pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Kirjutamisest: Vaatenurk

Remington 12

Remington 12

Kui ajavormi valik enne uue looga alustamist võib olla määrava tähtsusega, siis vaatenurga valik on seda enam. Laias laastus saab vaatenurkasi olla kolm: mina, sina ja tema, igalühel neist on omad tugevused ja omad nõrkused. Lisaks on neil olemas omad alamklassid, mis omakorda avavad hulgaliselt uusi võimalusi ja seavad täiendavaid piiranguid.

Enne vaatenurga valikut tuleb mõista, see valik on ühesuunaline tänav. Kui ajavormi on veel kuidagi võimalik vahetada, siis näiteks minavormilt üle minna kolmandasse isikusse on ilma lugu täielikult ümber kirjutamata võimatu. Proovige kui ei usu.

Vaatame vormid üle:

Mina

Minavorm on vahetu jutustaja vorm; see on lugu mida räägib inimene nii nagu tema seda nägi või nagu tema seda mõistis. Erineval temavormist on on jutustaja samaaegselt tegelaskuju. Lisaks erinevalt muudest vormidest ei ole selles proosa puhul väga raske, kui mitte võimatu, kasutada olevikuvormi; väga raske on anda edasi sündmusi mis pole juba aset leidnud. Tõsi, kui vaadata proosavormist kaugemale, siis pole näiteks luules ja laulusõnades olevikus minavorm sugugi haruldane:

“Mu endasseusk muutub uuestisünniks
Näeb maailm nii naljakas välja
Et kes seal ka elaks või sureks või sünniks
Ma lähen ja naeran nad välja”

(Vennaskond, “Lähen ja naeran”)

Minavorm jaguneb üldjoontes kaheks: vahetu ning tagantjärele minavorm. Esimene vorm räägib asjadest nii nagu need vahetult sündmuste toimumise ajal olid, teine seevastu distantseerib ennast sellest ja lugu antakse edasi jutustajavormis tükk maad hiljem. Teine vorm meenutab sellest tingituna pisut kolmandas isikus (temavorm) jutustamise teist varianti. Tükk maad hiljem edasi antud loo jutustaja teab juba mis toimub hiljem, miks asjad toimusid nii nagu nad toimusid ja mida tegid ülejäänud tegelaskujud samal ajal.

Kui minavorm tundub ühest küljest äärmiselt piiratud vorm on see samas ka äärmiselt vahetu. Tänu sellele on minavorm ideaalne edasi andmaks müsteeriume kus informatsiooni hulk on piiratud üheaegselt nii tegelaskuju kui lugeja jaoks. Ehk siis teeb selle eelistatud vormiks näiteks detektiiviromaanide puhul. Samas piiratuse all tuleb meeles pidada, et ilma lugejat segadusse ajamata on praktiliselt võimatu vahetada tegelaskuju või kruttida põnevust üles viidetega millelegi, mida minategelane ei saa näha, kuulda või teada.

Sina

Sinavorm leiab vähemalt proosa kujul haruharva rakendust. Aeg-ajalt üks või teine autor võtab seda kui väljakutset ning kirjutab mõne eksperimentaalse loo, kuid tulemused ei ole tavaliselt sellised millest pikemalt juttu tasuks tema. Tunduvalt sagedamini leiab sinavorm rakendust luulevallas.

Sinavorm on seevastu pea ainuke viis edasi anda instruktioone ja korraldusi, kusjuures instruktsioone puhul tekib juurde ajavorm mida proosas ja luules praktiliselt pole — nimelt tulevikuvorm. Näiteks Kümme Käsku on kirjutatud sina- ja tulevikuvormis (“Sina ei pea mitte tapma”).

Lisaks leiab sinavorm pea ainsa vormina rakendust rollimängudes ja seda nii arvutiga kui ilma arvutita. Näiteks mäng nimega Zork algas nii:

West of House
You are standing in an open field west of a white house, with a boarded front door.
There is a small mailbox here.

Tema

Temavorm ehk loo esitamine kolmandas isikus on kõige levinum ja kõige paendlikum jutustamise vorm. See võimaldab hõlpsalt hüpata tegelaskujude vahel, vahetada kohta ja aega ilma lugejat liigselt segadusse ajamata. Lisaks on lugejale võimalik ette sööta materjali mida tegelaskuju ise ei märganud, kuid mida ta oleks võinud näha kui ta oleks tähelepanelikum olnud. Või kui ta oleks saabunud pisut varem või lahkunud pisut hiljem. Selle viimasega võib kolmandas isikus esitusega veelgi kaugemale minna ning esitada lugu n.ö. neljandas isikus, ehk siis läbi jutustaja kelle jaoks ei ole midagi varjatut, kes teab kõike ja näeb kõike.

Enamus koolkondi jagavadki temavormi lood kahe kategooriasse: piiratud temavorm ehk kolmandas isikus jutustamine ning piiramata temavorm ehk neljandas isikus loo esitamine.

