pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Film: “Star Wars: The Force Awakens”

Tähelepanu! Järgnev arvustus sisaldab viiteid Tähesõdade filmi seitsmendale episoodile. Edasi lugeda omal riisikol.

Pärast seda kui Disney omandas 4 miljardi dollari eest õigused kõigele Tähesõdadega seonduvale ei raisanud firma hetkegi ning kuulutas välja uue triloogia. Kuna episoodid 1 – 3 olid pea universaalselt maapõhja manatud võtsid fännid selle uudise vastu kerge lootusega südames, sest tähendas ju omaniku vahetus ka tootja vahetust.

Nüüd kus esimene film on pea kaks nädalat kinodes olnud ning selle kassa ületanud miljardi dollari künnise, võib öelda, et lavastaja J.J.Abrams on suutnud tabada originaalse triloogia olemuse ning loonud väärika jätku loole mida juba üle kolme aastakümne on oodanud. Ta on suutnud uude episoodi üle tuua kõik mis töötas.

Ning paraku ka selle mis ei töötanud.

Nagu arvata oli ei lõppenud kuuenda episoodi lugu peoga Coruscantil. Imeeriumi sõjamasinal polnud vähimatki tahtmist saba jalge vahele tõmmata ja koju sörkida, pealegi tähendas Imperaatori hukk lihtsalt uue juhi esilekerkimist. Ehk siis suures plaanis ei muutunud impeeriumi elanike jaoks midagi.

Tähesõdade heade traditsioonide kohaselt hakkavad sellegi filmi sündmused hargnema kõrbeplaneedil, kus valgetes turvistes rünnakrühmlased nahutavad kõiki kes nendega koostööd ei soovi teha. Nagu eelminegi kord on “heade” pool saanud enda valdusesse tundliku sisuga informatsiooni ning nagu eelminegi kord satub see üpris süütu välimusega droidide valdusesse.  Nagu eelminegi kord on ka selle filmi pikka kasvu antagonist rõivastatud musta, kannab maski ja räägib plekise häälega. Darth Vaderi kopeerimiseks on muide mõjuv põhjus, millel paraku pikalt ei peatuta; tundub, et see lugu saab olema järgmise filmi läbivaks teemaks. Adam Driveri pool esitatud Kylo Ren on üsna unikaalne segu segadusse aetud noorest mehest ja südametust tapamasinast. Kui originaalses triloogias muutus Jõu tumeda poole tõmme tänu kättemaksujanule Lukele painajaks, siis selles filmis tõmbab peamist pahategijat hoopis vastaspool, pakkudes rahu ja harmooniat mida ta oma sisimas tegelikult otsib. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kui neljandas episoodis lasti Surmatäht tükkideks päraluugist sisse visatud üksiku torpeedoga, on selle filmi ekvivalendil umbes sama katastroofilise tasemega disainiviga.

Algses triloogias kasutatud motiivide kordusi kohtab läbi kogu filmi, kuid õnneks on sinna vahele pikitud ka piisavas koguses originaalset materjali. Pealegi, korra see kõik ju töötas.

Kuid Jõu heleda poole kutse pole ainult antagonisti probleemiks. FN-2187 kes juba filmi esimestes stseenides ristitakse ümber Finniks, on üks nendest valgetes turvistes rünnakrühmlastest, kelle võitluskaaslane tema käte vahel sureb ja paneb teda mõtlema elu põhiliste väärtuste ümber ja erinevalt Kylost ei kõhkle ta Impeeriumi jäänustest lahku löömast. See stseen, kus ta seda teeb toob esile ka filmi põhilise nõrkuse: kahte tundi on surutud pisut liiga palju, sündmused näivad kohati toimuvat ilma igasuguse põhjuseta. Näiteks  see pooltevahetus ei oleks tundunud ennatlik, kui FN-2187 oleks käsust hoidumise tõttu sõjatribunali alla saadetud. Kuna tema otsene ülemus nõudis ta relva ülevaatust, siis võimalik, et filmi pikendatud versioon see nii ka on; päris paljudele ebaloogilistele sündmuste arengutele on võimalik anda loogiline teekond kui sellel pisut pikemalt peatuda.

Ning see viib meid filmi kõige suuremate probleemide juurde: paraku mitte kõigi ebaloogilisi kohti ei ole võimalik lisamaterjaliga vastuvõetavaks maitsestada. Näiteks täiesti kohatult üles mukitud ja maitsekalt kostümeeritud vaene kodutu prügikoguja Rey, kes vaatamata sellele, et teda polnud kunagi ühegi töötava kosmoselaeva ligi lastud osutus täiesti seletamatutel asjaoludel sektori parimaks mehhaanikuks. Kui jedide tulevikutunnetus aitab seletada kuidas nad on ilma treeninguta osavad relvade ja lennumasinatega, siis ootamatu kompetents valdkondades mis nõuavad spetsiifilist koolitust ja pikaajalist kogemust trivialiseerib kasvõi Anakini (Darth Vaderi) pikaajalist padawanistaatust. Kuna Rey taustast pole suurt midagi teada võib oletada, et mingil määral peatutakse sellel järgmistes filmides, kuid kahju on juba tehtud. Juhiks siinkohas tähelepanu sellele, et analoogset tegelaskuju on võimalik esitada ka tunduvalt tõepärasemalt, vaadates näiteks Mad Maxi Imperaator Furiosa poole.

Päris paljud arvustajad on kommenteerinud, et kuna originaalses triloogias oli peategelased valged mehed, siis tundis J.J. Abrams tungivat vajadust midagi selles valdkonnast teha ning lõi ülekompenseerimisega Rey näol Mary Sue (seletamatult ülikompetentse tegelase kes päästab päeva oma maagiliselt omandatud supervõimetega). Kuigi tõmmunahaline John Boyega (Finn) kannab oma rolli täies mahus välja ei seleta see samas miks Gwendoline Christie poolt esitatud kapten Phasma oli kirjutatud totaalseks mökuks? Muide, põnev kõrvalseik: pärast seda kui Finn sai omale kõrtsidaami käest lasermõõga sattus ta oma endise relvavenna otsa, kes talle mõõgaduellil korralikult nuuti andis. Internet tunneb seda tegelast koodnimetuse all TR-8R (TRAITOR — ehk “reetur”. Tegemist on tema ainukese sõnaga enne Finni kallale tormamist). Vähemalt see võitlussteeni oleks võinud ju Phasmale jätta … Samuti kahandab Rey tõsiseltvõetavastu Kylo Reni täiesti arusaamatu kompetentsikadu Finni ja Reyga võideldes: filmi alguses polnud tal vähimaidki probleeme plasmanoole õhus peatamisega ning kuni episoodi lõpuni välja heitis ta kangelasi nagu kaltsunukke vasakule ja paremale. Isegi enne duelli algust polnud tal haavatuna probleeme Rey kuuse otsa lennutamisega ning ometigi kui väike tõuge oleks muutnud kõik sai ta ikkagi haledalt kitli peale.

