lisaks unustab EPL-i ajakirjanik ära ühe olulise aspekti: Tallinnal ja Toompeal rahva pool vaadatuna üks, kuid väga oluline erinevus: nimelt Tallinnas saavad hääletada ka hallipassimehed, keda on kilulinna elanike hulgas oluline hulk ning kes peaaegu eranditult annavad oma hääle Keskerakonnale. See on ka igati mõistetav, sest mittekodanikest elanikud on omamoodi maa ja taeva vahele jäetud. Tänu sellele võib öelda, et kuigi kohalike omavalitsuste kohtade jagunemine on lävepakuks Riigikogu valimistele, ei ole see seda Keskerakonnale. Ma pakun, et kui mingi koht on “Peaministri” autorile nüüd ja edaspidi kättesaamatu ja seega hapu, siis on selleks just Toompea koalisatsiooni koht.

Üldiselt kui varem käis heitlus ülal ja all ühtlase pinevusega, siis alates eelmisest korrast kui Keskerakond õige hingamise kätte sai, loksus asi paika ning mänguväljak sõideti buldooseriga siledaks. Kui nüüd Savisaare meeskond eelmise korra trikk uuesti läbi läheb, siis on kõik nagu ennegi ning pigem käib võitlus teise koha nimel nagu Tarand leidlikult ära märkis. Kui peaks juhtuma, et Keskil pole piisavalt jõudu, et Tallinnas kontroll enda kätte saada, siis vaevalt, et teda enam kuhugi suuremasse seltskonda kutsutakse. Tegemist on omamoodi kasvatamatu jõmpsikaga, kelle lauakombed on vastuvõetamatud kõigile. Küll aga koalisatsiooni moodustab praegune opositsioon, siis lähevad üle vaatamisele jõujooned ka mäe otsas.

Muide, seda praeguse koalisatsiooni tekkimist ka alla linna pole väga karta vaja, sest üleval on veel sotsid, kelle jaoks eelnev reetmine on endiselt terav teema, Rahvaliit ja rohelised. Siin on oluline mõista, et RL ja rohlised on mõlemad hetkel ühe mütsi all ning teiseks on uute tulijate (mida rohelised kahtlemata on) jaoks seisukohad olnud tähtsamad sõpradest. Toompeal nad juba said, mida nad tahtsid, maksu- ja aktsiisitõus on kotis, seega pole neil enam koalisatsiooni olla vaja. Tallinnas seevastu võivad nad olla need paar kohta, mis Savisaarel puudu on ning küllap tal juba on, mida neile pakkuda. Just rohelised ja sotsid ongi see tüma maa, millest EPL analüüs oleks pidanud rääkima, sest IRL ja Reform ei saa ilma oma positsioone nurka värvimata midagi keerulist teha.

Aga nüüd ma olen juba ise anal-üütiku libedale teele astunud ning jätaks selle jutu parem praeguseks katki ning tuleme selle juurde tagasi alles pärast valimisi, sest muidu võib juhtuda, et mul on siin rohkem välja vabandada vaja kui asi seda väärt on.

Pages:12