Kolmandas isikus lood on mõnes mõttes võrreldavad esimest tüüpi minavormis lugudega. Lugejale antakse edasi mida jälgitav tegelaskuju üldjoones mõtleb, kuid samas ei laskuta detailideni. Põhiline erinevus minavormiga ongi siin see, et ei jälgita tegelaskuju mõttekäike vahetult. Samas on soovituslik nagu minavormiski jälgida esituses tegelaskuju tausta: kui tisler tuppa, siis üks esimesi asi mida ma märkab on arvatavasti mööbel, samas kunstniku jaoks võib põhitähelepanu langeda hoopis seinal rippuvatele maalidele. Kui keegi viitab mandlikarva silmadele, siis eeldatavasti see tegelane teab mis on mandlid ja mis värvi need on. Üks algaja jutuvestja põhiliseks tunnuseks on see, et ta lähtub lugu edasi andes enda teadmistest, mitte oma tegelaskuju omades ning kasutades omadussõnu ja andes hinnanguid mis jälgitavad karakteri vaatevinklist on parimal juhul vildakad.

Kolmandas isikus esitatud lugu on näiteks Gabriel García Márquezi raamat “Sada aastat üksildust” mis algab sõnadega:

“Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendía mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.”

Seevastu piiramatu temavorm, ehk loo esitamine neljandas isikus on loo esitamine läbi jutustaja — kas siis läbi nähtava jutustaja (mis on üks väheseid viise murda neljas sein ilma lugeja ja loo sidet rikkumata) või nähtamatu jutustaja. Neljandas isikus on esitatud näiteks Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”:

“Nagu hiljem selgus, vesteldi Jeesus Kristusest. Lugu oli selles, et toimetaja oli luuletajalt tellinud ajakirja järgmise numbri jaoks pika usuvastase poeemi. Ivan Nikolajevitš kirjutas poeemi valmis ja isegi väga kiiresti, aga kahjuks ei jäänud toimetaja sellega sugugi rahule.”

Nagu näha on nähtamatu jutuvestja valduses hulgasliselt informatsiooni, mida tol hetkel tegelaskujude endi valduses polnud. Üldiselt selline jutustusviis on tollaegsete ning ka varasemate Vene autorite hulgas väga levinud. Näiteks Fjodor Dostojevski “Idioot” on samuti kirjutatud neljandas isikus.

Kuna see postitus kipub üksjagu pikaks minema, siis ma püüan otsad kokku tõmmata. Lõpetuseks tuleb meeles pidada rusikareeglit, et vaatenurkade omavahel segamine ei ole hea idee; isegi kui me räägime alamnurkadest nagu piiratud temavorm ja piiramatu temavorm. Õigupoolest sellistel puhkudel on segamine eriti ohtlik, sest see ei paista kohe silma, kuid jätab jutust vildaka mulje. Näiteks kuidas saab nii olla, et peategelane enne teadis midagi, aga hiljem mitte. See viimane võib olla tingitud sellest, ühel puhul teadis seda jutustaja mitte tegelane, aga tema kohalolek ei olnud lugejale koheselt hoomatav.

Vaatenurkade segamise koha pealt eksisteerib siiski üks erand: täiesti kohane on kasutada mõnda teist vormi kui kirjutatakse proloogi või epiloogi. Päris paljud autorid, kes kirjutavad muidu kolmandas isikus esitavad sissejuhatuse neljandas isikus, et anda parem ülevaade raamatus toimuvate sündmuste taustast.

Film: “Star Wars: The Force Awakens”

Tähelepanu! Järgnev arvustus sisaldab viiteid Tähesõdade filmi seitsmendale episoodile. Edasi lugeda omal riisikol.

Pärast seda kui Disney omandas 4 miljardi dollari eest õigused kõigele Tähesõdadega seonduvale ei raisanud firma hetkegi ning kuulutas välja uue triloogia. Kuna episoodid 1 – 3 olid pea universaalselt maapõhja manatud võtsid fännid selle uudise vastu kerge lootusega südames, sest tähendas ju omaniku vahetus ka tootja vahetust.

Nüüd kus esimene film on pea kaks nädalat kinodes olnud ning selle kassa ületanud miljardi dollari künnise, võib öelda, et lavastaja J.J.Abrams on suutnud tabada originaalse triloogia olemuse ning loonud väärika jätku loole mida juba üle kolme aastakümne on oodanud. Ta on suutnud uude episoodi üle tuua kõik mis töötas.

Ning paraku ka selle mis ei töötanud.

Nagu arvata oli ei lõppenud kuuenda episoodi lugu peoga Coruscantil. Imeeriumi sõjamasinal polnud vähimatki tahtmist saba jalge vahele tõmmata ja koju sörkida, pealegi tähendas Imperaatori hukk lihtsalt uue juhi esilekerkimist. Ehk siis suures plaanis ei muutunud impeeriumi elanike jaoks midagi.