Ühest ebameeldivast kõrvalseigast ei saa samuti mööda minna. Godwini seadus ütleb, et sedavõrd kuidas diskussioon pikeneb kasvab tõenäosus, et varem või hiljem tuuakse sisse võrdlus natside või Hitleriga. Ning selle laiendus ütleb, et kes iganes selle sisse toob on diskussiooni kaotanud. Juudi päritolu J.J. Abramsi vimm natside vastu on ühest küljest mõistetav, kuid teisest küljest kujutades Esimest Ordut natsidena (Kylo Reni kiiver, kindral Huxi (selle filmi ekvivalent originaalse triloogia suurmoff Tarkinile) kõne, läbiv parafernaalia) kahandab oluliselt tema esitatud kuvandi tõsiseltvõetavust. See motiiv on ülekasutud, okei?

Kui tuleme tagasi algusesse: filmis on kahtlemata suur hulk katstroofilise suurusega auke, millest osa kaetakse loodetavasti pikendatud versiooniga ja osa järgmise episoodiga. Sellele vaatamata on tegemist kui mitte väga hea filmiga, siis keskmisest paremaga. Kui nendesse eelpoolnimetatud aukudesse väga ei süvene on tegemist võrdlemisi ladusa klassikalise muinaslooga sellest kuidas vaene kodutu laps avastab, et ei ole sugugi nii vaene ja nii kodutu kui alguses paistab. Ta võtab ette eepilistest kirjandusteostest tuttava “kangelase rännaku” ning seisab silmitsi erinevate takistustega. Teel kohtub ta Suure Õpetajaga (kelleks on ilmselt Luke Skywalker) ja Suure Vaenlasega ning lõpuks kui kogu lootus paistab olevat tuhmunud teeb ta midagi ennekuulmatut ja võidab. Seitsmes episood ei sisalda kogu seda lugu, kuid algus on tehtud.

PS. Kuigi film on täis ülekompenseerimisi, tulid kõige paremini esitatud rollid kolmelt “valgetelt mehelt”: Harrison Ford (Han Solo), Adam Driver (Kylo Ren) ja Domhnall Gleeson (kindral Hux). Eks näis, kas ka seda motiivi jätkatakse.

Film: “Avengers: Age of Ultron”

Enne kui ma jutuga pihta hakkan, oleks hea kui me teeks ühe asja selgeks: “Age of Ultron” on halb film. Kohe masendavalt halb film: stsenaarium on halb ja ebaloogiline, tegelaskujud on puised, dialoogid jaburad ning õigupoolest meenutab tulemus kõige rohkem Lego klotside hunnikut, mis on vedeleb põrandal maas ja mida pole viitsitud kokku panna. Ega ära koristada. Võib-olla oleks see film pisut parem olnud, kui ma poleks näinud 2012 linastunud “The Avengers”-i, sest tänu sellele olid mul (võimalik, et põhjendamatult) kõrged ootused.

Ttõenäoliselt kõige esimene asi, mida filmi juures halb on, on selle nimi: Ultron on tehisintelligents, mis oli peidus Loki sauas ning mis Tony Starki (aka Raudmehe) ja Bruce Banner (aka Hulk) susserdamise tulemusena valla pääseb. Paraku on ta (see?) emotsionaalselselt labiilne ja otsustab, et hädasti on vaja saavutada maailmarahu ning meie tsivilisatsiooni järgmine tase inimkonna ellimineerimise kaudu. Selle saavutamiseks laseb ta ennast üle kogu planeedi tasujatel taguda ning kui ta parasjagu peksa ei saa, siis istub ta oma koopas ja tegeleb köögifilosoofiaga. Keegi temast midagi ei tea ning iga asi mida ta püüab korda saata ebaõnnestub. Lõpuks koksatakse ta veel maha ka. Mis “ajastust” siin üldse rääkida on?

Sellega seoses jõuamegi kohe järgmise mureni. Kõik tegelaskujud kes sellesse filmi satuvad on masendaval kahe- kohati isegi ühedimensionaalsed. Peamine pahanduse tegija on hädine susserdis (erinevalt eelmise osa Lokist), tasujate kõige suurem mure on jääda võimalikult dramaatiliselt filmilindile ning muud osapooled olid justkui kõndivad klišeed. Ainuke vähegi sümpaatne tegelaskuju oli Andy Serkise poolt esitatud relvaärikas Ulysses Klaue, kuid paraku ei jagunud talle ekraaniaega rohkem kui paariks minutiks. Nad ei suutnud isegi Hawkeyet lõpuks maha tappa.

Kui filmi stsenaariumist rääkida, siis oli see katastroof kuubis — see koosnes hulgalistest stseenidest kus toimub midagi cooli. Neid stseene esitatakse suvalises järjekorras ja nende omavaheline seos on parimal juhul küsitav. Suure maatüki kosmossesse vinnamine oli nõme juba filmis nimega “Superman Returns”, siin tundus see lihtsalt totakas. Isegi Quicksilveri eneseohverdus filmi lõpus tundus jabur, eriti arvestades kõike eelnevat. Õiguspoolest meenutab see film kõige rohkem ühte pikka treilerit teistele filmidele, mis kunagi võib-olla välja tulevad ja mis võib-olla ei tundu nii mõttetud. Samuti oleks tore kui kes iganes nende filmide stsenaariumeid kavatseb kirjutada keskenduks loo jutustamisel. “Age of Ultronis” lugu praktiliselt polnud, kogu film koosnes sellest kuidas hästi coolid tegelased peksid seda õnnetut Ultronit ise samal ajal võimalikult coolid välja nähes.

