pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Igaühel oma Krimm

Viimase Gruusia-Venemaa konflikti alguspäevil prognoosisime ühe tuttavaga mida Venemaa tahab ja kuidas see omavaheline nügelemine seal päädib. Nagu arvata võis olid meie vaatenurgad totaalselt erinevad kuid kui suits hajus oli selge, et vähemalt see kord oli mul õigus. Nüüd on leitud uus tüliõun ja ma katsun ka seekord prognoose teha. Alljärgnev hinnang on tegelikult paari nädala vanune mil me (taaskord) vaidlesime võimalike stsenaariumeid läbi.

Alustame algusest:

Ajalugu.
Teise ilmasõja eelõhtul oli Ukraina jagatud kaheks. Suurem osa riigist kuulus NSVL-i (Nõukogude Ukraina) ja teise poole annekteeris endaga pärast Lääne-Ukraina alistamist Poola. Piruka kallal oli asjatamist ka Rumeenial ja Tšehhoslovakkial. Pärast sõda taastati riik oma endises ulatuses Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina rahvaste vanglas.

Pärast paari sajandi pikkust kuulumist Venemaale andis Hruštšov 1954 aastal Krimmi poolsaare Ukrainale, kus sellest sai praegune Krimmi Autonoomne Vabariik. Pärast NSVL-i lagunemist ning Ida-Euroopa riikide taasiseseisvumist on olud seal olnud kogu aeg ebamäärased — Krimm pole algusest peale soovinud kuuluda Ukrainale ning Kiiev oli sunnitud näiteks kaotama üheksakümnendate alguses valitava presidendi ametikoha, sest Venemaaga ühinemise plaan oli juba tollal päevakorras. Parlamenti siiski pole seniajani laiali ajada veel tihatud, kuigi viimase paarikümne aasta jooksul seal erinevates instantsides korduvalt Vene trikoloore lehvitatud.

Pärast iseseisvumist andis Ukraina (peamiselt küll Lääneriikide survel) oma territooriumil asunud tuumarelvad tagasi Venemaale, saades vastutasuks lubaduse, et viimane austab riigi iseseisvust ja loobub terriotoriaalsetest nõuetest. Lisaks eeldas kokkulepe ka seda, et Ukraina ei ühine NATO-ga ja ilmselt ka EL-ga.

Venemaa.
Minu meelest on venelased selle konflikti jooksul on kõige vähem mõistetud tegur. Vaid paar kaadrisõjaväelast on püüdnud meie idanaabri tegevust selgitada, kuid paraku on nende sõnad langenud kurtidele kõrvadele. Venemaa tegevusele leitakse järjest fantastilisemaid selgitusi, mis oleks kindlasti naljakad kui need ei kuuluks ühiskondlikele arvamusliidritele. Kas te olete tähele pannud, et suur hulk poliitikuid ei soovi sel teemal eriti sõna võtta või on nende sõnavõtud võrdlemisi vaoshoitud? Seda selle tõttu, et lõpuks ometi on ka meie riigiisadele kohale hakanud jõudma, et riikidel ei ole emotsioone või kinnisideid nagu inimestel. Riikidel on huvid.

Mis huvid on Venemaal Ukrainas? Venemaa huvid piirduvad Ukrainas tegelikult üksnes Krimmiga. Krimm on Venemaa kõige olulisema laevastiku kodusadam, milles asuvat infrastruktuuri ei ole võimalik ka parima tahtmise juures sealt vastuvõetava aja jooksul ning mõeldava eelarvega kuhugile viia. Pealegi kuhu? Venemaal on küll lühike maariba Musta Mere ääres kuid sinna on praktiliselt võimatu midagi ehitada. Ainuke reaalne alternatiiv on Abhaasias asuv Suhhumi ning see on ilmselt ka kõige tõenäolisem põhjus, miks Venemaa apsuasi grusiinide vastu toetab — tegemist on plaan B variandiga kui Krimmiga asjad vett vedama lähevad.

