pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Mäng: “Thimbleweed Park”

Thimbleweed Park

Kui jutuks tulevad mehed nimega Ron Gilbert ja Gary Winnick, siis paratamatult tuleb rääkida ka nende praeguseks legendaarsetest mängudest, milledest tuntuimad on LucasArtsi “Maniac Mansion”, “Zak McKracken and the Alien Mindbenders”, “Indiana Jones and the Last Crusade”, “The Secret of Monkey Island”, “Monkey Island 2: LeChuck’s revenge” ja “Day of the Tentacle”. Nagu näha on tegemist seiklusmängude kuldaega kuuluva loominguga. Ometigi koos tarbijaskonna huvide nihkumisega seiklusmängudelt 3D paugutamistele vajusid mõlemad pisitasa unustusehõlma.

Kuniks 2014 aasta novembris ilmus Kickstarterisse projekt, mille taga olid mõlema mehe nimed ning soov alustada tööd uue seiklusmänguga, mille nimeks pidi saama “Thimbleweed Park”. Soovitud 375000$ sai kiiresti täis ning kaampania lõpuks tuli peaaegu teist samapalju sinna otsa. Gilberti sõnul oli plaan teha mäng, mis kasutab “Twin Peaks”-i, “The X-Files”-i ja “True Detective” sarjadest tuttavaid motiive ja oleks vürtsitatud ohtra musta huumoriga.

Algselt vaid Windowsi keskkonda planeeritud mäng on pärast selle ilmumist eelmise aasta hiliskevadel pea kõikidele olulisematele platvormidele ning võitnud kamaluga erinevaid tähtsamaid ja vähemtähtsamaid auhindu. Sest see mäng on neid väärt.

Mäng algab pihta nagu üks korralik detektiivilugu ikka, laibaga, mis (nagu mäng ise ütleb) vaikselt linnalähedases ojas pikseliteks laguneb. Mängu nimi tulenebki sündmuste keskmes olevast 80 elanikuga linnakesest nimega Timbleweed Park. Kohale saabuvad kaks FBI detektiivi, kollanokk Reyes ja vana kala Ray, kellel mõlemal on lisaks kuriteo lahendamisele ka oma agenda ajada. Sellest punktist edasi hakkavad sündmused arenema oma jada pidi ning üsna pea selgub, et laip ojas on kogu asja juures vaid ebameeldiv kõrvalseik. Sestap vedelebki kallis kadunuke kuni mängu lõpuni kõigi poolt unustatuna madalas veel ja “depikseliseerub”.

Ajapikku ühinevad agentidega veel ropu suuga kloun Ransom, seiklusmängude disainer Delores ning sündmuste käigus hukka saanud Delorese isa Franklini vaim. Nende vahel lülitades on võimalik lahendada ülesandeid, mis üksinda oleks võimatud: näiteks Delores on ainsana elektroonika ning arvutitega sina peal, Ransom ei karda mitte midagi, Reyes saab võtta sõrmejälgi ning Ray omab mobiiltelefoni. Näiteks nõuab üks tegelane oma töö tegemiseks sobivat muusikat. Et muusika vahetus peab Ransom ronima kõrge raadiomasti otsa, et saatja välja lülitada ning sellal kui raadiodiskor seda tagasi sisse lülitama läheb vahetab Delores plaadid raadiojaamas ning sel ajal kui DJ mastist tagasi stuudiosse sammub mängib eetris just sobilik muusika ning eelpoolmainitud tegelane aitab tänutäheks Reyesil ta kella korda teha.

Analoogne tegelaste vahetamine peaks olema tuttav “Maniac Mansion”-st ja “Day of the Tentacles”-st.

Muide, kahest viimasest tuttav villa on esindatud ka selle mängus, koos köögi, raamatukogu ja seinakellaga. Üleüldse on kogu mäng täis viiteid muudele seiklusmängudele ning eriti Gilberti ja Winnicki varasemale loomingule, nende poolt kirjutatud tegelaskujudele ja kohtadele. Aeg-ajalt tõmmatakse maha neljas sein ja pöördutakse otse mängija poole. Kõike seda tehakse naljaga pooleks ning viitena asjadele, mida mängija võib kuid ei pruugi mõista. Näiteks vanadest seiklusmängudest tuttav pikselijaht on viidud seekord täiesti uuele tasemele ning kogu mängu jooksul jahitaksegi ühe asjana konkreetselt pikseleid. Sõna otseses mõttes.

Mängu stsenaariumist on väga raske rääkida ilma olulisi nüansse välja lobisemata, sestap soovitan ma siinkohas seda ise proovida. Nagu ma ütlesin, selgub mängu lõpuks, et laip ojas on kõikide muude probleemide kõrval tühine kõrvalseik.

Kuigi mängu stsenaarium, graafika, heli ja suurem osa mõistatustest on klass omaette (arvestades žanri ja ajastut), pole mäng siis täiesti pattudest prii. Näiteks lõpp on üsna järsk ja ootamatu, nii hea kui halvas mõttes ja meenutab mõnevõrra “Monkey Island 2” lõppu ehk siis vaatamata oma nutikusele mitte täielikult rahuldustpakkuv. Samuti on mitmed mõistatused sellised, kus mängijaid on liigselt eksiteele viidud või pole tegevused üheselt mõistetavad ja lehnduste leidmine nõuab üksjagu mõttetut sebimist. Õnneks on mängule sisse ehitatud infoliin, kuhu helistades on võimalik pea kõikidele ummikutele väljapääs leida (erinevatele numbritele helistamine oma “Thimbleweed Park-is edasijõudmiseks oluline tegevus, kuid kui seda kord juba tegema hakata, siis kipub asi kiirelt vaid telefonimänguks muutuma. Õnneks on võimalik alguses valida kahe raskusastme vahel: esimene on mõeldud algajatele ning enamustest mõistatustest lükatakse ette lihtsustatud versioon. Seiklusmängude veteranid saavad neist muidugi proovida keerulisemat varianti, mis hallid ajurakud maksimaalselt rakkesse paneb.

Omalt poolt niipalju, et minu kätte sattus sellest Nintendo Switchi versioon ja mäng saab minu poolt 4 1/2 punkt-o-rinot 5-st.