Ning lõpuks muidugi Vision. Kui enne olid tavalised inimesed ja superkangelased, siis nüüda on tavalised inimesed, superkangelased ja Vision. Põhimõtteliselt on tegemist tegelaskujuga, kelle kõrval ülejäänud Tasujad on mõttetud nannipunnid. Seoses sellega on mul küsimus, miks üldse mingitest tasujatest rohkem rääkida kui meil on Vision, kes suudab kõik maailma probleemid ainuisikuliselt jonksu ajada.

Aga milleks kogu see jauramine? Selleks, et oleks alternatiivne seisukoht; mulle ei mahu pähe miks seda filmi kiidetakse. Enamus Uwe Bolli filme on sisutihedamad ja loogilisemad ja ometigi nahutatakse seda Saksa imet söögi alla ja söögi peale.

Telesarjadest

Keegi kunagi küsis mis telesarjadel ma praegusel hetkel silma peal hoian. Ma püüan koostada kiire nimekirja; võimalik, et ma olen midagi kahe silma vahele jätnud ja vähemal kahe sarja puhul on tegemist minu isikliku kiiksuga, kuid laias laastus soovitan siin toodud asjadele silma peale visata. Juba lõppenud sarju ma siia ei lisanud, ma spetsiaalselt valisin vaid need, mis hetkel veel jooksevad.

“Falling Skies”
Tegemist on suviti jooksva sarjaga mille üks produtsentidest on Steven Spielberg. Sari algab üsna segaselt, kuid selles on kohe tunda potentsiaali. Teine ja kolmas hooaeg on väga head, neljas tunduvalt nõrgem. Järgmine hooaeg (viies) jääb väidetavalt viimaseks. Sarja keskseks teemaks on lugu tulnukate invasioonist ja sellest kuidas ka äärmuslikes oludes ikkagi inimeseks jääda.

“Defiance”
“Defiance” on veider sari. Minu algsed ootused sellele olid kõrged ja kõik kompendid ise olid justkui kvaliteetsed. Kuid paraku olid sarja loojad unustanud telliste vahele tsementi panna ning esimene hooaeg lonkas mõlemat jalga. Alles viimastes osades tundus, et tegijad on aru saanud mis valesti läks ja teine hooaeg oli palju-palju parem. Võib isegi öelda, et üle keskmise parem. Hulk tulnukrasse põgeneb katastroofi eest Maale, mille kohta nad arvasid, et see on asustamata. Paraku nad eksisid ja konflikt inimestega päädis hiiglalike terraformerite lahti pääsemisega. Nüüd on on planeet groteskne hübriid praegusest ja tulnukate kodumaailmadest ja vaenulik kõigile osalistele. Jõudumööda üritatakse eluga edasi minna, aga vanad vimmad on visad kaduma.

“Grimm”
See on omamoodi guilty pleasure tüüpi sari. Algne ülesehitus on üsna lapsik ning ma esimese hooga jätsin esimese hooaja pooleli. Hiljem on sari järjest ülesmäge läinud ning nüüd, kus ma olen teatavate jaburustega harjunud on lugu isegi üsna heaks muutunud. Räägib wesenitest, loominimestest, kes elavad meie keskel ja grimmidest, kes suudavad nende olemust näha ja kes aastasadu on omavahel halastamatut sõda pidanud. Uued ajad paraku on uued ja tänu sellele on püütakse kuidagimoodi üksteise kõrval ilma kellelgi kõri läbi närimata toime tulla. Taustal käib suurem liin ristirüütlitest, Euroopa kuningakodadest ning saladuslikest aaretest.

“Arrow”
Kui loo algne kontspetsioon (vibuga linnavalvur tänapäeva maailmas) alla neelata, siis on tegemist täiesti talutava (isegi keskmisest parema) seiklussarjaga. Loo peategelane Oliver Queen on DC Comicsi maailmast tuttav kuid Roheline Nool (Green Arrow) ja sarjal on ka sõsarsari nimega “The Flash” mille tegelastega aeg ajalt kokku puututakse ja vahel isegi ühisel plaane peetakse.

“The Flash”
Kui “Arrow” on DC Comicsi realistlikuma osa esindaja, siis “The Flash” on puhas superkangelaste lugu. Kõik kurjamid ja suur osa positiivsetest kangelastest on ülivõimetega ning omavahelise mõõduvõtmise käigus jahvatatakse legoklotsideks suur osa linna kinnisvarast. Samas nagu vibumehe loos ei ole tegemist mustvalge maailmaga: head ei ole kunagi päris head ja pahad ei ole päris pahad, alati pole selge kumba poolde üks või teine tegelane kuulub ning pehmodel pole kumbagi sarja asja. Praeguseks on ilmunud kaks osa ja potentsiaal on sarjal tuntav.

“Penny Dreadful”
Väga omapärane sari viktoriaanliku ajastu rämpskirjanduse (?) tegelastest (sõna penny dreadful viitab odavatele vihikutele mida tol ajal ajaviitekirjandusena müüdi, tänapäeva, eriti Ameerikas kasutatakse selle asemel nime pulp fiction). Sari on on aeglane ja nõuab üsna head silmaringi kirjanduse vallas (näiteks on loo üheks läbivaks teema Shakespeare looming). Sarjas kohtame Dorian Grayd, Sir Malcom Murrayd (Bram Strokeri “Draculast” tuttava Mina Harkeri, ehk neiupõlvenimega Mina Murray isa), Victor Frankensteini ja tema loomingut, vampiire, libahunte ja erinevaid muide asjapulkasi veel. Filmi koloriit on vanaaegsetele fotodele omasel seepiakarva. Näitlejate nimistu on samutu muljetavaldaldav — näiteks endine Bond Timothy Dalton Eva Green.

“Gotham”
Sari räägib Gothamist ilma Batmanita, linnast, kus valitseb kaos ja korralagedus. Bruce Wayne käib ringi veel lühikeste pükstega, kuid tema vanemad on juba paraku siit ilmast minema saadetud. Sarja peategelaseks on Gothami politseijaoskonna uus uurija nimega James Gordon, kellel saab olema suur mõju Batmani kujunemisele. Nagu “Penny Dreadfulgi” on see sari omapärase koloriidiga, kuigi ajastu pole mitte üle-eelmise vaid pigem eelmise sajandi lõpp.

