“Pacific Rim” on film, mida on väga raske võrrelda millegagi ilma talle endale ja võrreldavale filmile liiga tegemata. Ühest küljest on selle stsenaarium üpris õbluke, teisest küljest on seal üsna palju ridade vahele jäetud, mis vaatajal endal sealt välja tuli lugeda. Näiteks pidin ma ühele oma tuttavale seletama, miks Kaidžude Isandad olid läbi värava inimesi kottima saatnud tiine kaidžu. Nimelt värav lubas korraga teise maailma saata vaid kaks elukat. Kohe poegivat elukat väravast läbi kupatades proovisid Isandad sohki teha ning meie maailma saata mitte kaks, vaid kolm koletist.
Lisaks ei oska ma öelda, kas tegemist on n.ö. kummardusega Jaapani suunal või hoopis jõulise fuck-you-pilukad asjaga. Ühest küljes on motiivid ning lahendused otse Jaapani animemaailmast. Milline kant suudaks veel rohkem fännata hiiglaslike roboteid? Samuti süstemaatiline dramaatiliste pooside võtmine ning hunnitud vaated? Easy-peasy-japanesy. Samas polnud Jaapanil endal ühtegi Jägerit, erinevalt kõikidest nendest riikidest kelle käes nad viimase sõjas kitli peale said (ameeriklased, venelased, hiinlased ja austraalased). Jaapani tšikki esitama valisid nad päris jaapanlanna, aga mitte ükskõik kelle, vaid kultuurilise autsaideri (jaapanlased on oma näitlejate tausta ja maine koha pealt erakordselt anaalsed).
Laias laastus räägib film sellest kuidas suured elukad tulid inimesi kiusama. Inimesed ehitasid sigasuured tapamasinad mida nad Jägeriteks kutsusid ja andsid nendega koletistele (kaidžudele) peksa. Seda oli ilus vaadata ja filmis ei raisatud ühtegi kaadrit mingile tühjale-tähjale, näiteks remontikale. Mulle igatahes meeldis, kuigi asi oli pisut liiga pinnapealne. Kui võimalus avaneb, siis vaatan uuesti. 4/5
PS. Järgnev pilt sisaldab lühikest sisukokkuvõtet. Spoilerid!!
Post a comment