Tähesõdade heade traditsioonide kohaselt hakkavad sellegi filmi sündmused hargnema kõrbeplaneedil, kus valgetes turvistes rünnakrühmlased nahutavad kõiki kes nendega koostööd ei soovi teha. Nagu eelminegi kord on “heade” pool saanud enda valdusesse tundliku sisuga informatsiooni ning nagu eelminegi kord satub see üpris süütu välimusega droidide valdusesse.  Nagu eelminegi kord on ka selle filmi pikka kasvu antagonist rõivastatud musta, kannab maski ja räägib plekise häälega. Darth Vaderi kopeerimiseks on muide mõjuv põhjus, millel paraku pikalt ei peatuta; tundub, et see lugu saab olema järgmise filmi läbivaks teemaks. Adam Driveri pool esitatud Kylo Ren on üsna unikaalne segu segadusse aetud noorest mehest ja südametust tapamasinast. Kui originaalses triloogias muutus Jõu tumeda poole tõmme tänu kättemaksujanule Lukele painajaks, siis selles filmis tõmbab peamist pahategijat hoopis vastaspool, pakkudes rahu ja harmooniat mida ta oma sisimas tegelikult otsib. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kui neljandas episoodis lasti Surmatäht tükkideks päraluugist sisse visatud üksiku torpeedoga, on selle filmi ekvivalendil umbes sama katastroofilise tasemega disainiviga.

Algses triloogias kasutatud motiivide kordusi kohtab läbi kogu filmi, kuid õnneks on sinna vahele pikitud ka piisavas koguses originaalset materjali. Pealegi, korra see kõik ju töötas.

Kuid Jõu heleda poole kutse pole ainult antagonisti probleemiks. FN-2187 kes juba filmi esimestes stseenides ristitakse ümber Finniks, on üks nendest valgetes turvistes rünnakrühmlastest, kelle võitluskaaslane tema käte vahel sureb ja paneb teda mõtlema elu põhiliste väärtuste ümber ja erinevalt Kylost ei kõhkle ta Impeeriumi jäänustest lahku löömast. See stseen, kus ta seda teeb toob esile ka filmi põhilise nõrkuse: kahte tundi on surutud pisut liiga palju, sündmused näivad kohati toimuvat ilma igasuguse põhjuseta. Näiteks  see pooltevahetus ei oleks tundunud ennatlik, kui FN-2187 oleks käsust hoidumise tõttu sõjatribunali alla saadetud. Kuna tema otsene ülemus nõudis ta relva ülevaatust, siis võimalik, et filmi pikendatud versioon see nii ka on; päris paljudele ebaloogilistele sündmuste arengutele on võimalik anda loogiline teekond kui sellel pisut pikemalt peatuda.

Ning see viib meid filmi kõige suuremate probleemide juurde: paraku mitte kõigi ebaloogilisi kohti ei ole võimalik lisamaterjaliga vastuvõetavaks maitsestada. Näiteks täiesti kohatult üles mukitud ja maitsekalt kostümeeritud vaene kodutu prügikoguja Rey, kes vaatamata sellele, et teda polnud kunagi ühegi töötava kosmoselaeva ligi lastud osutus täiesti seletamatutel asjaoludel sektori parimaks mehhaanikuks. Kui jedide tulevikutunnetus aitab seletada kuidas nad on ilma treeninguta osavad relvade ja lennumasinatega, siis ootamatu kompetents valdkondades mis nõuavad spetsiifilist koolitust ja pikaajalist kogemust trivialiseerib kasvõi Anakini (Darth Vaderi) pikaajalist padawanistaatust. Kuna Rey taustast pole suurt midagi teada võib oletada, et mingil määral peatutakse sellel järgmistes filmides, kuid kahju on juba tehtud. Juhiks siinkohas tähelepanu sellele, et analoogset tegelaskuju on võimalik esitada ka tunduvalt tõepärasemalt, vaadates näiteks Mad Maxi Imperaator Furiosa poole.

Päris paljud arvustajad on kommenteerinud, et kuna originaalses triloogias oli peategelased valged mehed, siis tundis J.J. Abrams tungivat vajadust midagi selles valdkonnast teha ning lõi ülekompenseerimisega Rey näol Mary Sue (seletamatult ülikompetentse tegelase kes päästab päeva oma maagiliselt omandatud supervõimetega). Kuigi tõmmunahaline John Boyega (Finn) kannab oma rolli täies mahus välja ei seleta see samas miks Gwendoline Christie poolt esitatud kapten Phasma oli kirjutatud totaalseks mökuks? Muide, põnev kõrvalseik: pärast seda kui Finn sai omale kõrtsidaami käest lasermõõga sattus ta oma endise relvavenna otsa, kes talle mõõgaduellil korralikult nuuti andis. Internet tunneb seda tegelast koodnimetuse all TR-8R (TRAITOR — ehk “reetur”. Tegemist on tema ainukese sõnaga enne Finni kallale tormamist). Vähemalt see võitlussteeni oleks võinud ju Phasmale jätta … Samuti kahandab Rey tõsiseltvõetavastu Kylo Reni täiesti arusaamatu kompetentsikadu Finni ja Reyga võideldes: filmi alguses polnud tal vähimaidki probleeme plasmanoole õhus peatamisega ning kuni episoodi lõpuni välja heitis ta kangelasi nagu kaltsunukke vasakule ja paremale. Isegi enne duelli algust polnud tal haavatuna probleeme Rey kuuse otsa lennutamisega ning ometigi kui väike tõuge oleks muutnud kõik sai ta ikkagi haledalt kitli peale.