“Agents of S.H.I.E.L.D.”
Tegemist on Marveli maailma sarjaga, kus nöeme nende tegelaste toimetamisi, kes tavaliselt rambivalgusest pääsevad kuid kellel on sellele vaatamata oluline roll täita. Sarjal on hulgaliselt üleminekuid Raudmehe (Iron Man), Tasutajate (Avengers), Thori ja Galaktika Valvurite (Guardians of the Galaxy) frantsiisidega. Põhimõtteliselt on tegemist superagentide sarjaga, kus supervõimeteta tegelased kompenseerivad oma ülivõimete puudumist tehnoloogia ning nutikusega. Lihtsakoeline, kuid tore sari.

“The Legend of Korra”
Tegemist on animasarjaga mille sündmused leiavad aset mitukümmend aastat pärast selle eelkäija (“Avatar: The Last Airbender”) lõppu. Vana avatar on meie hulgast lahkunud ning nimikangelasest, Korrast, on saanud uus. Aeg on siiski edasi läinud ja tehnoloogia võidukäik on tänavatele toonud autod, linnas kõrguvad pilvelõhujad ning üldine atmosfäär on sarnane eelmise sajandi alguse New Yorkile. Kuid nagu ikka vajab maailma tasakaal turgutamist ja praeguseks kolm hooaega jooksnud sari räägib viimases, neljandas, hooajas kuidas Korra oma ülesannetega hakkama saab. Väga hea sari.

“Constantine”
See sari veel ei jookse, kuid ma toon selle sellepärast, et mul on asjale kõrgendatud ootused. Peategelase kehastaja näeb välja, kõnnib ja räägib nagu Hellblazeritest tuttav tegelane ning kui vähegi veab, siis võiks sellest sarjast asja saada.

Film: “World War Z”

World_War_Z_posterKui Paramount Studios juba enne selle ilmumist omandas õigused Max Brooksi raamatule “World War Z: An Oral History of the Zombie War” pani see asjassepühendatuid nõutult kukalt kratsima — kuidas täpselt on võimalik linastada teost, mille sisu näeb välja nagu mõne ÜRO agentuuri raport üldkogule vähegi mõistlikuks filmiks vändata? Nüüd kus film on nähtud, on vastus ka käes: tuleb visata minema pool peakirjast ja kogu sisu, kirjutada stsenaarium nullist uuesti ning ongi olemas. Seda oleks kindlasti saanud teha ka ilma õiguseid soetamata, aga ju siis oli Paramountil selleks mõjuv põhjus. Igal juhul tuleb seda filmi hinnata raamatust sõltumatult.

Lugu hakkab pihta klassikalise Ameerika pereidülliga, mis leiab üsna kiiresti ootamatu lõpu kui zombieviirus Philadelphias lahti pääseb. Erinevalt tavalistest ringi tuigerdavatest elavatest surnutest on selle filmi tegelased väledad, nakatumiseks piisab ühest hammustusest ning pärast hammustust läheb veel käputäis sekundeid ning uus zombie ongi valmis omale ohvrit otsima. Viirus levib täpselt nii kiiresti kui kiiresti zombied joosta jõuavad, mis tähendab seda, et päris kiiresti.

Loomulikult selgub, et filmi pereisa Gerry Lane (Brad Pitt) pole mingi tavaline hommikukohvitaja, vaid tegemist on ühe ÜRO agentuuri parima uurijaga, kes siis spetsiaalselt temale järgi saadetud kopteriga zombiede nina alt viimasel hetkel ära napsatakse. Igal heateol on teatavasti aga hind ning Gerry jaoks on selleks välja uurida, kust need elavad surnud välja ujusid. Selleks pistetakse ta lennukisse ja saadetakse erinevaid koldeid analüüsima.

Oma olemuselt ei ole tegemist otseselt halva filmiga: zombied on nagu ikka toredad ning kas asja ülesehitus pole halb, kuid paraku jääb midagi väga olulist puudu. Millegipärast tundub, et kõik kohad kohu peategelane satub on justkui kummitempel eelmisest (tuleme, räägime, zombied, jookseme, jookseme, jookseme), liiga palju on mõttetut sebimist ning lahend, mis film lõpus leitakse on pehmelt öeldes naeruväärne. Samas keda huvitab Brad Pitt või zombied või mõlemad, siis sellele võib selles filmis isegi midagi olla. Minu käsi siiski rohkem kui kaks punkti viiest andma ei tõuse.

Film on praeguseks kokku roobitsenud päris korraliku kassa ning kuuldavasti planeeritakse sellele seetõttu ka kahte järge. Kuna lugu ise jäi justkui poolikuks, siis on see arusaadav; ainuke lootus on see, et jätkud saavad olema paremad esimesest filmist.

Film: “Riddick”

Riddick“Instead of Furya, they took me to someplace called not-Furya”.

Vaatamata sellele, et “The Chronicles of Riddick” oli kinos läbikukkumine, tegi film kaotatu tagasi videolevis ning oli ainult aja küsimus millal Vin Diesel uuesti Richard B. Riddicki päikeseprillid ninale ajab ja pimeduseelukatele selgitab kuidas Luukas õlut teeb. Kuigi väiksema eelarve tõttu on see sarnasem pigem esimese kui teise osaga, võrdleks ma seda pigem hoopis ühe kolmanda filmiga — tegemist on nimelt “Die Hard”-iga kosmoses.

Loomulikult on filmidel palju erinevusi: näiteks peategelane pole mitte kiilanev vaid kiilakas, kuid jaburad võllanaljad, läbiv vägivaldsus ning kassi-hiire mäng üks kõigi vastu oleks justkui otse vanast heast jõulufilmist pärit. Isegi Riddicki särki võib hea tahtmise juures maikaks nimetada.

Filmi tegevus leiab aset natuke aega pärast “The Chronicles of Riddick” lõppu — nekromongerid on kiilakast teinud oma pealiku, kes aga paraku hakkab oma postitsioonist ning sellega kaasnevatest peaaegu igapäevaseks saanud atendaadikatsetest pisitasa tüdinema. Sestap otsustab Riddick puldi vanale rivaalile Vaakole üle anda ning minna oma koduplaneeti Furyat otsima. Paraku teab ainult Vaako kuidas seda leida ning lisaks unustas Riddick nekromongerite kõige olulisema reegli mis ütleb, et võim vahetab ainult siis kui vana ninamees jalad ees minema kantakse. Sestap ei peaks publik olema väga üllatunud kui selgub, et peategelane viiakse Furya asemel kohta, mille ta kohemaid Mitte-Furyaks ristib ning talle seal ots peale proovitakse teha.

