We don’t want to fight but by Jingo if we do,
We’ve got the ships, we’ve got the men, we’ve got the money too,
We’ve fought the Bear before, and while we’re Britons true,
The Russians shall not have Constantinople.
Jingo ja jingoism on terminid, mis üldjuhul olles ise oma loomult positiivsed on ometigi selge negatiivse alatooniga. Need sõnad on pärit ühest tuntud briti kõrtsilaulust ja nendega viidatakse ühiskonnas tekkivate (või kunstlikult tekitatud) kõrgendatud patriotismipuhangutele, mis tavaliselt viivad rumalate otsuste ning tegudeni. Kuna selle raamatu pealkiri omab tähendust ainult anglosaksi kultuuri- ja keeleruumis, on selle tõlked tavaliselt mõne puu pealkirjaga. Näiteks eestikeelne versioon kannab seetõttu nime “Patrioot”.
Nagu Kettamaailma lugudele kohane on ka seda raamatut võimalik lahterdada: tegu on nimelt linnavahtide jutuga, olles ühteaegu neljas vahtkonna tegemistest pajatav üllitis ning kahekümne esimene osa kogu sarja poolt vaadatuna. Nagu ikka on platsis kõik kõvemad ässad nagu Vimes, Carrot, Angua, Nobbs, Colon ja Vetinari, kes taaskord peavad vussi läinud linnaelu tagasi õigetesse rööbastesse aitama. Seekordne lugu hakkab pihta JFK mõrvamisele sarnaneva atendaadikatsega, mis viib Ankh-Morporki vorstiõgijad sõjajalale Klatchi rätipeadega. Konflikti põhjuseks on müstiliselt merepõhjast üles kerkinud Lesphi saar, mida mõlemad osapooled kohemaid enese omandusse kuuluvaks kuulutasid.
Siinkohas oleks paslik meelde tuletada, et ükski Kettamaailma lugu ei pretendeeri kohale maailma kirjanduseliidis. Tegemist on humoorikate lugudega, mida sobib lugeda siis kui on himu millegi “kerge” järele ning selles kategoorias on tegemist esmaklassilise loominguga. Ometigi on tegemist mitmekihilise kraamiga, kus laia silmaringi omamine pole küll otseselt kohustuslik, kuid tuleb kindlasti kasuks, sest raamatust leiab ohtralt viiteid muudele teostele ning päevapoliitilistele sündmustele. Näiteks eelpoolmainitud JFK atendaati ja sellega kaasnevaid vandenõuteooriaid utiliseeritakse päris korralikult.
“Jingo” on minu arvates üks paremini õnnestunud Pratchetti lugudest. Osaliselt on see kindlasti tingitud sellest, et vahimeeste lood on selles sarjas minu absoluutsed lemmikud, kuid ka muidu on tegemist osavalt üles ehitatud ning realiseeritud jutuga.
Post a comment