Ühest ebameeldivast kõrvalseigast ei saa samuti mööda minna. Godwini seadus ütleb, et sedavõrd kuidas diskussioon pikeneb kasvab tõenäosus, et varem või hiljem tuuakse sisse võrdlus natside või Hitleriga. Ning selle laiendus ütleb, et kes iganes selle sisse toob on diskussiooni kaotanud. Juudi päritolu J.J. Abramsi vimm natside vastu on ühest küljest mõistetav, kuid teisest küljest kujutades Esimest Ordut natsidena (Kylo Reni kiiver, kindral Huxi (selle filmi ekvivalent originaalse triloogia suurmoff Tarkinile) kõne, läbiv parafernaalia) kahandab oluliselt tema esitatud kuvandi tõsiseltvõetavust. See motiiv on ülekasutud, okei?

Kui tuleme tagasi algusesse: filmis on kahtlemata suur hulk katstroofilise suurusega auke, millest osa kaetakse loodetavasti pikendatud versiooniga ja osa järgmise episoodiga. Sellele vaatamata on tegemist kui mitte väga hea filmiga, siis keskmisest paremaga. Kui nendesse eelpoolnimetatud aukudesse väga ei süvene on tegemist võrdlemisi ladusa klassikalise muinaslooga sellest kuidas vaene kodutu laps avastab, et ei ole sugugi nii vaene ja nii kodutu kui alguses paistab. Ta võtab ette eepilistest kirjandusteostest tuttava “kangelase rännaku” ning seisab silmitsi erinevate takistustega. Teel kohtub ta Suure Õpetajaga (kelleks on ilmselt Luke Skywalker) ja Suure Vaenlasega ning lõpuks kui kogu lootus paistab olevat tuhmunud teeb ta midagi ennekuulmatut ja võidab. Seitsmes episood ei sisalda kogu seda lugu, kuid algus on tehtud.

PS. Kuigi film on täis ülekompenseerimisi, tulid kõige paremini esitatud rollid kolmelt “valgetelt mehelt”: Harrison Ford (Han Solo), Adam Driver (Kylo Ren) ja Domhnall Gleeson (kindral Hux). Eks näis, kas ka seda motiivi jätkatakse.

Kirjutamisest: Kas minevik või olevik?

Kas minevik või olevik? Kas enne või nüüd?

Kirjutusmasin

Kirjutusmasin


Ma lugesin hiljuti ühe algaja autori poolt üllitatud võrdlemisi keeruka ülesehitusega lugu, mis oli kirjutatud olevikuvormis (ehk “Mees läheb metsa, kirves õlal”). Ma arvan, et see lugu ei leia kunagi avaldamist, sest ainuüksi valesti valitud ajavormi tõttu oli see peaaegu loetamatu. Millest on kahju, sest lugu ise ei olnud paha.

Miks nii?

Üks esimese otsuseid mida uut lugu alustades tuleb teha on otsus, kas kirjutada see olevikus või minevikus (ehk “Mees läks metsa, kirves õlal”). See võib esmapilgul tunduda teisejärgulise valikuna, kuid paraku paneb see paika üldise rütmi ning ühes ajavormis kirjutatud lugu on teise väga raske ümber kohandada. Mõlemal vormil on omad tugevused ja omad nõrkused kuid ettetõttavalt võin öelda, et nõuded olevikuvormis loole on märkimisväärselt suuremad ja kui vähegi võimalik tuleks algajal autoril seda vältida. Õigupoolest on see niivõrd keerukas vorm, et isegi kogenud kirjanikud käivad sellest kaarega mööda. Kuigi! On autoreid, kes armastavad sellega flirtida. Viimaseid on suhteliselt vähe, näiteks Neal Stephenson on seda harrastanud; tema “Snow Crash” (maakeeli “Lumevaring”) on kirjutatud olevikus ning sama kehtib ka “Cryptonomiconi” kohta, kuigi seal ta kohati vahetab vorme.

Millised siis on oleviku erinevused võrreldes traditsioonilise minevikuga?

Olevikus kirjutatud lood on alati väga vahetud ning väga ajatundlikud. Lugeja tunneb ennast olevat sündmuste keerises, kuid paraku on sellel hind — ebahuvitavaid kohti ei ole võimalik vahele jätta ning eelnevaid sündmusi on ilma narratiivile ja rütmile kaigast kodaratesse viskamata võimalik lugejani tuua vaid dialoogi vormis. Selle vahetuse tõttu kasutavad olevikuvormi sageli ajakirjanikud kui nad kirjeldavad kuriteoni viinud sündmuste käiku (“Kell on 21:42, Gabriel võtab ühendust Siimuga ja lepib kokku kohtumise kloostri taga metsas.”).

Lisaks sellele, et sündmused tuuakse lugejale lähemale, tuuakse lugejale lähemale ka tegelaskujud, kuid paraku on sellel oma hind: väga raske on lülitada erinevate tegelaste vahel, sest kui kõik toimub praegu, siis mis ikkagi toimus enne ja mis pärast? Kuidas sai juhtuda nii, et me kõikepealt oleme ühe tegelase juures ja hetk hiljem juba teise juures. Minevikuvormis toimub kõik “enne” ja täpselt järjekorral pole lugeja jaoks tähtsust. Teine ohver mis paratamatult tuleb teha on tegelaskujude nüansid, kuna väga raske on hüpata looga mineviku ja selgitada toimuva tagamaid. Muide, päris arvestatav osa naistekaid on Goodreadsi andmetel kirjutatud olevikus, ilmselt just eelpoolnimetatud põhjusel.