Ma ilmselt ei riku palju avastamisrõõmu kui ma ütlen, et Riddick pääseb ka sellest tapmiskatsest eluga, kuid ta jäetakse surnu pähe Mitte-Furyale maha. Õnneks on furyalased visad vennad ja nekromongerid mitte just kõige kirkamad kriidid karbis ning ei lähe palju aega kui mees tagasi pildis on.

Üldiselt jaguneb film kolme põhilisse ossa — esimene räägib Riddicki konfliktist planeediga, teine räägib Riddicki konfliktist pearahaküttidega ning kolmas Riddicki konfliktist mudaelukatega. Igal osal on oma värvigamma ning motiiv — esimeses näidatakse palju hunnituid erksavärvilisi panoraame, mille ees peategelane saab dramaatilisi poose võtta. Teine osa toimub valdavalt kinnistises ruumides ning kolmanda osa teemaks on pimedus, miljon mudaelukat ja vihm.

Üldiselt on see film läbi ja lõhki poliitiliselt ebakorrektne ning võrdlus “Die Hard”-ga laieneb veel ühte kohta: tegemist on n.ö. machofilmiga, mida kaheksakümnendatel usinasti vändati. Sisuliselt on filmi stsenaarium pärit justkui tollest perioodistt, ainult tänapäeva teostusega. Päris kindlasti ei sobi selline asi kõikidele ning tikuvõileibade ning veinipokaalidega üles kasvatatud kulturnikutel soovitan sellest filmist kaarega ringi minna. Seevastu kõigi ülejäänute jaoks on tegemist väga mõnusa B kategooria märuliga.

Ahjaa, veidra plusspunkti teenib see film ka maakeelsete subtiitrite eest — mitte just tihti ei leia meie levist filme, kus maakeeli tõsiselt loominguliselt ropendataks. Sestap minu komplimendid tõlkijale — hea töö.

Tom Stoppard: “Rosencrantz and Guildenstern Are Dead”

Rosencrantz and Guildenstern Are DeadThe sight is dismal,
And our affairs from England come too late.
The ears are senseless that should give us hearing,
To tell him his commandment is fulfilled,
That Rosencrantz and Guildenstern are dead.
Where should we have our thanks?

Hiljuti tuli muu jutu sees teemaks Tom Stoppard ja tema tõenäoliselt tuntuim näidend “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” ning selgus, et teema tõstataja ei ole näinud etenduse põhjal vändatud filmi, kus nimitegasi mängivad Gary Oldman (Rosencrantz) ja Tim Roth (Guildenstern). Kus viga näed laita seal tule ja laida ning nii saigi see film uuest ära vaadatud.

Kuid erinevalt eelmisest korrast kui ma seda nägin jäi mul midagi kripeldama. Ma lugesin uuesti läbi “Hamlet”-i, lappasin läbi kõik asjakohased Vikipeedia artiklid, lugesin läbi algse käsikirja ning tutvusin hunniku arvustustega. Ma ausalt öeldes ei saa aru, mida täpselt enamus arvustajaid nägi; sama etendus see igal juhul ei olnud.

Kes ei ole antud teemaga kursis, siis Rosencrantz ja Guildenstern on kaks kõrvaltegelast William Shakespeare tragöödiast “Hamlet”. Nad on olid noore Hamleti õpingukaaslased ja kuningas Claudius palus neil printsi järgi nuhkida, et selgeks teha kas tema hullumeelsus on tõeline või fassaad mille varjus oma tegelike plaane teostada. Nad tulid ja läksid alati koos ning kui ei oleks ühte stseeni, kus Rosencarantz paar rida varem lavale astub, siis ei olekski arusaadav kumb neist on kumb.

Laias laastus leiab lugu aset paralleelselt “Hamleti” sündmustega pisteliselt ristudes (nendes kohtades, kus nimikangelased peavad Hamletis lavale astuma). Ülejäänud tegelaskujud peale Näitleja esitavad erinevalt algsest loost siin kõrvalrolle ja enamus aega kulub Rosencarntzi ja Guildensterni omavahelistele filosoofilistele aruteludele. Filmis teeb Rosencrantz järjest põhjapanevaid avastusi (leiutab aurumasina, lennuki, hamburgeri ja teeb hulgaliselt olulisi avastusi), kuid need jäävad Guildensterni tähelepanuta, sest erinevalt oma semust on ta avastanud, et reaalsusega on midagi valesti.

See viimane detail on midagi, mis millegipärast kõikides minu poolt loetud arvustuste kirjutajatel kahe silma vahele jäi: Guildenstern on jõudmas tõdemuseni, et nad on lihtsalt mingi näidendi kõrvalosatäitjad, kelle eksistentsi ainuke eesmärk on kohtuda paar koda peategelastega ning anda neile põhjus rääkida oma plaanidest ning motiividest. Ning lõpus saada oksa tõmmatud.

Selles võtmes on antakse mõista, et etenduse peategelastel on üheaegselt täita päris mitu kohustust — nad on nii esinejad kui publik, isikud kui rollid näidendis, pea- ja kõrvalosalised. Asja teeb Guildensterni jaoks veelgi keerulisemaks Näitleja, kes algmaterjali olulises stseenis koos oma trupiga Hamleti pool täiendatud näidendi (“Gonzago mõrv”) kuningale esitab. Ta juhib tähelepanu sellele, et ilma publikuta neid ei eksisteeriks ning ilma käsikirjata puudub neil mõte. See kattub Guildensterni enda tähelepanekuga, et neil pole ei mineviku ega ka erilisi eesmärke ning jääb mulje, et kõik mida nad läbi elavad on lihtsalt kusagile kirja pandud. Ja kõik mis toimub, toimub vääramatult, tahavad nad seda või ei. Pole siis mingi ime, et nimirollidel olid eksistentsiaalsed probleemid. Muide, asjale lisab dimensiooni ka see, et kuna tegelastel oli “Hamlet”-is täita vaid kõrvalroll ja nad tulid ja läksid kogu aeg koos, siis aetakse neid pidevalt sassi — veelgi enam, nad ise ka kipuvad end sassi ajama.