Õigupoolest ainuke põhjus miks venelased just nüüd Krimmis ringi toimetavad ongi Euromaidani järelmõju — Ukraina muutus väga lühikese aja jooksul täiesti kontrollimatuks muutujaks, mis nõudis kohest tegutsemist. Arvate, et Putinit huvitavad kaasmaalased? Ma olen üsna kindel, et antud juhul on nad lihtsalt ettekääne ja tegelikult võiks Euroopa Liit välisvenelased rebastele sööta. Venemaad huvitab ainult Musta Mere laevastik ja läbi selle ligipääs India ookeanile, Atlandi ookeanile ja Vahemerele ning ilma selleta lakkaks Venemaa olemast globaalne mängija. Tõsi, teoreetiliselt võiks nad Musta mere laevastiku jagada Balti laevastiku ja Põhjamere laevastiku vahele laiali, kuid see eeldaks tõenäoliselt mitme uue lennukiemalaevaeskaadri loomist ning muu hulgas ka Läänemere täiendavat militariseerimist (mis Eesti vaatevinklist poleks üldsegi hea).

Olevik.
Nagu märgitud sai, tegeleb Venemaa Ukrainas oma huvide kaitsmisega. Siin tuleb mängu terve hulk tegureid — esiteks on Ukrainal näpud põhjas. Kohe VÄGA põhjas ning praegusel hetkel oleks sõda nende jaoks ränk isegi kui nende vastaseks oleks Eesti sugune kääbusriik (Ukrainas elab 45 miljonit inimest). Paljuski sellest nõrkusest tingituna on võim paljudes piirkondades langenud pärast riigipööret oligarhide kätte (mis läänemaailma seisukohalt on kõike muud kui demokraatlik ning ihaldusväärne lahendus). Venemaa on Kiievi nõrkusest suurepäraselt teadlik ja sestap dikteeribki hetkel reegleid. Läänemaailm on loomulikult suurepäraselt kursis Venemaa huvide olemusega ja kuna tegemist on olulise tasakaalustava teguriga näiteks Lähi-Ida malemängus, pole nad ka tegelikult huvitunud viimase liigsest pahandamisest või veelgi hullem, mängust lahkumisest.

Tänu sellele on Putin hetkel mõnusas olukorras, kus ta ei pea otseselt kartma ei Ukrainat ega lääneriike, eeldusel, et ta midagi väga rumalat ei tee. Huvitaval kombel on kõige suurem oht kogu mängule hoopis suurus nimega Krimmi tatarlased, keda on seal üle poole miljoni, kes on moslemid ja kes on Venemaa peale valdavalt maruvihased (nendega võrreldes oli meie küüditamine väljasõit rohelisse). Õigupoolest ainuke asi, mis praeguse olukorra võib segaseks muuta ongi see, et Ukraina armee jookseb Krimmis laiali ning valveta jäänud relvad langevad tatarlaste kätte, kes siis toruks ühekorraga nii venelaste kui ukrainlaste vastu pööravad. See on põhjuseks, miks Venemaa on lennujaamad ja sõjaväebaasid oma kontrolli alla korjanud — vältimaks relvade sisenemist väljast ning omaniku vahetamist seest. Tänu sellele on baaside blokeerimine toimunud suhteliselt rahumeelselt, sest venelastel pole neid raudu endale tegelikult vaja; nad lihtsalt tahavad kontrollida kelle käes need on — senikaua kuniks need ukrainlaste käest ei lahku on kõik okei.

Praeguse rinnapistmise tõeline tanner on loomulikult meedia ja suurimaks relvaks propaganda ning see on asi, mida venelased suurepäraselt valdavad. Neid ei huvita absoluutselt see, mida arvab Mustamäel Facebookis oma arust naljakaid postitusi tegev Juhan, nad teevad tõelist turundust: propagandat ainult nendele, kellel on vaja seda kuulda: Krimmi venelased. Selle edukuse taga on kaks väga olulist tegurit: esiteks pole Ukraina viitsinud sealse rahvaga mitte aastkümmet tegeleda ja praegult maksab see väga valusalt kätte ning teiseks on Venemaa elatustase Ukraina omast oluliselt kõrgem — võrdlus Eesti ja Soome vahel ei oleks selles valguses sugugi kohatu.