Tähelepanuväärne on ka see, et olevikus lugu kirjutades tekib paratamatult oht lõhkuda neljandat seina — ehk siis pöörduda kas siis tahtlikult või tahtmatult otse lugeja poole. Kuna tegemist on täiesti eraldi teemaga, siis ma sellel pikemalt ei peatu, märgin vaid ära, et kui see on vältimatu tasub minna juba täispanga peale ja tuua sisse n.ö. jutustaja figuur.

Kõike eelnevat kokku võttes võib öelda, et olevikuvorm on ideaalne näidendite ja käsikirjade jaoks, kus sündmused tuleb niikuinii väga lühikesse ajavahemiku suruda ja kus suur osa ajast on täidetud dialoogiga. Seevastu kui lugu eeldab tegelaskujude, sündmuste ja kohtade pikemat kirjeldamist (loe: ulme, fantaasia ja muu selline) on see formaat vastunäidustatud. Näiteks on mul kahtlus, et eelpoolkirjeldatud “Snow Crash” oleks olnud tunduvalt parem kui see oleks kirjutatud minevikus ning Stephenson edu selle looga ei ole tingitud mitte tänu valitud ajavormile, vaid vaatamata sellele. Lisaks muidugi on mees ka neetult hea jutuvestja.

Lõpetuseks, kes tahab ikkagi oleviku kohta rohkem teada, siis siin on mõned raamatud mida võiks õppematerjalina lugeda: Suzanne Collinsi “The Hunger Games” (“Näljamängud”) sari, Ken Kesey “One Flew Over the Cockoo’s Nest” (“Lendas üle käopesa”) ja E.L. Jamesi “Fifty Shades of Grey” (“Viiskümmend halli varjundit”).

Kirjutamisest

Ma ei mäleta millal ma avastasin, et kirjutamine tuleb minu jaoks hõlpsalt. Koolis kui teised pusisid päevi koduseid kirjandeid pliiatsitest välja imeda sain mina need valmis mõne tunniga. Tollal ma ei märganud seda ja arvasin, et teistel võtab see aega sama kaua kui mul.

Hiljem kirjutasin ma osaliselt oma lõbuks, osaliselt tellimustööna (ma ei ole kunagi töötanud palgalise ajakirjanikuna). Ilmselt esimest korda sain käe trükimustaseks ajakirjas .exe, kuid kaastöid olen praeguseks teinud pea kõikidele tehnikaväljaannetele ning Digis on mul seniajani oma rubriik. Oma blogi olen ma pidanud üle kümne aasta; kirjatööna läheb arvesse seegi.

Lisaks olen ma kirjutanud variautorina arvamuslugusi ning artikleid.

Aga tuleme tagasi algse teema juurde. Päris mitu aastakümmet arvasin, et kirjutamine on lihtne kõikide jaoks ning tundsin kohati väikest piinlikustki kui mulle selle eest teinekord üsna kuninglikult tasuti. Alles paari aasta eest kui mu käest küsiti kus ma kirjutama olen õppinud jõudis selle järgneva jutuajamise käigus mulle kohale, et see tegelikult ei ole see nii; enamuste inimeste jaoks on läbimõeldud narratiiviga loo kirjutamine ületamatult raske ning ma olen alahinnanud oskust mida ma enda juures ise väärtustada ei osanud.

Selle tõdemuseni jõudes hakkasin ma oma käel kirjutamisega seotud materjale koguma, et näha mida ma olen autodidaktina omandanud õigesti ja kus oma olen rappa läinud.

Üsna alguses märkasin ma, et kirjutamine on kirjutamine nii siis kui seda tehakse ajakirjanikuna kui siis kui seda tehakse ilukirjanikuna. Näiteks on suur osa avaldatud autoritest ühel või teisel eluperioodil töötanud elukutselise leheneegrina (ma pakun, et julgelt üle poole) ning selle käigus saadud kogemuste varal oma hilisemat karjääri vorminud. Heal artiklil on samuti narratiiv ning kui tegemist on lisaks persoonilooga on sarnasus karakteri arendamisega märkimisväärne. Terve hulk erinevaid autoreid (siinkohas meenuvad kohe Ray Bradbury ja Jerry Pournelle) on toonitanud, et tõeliseks autoriks saamiseks on vaja kirjutada vähemalt miljon sõna. Vahet pole kuhu, kuidas ja miks.

Viimasel ajal olen ma lugenud päris mitme autori avaldatamata materjale ning aidanud hinnata saadetud käsikirju.

Selle käigus selgus paraku nüanss, et kuigi uute autorite tugevused kõikusid seinast seina, kippusid nõrkused neil olema ühed ja samad. Sellega seoses tekkis mul idee kirjutada lühike postituste jada leitud probleemidest ning kuidas (ja miks) neid vältida. Esimese hooga tahaks ma rääkida ajavormidest, mitmendas isikus lugu tuleks esitada, kuidas muuta dialooge usutavateks ja veel umbes neljast-viiest asjast. Ehk on teistelgi midagi minu tähelepanekutest õppida ja vahest saan ise saabunud tagasisidest targemaks.

