pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Pädevusskaala viis astet

Kuna valdkond millega ma tegelen (e-kaubandus) on hetkel jõudsas kasvutrendis, tuleb mul iga paari kuu tagant tegeleda uute inimete värbamisega ja olemasolevate taseme hindamisega. Selle vajalike mõõdikuid välja töödates avastasin ma, et samad reeglid kehtivad ka muude valdkondades. Vaadake, kas tuleb tuttav ette?

1. Ma ei saa millestki aru.
Inimese oskused valdkonnas on minimaalsed. Ta teab küll põhilisi termineid, kuid ei oska isegi õigeid küsimusi küsida (see on üks põhilistest indikaatoritest). Kui inimesel on üldine erialane pädevus olemas ning jutt käib spetsiifilisest oskusteabest (näiteks Magento arendus või Oracle DBA), siis tähendab see, et valitud inimest vajab regulaarset käe hoidmist. Kas olete selleks valmis?

2. Ma saan kõigest aru.
Tegemist on inimesega, kes on eelmisest tasemest läbi murdnud ning tunneb ennast (põhjendamatult) enesekindlalt, samas aimates alateadlikult puude tagant paistma hakkavat metsa. Nüüd sõltub kõik inimese loomuomadusest: madala enesehinnanguga inimene tunneb ennast sellest metsast ohustatuna ning ei soovigi edasi liikuda. See ei ole iseenesest paha kui tegemist on madala otsa administraatoriga, kuid spetsialisti puhul on selline suhtumine tupiktänav. See tähendab, et inimene mitte ainult ei soovi edasi areneda, vaid kui teda selleks sunnitakse, siis tekib tal tunne, et teda kiusatakse. Inimene teab õigeid termineid, kuid ta väldib kas tahtlikult või või tahtmatult küsimusi, mis viitavad järgmisele tasemele. Hea spetsialist viibib sellel tasemel väga lühikest aega.

3. Ma ei saa (jälle) millestki aru.
See tase on põhimõtteliselt esimene päris eksperdi tase. Erinevalt esimesest kahest tasemest inimene oskab ja tahab küsida õigeid küsimusi ning ta suudab lahendada iseseisvalt suure hulga ülesandeid; tihtipeale suurema kui ta ise arvatagi oskab. Teadmatus on tingitud sellest, et ta lõpuks ometi on hakanud mõistma valdkonna olemust ning seda kui palju tal veel õppida on. Kuid kuna ta küsib õigeid küsimusi on areng järgmisele tasemele vaid aja küsimus.

4. Ma saan hakkama.
Laias laastus inimene valdab teemat ning isegi kui ta võib-olla ei oskagi kohe küsimusele vastata, et ole probleemist läbi närimine tema jaoks ületamatu ülesanne. Ta teab seda ja käitub enesekindlalt ning tänu sellele sarnaneb ta mõnes mõttes seetõttu teise taseme inimesega. Teisest tasemest eristab teda aga staaž ja referentsid; siia jõudmiseks on vaja läbida pikk tee ning paratamult on saapad praeguseks üksjagu tolmused. Selle taseme inimesed on tavaliselt töödega nii üle koormatud, et järgmine tase võibki jääda saavutamata. Pole hullu, kõik ei saa ju kuldmedaliga koju minna, kellelegi peavad jääma ka hõbe ja pronks. Ja keegi peab töö ka ära tegema.

5. Meister.
Inimene, kes valdab teemat läbi ja lõhki. Siia jõudmiseks on vaja väga palju aega, pealehakkamist ning sügavat isikliku huvi valdkonna vastu. Viienda tasemeni jõuavad vaid mõned üksikud ja tegemist on inimesega, kes suudab ilma uurimata/konsulteerimata vastata pea kõikidele küsimustele. Selle taseme inimesed on paratamatult ka väga kallid, sest nad on tihtipeale mitu korda effektiivsemad kui ütleme 4. taseme eksperdid.