Tulevik.
Nagu ma ennist kirjutasin on Venemaa jaoks olulisena ainult üks asi — Musta mere laevastiku säilimine. Tänu sellele näen ma kolme potentsiaalset stsenaariumi. Esiteks Venemaa saab Krimmi omale ja laseb ülejäänud Ukrainal minna. Tõenäoliselt nõuaks Ukraina selle eest ka mingit valuraha ning tõenäoliselt ta selle ka saaks. Teiseks Ukraina laguneb kaheks, pool jääb Vene mõjusfääri ja pool Euroopa mõjusfääri. Mõlemad pooled maksavad oma vasallidele hunniku raha ja aitavad nad jalule. Võib-olla millalgi ebamäärases tulevikus toimub midagi analoogset Saksamaade ühinemisega. Kolmas variant on see, et Ukraina jääb tervikuna Vene mõjusfääri. See on tegelikult ka kõige tõenäolisem lahendus, sest selleks pole vaja mitte midagi teha. Venemaa loobub Ukraina gaasi doteerimisest, kaubavahetus hääbub ning Ukrainal on sügiseks näpud nii põhjas, et ükskõik kui palju EL neile ka laenu ei anna pole sellest küll. Pealegi, laen tuleb ju tagasi maksta. Varem või hiljem läheb seal löömaks ning Putinil poleks siis vaja muud teha kui saabuda kohale, üleni valges.

Igal juhul on reaalne sõjaline konflikt ebatõenäoline, samuti on ebatõenäoline sama stsenaariumi kordumine teistes riikides — neil/meil pole lihtsalt midagi mida Venemaa tahaks ja mida ta osta ei saaks. Kindel on aga see, et Venemaale pole vastuvõetav oma põhilise laevastiku baseerumine riigis mis kuulub NATO-sse või EL-i.

Šeigi lõppmäng

Viimaste päevade tähtsaim uudis paistab olevat Saudi esiterroristi Usama ibn Ladini ehk inglise transkriptsiooni järgi Osama bin Ladeni teise ilma saatmine ühes väikeses Pakistani kuurortlinnas. Ma ei taha siinkohas rääkida juubeldavatest ameeriklastest, kes inimlikust vaatevinklist oluliselt ei erine kümna aasta eest tänavatel tantsinud rätipeadest. Ma ei räägi ka sellest, kes algsed rünnakud korraldas ning loomulikult ei räägi ma ka sellest kas tapetu ikka oli õige habemik ja kas ta tapeti täna, eile või kümne aasta eest. Küll aeg selle koha pealt selguse majja toob ja kui ei toogi, siis mis seal vahet on? Mineviku ju ei muuda …

Sootuks olulisem on hoopis olevik ja tulevik ning vähemalt mulle tundus, et isegi surres suutis Šeik oma vastastel ennast nurka värvida lasta. Vaadakem detaile.

Esiteks suutis mees surra n.ö. märtrisurma, võideldes relv käes oma vaenlaste vastu. Tõenäoliselt saab temast araabiamaade Che, kelle pildiga särgid on noorte hulgas minev kaup ja kelle plakatid ehivad iga endast lugupidava radikaali elutuba. Piltlikult öeldes muudeti härra kogu ettevõtmise käigus surematuks, sest erinevalt elavast mehest ei ole surnut võimalik enam teist korda tappa. Tõenäoliselt korraldatakse lähitulevikus ka hulgaliselt vastuaktsioone, sest keegi ei taha ju oma iidolist viletsam olla, pealegi kui ta tõepoolest mingi organisatsiooni ninamees oli, siis on latt mantlipärija jaoks üpris kõrgele seatud. Ainuke asi mida ma (üsna isekalt) teha saan on loota, et need tehakse kusagil mujal.

Teiseks tõmbas kogu see sündmus selge joone Ameerika ja ülejäänud maailma vahele. Ülejäänud maailm vaatas tülgastusega pealt, kuidas rõõmust joobunud ameeriklased Valge Maja ees vahuveini kulistasid ja tantsisid. Kurt Tucholsky (tavaliselt vääralt Stalinile omistatud) tsitaat ütleb, et ühe inimese surm on katastroof ja saja tuhande surm aga statistika; näha inimesi katastroofi üle rõõmustamas tundub eurooplase jaoks lihtsalt barbaarne, labane ning ebainimlik. Rääkimata sellest, et mis ajast lihtlabast atendaati saab õigusemõistmiseks pidada? … and justice for all, my ass!