PS. Rääkides miljonist sõnast mis inimese autoriks teeb: Stephen Kingi raamatus “The Shining” püüdis peategelane Jack Torrance kirjanikuks saada trükkide kirjutusmasina 100000 korda “All work and no play made Jack a dull boy”. Nii autoriks ei saa, küll aga päris adekvaatseks masinakirjutajaks.

Jim Butcher: “Storm Front”

Kui võtta 2 osa Harry Potterit, 2 osa Spenserit ning 1 osa Sam Spadet (“Malta pistrikust”) ning segade seda nõus kus on varem hoitud erinevat muud fantaasia ja õuduskirjandust, segada tainas ning papargoogivormiga teha sellest mehikese, siis selle mehikese nimi oleks Harry Dresden, Dresdeni toimikute peategelane. Harry on üheaegselt nii võlur kui eradetektiiv, kellel on alalõpmata näpud põhjas ning ühe või teise allilma (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) tegelasega kana katkuda. Lisaks on Harry ka paras irvhammas ning ainuke maag kelle reklaam on telefonikataloogis üleval.

Lugu hakkab nagu heale detektiiviloole kohane pihta peateglase büroos. Nagu sellistel puhkudel kombeks on peateglasel taaskord näpud põhjas ning kiirelt tuleb leida mingisugune ots, et pääseda kontoripinnalt välja tõstmisest. Ning nagu sellistel puhkudel kombeks astub kontorist läbi ähmi täis daam, kes vajab korraliku tasu eest hädasti abikätt oma kadunud abikaasa leidmiseks. Ja nagu sellistel puhkudel ikka pole kõik nii nagu see esmapilgul paistab.

Laias laastus on tegemist klassikalise detektiivilooga, kuhu on ohtralt pikutud maagilisi elemente. Raamatus kohtuma enamuste tähtsamate tegelastega ning külastame kohti kuhu igapäevaselt ei satu. Harry peab lahendama korraga mitu omavahel põimuvat juhtumit mille keskel paistab olevat eriti võimas sorts.

Kuigi raamat on trigeeriv on see samas suhteliselt primitiivselt kirjutatud ja tunda on, et tegemist on autori ühe esimese raamatuga. Narratiiv on tugev kuid hüplik, tegelased ja nende motiivid on tihtipeale kahedimensionaalsed ning halvas ladina keeles koostatud loitsud parimal juhul naeruväärsed. Samas on kontseptsioon ise võrdlemini originaalne ning potentsiaal arenguks selgelt tuntav (olles lugenud sarja järgnevaid osi võin kinnitada, et autori tase on liikunud igas järgnevas raamatus selges tõusujoones). Sestap hindeks neli, aga pika miinusega.

Writing Excuses

Tähelepanu! Järgnev tutvustus on kirjutatud kirjanduskonkursi “Bestseller” korraldajate palvel, tutvustamaks populaarset kirjutamisteemalist inglisekeelset podcasti nimega “Writing Excuses”.

Kirjutamisega seotud raskused pole pea kunagi seotud ideede või kogemuste puudumisega — ka kõige populaarsemad autorid on millalgi murdnud oma loomingulised piimahambad ja üllitanud raskuste kiuste oma esikteose; ükski neist pole sündinud hõbesulg suus. Probleemid algavad tavaliselt inimestest enestest — kellel pole ettevõtlikust, kellel pole aega, kelle enesekindlus jätab soovida ning loomulikult on oma sõna sekka öelda ka vanal heal laiskusel. Ettekäändeid leiab alati.

Inglise keeles on nende ettekäänete jaoks isegi termin valmis vermitud, writing excuses ning sama nime kannab ka tõenäoliselt kõige populaarsem kirjutamisteemaline podcast.

“Writing Excuses” lahkab teemasid, mis algajate autorite puhul saatuslikuks võivad saad: kuidas alustada, kuidas luua head antagonisti, mis on vahet peategelasel ja kangelasel, kuidas motiveerida ennast kirjutama, kuidas tulevad head ideed, kuidas avaldada (pisteline valik teemasid esimesest hooajast). Praeguseks on internestis kuulamiseks väljas ühtekokku kümme hooaega, igaühes üle kolmekümne veerandtunnise episoodi. Veerand tundi on valitud just selleks, et seda oleks võimalikult mõnus kuulata tööle sõites või päevatoimingute vahel lõõgastudes. Või nagu ütleb sarja tunnuslause: “Veerand tundi — sest sul pole aega ja meil pole rohkemat öelda”.

Projekti kõik neli praegust vedajat on ulme või fantaasiakirjanikud ning nad on alustanud kirjutamisega elatise teenimist ligikaudu samal ajal mil selle esimene osa 2008 aastal internetti jõudis. Ehk teisisõnu — see lahkab mitte ainult kirjutamisega seotud probleeme, vaid peegeldab ka autorite eneste arengut nende karjääri algusest kuni tänaseni. Lisaks on kaks autorit võitnud vahepeal Hugo (ulme ja fantaasiakirjanduse üks enimihaldatud autasudest) ning podcast ise on samuti kuldse märgi rinda saanud: üleelmine aasta kategoorias “parim temaatiline kõrvalprojekt”.