 

Laud ja kombed

Lauakombed

Head kombed on hinnas

Kujutage ette järgnevat olukorda: teil on vaja tööle värvata üks asjalik ja pealehakkaja inimene, kes peab kokku sobima ülejäänud kollektiiviga ning tooma lisaväärtust kogu ettevõttele. Asjakohasele tööpakkumisele on laekunud kümneid CV-si, millest omakorda tosinkond paistavad päris paljutõotavad. Aga keda neist värvata, arvestades, et kõik nad on soovitud valdkonnas võrdväärse pädevusega?

Kes on selle probleemiga varem kokku puutunud, see teab, et head vastust sellele pole. Näost näkku kohtumised ei aita mitte niivõrd otsustada kes neist on parim, kuivõrd välistada kandidaate kelle loomuomadused on ilmselgelt sobimatud või kes on oma eluloo koostamisse liiga loominguliselt suhtunud. Vaja oleks selliseid kriteerime, mis paljastaksid töölesoovijad tegelikud loomuomadused ja mida ei oleks lihtne võltsida.

Olles selle kadalipu nii ühelt kui teiselt poolt korduvalt läbinud pakuna ma omalt poolt ühe soovitus: kutsuge kandidaat lõunale. Jäligige tema lauakombeid ja maneere ning te märkate, et see aitab välistada päris suure hulga soovijatest. See kriteerium on tegelikult tagajärg, mille põhjus on palju sügavam:

  1. Lauakombed peegeldavad lastetuba. Hea lastetoaga kaasneb veel terve hulk kasulike harjumusi — töökus, viisakus, visadus. Kui inimesel puuduvad lauakombed, siis suure tõenäosusega pole tal ka teiste asjadega lood kiita;
  2. Etiketireeglid eksisteerivad eelkõige selleks, et inimestel oleks teineteise seltskonnas meeldiv viibida. Kui inimene eelistab oma mugavust teiste omale, siis viitab see egoismile mis omakorda võib olla signaal sellest, et ta ei ole valmis kollektiivis sulanduma ning eelistab, et teised kohanduksid pigem tema eripäradega;
  3. Korrektne lauanõudega opereerimise oskus nõuab palju näpuosavust. Pedagoogika üks tuumikprintsiipe on see, et füüsilise osavus tähendab tavaliselt ka vaimset osavust (inglise keeles on olemas isegi asjakohane ütlus: nimble fingers make nimble minds). Kui inimesel on raskusi noa ja kahvliga söömisel, tekib õigustatud küsimus millega tal veel raskusi on?

 

Riia ja Frankfurt

Eile sõitsin Hansabussiga Riiga. Ette tõttavalt pean ütlema, et tegemist oli viimase kahe päeva kõige meeldivama elamusega, sest sellel liinil on päeval 99 kroonine pilet, bussis on WiFi Internet, võimalus sülearvutit või mobiiltelefoni seinast laadida, väga meeldiv reisisaatja ning võimalik ühte teist hambasse saada, kui nälg peaks ootamatult tabama. WiFi kohta niipalju, et pärast Eesti piiri ületamist muutus ka Internet rohkem sümboolseks asjaks ning praktiliseks tööks kõlbmatuks, aga see ei ole vast bussifirma süü.

Lätisse minek oli nagu reis ajamasinaga üheksakümnendate algusesse. Ühest küljest on siin seal värvilised kirjad, teisest küljest on kõik hall — majad, ilm, inimesed ja meeleolu. Näiteks rongiga sõites tekkis tahtmine nutta: mornid ja apaatsed inimesed vagunis suutsid kuidagi mulle kassiahastuse tekitada. Peatustes ei ole Riias muide perroone ning kui vagunist pileteid ostes pead maksma konduktoritala — kassast sai pileti 0.50 latiga, konduktori käest ostest tule lisaks maksta veel 0.30 latti teenustasu. Röövimine!

Vaatasin õhtul ära filmi nimega “Push”. Iseenesest päris hea ideega film, aga kuidagi prostalt üles ehitatud.

Taksoga sõit on Lätis kallim kui Tallinnas. Ilmselt mitte küll päris kaks korda kallim, aga lähedal sellele. Riia lennujaama tasuta Interneti näiteks leida ei tasu. Peale selle valitseb seal kudidagi imelik õhkkond, mille põhjust ma ei suuda seniajani mõista.