Kolmas, tõenäoliselt kõige karmim aspekt on see, et pärast kümneaastast sõda, Afganistaani ja Iraagi sõelapõhjaks pommitamist, kahe ja pool tuhande sõduri surma ning triljonite dollarite korstnasse kirjutamist toimus täpselt mis? Paar eriväljaõppe saanud kõrilõikajat lasi habemiku lihtsalt maha? Aga milleks kõik see ülejäänu? Kogu sõja tulemuseks on araabiamaade jätkuv radikaliseerumine, hiljuti lõppenud majanduskriis (mis osade arvates seniajani kestab) ja lõhe läänemaailma erinevate osade vahel. Põhimõtteliselt on USA täitnud oma põhilise lubaduse sõda alustades — tabada rünnakute korraldaja, kuid nüüd lihtsalt pärast riigi ära lagastamist sealt enda väed välja tõmmata ja vaadata, kuidas Taliban uuesti võimu haarab saab olema ründajate jaoks igakülgelt demoraliseerivam kui suvaline rünnak ükskõik millise hoone pihta riigis. Varem või hiljem hakkavad jänkid enda käest küsima, et mida me tegime ja mida me saavutasime. Ja mis hinnaga? Ja kes TEGELIKULT võitis …

Selle loo lõpetamiseks räägiks ma anektoodi sellest, kuidas kaks kauboid on aasta otsa usinasti tööd teinud ja kõvast dollareid kokku ajanud ning suunduvad korraliku aastapalgaga kodu poole. Teel külastavad nad kõrtsi, tõmbavad nosu korralikult täis ja asuvad siis varastel hommikutundidel edasi ratsutama. Mõnda aega preeriat mööda lonkinuna mööduvad nad igavesti pirakast piisonikoogist.
“Veame poole aastapalga peale kihla, et sa ei suuda seda kooki ära süüa,” pakub üks nokastanud kauboid teisele välja.
“Pfff, vabalt suudan!” vastab teine bravuurikalt.
Lüüakse käed, teine kauboi kougib saapasäärest välja lusika ja pistab hunniku — küll ilmse vastumeelsusega — nahka. Pisitasa kainenedes taipab esimene kauboi, et see oli ilmselgelt halb kihlvedu. Poole aasta palk läinud ja kuidas sa kodustele seletad, et vedasime sõnnikusöömise peale kihla ja ma kaotasin. Lõpuks arvab ta olukorrast väljapääsu olevat leidnud ning teeb ettepaneku:
“Tead, veame veel poole aastapalga peale kihla, et ka mina suudan samasuguse hunniku nahka pista!”
Teine kauboid mõtleb hetke ja jõuab siis otsusele, et vaevalt see teine mees nii kõva närviga on, et sellise trikiga hakkama saab ning jube hea on koju laekuda kahe aastapalgaga. Lüüakse siis käed, esimene kauboid otsib oma saapasäärest lusika ning pärast suuremat punnitamist suudab samasuguse piisonikoogi lipsu alla litsuda.
Sõidavad siis kaks kauboid vaikides mööda preeriat, kuni äkitselt teine kauboid küsib esimeselt:
“Kuule, kas sulle ei tundu, et me oleme asja eest, teist taga kumbki hea hunniku piisonisitta nahka pannud?”

Spioonilugu, täiendatud variant

Spioonid

Spioonid

Ennist ma siin jaurasin teiste konspiratsiooniteoreetikutega kooris “Arctic Sea” teemal. Nagu näha midagi, mis mu spioonilugu ümber tõukaks ei ole seniajani veel ilmunud, samas on avaldatud kergesti ümbertõugatavat müra, millega proovitakse suitsukatet teha. Ometi üks asi on minu arvates tähelepanuväärne: nimelt Iisraeli poliitikute ja erinevate asjapulkade voorimine Moskva vahet.

Ma arvan, et see, kes kelle juures käib on juba iseenesest kõnekas detail: tundub, et kõige suurem huvi suhteid siluda on just juudiriigil, mis omakorda tähendab seda, et neil on, mida siluda. Kuigi see suures plaanis midagi ei muuda, lisandub minu spioonilukku selle koha pealt üsna olulist detaili. Nimelt jääb minu teooriaks endiselt see, et kohalik maffia paneb millelegi käpa peale, kuid uus teooria näeb ette, et kaubale leidub kohe ka ostja Mossadi näol. Kaup tuleb kiirkorras Venemaalt minema toimetada ja selleks sobib suurepäraselt väike kaubalaev, mis teeb vahepeatuse puidulasti peale laadimiseks Soomes.