Lõpetuseks autoritest endist: nad kõik on hetkel vanuselt neljakümnedates (kirjanike mõistes on tegemist siis pigem nooremapoolse kontingendiga), kolm on mehed ja üks naine, kusjuures naine liitus nendega alates kuuendast hooajast. Tuntuim neist on kahtlemata Brandon Sanderson, kellelt on ilmunud üks ka üks maakeelne raamat (sellel aastal avaldatud “Terassüda”). Dan Wells on ramatusõpradele tuttav pigem õuduskirjanikuna ning Howard Tayler annab välja veebikoomiksit. Nõrgemat sugupoolt esindav Mary Robinette Kowal on praeguseks üllitanud kokku viis romaani romantilise alatooniga sarjast, mille sündmused leiavad aset üleelmise sajandi Inglismaal ja kus igapäevatoimingute hulgas on maagial oma koht.

– Writing Excuses ilmub kord nädalas aadressil http://writingexcuses.com

Brandon Sanderson: “Sixth of the Dusk”

Kuues on kütt. Nagu kõik kütid käib ta kasvatamas ja püüdmas linde saarestikus mille nimi on Panteon. Tegemist on salapärase arhipelaagiga, mille loomadel ning lindudel on müstilised anded, kuid mille vaenulikud veed ja veelgi vaenulikumad džunglid tapavad kõik külalised, peale parimate hulgast parimate. Panteoni vaenulikus on nii süstemaatiline, nii selgepiiriline, et tundub justkui oleks saartel oma mõistus ja omad soovid ning seetõttu käsitlevad kütid neid jumalustena. Sellest ka saarestiku nimi.

Kui aeg on edasi läinud ning meredele on ilmunud rauast laevad. Lisaks külastavad inimesi külalised tähtede tagant, kes ühest küljest ei taha planeedi primitiivsete asukate arengusse sekkuda, kuid teisest küljest justkui kogemata unustavad väikese masina sinna ja raamatu tänna. Teadus õitseb ning ükski asi ei paelu progressi rohkem kui saladused ning Panteon on nendest tiine.

Lugu on põnevalt üles ehitatud ja sellel on meeletu potentsiaal. Ma südamest loodan, et Sandersonil on plaan selle maailma juurde tagasi tulla, sest “Sixth of the Dusk” tundub olevat proloog sootuks pikemale loole. See on samas ka selle loo kõige suurem nõrkus; olles justkui millegi suurema algus ei moodusta see ühtset tervikut ning tänu sellele ja midagi kripeldama. Sellest ka hindeks 4/5. Ärge siiski unustage, et tegemist on tugeva neljaga tugevalt autorilt ning tegemist on rangelt soovitusliku materjaliga.

Brandon Sanderson: “Shadows for Silence in the Forests of Hell”

Eraldi avaldatud lühiloo eessõnas ütles Brandon Sanderson, et see lugu hakkas tema peas idanema siis kui ta oma sugupuud uurides leidis puritaanist naisterahva, kelle nimi oli Silence (Vaikus). See pani teda mõtlem: kes paneb oma tütre nimeks Vaikus ja miks?

Aga kirja pandud sai see lugu pisut teistel põhjustel. George R. R. Martin, kes on meile tuttav rohkem kui “Troonide mängu” autor, on koostanud hulgaliselt erinevaid antoloogiaid; viimane neist kannab nime “Dangerous Women”. Seda koostades pöördus ta (äärmiselt meelitatud) Sandersoni poole, et viimane sinna oma panuse teeks. See idee tundus põnev päris mitmel tasemel, kuid eelkõige just seetõttu, et rõhuv enamus autoreid kujutavad “ohtlike naisi” kas siis vampide või kahedimensionaalsete musta nahka riietatud verejanuliste naisekehasse torgatud rambodena. Kas selleks, et näidata tugevat naist on vaja ta teha meheks? Kas tõesti?

Sandersoni Silence on vaikne trahteripidaja Cosmere maailmas, mida ta kutsub Threnodyks. Selles maailmas hulguvad lahkunute hinged metsas ringi ning kui elavad jälgivad kolme lihtsat reeglit, siis nende teed suuresti ei ristu: ära süüta tuld, ära vala verd ja ära tõtta. Paraku pole see mitte alati võimalik. Eriti kui sul on saladusi. Eriti kui sa oled Silence.

Maksimumpunktides jääb siiski napilt puudu ning sestap hideks 4/5, kuna lugu eksib enda viimase reegli vastu ning tundub olevat kirjutatud tõtates. Ma väga loodan, et Sanderson kavatseb seda maailma veel külastada, sest selles on ainest sootuks enamaks.

PS. Lugu on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale saadaval ka eraldiseisva Kindle raamatuna.