Frankfurt-Hahni lennujaam on tikutoos, pisem isegi Tallinna omast. Tasuta Interneti pole nagu Riiaski. Istekohtadega on seal samuti tuuga, aga õnneks ma ei pidanud seal kaua passima. Minu hotell pidi asuma üsna lennujaama lähedal, kuid selle leidmine oli paras nuhtlus. Ühest küljest andis Google map imeliku trajektoori ning teisest küljest ei ole komme majadele või postide külge kinnitada tänavanimesi siia veel jõudnud. Õnneks suutsin ma pärast mõningast ekslemist kaudsete tunnuste järgi oma asukoha ja hotelli asukoha tuvastada. Hotell ise on päris nunnu ja kannab nime Landhotel Airport-Inn. Nende logo on roosa lehm ja kuigi teenindus koosneb neil vaid ühest poisist, kes kogu aeg millegagi hõivatud on, on tegemist ikkagi päris vahva perefirmaga. Isegi tasuta WiFi on neil olemas. Homme peam saja kilomeetri kaugusel asuvale Euromoldi messile 3D printerite asja ajama minema, kuuldavasti on sinna päris korralik ühistranspordiühendus, aga eks näis.

Eepohs

Sedapsi. Ma olen viimased kaks aastat seadnud atra e-kaubanduse / e-poodide valdkonnas ja eelmine kuu jõudsin siis punkti, kus ma tundsin, et on aeg traditsioonilistest raamidest välja astuda ning üks viis seda teha oli iseenese peremeheks hakata. Seoses sellega asutasin ma ettevõtte nimega Eepohs (tagurpidi shop.ee) Consulting eesmärgiga aidata inimesi ja firmasi, keda see valdkond huvitab — või kes juba sellega tegelevad — ree peale. Seoses sellega astun ma muide homme Radissoni hotellis üles Äripäeva poolt korraldataval seminaril, kus ma katsun põgusalt rääkida veebianalüüsi maailma hiilgusest ja viletsusest.

visiitkaart

Küsimus: Mac OS X ja F4V formaat

Apple Logo

Apple Logo

Paar päeva tagasi kirjutasin ma WordPressile plugina, mille eesmärk oli võimaldada serverisse laetud videote näitamist Flashi mängja vahendusel, ilma, et peaks jääma lootma kolmandate osapoolte heasoovlikusele. Flashi poole pealt kasutasin ma sellist vidinat nagu Flowplayer, mis seniajani on täietnud kõik minu lootused sellele. Ometigi on mul ajapikku tekkinud paar küsimust.

Kas keegi oskab mulle soovitada tarkvara, mis töötaks Mac OS X (Intel) all ja mis konverteeriks asju F4V formaati? Ma kasutan hetkel programmi nimega HandBrake, kuid see konverteerib mu kraami M4V kujule, mis on halb, kuna tundub, et see vormindus eeldab enne mängima hakkamise algust kogu kraami kohale tõmbamist. Mulle meeldiks, et juba laadimise ajal mängima asutaks.

Kas Flowplay on üldse parim valik?

Korras kodu kodukord

Umbes nii kaua kuni ma olen Suur-Ameerikas elanud on mind seal saatnud needus kohaliku Quasimodo näol. Kui Quasimodol jätkus sündsust raamatu lõpus maha surra, siis Jaak (see on ta nimi) ei ole mingisugune aumees. Küürakas, nupust mitmest kohast nikastanud paadunud alkohoolik on samasuguse naise, lapse ja semudega aastaid rikunud kõigi majaelanike meelerahu. Kuni viimase ajani.

Ei, minu teada ei ole ta parematele jahimaadele läinud, kuid viimane nädal aega on ta oma jubedast korterist oma jubedat kola välja tassinud ning ümber maja laiali laotanud. Tema prussakafarm üritab paaniliselt laiali joosta ning paar päeva tagasi vedas ta suure kotiga trepist alla midagi nii haisvat, et mul kadus igasugune huvi koju minna.

Üleeile tekkis äkitselt tema katkise vineerukse asemel korralik ja soliidne rauduks ning majas on juba kaks päeva olnud vaikus ja rahu. Kas tõesti olen ma tast vabanenud? Kas seda kõlinat kuulete? See on see hääl, mis tekib siis kui kinnisvara hind tõuseb …