Selleks, et kaup enne sihtpunkti jõudmist kätte saada on vaja aga korraldada röövimine, mille viib läbi mingi kolmas osapool. Selleks kombatakse pinda mõne Läänemeremaa salateenistuste juures ning jõutakse kokkuleppele eestlastega. Nood leiavad kamba ullikesi, kes näiliselt laeva kaaperdamisel osalevad ja aitavad lasti maha tõsta (tavaline muskel, mis ei vaja mingit eriväljaõpet). Meestele endile ei räägita midagi ning nad on päris lõpuni kindlad, et nad on lihtsalt kaubalaeva abitööjõud, kus laeva kapten ja meeskond on omanikega vastuolla sattunud. Alternatiiviks on laev vallutada, kaup maha tõsta ja alus seejärel uputada. Lihtne välja pakkuda kuid väga raske pärast ära siluda. Võimalik, et see oli ka algne plaan, kuid siis lendas kõik vastu taevast.

Vahet pole, kas laeval oli keegi Vene vastuluurest või mõni meeskonnaliige tegutses omal initsiatiivil, kuid vaikselt toimunud operatsiooni kohta info lekkis. Üks meremeestest helistas ja palus abi ning info jõudis Moskvani. Kohemaid pandi kõik rattad täiel võimsusel tiirlema ning loetud tundi jooksul saadi asjast üsna hea ülevaade. Ühendust võeti ka Tel Aviviga ja esitati lühike, kuid üsna selge küsimus: “WTF?” Iisrael palub selgituseks ajapikendust ning teeb ettepaneku, et äkki on midagi, mis vastastiku kasulikel alustel paneks venelased seda intsidenti unustama. Venelased on nõus.

Ometigi on laeva kadumine lekkinud ning seda otsivad/jälgivad juba mitme riigi salateenistused. Uputamine ei tule enam kõne alla — liiga palju suid on vaja sulgeda. Vahepeal lahkuvad venelaste täielikul teadmisel laevast intsidendi tegelikud initsiaatorid ning kaaperdajate ametlik number väheneb kümnelt kaheksale.

Iisraeli asjapulgad saalivad Moskva vahet ning tõenäoliselt jõutakse lõpliku kokkuleppeni. Midagi sellest lekib, kuid keegi ei tea täpselt mis seal toimus ja tõenäolise teooriana pakutakse välja Mossadi aktsioon vene relvaekspordi vastu …

Meeskond ja “piraadid” veetakse kuhu vaja ja alustatakse nende töötlemist, rahustatakse rahvusvahelist üldsust …

Küsimus on nüüd järgmine: mis saab edasi? Mõned võimalused: venelased teevad koos juutidega avalduse, et tegemist oli eduka ühisoperatsiooniga organiseeritud kuritegevuse vastu, mille kohta uurimise huvides avaldati suur kogus valeinfot. Sööt neelatakse koos naha ja karvadega ning skandaali nagu polekski olnud. Raketijutu silumiseks ekspordivad venelased täiesti avalikult paar S-300 raketikompleksi Iraani ning USA ja Iisrael avaldavad vaid sümboolset meelepaha. Iisrael teeb Venemaalt suurema relvaostu. Võimalusi on veel, aga nendest kolmest realiseerub minu arvamuse kohaselt vähemalt üks.

Pirate Bay tervitab

T-Shirt

The good people at the MAFIAA decided to sue. Not TPB, not the owners of TPB. Not even TPBs ISP. They decided to sue TPBs ISPs ISP.

And you know what? They won. They made a court believe their #lies and they made them force the ISPs ISP to shut down access to TPB.

TPB can be compared to the organisation that builds the roads for cars to drive on. The ISP can be compared to the organisation that creates the asphalt for the roads. The ISPs ISP can be compared to the organisation that creates the tools needed to the asphalt to be created. You would normally not sue that organisation if a car speeds.

The MAFIAA has spent millions of dollars and endless amounts of time to get this ban in order. Our guess is that they also bribed a bit to get it since it violates so many laws not only in Sweden but also in the EU, not to mention violations against human rights. And what do they have to show for it? 3 hours of partial downtime.

Spioonilugu: “Arctic Sea”

Arctic Sea

Arctic Sea

Ma lappasin läbi enam vähem kogu informatsiooni, mis seniajani on Arctic Sea kohta ilmunud, kõrvaldasin ilmselged kõlakad ja kirjutasin sellest järgneva jutu, mida kui soovite võite lisada vandenõuteooriate pikka rivvi.