Indrek Hargla: “Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”

Nutika ning õiglusjanulise Tallinna apteekri toimetused on jõudnud sarja viienda köiteni. Apteekrihärra on jõudnud elusügisesse ja pärast oma maarahva soost naise surma valdavad teda melanhooliahood; mehe eluisu on raugemas. Ometigi elab tema armastatud linn oma elu ning Tallinn pole veel valmis Melchioril minna laskma.

Uus lugu algab sellega, et dominiiklaste kloostri vastne juht hakkab otsima oma ordu sidemeid Tallinna korraldatava Püha Ihu protsessiooniga ning leiab selle käigus kloostri raamatukogust juba ammu surnud munga poolt paberile pandud Tallinna kroonika. Ürik tundub leidjale huvipakkuv ning ta otsustab selle kirjutamist jätkata, kuid kuna tal endal oma muude asjatoimetuste kõrvalt aega selle kohustuse jaoks pole, määrab ta uueks kroonikuks Melchiori vana sõbra Hinricuse. Hinricus, paraku, leiab selle seest kohutava saladuse, saladuse mille varjamise nimel ei kohkutata tagasi ka tapmisest. Ja nõnda ongi raamatu peategelane taaskord silmitsi linna pahupoolega ning mõistab, et tema aeg pole veel ümber.

Viies raamat on mõnevõrra erinev varasematest mitmel põhjusel. Esiteks on selle kaanekujundus teistsugune, sisaldades hulgaliselt vihjeid aset leidvatele sündmustele ja teiseks esitatakse raamatu süžee läbi kahe tegelase vaatevinkli. Teiseks tegelaseks on apteekriisanda poeg, kelle toimetamistel Lübeckis silma peal hoitakse. Nimelt tundub, et kuigi vana Melchiori päevad siin ilmas on peatselt loetud, ei jää tema koda sugugi hooletusse ja tema peenikese apteekrinapsu karika võtab üle hetkel veel võõrsil kogemusi omandav poeg. Loo käigus selgub siiski, et vana Melchior on veel päris kõbus ning ka juunioril pole koduranda purjetamisega kiiret.

“Tallina kroonika” on olulineveel ühe asja poolest: tegemist ei ole enam Eesti mõistes hea jutuga — “Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” on oma läbimõelduselt, jutuvestmisoskusest ning üldiselt kaasahaaravusest oma klassis juba rahvusvaheliseselt tippudega edukalt rinda pistev teos ning Sherlock, Poirot ja miss Marple peavad maailmakirjanduse väärikate detektiivide lauas ennast koomale tõmbama. Ma usun, et nad ei kurvasta selle üle, eriti kui saabujal on kaasas pudelike magusat apteeginapsu ning korvitäis parimaid safranivahvleid.

Hindeks kindel viis. Raamat on kaugelt parem kui minu eelmine lemmik (“Apteeker Melchior ja Timuka tütar”) ning ainuke asi mis mind selle juures häirib on see, et kuues raamat ei ilmu veel niipea.

Brandon Sanderson: “The Emperor’s Soul”

Shai on Võltsija, inimene, kes on võimeline muutma asjade olemust selle hinge ja ajalugu ümber kirjutades maailmas, kus igal asjal on hing ning mälu. Ta oma oma valdkonnas üks parematest ning uhke oma kunsti üle. Kuid kaugeltki mitte kõik ei jaga tema vaimustust ja nõnda juhtubki, et ta avastab ennast lõpuks imperaatorlikust, spetsiaalselt Võltsijatele mõeldud, vangitornist timukakirve langemist ootamas.

Lootusetusse olukorda toob päikesekiire külaline, kes teeb Shaile ettepaneku millest ei saa keelduda — atendaadikatse käigus on imperaator saanud raskelt vigastada ja kuigi tema ihu on maailma parimad ravitsejad suutnud terveks teha on pead tabanud ammunool hävitanud valitseja mõistuse. Kuna kõik muud alternatiivid on juba ära proovitud, on oma positsiooni pärast hirmul olev keisri lähikond otsustanud kasutada viimast õlekort ning taasluua Võltsija abil tema hinge ja mõistuse. Ning Shai on parim Võltsija kes neil võtta on.

Kuid selleks, et petta ära terve kuningriik ei piisa pelgalt fassaadist. Selleks, et teha veenev ja püsiv Võltsing peab meister tundma ja mõistma oma loomingut, tõeliselt mõistma ja nõnda asub Shai uurima imperaatori mineviku. Pealegi milline meister oleks valmis keelduma võimalusest näha oma loomingut Roositroonil?

“The Emperor’s Soul”, kuigi iseseisev lugu, leiab aset autori Elantrise maailmas. Roosiimpeerium, kus tegevus toimub, on siiski sama maailma teine piirkond ning Roosiimpeerium ise on väga sarnane meie omaaegse Hiinaga. Lühiromaan võitis 2013 aasta oma kategooria Hugo auhinna ning Brandon Sanderson ise peab seda üheks oma parimaks tööks.

Omalt poolt pean tunnistama, et kuigi lugu on kütkestav ning originaalne, on see samas ka liiga lühike ja pinnapealne. Õnneks jätab realiseerimata potentsiaal lahti võimaluse, et Sanderson selle loo juurde kunagi tagasi tuleb. Senikaua aga paraku hindeks neli.

Pages:123