Kokkuvõtteks võib nii öelda, et tegemist on geniaalse materjaliga, kuid paraku ei ole seda võimalik muud moodi edasi anda kui seda tuleb ise vaadata. Kui saate, vaadake etendust, kui ei saa, siis vaadake filmi (mis muide on samuti Tom Stoppardi poolt lavastatud). Igal juhul te ei kahetse.

Ahjaa, et mis kripeldama jäi? Taoline mitmekordne metateater paneb paratamatult küsima enda rolli üle selles mängus mis praegu käib.

Film: “Pacific Rim”

“Pacific Rim” on film, mida on väga raske võrrelda millegagi ilma talle endale ja võrreldavale filmile liiga tegemata. Ühest küljest on selle stsenaarium üpris õbluke, teisest küljest on seal üsna palju ridade vahele jäetud, mis vaatajal endal sealt välja tuli lugeda. Näiteks pidin ma ühele oma tuttavale seletama, miks Kaidžude Isandad olid läbi värava inimesi kottima saatnud tiine kaidžu. Nimelt värav lubas korraga teise maailma saata vaid kaks elukat. Kohe poegivat elukat väravast läbi kupatades proovisid Isandad sohki teha ning meie maailma saata mitte kaks, vaid kolm koletist.

Lisaks ei oska ma öelda, kas tegemist on n.ö. kummardusega Jaapani suunal või hoopis jõulise fuck-you-pilukad asjaga. Ühest küljes on motiivid ning lahendused otse Jaapani animemaailmast. Milline kant suudaks veel rohkem fännata hiiglaslike roboteid? Samuti süstemaatiline dramaatiliste pooside võtmine ning hunnitud vaated? Easy-peasy-japanesy. Samas polnud Jaapanil endal ühtegi Jägerit, erinevalt kõikidest nendest riikidest kelle käes nad viimase sõjas kitli peale said (ameeriklased, venelased, hiinlased ja austraalased). Jaapani tšikki esitama valisid nad päris jaapanlanna, aga mitte ükskõik kelle, vaid kultuurilise autsaideri (jaapanlased on oma näitlejate tausta ja maine koha pealt erakordselt anaalsed).

Laias laastus räägib film sellest kuidas suured elukad tulid inimesi kiusama. Inimesed ehitasid sigasuured tapamasinad mida nad Jägeriteks kutsusid ja andsid nendega koletistele (kaidžudele) peksa. Seda oli ilus vaadata ja filmis ei raisatud ühtegi kaadrit mingile tühjale-tähjale, näiteks remontikale. Mulle igatahes meeldis, kuigi asi oli pisut liiga pinnapealne. Kui võimalus avaneb, siis vaatan uuesti. 4/5

PS. Järgnev pilt sisaldab lühikest sisukokkuvõtet. Spoilerid!!

pacific_rim

Film: “Oz the Great and Powerful”

Oz the Great and Powerful

Oz the Great and Powerful

Nooremale publikule tehakse filme mitmesuguseid, kuid laias laastus jagunevad need kaheks: lapsikuteks ja lapsemeelseteks. Viimast tüüpi filmid on eriti viimasel ajal haruldaseks muutunud, sest filmitööstus on suuresti konveieriks aetud ja lisaks on produtsentidel tekkinud sama mulje mis restoranipidajatel, kes arvavad, et õige lasteeine on viinerid ja friikartulid. Kuid aeg-ajalt leiab õige lavastaja õige käsikirja ning saab kokku õige protsendiga ja nõnda sünnivadki sellised filmid nagu “Suur ja kõikvõimas Oz”.

Kellele see film on mõeldud? Kõigile. See on tõepoolest üks väheseid filme mida võib ilma sarkasmita nimetada koguperefilmiks. Loomulikult leiavad sealt kõige rohkem endale nooremad vaatajad, kui visuaalide saluut (filmi eelarve oli üle 200 miljoni dollari) ei jäta külmaks ka vanemat publikut. Kui te pole seda näinud, siis andke sellele filmile võimalus ja te ei kahetse.

Film jutustab loo, mis leiab aset 20 aastat enne Frank Baumi Smaragdlinna võluri lugusi. Libekeelne silmamoondaja Oscar Diggs (või Oz nagu ta ise ennast nimetab) esineb laadakarnevalidel, lõbustades rahvast ja võrgutades enam vähem kõiki kellel on vastasoo tunnused. Ühel päeval teeb ta saatusliku valearvestuse ning räägib ära tivoli rammumehe naise (no ei ole see jõumehe elu üldse kerge) ning on sunnitud põgenema publikumagnetina kasutatud õhupalliga. Loomulikult satub ta sellega keeristormi ning loomulikult sellest väljudes selgub, et ta ei ole enam Kansases.

Koht kuhu ta satub on Oz. Muide, kuni Ozi saabumiseni on film mustvalge ja 4:3 formaadis ning alles kohale jõudes läheb asi laiformaati ja värviliseks. Juba üsna alguses kohtub ta järjest kolme nõiaga: naiivsevõitu Theodoraga, tarmuka Evanoraga ja erakliku Glindaga (kes neist on kurjad ja kes head selgub filmi jooksul). Lisaks kohtub ta portselantüdruku ja lendava pärdiku Finleyga, kellest saab tema saatjaskond. Ajapikku selgub, et eksisteerib ettekuulutus, mis lubab kuningatrooni võlurile, kes riigis asjad korda seab ning kes tuleb taevast ja kelle nimi on sama, mis maa nimi. Libekeelne Oscar on kohe valmis võlur olema, kuid loomulikult ei ole midagi nii nagu see esmapilgul tundub olevat.

Visuaalselt on kogu film hurmav, 3D on adekvaatne ning sama kehtib helinduse kohta. Selle filmi kohta ei olegi palju muud öelda kui klassika esimesest sekundist alates.