Grupp Vene kodanike omastab Kaliningradis Vene sõjaväelt midagi, mille kohta nad teavad, et selle kadumist varem või hiljem märgatakse. Tõenäoliselt on tegemist millegagi, millest ainuüksi info lekkimine võib tekitada rahvusvahelise skandaali. Arvatavasti on tegemist taktikalise tuumarelvaga: suhteliselt madala purustusvõimsusega, kuid hõlpsalt transporditava lõhkepeaga. Väidetavalt Kaliningradis neid ei ole, kuid Venemaa lubas nad sinna viia kui Ida-Euroopa riikidesse hakatakse “raketitõrjebaase” rajama.

Eelpoolnimetatud grupi huvides on rel võimalikult kiiresti Kaliningradist minema saata ning selleks asutakse otsima sobivat laeva. Taoline alus leitaksegi ning  laevalt värvatud kollaborandi abiga toimetatakse relv salaja pardale. Kuna laeval ametlik last puudub, siis on seda suhteliselt lihtne märkamatult teha, sest laeva praktiliselt. Võimalik, et saadetis toimetatakse laevale juba remondi lõpp-faasis. Laeva valikul tuleb suureks plussiks ka see, et vahepeatumine tehakse Helsingis koos lasti pardale lossimisega. Kui sellega muud ei saavutata, siis jälgede segamine toimub ikkagi, sest  see lisaks mõistatusse uue teguri: äkki tõsteti pomm maha juba Soomes.

Nüüd tekib üks osa, mis peab veel selguma. Tõenäoliselt oli grupil kodanikel ka saadetisele ostja olemas, kuid igal juhul saavad ühte või teist viisi asjast haisu ninna nii ameeriklased kui venelased. Võimalik, et teineteise järgi nuhkides. Õige laeva tuvastamine võtab natuke aega, samuti läheb veidike aega Soomes (seda eelkõige venelastel, kes peavad nüüd hästi ettevaatlikult mängima). Ameeriklased tegutsevad samas teisel rindel: nad võtavad ühendust piirkonna vasallriikidega (kelleks on Balti riigid) ning paluvad omale hankida “erategijatelt” tiim, mis koos spetsialistidega saadetakse laeva üle võtma. Ülevõtmismeeskond võtab laeva üle ja pärast mõningaid arusaamatusi veenavad nad meeskonda käituma nagu ette nähtud. “Erategijate” tiim koosneb suure tõenäosusega ullikesteks, kes on kaasas rohkem “massi” pärast.

Kuna aktsioon toimub kusagil Rootsi piirivetes, siis igaks juhuks saadetakse Soomlastele ka lunarahanõue. Lunarahanõue muide lasti omanikele ei jõua, vaid jääb kuhugi toppama. Võimalik, et selleks hetkeks on ka venelased kogu asjast haisu ninna saanud. Venelastel on nüüd korraga kolm muret: esiteks ei tohi info lasti kohta lekkida, teiseks ei tohi last kolmandate osapoolte kätte sattuda ja kolmandaks tuleb vältida laeva sattumist mõne suurema linna lähistele. Viimane on oluline juba kasvõi seetõttu, et laev ise võibki osutuda pommi kohaleveovahendiks ning plaan võib-olla oligi see lõhata ilma seda laevalt maha toimetamata. Igal juhul saadetakse välja eksaader, Atlandil juba paiknevatel sõjalaevadel kästakse blokeerida ligipääsud suurematesse sadametesse ning enamus sealkandis viibivad allveelaevad kaasatakse otsingutesse. Antakse käsk laev uputada, kui seda ei õnnestu ise üle võtta. Samuti antakse käsk sekkuda, kui kolmandad osapooled peaks laeva enda valdusesse saama.

Samaaegselt võetakse Moskavast ühendust kõikide osapooltega ning hoiatatakse: kui keegi laeva omaalgatuslikult katsub kinni nabida, siis tuleb sellest väga palju pahandust. Näiteks võib juhtuda õnnetus mõne sealkandis luusiva allveelaeva torpeedoga, mis iseeneseslikult stardib. Loomulikult lubatakse ka hüvesi koostöö eest. Tänu sellele vaikivad kõik informeeritud allikad.

Mingil hetkel lahkuvad laevalt operatsiooni ajud. Kas nad ka relva kaasa võtavad on küsitav, kuid seda ei saa välisatada. Kaaperdajate arv väheneb kümnelt kaheksale. Kahuriliha jäetakse maha, kuna nad ei tea niikuinii millestki midagi ja nende taust on selline, et nad ei huvita kedagi.

Vahepeal katsutakse jälgi segada: esiteks katsutakse laev kaaperdada Rootsi vetes, kuna sellisel juhul näeksid reeglid ette, et kohut nende üle mõistetakse rootslaste poolt. Igaks juhuks tehakse ka lunarahanõue soomlastele. Venelased ignoreerivad seda katset ning kuuluatvad, et kuritegu leidis aset rahvusvahelistes vetes, mis tähendab, et kohut peetakse kinni nabinud riigi kohtuvõimude poolt.

Täenäoliselt valgustati kogu operatsiooni olemusest toimumise hetkel ka paari tähtsamat USA nina, andes mõista, et kui te aitate äparduse maha vaikida, siis kunagi hiljem vaatame meie kõrvae kui teil peaks midagi sarnast juhtuma: quod pro quo. Ilmselt soovitatakse ka unustada see kaaperdamisüritus. Vastutasuks lubavad venelased, et nad ei uuri seda värki rohkem, vaid võtavad seda kui tavalist lolli kaaperdamist.

Märkmisväärne on kogu protsessi juures on see, et mitte ükski Euroopa ametlik kanal ei kommenteeri seda asja, ajakirjandus teeb küll erapooletuid katseid, kuid  informeeritud allikad vaikivad kui üks mees. Informeerimata allikad küll spekuleerivad, kuid kuna nad midagi ei tea, siis tekitavad nad rohkem segadus kui müra, mis on kõiki osapoolte jaoks teretulnud nähtus.

Mis arvate?

21. sajandi piraadid

Arctic Sea

Arctic Sea

Juba hulga päevi pakub erinevate paranoiaspetsialistidele suurt rõõmu kaaperdatud venelaste laev, mis nüüd kätte saadi ja tegelased liistule tõmmati. Mõnes mõttes pani see meidki mereriigina proovile ja tulemused ei ole head. Ühest küljest on tore, et meil on viitseadmirali (ja Riigikogu liikme) nimeks Kõuts: kassid teatavasti suuremat sorti meremehed ju pole ja ka nende kala tuleb poest või turult. Teisest küljest oli pagana piinlik kui teda eksperdina välja käidi ja ta siis saamatult mökutas.

Minu arvates on kogu selle jama juures tähelepanuväärne just see, mida tegi Eesti, mitte see, mida tegu Venemaa. Näiteks kui hakati rääkima, et laeva kaaperdajate hulgas on ka Eesti kodakondsusega inimesi, siis ajas välisministeerium päris pikalt joga, et nemad ei tea midagi, kuigi välisminister Paet oli juba omaks võtnud, et laevas on Eestlasi. Samuti pidas vajalikuks vaikida Marko Mihkelson, kes satub ekstaasi juba ainuüksi sellest kui Piiteri sadamas venelaste allveelaev peaks juhuslikult periskoobi vee alt välja pistma. Üldiselt tundub, et kogu poliitiline koorekiht on ennast kogu sellest jamast distantseerima asunud ning vaene Paet peab selle kuidagi üksi ära helpima.

Aga tulles tagasi selle laeba juurde. Vilkama fantaasiaga paranoikud on jõudnud juba sinnamaani, et pakuvad kogu seda asja välja kui mingit venelaste vandenõud: kas siis selleks, et kuidagi ennast pakasuhha korras (olles kogu asja ise lavastanud) kõvade antipiraatidena näidata või selleks, et rohkem vägesi Läänemerre tuua.

Viimase variandi ma arvan võib kohe maha tõmmata: Venelastel on siin juba kaks suurt baasi Piiteri ja Kaliningradi näol ja kui nad siia kasvõi ühe suurema laeva veel juurde tooksid, siis ei mahuks tsiviilalused enam ümbergi keerama. Pakasuhhat ma samuti ei usu kohe üldse, sest pigem näitab selline asi venelaste nõrkust kui nende ukse eest nende laev sisse vehitakse.