 

Film: “Juoppohullun päiväkirja”

Juoppohullun päiväkirjaEnne sellest filmist rääkima hakkamist tuleb selgeks teha üks asi: tegemist on millegagi, millel väga vähe ühist Juha Vuorineni samanimelise raamatuga. Jah, peategelaste nimed on samad, viina juuakse mehemoodi ning isegi mõned episoodid on raamatust tuttavad (näiteks see kuulus tagumikuviin), aga muus mõttes on tegemist täiesti eraldiseisva asjaga. Kui selle pisikese detailiga ei arvesta, siis ootab vaatajat ees tõeline pettumus. Kui seda võtta kui eraldiseisvat linateost, siis vaatab ekraanilt vastu keskmisest parem Soome film.

“Joomahullu päevaraamat”, nagu seda maakeeli nimetatakse, jutustab tragikoomilise loo neljandaid aastakümneid käivast mehest, kes tundes hirmu täiskasvanuks olemisega kaasneva vastutuse ees üritab päevast päeva ennast tagasi lapsepõlve juua. Tööd tal ei ole, raha ammugi mitte ja oma ponnistusi finantseerib ta sotsiaalabist, juhuotstest ning oma kamraadi Kristiani põhjatust kilekotist välja õngitsetud vahenditega. Viimase näol on tegemist headsüdamliku kui tõenäoliselt kliiniliselt nõrgamõistusliku tegelasega, kellel on viimasel ajal tekkinud lisaks peategelasele Juhale veel üks semu, pervert Mikael. Kolmekesi koos moodustavad nad n.ö. dünaamilise trio, kelle jaoks ei ole ükski lollus võõras.

Suurepärane plaan ennast enne keskiga surnuks juua jookseb karile siis kui Juha kohtub Tiinaga, kes Anaonüümsete Alkohoolikute liikumise raames napsumehi ja -naisi kasinuse konarlikule teele juhatab. Tänu Tiinale näeb Juha, et ka teistsugune elu on võimalik — enamgi veel, teistsugune elu on ihaldusväärne ning täis asju, mida ta on kogu elu otsinud. Ühesõnaga, Juha on kõrvuni armunud ja elus esimest korda üritab ta reaalselt joomisega lõpparvet teha. Mida Juha aga arvesse ei võtnud on see, et kihutavalt rongilt maha astumiseks ei piisa pelgalt tahtmisest …

Filmi tõenäoliselt ainukeseks suureks miinuseks (kui praktiliselt puuduv seos raamatuga välja arvata) on Soome filmi kohta ebatüüpiliselt sugugi mitte tehniline või näitlejatega seotud. Vastupidi — heli ja pilt on laitmatud ning näitlejatöö on tõeliselt meisterlik. Filmi probleem on stsenaariumis mis liiga moraliseeriv ja suunav. Ja lihtsakoeline. Aga teisest küljest mida ühelt joomafilmilt oodata?

Kokkuvõtteks siis niipalju: iseseisva linateosena keskmisest parem meestele mõeldud film (enamuste naiste jaoks on seal pisut liiga palju nilbusi ja peerunalju), aga see hinnang on äärmiselt subjektiivne kuna see lõhub paljusi tabusi ning balansseerib napilt-napilt seal kusagil labasuse piirimail.

www.juoppohullunpaivakirja.fi

Film: “Kääbik”

Kääbik ja päkapikud

Kääbik ja päkapikud

Lühike hinnang: hea film, aga võiks olla parem. Kusjuures huvitaval kombel saaks seda oluliselt paranda paari lõikamisega. Kas ma peaksin Jacksonile sellest kirjutama?

Aga enne loo juurde minekut räägiks paari sõnaga tehnoloogiast — HFR 3D on vägev, isegi väga, aga koos sellega tiheneb infovoog — detailid on ka liikumise ajal näha ning filmitegijad peavad seetõttu rohkem tähelepanu kvaliteedile pöörama. Selle koha pealt võib “Kääbiku” tegijate ees mütsi maha võtta, kuna detailidega on tõsiselt vaeva nähtud (kui paar olulist nüanssi välja arvata). Kes kurdab peavalu ja seda, et silmad lähevad krõlli, siis paha siga mitu viga, kärss kärnas ja maa kõva (kui esimesi filme näidati, siis sattusid ka inimesed paanikasse kui rong nende poole sõitis). Minu arvates aitab see pigem filmi sisse sulanduda. Lisaks oli 3D selles filmis VÄGA hästi tehtud — seda, et justkui 3D-d näha ei olnud, ongi selle asja rebu: tähtis on ju ikkagi sisu, mitte vorm. Kui publik hakkab vormi jälgima, siis järelikult ei olnud sisu piisavalt hea,

Film hakkab pihta Frodo ka Bilbo dialoogiga, mis on tähelepanuväärne selle tõttu, et annab aimu mida filmi loojad plaanivad — piltlikult öeldes on esimene “Kääbiku” film nagu “Star Wars”-i episood 1. Oleks ju tobe, kui neljandas filmis tuleb äkitselt täiesti uus peategelaste plejaad. Lisaks Rivendelli (filmis kasutati tekstiribal loomulikult neid värdtõlkeid. Hallo? Kaljulõhe?) rahvale ja Frodole nägime ära ka Sarumani, kes juba oli niiditõmbamisega ametis ja Galadrieli. Tõenäoliselt jookseme me teises filmi ka Legolase ja võib-olla veel kellegi otsa.

Üks asi, mis mind ausalt öeldes häiris oli see, et kuigi “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” üritatakse kokku sillata ühe pika filmisarjana, on Jackson alles jätnud algse raamatu tooni ja sihgrupi, kelleks on noorema lugejad/vaatajad. Tänu sellele on film täis pidevat sehkendamist, madinat ja koomilisi olukordi. Ning pääsemisi viimasel hetkel. Ja erinevaid jaburusi, mis küll otseselt ei häirinud, kuid pärast vaatamist ikkagi hinge kripeldama jäid kasutamata jäänud potentsiaali tõttu.

Film hakkab pihta põhimõtteliselt kuulsa laulu “Nüüd mingem siit veel koidu eel” visualiseeringuga. Näeme ära Erebori, näeme ära millega seal tegeleti, näeme ära kuidas tuli Smaug, jne. Smaug ise ilmselt eelarvesse ei mahtunud tänu millele näeme ainult ta sabaotsa ja vägevat tulemöllu. Ülejäänud lugu kestab kuni kotkastega põgenemiseni. Ausalt öeldes ei olnud see film minu jaoks põrmugi pikk. Oli mida vaadata ja oli mida oodata ning minu meelest saab lõpp ikkagi vara ja ootamatult. Ometigi oli filmi ka olulisi kõrvalekaldeid algsest süžeeliinist:

BBT (ehk Bill, Bert ja Tom) oli pigem koomiline vahejuhtum ning seal tuli ka esimene suurem pettumus — kuigi Thorini ja Bilbo vahel oli algusest peale olnud teatavat sorti antipaatia panid päkapikud oma relvad kuulekalt maha kui kääbikut puruks lubati rebida. Täie teadmisega, et 10 minutit hiljem pannakse nad sellisel juhul kõik katlasse, eriti Bilbo, kes oli neist kõige mahlasem.

Azog, ehk kahvatu (või valge) mäekoll oli täiesti uus tegelane, kes toodi sisse tõenäoliselt selleks, et filmil oleks reaalne antagonist, kes hoiaks üleval konflikti ja edendaks teemat. Sellega sai ta suurepäraselt hakkama ning kuigi tema lisamine läks lahku algmaterjaliga, ühtlustas see oluliselt tempot ning oli filmi seisukohalt kindlasti hea käik. Muide, Azogi poja nimi on Bolg ja viimases filmis tuleb viimasel ilmselt Beorniga tegemist. Nüüd mõned huvitavad tähelepanekud — Jackson on goblinid ja orcid selgelt lahku löönud, kusjuures tundub, et viimased ei karda põrmugi päevavalgust, vähemast ründasid nad peategelasi siis kui päike kõrgel taevas oli. Tõenäoliselt on Jacksonil selle koha pealt ka mingi seletus olemas, sest Gandalf pinnis pärast Thorinit, et kellele ta lobises välja oma plaanid. Ka Saruman oli asjast kahtlaselt informeeritud ning võimalik, et Azog ning Saruman on algusest peale mestis olnud. Üldiselt oli ju Sarumani üks kõrvalprojektidest päikesekindlate mäekollide aretamine.

Thorin Tammiskilp -- kuningas, kangelane, maniakk

Thorin Tammiskilp — kuningas, kangelane, maniakk

Thorini antipaatia haldjate vastu. Kui Smaug Erebori tühjaks peksis, siis esimene asi mille otsa Thorin jooksis oli haldjate armee, Thanduiliga eesotsas. Kuna tegemist oli ilmselge üllatusega Thorini poolt, siis võis järeldada ainult kahte võimalike stsenaariumi miks selline asi juhtus — haldjad otsustasid, et aeg on päkapikkude kullale käpp peale panna ning Smaug jõudis lihtsalt ette või lootsid nad, et päkapikud ja Smaug peksavad teineteist vigaseks ning kuld jääb ripakile. Mõlemal puhul oleks tegemist olnud reetmise ja suurekaliibrilise persevestlusega, mis omakord tähendab seda vaenulikus oli üsnagi põhjendatud. Tänu sellele oli ka tema kohtumine Elrondiga kaugel sõbralikusest ja kogu episood möödus sootuks teistsugusena kui raamatus. Näiteks asutas Gandalf seal võtet, mida raamatus kasutati Beorni puhul — kõik peavad lõuad ning ainult tema räägib. Viimases Sõbralikus Majas toimus ka kokkusaamine Sarumani ja Galadrieliga.

Radagast. Radagast käib Dol Gulduris Surnumanajat kaemas ja üks Nazgulidest annab talle viisakalt oma mõõga mida siis tõendusmaterjalina kasutatakse. Sarumani arvates oli Radagast üks igavene lõngus ja seenesööja ning ei ole nõus asja tõsiselt võtma. Üldiselt oli tal ka õigus, kuid kogu see teema oli vajalik selleks, et teises filmis oleks põhjust minna ja Surnumanajale sisse sõita. Teatavasti räägiti sellest “sisse sõitmisest” raamatud vaid ühe lausega, kuigi muudes materjalides on asjast oluliselt pikemalt pajatatud. Kuna “Kääbiku” kirjutamise ajal ei olnud “Sõrmuste isand” veel plaaniski on filmis palju selliseid kohti, mida tuleks vaadata selles kontekstis. Näiteks Gandalfi motivatsioon Smaug ära koksata pole kaugeltki tuline kihu kodutuid päkapikke aidata — tema huvi on vältida viimase liitu astumist Sauroniga.

Thorin oli iseenesest palju paremate motivaatoritega kui raamatus. Näiteks saime me teada, et hullumeelsus on tal juba geenides — ta vanaisa pööras ära, tema isa katus hakkas sõitma ning ta ise on kujutatud ülla, kuid paranoilise valitsejana, kes isegi Gandalfiga suhtleb ainult selle tõttu, et tal on tema abi vaja. Tema kohtumine Thanduiliga saab ilmselt olema midagi, mis saab olema ootamist väärt (tuletan siinkohas meelde, et filmis nad tunnevad teineteist nägupidi). Thorini põlgus Bilbo vastu oli ka algusest peale selge ning tuline vajadus tõestada vastupidist oligi see, mis sundis Bilbo päkapikkudega kampa lööma ning proovima (ebaõnnestunult) Azogit pussitada.

Guglunk. Täiesti arusaamatu kuidas pimeduses elav ning lõhna ja kuulmise järgi saaki küttiv Guglunk Bilbo vastu nii uskumatult abitu oli? Kas sõrmus lisaks pildile kaotas ära ka heli ja lõhna? Raamatus igatahes see nii ei olnud.

Mõõgad. Mina ei saa aru mis värk sellega on, aga mina ei näinud Glamdringi ja Orcristi heledamas. “Sõrmuste isanda” filmi Glamdring samuti ei heldanud, aga Jackson on selle kohta öelnud, et tegemist oli apsakaga, mitte tahtliku lahendusega, pealegi ainult taustainfoga kursis olevad tegelased teadsid, mis värk. Selles filmis oli neil aga täita oluline osa ning kääbiku pistoda ju helendas. Muide, huvitava kõrvaldetailina tegi Jackson Astlast mäekollidetektori — kui Guglunk Bilbot kimbutanud mäekolli kiviga surnuks lõi, siis kustus ka mõõk. Ning millegipärast ei helendanud Astel siis kui Bilbo proovis sellega Azogile äsada.

Pages:12