Viimane mõte kusjuures võib selgitada omamoodi ebaproportsionaalse jõu kasutamist. Ühest küljest kui venelaste külje all selliste asjadega tegeletakse, siis on see otsene solvang suurriigi aadressil. Muide, abaloogne asi juhtus hiljuti Ühendriikide ranniku läheda, kuigi seal selgus, et tegemist oli lihtsalt eksitusega. Selgituseks toodid see, et kui kaaperdada riigi rannikul laev, panna sellele massihävitusrelv ja see siis sadamasse vedada, võib palju kurja teha. Isegi kui sellega Piiterisse ei jõutaks ning põrgumasin pandaks käima kusagil Aegna saare taga, siis oleks jama taevani: katsu sa seletada, et tegemist ei olnud roomava rünnakuga NATO riigi (Eesti) pihta: laev nende oma, meeskond nende oma, pomm ilmselt kah nende oma. Milleks üldse peaks Läänemeres olema vaja laeva kaaperdada? Ma selle koha pealt täiesti mõistan Medvedevi muret. Ja ma ka mõistan, miks NATO oli nõnda varmas koostööd tegema.

Kuid milleks oli vaja seda laeva kaaperdada? Siin on ilmselt mitu põhjust, millest tõenäoliseim on see, et laev vedas midagi väärtusliku lisaks puulastile. Kas tegemist oli Vene riigi poolt sinna sokutatud või kolmandate osapoolte varaga me ilmselt kunagu teada ei saa: see kas on juba omastatud ja laevalt minema toimetatud või on venelased sellele käpa peale pannud. Kõutsi tõsiselt rumalat juttu tiibrakettidest ma aga ei usu. Kõuts võiks minna ja proovida USA käest, kes on NATO-s ja justkui Eesti liitlane, tiibrakette osta. Eestile ei müüda Stingereidki! On olemas suur hulk strateegilist relvastust, mida isegi Venemaa ei müü, sest ühel heal päeval võidakse neid kasutada nende enese vastu. Tõsi, ameeriklased müüvad osadele oma strateegilistele liitlastele mõnda asja, kuid enamasti on põhjuseks see, et see relv juba sisaldab selles riigis välja töötatud tehnoloogiat (jutt on valdavalt Iisraelist, Inglismaast, Prantsusmaast ja Saksamaast).

Igatahes kui tegemist oli millegagi, mida Venemaa plaanis kuhugi märkamatult saata, siis on suur jälituskampaania põhjendatud. Enamgi veel, sellisel juhul oleks loogiline, et kui info on lekkinud, siis tunnevad asja vastu huvi ka eriteenistused. Kuna Eesti eriteenistused on lihtsal kellegi käepikendus, siis võib vabalt olla, et operatsiooni jaoks palgati kohalike “palgasõdureid”. See ei ole sugugi ebatõenäoline, et värvati eraarmee kohaliku allilma käest asja lahendama. See tähendab ka seda, et nüüd kus kõik pahasti läks katsutakse asjast kiiresti käed puhtaks pesta.

Muide, siin räägitakse imejuttu igasugustest maagilistest satelliitidest, mis on võimalised kõike nägema, mobiilsidest ja radaritest. Kõuts võiks ju ikka teada kuidas need asjad käivad, mitte pastakast “ekspertarvamusi” välja imeda. Ometigi on tähelepanuväärne, et ründav kamp teadis täpselt, mis ja kus tuleb välja lülitada. Üldiselt on Läänemerel liiklus nii tihe, et siin midagi ilma transponderiteta vastada on parimal juhul keeruline. Radaritega ei püüa siin midagi, sest mis te arvate, miks tiibraketid madalalt lendavad?

Mis muide puutub piraatidesse üldsemalt, siis kuigi esmapilgul tundub, et näiteks Somaalias piraadid oma künadega valivad laevu juhuslikult, siis tegelikult see ju nii ei ole. Keegi teavitab neid sellest, millal neid jahitakse ja millistel laevadel jahitakse, neile räägitakse täpselt milliseid laevu ja millal rünnata. Isegi nende varustus saabub kusagilt mujalt. Selle koha pealt ei tundu see kaaperdajate kamp olevat kuidagi teistsugune.

Midagi selle asja taga seega on, aga ma tõesti ei oska midagi arvata — peale selle, et enamus hetkel välja pakutud teooriatest on diletantlikud ja valed.